"Ei ole normaalne, kui kolm elutähtsat valdkonda ning lisaks kütus, gaas ja elekter võtavad eestlaste sissetulekutest 60 ja rohkem protsenti."

Sirje Potisepp, toiduainetööstuse liidu juhataja
DOKTOR ADIK LEVIN Kui me tahame pandeemia peatada, tuleb nüüd teha karme otsuseid (4)
09. märts 2021
Albert Truuväärt

"Viirus muteerub, üha rohkem noori hakkab haigestuma ja hõivama haiglavoodeid. Ei ole välistatud, et ka suremus nende seas suureneb. Oleme vaktsineerimisega hiljaks jäänud ja Ursula von der Leyen on Euroopa Liidu vaktsiinide hankimisega täielikult ämbrisse astunud. See asi on läinud ikka üle mõistuse halvasti," nendib staažikas lastearst Adik Levin, kelle sõnul peab inimene kuulama loodust. "Alati, kui oleme loodust eiranud, oleme peksa saanud."

Koroonapandeemia laineharjal räägime tunnustatud lastearsti Adik Leviniga, kes on tihti kutsunud mõistusele vaktsiinivastaseid lapsevanemaid. “Vanasti surid lapsed lastehalvatusse ja muudesse haigustesse  enne täiskasvanuikka jõudmist,” nendib Levin. “Vaktsineerimine on päästnud miljoneid lapsi lastehalvatusest ehk invaliidistumisest.”

Me võtame mõningaid asju nagu enesestmõistetavaid ega mõtle sageli sellele, et ema ja lapse koosolemine sünni esimesest hetkest peale on tulevasele ilmakodanikule kõige tähtsam asi üldse. Teie tõite selle sõnumi kogu maailma ette ja Tallinn sai üle maailma kuulsaks selle poolest, et meie emasid ei lahutatud lastest ka pärast seda, kui nad olid mingil põhjusel viidud sünnitusmajast üle lastehaiglasse.

Nii imelik kui see ka pole, aga just nii see on. Praegu võtan ikka sõna, kui tehakse loogikavastaseid asju. Tintipeale jäävad head ja õiged asjad tahaplaanile just seetõttu, et üks või teine süsteem on juba nii üles ehitatud, et loogikavastast lahendust hoida. Ka koroonapandeemia oleks võinud tegelikult olla üks väga positiivne nähtus, kui inimkond oleks kohe asja üle juurelnud ja koos midagi ette võtnud. Jumal saatis selle maailmale arvatavasti sellepärast, et inimesed lõpetaksid kurnava infosõja. Et nad selle asemel istuksid ühiselt maha ja arutaksid, kuidas ise ennast aidata, kuidas olla loodusele lähemal. Kui mina tegin teadust ja lahendasin oma probleeme, siis sain ma alati vastused oma küsimustele, kui vaatasin, kuidas on need asjad looduses korraldatud. Alati on tõde seal.

Kurb on näha, kuidas praegu käib üks vägikaikavedu suurte riikide ja kontinentide vahel. Selle asemel, et arutada koos, kuidas iseennast aidata.

Meenutame, et te hakkasite ka nõudma, et enneaegseid ja mingisuguse haigusega vastsündinuid koheldaks samamoodi nagu terveid lapsi sünnitusmajades – ema peab tema juures olema. Ühel rahvusvahelisel konverentsil öeldi teile isegi järsult, et ärge kalduge teemast kõrvale, me arutame siin tervte vastsündinute kohtlemist. Aga kui see ütleja, ühe  rahvusvahelise organisatsiooni kõrge ametnik, ise sünnitas enneaegsed kaksikud, sai ta aru, et teil oli õigus, ja isegi vabandas teie ees. Teie toetajate ring aina kasvas, kuni ühel  päeval hakati seda lähenemist nimetama üle maailma kuldseks standardiks.

