"Parkimistsoonid on parkimiskaartide jaoks ja vanalinna elanike jaoks. Aga sellega ei ole mul SMS-i parkimise puhul mitte midagi teha. Isegi sellest ei saa lollidemaal aru. Täielik ajupuudulikkus noh. Mitte millegi eest ei vastuta. Kust ma saan teada, millised on parkimistsoonide nimetused SMS parkimiseks? Kus kohas? Kus on?" kostus vihase linnakodaniku jutt Mupo kõnesalvestuselt.
Kui aasta tagasi Mupo abitelefonile saabuvad kõned olid lihtsalt murelikud, küsiti kust maske saada, kuidas reisida saab, siis nüüd on muutunud kõned emotsionaalsemaks ja kurjemaks. Naaber kaebab naabri peale, vihaseks ajavad hoolimatud bussijuhid ja und segavad lumekoristusmasinad, kõned võivad venida kohati lausa poole tunni pikkusteks.
“Esimese hooga on vihapurse, valatakse oma viha välja kogu vabariigi valitsuse peale, kõigi poliitikute peale, nii linnavalitsuse kui ka meie ametnike peale. Kui korrapidaja rahulikult ära kuulab ja asja tuumani jõuab, siis probleem ei olegi nii suur,” kirjeldas olukorda Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja Aivar Toompere.
Psühhiaater Jüri Enneti sõnul on koroonaperiood olnud pingeline ja kui inimese ja keskkonna vahel puudub tasakaal, on stress ja ärevus kerged tulema.
On loogiline, et nende kuhjudes proovivad inimesed pingetest vabaneda – suureneb nii vaenukõnedede hulk kui ka vaenukäitumine ja koduvägivald.
“Jaapanlastel on ukse ees poksikott ja seal võid ülemust nahutada, lased pinged välja jne. Vot sellist poksikotti meil ei ole, selle asemel on siis verbaalne tampimine,” selgitas psühhiaater Jüri Ennet.
Mupo juht toonitas siiski, et abitelefon ei ole koht, kus oma kuhjunud pingeid välja elada. “Jagada rohkem omavahel neid rõõmusid ja muresid, mitte tülitada politseid ega kiirabi ega ka meid. Tõesti mõnel inimesel on seda abi ja liinile pääsemist rohkem vaja,” lisas Aivar Toompere.
