"Kui seadus tuleb ebaõnnestunult ja läheb väga üldsõnaliseks, siis iga solvuja võib pöörduda politseisse ja põhimõtteliselt iga solvaja kohta võib politsei alustada kriminaalasja," ütles vandeadvokaat Carri Ginter.

Detsembrikuus menetlusest välja langenud nn. “vaenukõne-eelnõu” on Reformierakonna algatusel uuesti ettevalmistamisel ning aprillikuus taas Riigikokku jõudmas. Vaenukõnena klassifitseeritavate sõnavõttude või üleskutsete eest ette nähtud karistuste karmistamise varjus pelgavad paljud asjaga kursis olevad inimesed aga tsensuuri ja suukorvistamise ajastu algust.

Vandeadvokaat Carri Ginter leiab, et nn. “vaenukõne-seaduse” loomisel on küll head eesmärgid, ent vale teostuse korral võib see hakata tohutult politsei ja õigussüsteemi ressursse raiskama.

“Üks asi on õiguslik küsimus, et Euroopa Komisjon ütleb meile, et meie seadus ei lähe kokku Euroopa Liidu raamotsusega ja me oleme  lubanud selle raamotsuse üle võtta. Selle üle otsustab Euroopa Kohus. Aga teine küsimus on sõnavabaduse pool, mis on oluliselt nüansirohkem ja keerukam,” ütles Ginter.

Solvangust saab kuritegu

“Seal on hästi lihtne küsimus, et millised on need väljaütlemised või teod, mis võiksid Eestis rahvast kõnetada ohtlikuna ja mida peaks ära keelama. Mida sa pead ütlema selleks, et see võiks olla kuritegu? Selle raamotsuse sõnastus on selles mõttes mõnevõrra ebaõnnestunud. Seal on ju põhimõtteliselt selline võimalus, et ükskõik milline solvang, kui see on teatud grupi suunas ebaõnnestunult, üleskutse vormis öeldud, võiks see juba olla kuritegu. Tundub, et inimestele peaks sõnavabaduse kontekstis lollusteks natukene rohkem ruumi jääma, võiks rohkem olla võimalust eksida.”

Ginter on veendunud, et justiitsministeeriumi eesmärgid on mõistlikud, ent riskantne on just teostamise osa.

“Mul ei ole praegu sellist tunnet, et justiitsminister tahaks midagi halba korda saata. Justiitsministeerium samamoodi mõistab selle probleemi tõsidust ja soovib võimalikult minimaalsel määral seda muudatust läbi viia, selleks, et oleks päriselt sõnavabadus siiski Eestis kaitstud. Meil ei ole praegu sellist vaikivat ajastut, kus tahetakse meid lihtsalt kinni suruda,” sõnas Ginter.

“Praktiline probleem on see, et kui seadus tuleb ebaõnnestunult ja läheb väga üldsõnaliseks, siis iga solvuja võib pöörduda politseisse ja põhimõtteliselt iga solvaja kohta võib politsei alustada kriminaalasja. Ja siis peab selleks kulutama ressurssi, enne kui jõutakse järelduseni, et siin ikkagi kuritegu pole, saab menetluse lõpetada.  Lihtsalt see ressursikulu, millele ka peaprokurör viitas, see on see tõsine risk,” sõnas Ginter, kelle hinnangul võib see kaasa tuua ka teatava “ringsolvumise”.

“Kui sa ikkagi oled vanem härrasmees ja oled Facebookis midagi lolli öelnud, siis tuleb politsei ja hakkab sind kõrges eas kriminaalkurjategijaks tegema. See tekitab päris suurt vimma riigi suhtes ja tegelikult mitte ainult sellel inimesel, vaid ka tema sõpradel ja mõnel võib-olla tekitab jälle võimujanu ja kättemaksuvõimalusi, see on see karistusõiguse probleem.”

Heljo Pikhof: avalik vaenamine kasvab kergesti üle tegudeks

“Oleme Euroopaga samas väärtusruumis ja koos teiste Euroopa riikidega kokku leppinud, et avalik vägivallale õhutamine on kriminaalkorras karistatav. Kahjuks pole Eesti kokkuleppest kinni pidanud, olles koos Rumeeniaga  Euroopas ainukesed,” märkis Riigikogu õiguskomisjoni aseesimees Heljo Pikhof.

“Vaenamine sisaldab selgelt psüühilist rünnakut, vägivalda või sellele üleskutset. Avalik vaenamine kasvab kergesti üle tegudeks ja siis on juba hilja vägivalda tagasi hoida või kontrolli alla saada,” selgitas Pihkof, kelle sõnul mobiliseerib avalik vaenamine inimesi, kes ilma seda laadi üleskutseteta aktiivsed poleks.

“Kui kutsutakse üles vaenama inimest lähtuvalt tema grupikuuluvusest või kutsutakse üles vägivallale teatud grupi suhtes, siis ei juhtu täna mitte midagi, st regulatsioon seaduse tasandil puudub. Selleks, et vaenamine oleks hukkamõistetav ja karistatav, peavad sellel olema selgelt kvalifitseeritavad tunnused.”

Tarmo Kruusimägi: see on ikkagi suukorvistamine

Tarmo Kruusimägi leiab, et kavandatav seadusemuudatus annaks võimaluse tugevamal poolel nõrgemat alla suruda ning sellega kaasneb oht sõnavabadusele.