Ma olin juba kogenud arst ja kui Mustamäel avati uus lastehaigla,  võtsin seal vastu vastsündinute ja enneaegsete laste patoloogia osakonna juhi ameti. Uues haiglas ei olnud meil üldse meditsiiniõdesid ja siis saigi otsustatud, et paigutame lapsed ja  emad ühte palatisse 24/7. Väga kiiresti saime aru, et nii ongi õige. Haigla juhtkond ja ka tervishoiuministeerium aitasid mind. Aga sellega me läksime Moskva korralduse vastu, mis ütles, et emad ei tohi olla laste juures. Tol ajal polnud ju ka sünnitusmajades emad pärast sünnitust lapsega koos. Kui ma hakkasin maailmas reisima, siis nägin, et ka paljukiidetud haiglates ei ole enne aega sündinud lapsed oma emaga koos. Nõukogude Liidus arvati, et ema on lapse jaoks nakkusohtlik, aga välismaal leiti, et see on emale lihtsalt kurnav. Et ema peab minema koju, tal on ka teised lapsed ja muud tegemist.

Meie siin Tallinnas olime kindlasti esimesed Euroopas, kuid arvatavasti ka maailmas, kes julgesid panna emad ja enneaegsed lapsed ööpäev läbi kokku. See on ju täiesti loogiline. Aga selle vastu olid alguses isegi UNICEF ja WHO – maailma terviseorganisatsioon. Põhimõte oli neil selles, et maailmas on niigi palju probleeme juba tervete laste sünnitamisega  sünnitusmajades, ja siis sina, Levin, ajad mingit oma jura enneaegsete ja haigete lastega. Mina aga jäin enda juurde: haigetel ja enneaegsetel lastel on ema ja emapiima veel rohkem vaja kui tervetel lastel!

Kuidas te seisite nii kindlalt selle eest, et emad ja lapsed kohe kokku panna? Toona oli see ju nagu vastuvoolu ujumine.

Emapiim, ema nahk, ema hingeõhk – kõik on maimukesele tähtis. Siis ma juba ehitasin üles teadusliku kontseptsiooni, tegin uuringuid. Uurisin ema ja lapse bioloogilist kontakti. Ema-lapse mikrobioomi uuring oli tol ajal maailmas ainulaadne, kuna puudusid taolised osakonnad, kus ema ja laps oleks kogu aeg koos olnud. Selleks, et teha vastavat uuringut, oli vaja omada  materiaalset baasi, ehk selliselt üles ehitatud osakonda. Kusagil mujal maailmas sellega üldse ei tegeldud. Mind huvitas, mis juhtub, kui ema ja vastündinu on ööpäev läbi koos.

Ja teine suund, mida ma uurisin koos kliinilise psühholoogi Tatjana Listopadiga, oli psühholoogiline kontakt ema ja lapse vahel. Me testisime ema psühholoogilist seisundit 6. päeval, 20. päeval ja kuu möödudes. Ja samal ajal vaatasime, kuidas muutub lapse kaal. Need uuringud vormistasin ma pärast doktoritööks, mida kaitsesin 1991. aastal Moskvas. Ja siis kirjutasin monograafia. Meid külastasid tol ajal terve NSVL juhtivad neonatoloogid kõikidest vabariikidest. Tänu sellele hakati Nõukogude Liidus juba 1980ndate lõpus avama haiglates niisuguseid osakondi, kus emad ja lapsed on koos. Nii imelikult kui see ka ei kõla, oli NSVL toona palju ees läänemaailmast, kus selliseid osakondi muide üldse ei olnud. Ja 1990ndatel liikusin ma mööda maailma ringi, kõikidel kontinentidel, ning rääkisin oma teooriast. Geniaalsed asjad on ju alati väga lihtsad. Kuna minu doktoritöö ja monograafia oli   kirjutatud vene keeles, siis läänemaailmas seda ei loetud. Aga kui mind hakati kutsuma esinema rahvusvahelistele konverentsidele, tulid ikka mu juurde kolleegid Indoneesiast või Tšiilist või pagan teab kust veel ning kutsusid omakorda esinema. Nii ma käisingi terve maailma läbi. 2001. aastal oli Tšiilis mu elu tipphetk, kui olin sealse pediaatrite 41. kongressil põhiettekandja. Seal võeti vastu deklaratsioon, kus oli kirjutatud, et kõik pediaatrid maailmas toetaksid Tallinnas välja töötatud süsteemi.

2006. aastal sain kirja Kanadast, sealne juhtiv enneaegsete lastega tegelev prof Shoo Lee kutsus mind esinema. Ja 2008. aastal esinesingi suurel Põhja-Ameerika kongressil, pidasin loengu oma ravifilosoofiast. 2010. aastal saabus Kanadast Tallinna suur delegatsioon, nad olid siin mitu päeva ja uurisid meie haigla süsteemi. Pärast seda viidi 25 Kanada haiglas, aga ka Austraalias ja Uus Meremaal läbi kolmeaastane uuring ja 2016 toimus USA-s Baltimore`s kõikide Ameerika pediaatrite assotsiatsioonide kongress, kus mind esitleti ja kuulutati meil Tallinnas välja töötatud süsteem kuldseks standardiks.

Aga meil oli see olemas juba 30 aastat varem.

Selles oligi probleem, et meie pidasime seda nii enesestmõistetavaks ega tulnud selle pealegi, et muu maailm seda ei tea. Mul õnnestus tänu läänemaailma tippspetsialistidele avaldada mitu artiklit prestiižikates ajakirjades. Neid tsiteeritakse pidevalt ka praegu. Kui süsteem sai teatavaks ka inglise keeles, läks ta üle terve maailma ja nimetati kuldseks standardiks.

Kui kaua peab last rinnaga toitma? Olen kuulnud noori daame protesteerimas, et nemad küll ei kavatse sellele rinnaga toitmise propagandale alluda ja kaks aastat imetada.

Kuna ma olen ka rinnaga toitmise edendamise Eesti komitee esimees, siis sellele küsimusele vastan erilise heameelega. Ainult  rinnaga peaks toitma kuni kuus kuud. Kõik organisatsioonid maailmas, nagu Maailma Terviseorganisatsioon ja UNICEF soovitavad toita lapsi kuni kuus kuud ainult emapiimaga. Aga Eesti Vabariik on nüüd saanud kuulsaks selle poolest, et siin arvatakse, et pole vaja nii kaua toita ainult rinnast. Tehti uus  juhend, milles öeldakse, et võib varem hakata lisatoitu andma. Ja nüüd on meil ainult alla neljandiku lastest toidetud rinnast kuni kuus kuud. See pole läinud nii mitte sellepärast, et emad ei taha – muide, meie emad on väga rinnaga toitmise lembelised –, vaid  süsteem on selline, et lubatakse loobuda. Ja see on suurim viga. Ma olen võidelnud selle vastu, aga ei ole aidanud. Praegu on probleem selles, et esmatasandi arstiabi süsteem juhib ise ennast ja teeb, mida tahab, kuulamata asjatundjaid. Meie riigis polegi kedagi, kes esmatasandi meditsiinile ütleks, et tulge mõistusele, inimesed, niimoodi ei peaks tegema. Ma olen selle vastu võidelnud juba kolm aastat, aga tulemus on null. Midagi ei saa teha.

Miks siis vastu seistakse? Kas siin on tunda lastesegude tootjate survet?

Seda ka, kuid see pole minu arvates peamine põhjus. Asi on palju lihtsam. Se on juhtunud, kuna niimoodi on kergem elada.

Inimesed on läinud väga mugavaks ja teevad seda laste tulevase heaolu arvelt?