“Selle kuritarvitamise piir on ikkagi üsnagi hägune, et sealt võib tekkida kõigile selline kiusatus, et kellel on jõud, see otsustab. Meil on sõna vaba ja meil on ka mõte vaba ja meil on hoopis teised hoovad selleks, et laimamise ja muu sellise pahatahtliku tegevuse eest inimesi vastutusele võtta,” ütles Kruusimägi.

“Teiseks, inimesed ja avalikkus ei saa sellest aru, et kust maalt see piir läheb, sest minu meelest on ka sotsiaalmeedias juba tegelikult välja kujunenud selline karistamine. Viimane näide oli see, et hea sõber Jaak Ahelik viskas sellise nalja, mis on juba kümme aastat vana, et Hiina tudeng Liu läks Tartu politseisse ja kaebas, et kardab oma elu pärast, sest kõik kutsuvad üles vastlapäeval pikka liugu laskma. See nali võeti nüüd Facebookist maha. See on juba ka see asi, et kui meil on juba inimesed juba nii nürid, kellel on huumorisoon täielikult umbes ja anda neile veel mingid hoovad…” sõnas Kruusimägi.

“Eesti keel on väljenduslaadilt nii rikkalik ja meil on sarkasm ja iroonia. Kui seda tunnetust ei ole ja mingi robot hakkab mingeid sõnu sealt välja otsima ja selle järgi otsustama, kas see on vihakõne või ei ole vihakõne…? See on ikkagi suukorvistamine,” nentis ta.

“Ma saan aru, et Euroopas on see direktiiv ja algselt oli selle eesmärk islamifundamentaliste vastu võitlemine, et nad ei saaks avalikult kutsuda üles uskumatuid tapma.  Aga see on juba kaugele libisenud sellest kohast.  Presidendi roosiaias võib mõni inimene ka suhteliselt arrogantselt öelda, et mis ta arvab Eestist, Eesti inimestest.  Kui teised inimesed ütlesid, et nad nende arvates ei olnud see kohane ja väärikas, jäid justkui nemad süüdi,” sõnas Kruusimägi. 

“Kui sa lood mingi sellise süsteemi ja kui see süsteem ei saa toitu, siis ta hakkab toituma milleski muust. Eesti ühiskonnas pole sedasorti vihakõnet ega äärmuslasi. Aga kui selline jube monstrum-süsteem on juba tööle pandud, siis ta hakkab endale ise tegevust ja õigustust otsima.  Kui tal tööd ei ole, võiks ta ehk niisama seista.”

Moonika Helme: me ei tahaks tegelikult sellist ühiskonda

Moonika Helme on seisukohal, et emotsioonide reguleerime seadustega on sisuliselt võimatu ja seaduse varjatud eesmärk on tsensuuri kehtestamine.

“Seadusi võib vastu võtta igasuguseid –  küsimus on see, kuidas me neid sisustama hakkame. Mina ei ole ju ka seda meelt, et inimene võib endale kõike lubada. Siis tuleks anarhia. Selleks seadused ongi, et ei olekski mingit anarhiat – ei moraalset, eetilist ega emotsionaalset anarhiat. Aga kuidas me emotsiooni kirjeldame või seadusega reguleerime?” küsis Moonika Helme.

“Me ei saagi emotsioone seadustega lõpuni ära reguleerida. Praegu meie karistusseadustikus on ikkagi konkreetsed teod ära kirjeldatud, karistused neile on olemas ja mina leian, et meil ei ole üldse tegelikult vajadust seda vastu võtta,” lisas Helme, kelle sõnul tuleneb Euroopa Liidu konkreetsest direktiivist teatav oht ka meediavabadusele.

“Sellisel kujul, nagu see vihakõne sealt Euroopa poolt tuleb, seal on ju tegelikult sanktsioonid ka meediaettevõtetele ja neid saab hakata sanktsioneerima. Põhimõtteliselt tuuakse Tehnilise Järelevalve Ameti alla mingid ametnikud, kes hakkavad, nagu vanasti GlavLit, vaatama üle, kas lubada või mitte lubada. See on meie põhiseadusega vastuolus, sest põhiseadus ütleb väga selgelt, et tsensuuri ei ole. See vihakõne seadus muudab meie ühiskonna selliseks, et me tegelikult ei tahaks sellist ühiskonda.”

Jaanus Karilaid: suhtume eelnõusse ettevaatlikult
Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid nendib, et erakonnal puudub hetkel kindel usk plaanitavate seadusemuudatuste vajalikkusesse.

“Vihakõne eelnõu ei ole Keskerakonna toetust viimati riigikogus pälvinud ning ka täna puudub fraktsioonil ühene kindlus, kas ja millisel kujul on vihakõne seadus või täna juba olemasolevate seaduste täiendamine vajalik ka Euroopa Liidu direktiivi arvestades. Suhtume algatusse jätkuvalt ettevaatlikult – avalikkusele tuleb täpsemalt selgitada, millist probleemi eelnõu lahendab,” kinnitas Karilaid.

“Kindlasti tuleb tagada laiapõhjaline kaasamine ning ühiskonna avatus erinevatele arvamustele. Leiame, et Justiits- ja Siseministeerium peaksid ette valmistama täiendava analüüsi Karistusseadustiku paragrahvi 151 reaalse toimimise, võimalike probleemide ning Euroopa vastava direktiiviga kooskõla osas. Samuti on ühiskonnas vajalik laiem arusaam seaduse vajalikkusest ning teadmine, mis, miks ja kuidas eelnõu tänast olukorda muudab ning moel seadus reaalselt toimima hakkab.”