Iga esmatasandi perearst on omaette ärimees. Neil on oma selts, nad võtavad ise vastu otsuseid. Ja puudub selline autoriteetne jõud, kes neile ütleks midagi, kui nad teevad vale otsuse. Mitte keegi ei saa neid panna oma seisukohta muutma. Isegi sotsiaalministeerium mitte.

Siis ongi ainuke võimalus kuulata doktor Levinit, rõhuda tema senisele autoriteedile ja õigeks osutunud tegutsemisele?

Noh, tuleb jälle vaadata loodusesse. Ja mitte lähtuda alati ainult omaenda tarkusest. Loodus on ju kõige targem. Miljonite aastate jooksul on loodus loonud ühe süsteemi, ja inimene on alati väga valusalt peksa saanud, kui ta on neid looduse seadusi rikkunud. Miks nõukogude ajal olid sünnitusmajades nakkuspuhangud? Aga sellepärast, et emad olid lastest lahutatud ja last kohe ema rinnale ei pandud. Hea oli, kui ta 12 tunni pärast emapiima sai. Tavaliselt juhtus see alles 24 tunni möödudes. Kuna vastsündinud said kohe mikroobidega üle külvatud, siis tekkisidki haiguspuhangud. Juba kolmkümmend aastat tagasi see kord sünnitusmajades õnneks muuts, laps pannakse kohe ema rinnale ja ta saab koos emapiimaga kaitse igasuguste haigustekitajate vastu. Aga siis, kui  laps koju läheb, hakkab temaga tegelema perearst. Minu meelest on meie selline süsteem üks suur ämbrisse astumine. Mks peab perearst kõigiga tegelema? Nad ei jõu juba puhtfüüsiliselt kõikide asjadega tegeleda. Nende vaates on rinnaga toitmine muutunud teisejärguliseks. Muide, Euroopa Liidus üks toiduohutuse organisatsioon avaldas möödunud aastal dokumendi, milles rõhutati, et pole olemas ühtegi teaduslikku tõendust, et lapsele võib igasuguseid toitesegusid anda varem kui kuuekuuselt. Erandiks on need, kel on mingid meditsiinilised näidustused, see tähendab, kui laps on haige, kui tal on näiteks mõni ainevahetushäire, allergia või midagi sellist. Mitte ainult Euroopas, vaid ka mujal maailmas on öeldud, et kuni kuus kuud tuleb imikuid toita ainult emapiimaga. Isegi vett ei ole vaja lapsele anda. Aga meil seda eiratakse ja sellest on väga kahju.

Nüüd tuleb mulle meelde omaaegne akadeemik Gustav Naan, kes tarvitas väljendit alatissitatud – aga  ta vist mõtles rohkem neid, kes polnud millegipärast valitseva korraga rahul ja tema arvates asjatult virisesid. Kuid seda võib ka võtta kui filosoofi hoiatust, mis kõlas, et emad peavad ikka piisavalt oma lapsi rinnaga toitma, kui tahavad, et nood elus oma terava mõistusega läbi lööksid.

Jaa, minu meelest väljendub see, kuidas last esimestest elukuudest peale koheldakse, tema hilisemas psüühikas. Kui ta kohe mässitakse nagu kookon tugevalt mingi teki sisse, tähendab see juba kammitsust. Kui ta ei saa piisavalt ema rinda ja hoolitsust, siis annab see hiljem tunda. Need ei ole pisiasjad. Vastupidi. Need on väga tõsised asjad. Ja iga kord, kui inimesed on nendest looduse seadustest kõrvale hiilinud, olemegi me valusalt peksa saanud.

Ja nagu te vihjasite, siis igasugused epideemiad ja pandeemiad murravad ka rinnaga peale nendes kohtades, kus mingeid looduse reegleid rikutakse?

Viimasel paarikümnel aastal on väga tõsiselt uuritud inimese mikrobioomi. Mikrobioom on inimese mikroorganismide genoomide kogum, mille alusel on võimalik määrata inimese mikroobikooslust. Mikroobikooslus elab koos inimesega ja ei põhjusta tavaolukorras haigestumist. Kõige rohkem mikroorganisme on inimese seedetraktis. Aga ega meil sellele väga suurt tähelepanu ei pöörata ja mina hakkasin sellega tegelema ka täiesti juhuslikult. Ma sain alles hiljem aru, kui tähtis see on. Kui vanemad peavad loodusseadustest kinni, siis on ka laste mikrobioom palju parem ega põhjusta vaevusi. Sellega pannakse alus kogu tervisele.

Sageli kardavad vanemad neid väikseid infektsioone, mis tegelikult ju hoopis treenivad lapse immuunsussüsteemi. Kui vahel tekibki väike palavik või nohu, siis sellest ei tohi minna paanikasse. Need asjad lähevad kõik mööda. Ja immuunsus tugevneb. Kui last rinnaga toidetakse, siis on tema kaitsebarjäär just niisugune, nagu vaja, me ütleme selle kohta – optimaalne. See aitab kaasa ka muude haiguste vältimisele, organism saab neist jagu. Meie tervise tugevus saab alguse emaüsas, kohe kui laps hakkab arenema, ja kestab koos emapiimaga veel kuus kuud peale ilmaletulekut. Kui laps vahetab keskkonda ja tuleb emaüsast välja, siis peab ta olema koos emaga, mitte koos medõega, nagu see oli nõukogude ajal.

Aga meie sünnitusmajade praegune olukord, kuidas seda hindate?

Olukord on praegu väga hea. Need lapsed, kes on sündinud viimase veerandsajandi jooksul, on saanud juba nautida optimaalseid tingimusi. Meie sünnitusmajades on perepalatid, kus mitte ainult ema, vaid ka isa saavad olla lapse juures. Asi on kõvasti edasi arenenud.

Kuidas on lood meie laste tervisega, kas hoolimata optimaalsetes oludes ilmaletulekust on nende tervis kehvem  kui oli laste tervis varem?

Ma ei ole nõus nendega, kes väidavad, et tänapäeval on laste tervis viletsam kui varasematel aegadel. Inimeste keskmine eluiga pidavalt suureneb. Kui sada aastat tagasi elati keskmiselt kuni 45 aastat, siis praegu viskavad paljud välja 90. Keskmine on muidugi väiksem. See on juhtunud tänu paremale elule. Meil kasutatakse seepi, me oleme soojas, meil on piisavalt toitu.
Kui te vaatate meie mõisates vanu maale kunagistest sealsetest elanikest, siis kuuekümnesed on juba muldvanad. Aga praegu ei ole ka kaheksakümnesed veel muldvanad. Mina sain eelmisel aastal nii vanaks ja kõnnin vabalt oma jalgadel, pole mul keppi ega midagi, ning võtan aktiivselt elust osa. Ma ei ütleks, et tänapäeva inimeste tervis on üldiselt viletsam kui oli varem. Kõik sõltub ikka sellest, kuidas me ise käitume, kui palju ennast hoiame, aitame  ja armastame.

Inimest peab aitama ainult nii palju, et ta ikka oskaks kõikidest loodusseadustest kinni pidada.

Midagi ei ole teha – jälle meenub eelpool nimetatud vana akadeemik, kes nimetas neid, kes seda ei suutnud teha, iseenda seebiks keetjateks.

Nojah, võib ka nii öelda. Inimene peab ikka õppima aru saama, et tema suu ei ole mingi konteiner, mis kõike vastu võtab. Tuleb jälgida oma toitumist. Samamoodi on vaja liikuda. Õige söömine ja liikumine ongi kaks asja, millel meie tervis seisab.

Ja siis alles hakkavad kujunema ka eeldused paremate ning elutervemate mõtete tekkimiseks?

Just nii. Kui ikka valutab ja on paha olla, siis helgeid mõtteid ei tule. Nendest kahest asjast, mida ma nimetasin, ei saa üle ega ümber.

Olete arvukates usutlustes öelnud, et pole olemas kaht täiesti ühesugust inimest, ja igaühe tervis nõuab ka eriti dieedi osas individuaalset lähenemist?

2004. aastal lahkusin ma lastehaiglast. Pensioniiga tuli peale ja tervis läks käest. Kuna ma väga palju reisisin, siis läks mu diabeet ikka päris hulluks. Siis sattusin juhuslikult individuaalse toitumise programmi peale. Hakkasin seda asja uurima ja sain aru, et võib aidata iseennast. Ausalt öeldes ei saanud mu kolleegid üldse aru, miks ma nad haiglas maha jätsin. Aga ma sain aru, et üks asi on äras tehtud ja tuli hakata tegelema mõne muu asjaga. Kõigepealt siis hakkasingi iseennast aitama. Individuaalse toitumise programmiga tegelesin 2012. aastani. Aga mul ei ole oma firmat. Ma tegelen teooriaga ja kirjutan raamatuid. Ja milleni ma oma teel jõudsin, oli hämmastav. Peaaegu 99% arstidest ei tea toitumisest mitte tuhkagi. Ütlen teile ausalt, ega mina ka ei tea kõike, kuid olen ära õppinud just selle, mida mul on vaja, et olla vormis ja elada aktiivset elu.

Kõik räägivad aina ühte ja sama asja. Ma olen asetanud suure küsimärgi alla mõiste tervislik toitumine. Üks ütleb nii, teine ütleb naa, kolmas veel kolmandat moodi. Muidugi on ka olemas mingid raudsed tõed. Aga me elame ajal, mil on kolossaalne toidu üleküllus. Meil pole probleemi sellega, et midagi süüa saada. Probleem on selles, et saada kvaliteetset toitu. Toidu kvaliteet pole küll kahjuks muutunud paremuse suunas. Jah, ta on maitsev, aga ega maitsev toit ei ole alati tervisele kõige parem.

See teeb inimestele valiku raskeks. Elu on niigi kiire ja pole aega toitumisele palju tähelepanu pöörata. Ahmitakse ruttu kiirtoitu ja ongi kõik.

Nüüd peabki iga inimene hakkama ise ennast aitama. Peab tundma õppima oma keha ja sööma neid toite, mis sobivad. Me oleme kõik erinevad ja meie seedterakt ning immuunsussüsteem on samuti igaühel erinev.

Nii et igaühe üks tähtis ülesanne on õppida tundma iseennast ja seada oma toidusedel sellega kooskõlla?

Just nii see on. Igaüks meist peab ette võtma selle loomingulise protsessi ja selgeks tegema, mis on tema jaoks kõige sobivam. Hoiatan, et see pole üldse kerge, kuna see on sügavalt loominguline protsess.

Aga kes tahab nagu teie kaheksakümneselt ilma kepita käia ja ühiskonnaelus sõna sekka öelda, peab seda tegema.

Seda peaks iga inimene tegema. Ka need, kes eelistavad jääda tagaplaanile, kuid kõik elud on ju ühtviisi olulised. Siin on probleemiks see, et meie tõenduspõhine meditsiin tegeleb selle probleemiga veel väga vähe.

Siis on ka oht sattuda niisuguste tegelaste otsa, kes pakuvad  hea raha eest igasuguseid imeasju, mis teevad ruttu kõhnaks ja tugevaks…

Elus on üks huvitav reegel – mida vähem me teame probleemist ja mida keerulisem see probleem on, seda rohkem tekib nii-öelda lähenemisvõimalusi. See, et pakutakse igasuguseid alternatiivseid lahendusi, on täiesti loogiline. Keegi ei tea ju täpselt, mis asi on see tervislik toit kõikide jaoks. Igas ajakirjas on oma tervisliku toitumise soovitused, ja vaadake, kui palju on meil toitumisspetsialiste! Aga kuidas tegelikult üks konkreetne Jaan või Jüri peaks sööma, vaat see on raske küsimus.

Ometi on võimalik igaühele testide tulemusel sobiv toitumine määrata?

Teate, see on väga keeruline. Selleks, et jõuda tõenduspõhisuseni, on vaja väga palju aega. Aga ma olen absoluutselt kindel, et maailm liigub individuaalse ravi ja toitumise suunas. Teist väljapääsu ei ole.

Lihtsam on öelda, millest peaks kindlasti loobuma. See kiirtoit on siin esimene asi, mis tuleks jätta oma menüüst välja. Mina pole ühestki kiirtoidu putkast elus midagi ostnud ja see on minu jaoks põhimõtteline küsimus.

Niikaua kui kõige tähtsam on raha, mitte inmese tervis, see probleem ei kao.

Siit jõuame jälle praeguse pan-deemia juurde. Kas majanduse iga hinna eest käigus hoidmine ja raha teenimine on tähtsam kui inimese tervis? Mida peaks tegema, kui on valida, kas raha või tervis? Hoidma kõik käigus ja laskma  tervishoiusüsteem põhja või panna elu ajutiselt pausile, nagu on tehtud kõigis teistes arenenud maailma riikides? Oleme koroona levikult maailmameistriks saamas.

Eesti on päris kaua, kuni viimase ajani, üsna hästi hakkama saanud. Mina olen arst ja meditsiiniteaduste doktor. Mina ei ole see arst, kes praegu töötab haiglas. Ma avaldan praegu arvamust kui kodus istuv tohter. Kõigi nende ees, kes töötavad praegu meditsiini eesliinil, tuleb müts maha võtta. Aga mind see kõik puudutab ka isiklikult, olen vanuse tõttu riskirühmas ja kardan samuti nagu teised. Ja kuigi kaua aega saime hästi hakkama, on nüüd asjad Eestis väga halvad. Meil on tohutult palju haigeid, meie intensiivravi on peaaegu täielikult täis, muud haiglad on samuti täis, hakkab kannatama muude haiguste ravi. Ma kardan, et ka niisuguste raskete haiguste nagu infarktide ja insultide ravi ning onkoloogiliste haiguste diagnoosid hakkavad hilinema. Kõik jõud on suunatud koroonaviiruse vastu.

Jah, meid oleks praegu päästnud ainult vaktsineerimine. Kui hakati vaktsineerima kõige vanemaid, hakkas nende arv haiglates vähenema. Ja kui jõutakse vaktsineerimisega aina nooremateni, siis alaneb järjest ka haiglaravil viibijate vanus.
Aga muidugi, viirus muteerub ja ta võib hakata halvemini mõjuma ka üha noorematele inimestele. Oleme jäänud hiljaks vaktsineerimisega ja Ursula von der Leyen on Euroopa Liidu vaktsiinide hankimisega täielikult ämbrisse astunud. See asi on läinud ikka üle mõistuse halvasti.

Vaktsiin on siis kõige tähtsam. Aga mida peaksime tegema niikaua, kuni seda ei jätku? Missugust nõu te Kaja Kallasele annaksite?

Jah, olukord on raske ja ma ei tahaks küll praegu olla Kaja Kallase ega Tanel Kiige nahas, kes peavad tegema otsuseid, mis paratamatult paljudele  ei meeldi.

Minu meelest on õigus Irja Lutsaril, kui ta ütleb, et asjad peavad olema veel palju karmimad. Kui me tahame pandeemia peatada, siis ei ole midagi muud teha. Kui me võrdleme seda, kuidas on elu olnud Eestis ja näiteks Belgias või Prantsusmaal, siis meil on siin olnud ikka nagu lillepidu. Meetmeid tuleb karmistada. Viirus muteerub ja ees ootab veel karmim aeg. Viirus on elusolend, kes tahab samuti ellu jääda ja muutub kogu aeg. Ja muutub ohtlikumaks kõikidele teistele.

Emade seas levib üha rohkem vaktsineerimisvastasus. Kui palju lapsi omal ajal suri seetõttu, et polnud vaktsiini?

Kui ma olin noor arst, siis vaktsiinide puudust ei olnud ja väga harva kohtusin vaktsineerimise vastaste vanematega. Vaktsineerimine ei ole vähendanud laste suremust, aga see on päästnud miljoneid lapsi lastehalvatusest ehk invaliidistumisest.

Kuidas suhtute nn eliitvaktsineerimisse, mida on ajakirjanduses häbimärgistatud?

Kusagil peab olema ka kaine mõistus. Kuulsin ühel hommikul raadiost, et meie president küsib luba vaktsineerimiseks, kuna ta sõidab Afganistani. No kuulge, kuhu me oleme jõudnud? President peab luba küsima! Me peame olema ikka tolerantsed ja inimlikud. Kõigi kõrgete ametnike vaktsineerimises ei maksa kohe näha korruptsiooni. Ja minu meelest pole õige ka see, et ainult perearstid tohivad vaktsineerida. Vist pooled perearstid pole üldse  veel vaktsiini saanudki. Kui käib ikka riskirühma 80+ vaktsineerimine, siis need inimesed võiksid vaktsineerida end üskõik kus, sest nende perearst pole võib-olla veel vaktsiini saanudki. Paljud haiglad võiksid samuti vaktsineerida, aga nad kardavad, et neid hakatakse häbimärgistama ja süüdistama korruptsioonis.

Milliseid meetmeid tuleks veel viiruse vastu tarvitusele võtta?

Eks kõige vajalikumad meetmed on juba vastu võetud. Probleem on selles, et me ei täida neid. Kui maailmas ei oleks käinud kolmas maailmasõda infosõja näol, võiks maailm koos õppida, kuidas ravida seda haigust, mis on meile nüüd kätte jõudnud. Maailmas on juba kasutusel efektiivsed ravimid, ja mida edasi, seda rohkem saab neid olema.

Mida meie poliitikud saaksid teha haiguspuhangu tõrjumisel?

Kurb on see, et poliitikud sekkuvad meditsiiniteadusse. Mina arvan, et eelmise välisministri Urmas Reinsalu väljaöeldu Sputniku vaktsiini kohta oli täielik poliitiline demagoogia. Rahvusvaheliselt tunnustatud ajakiri Lancet avaldas artikli vaktsiini Sputnik V kõrge efektiivsuse kohta ja paljud skeptikud on hakanud aru saama, et tegemist on hea ja tõhusa vaktsiiniga. See publikatsioon andis võimaluse esitada antud vaktsiin Euroopa Liidu ravimiametile ja ei ole välistatud, et ta saab ka EL kasutusloa.

Poliitikud peaksid hoidma käed eemale tervishoiust ja meditsiiniteadusest ja mõtlema kõigepealt, kuidas päästa meie inimeste elusid. Nad peaksid maha istuma ja arutama, kuidas kõik riigid koos saaksid võidelda pandeemia vastu.

Mida on Tallinna hästi teinud praegusel raskel ajal?

Tallinn on teinud ühe hea asja. See on arstide koduvisiitide käivitamine laste juurde. Et mitte vedada epideemia ajal väikseid lapsi haigest peast arsti juurde või haiglasse. Aga meie lapsevanemad veel ei tea seda. Kui nüüd väike laps jääb haigeks, tal on palavik ja paha olla, siis ei pea teda kohe haiglasse viima, vaid saab tellida arsti koju. See projekt töötab väga hästi ja lastehaigla on selle asja väga korraldamisega hästi hakkama saanud.

Kas teised Eesti omavalitsused võiksid sellest eeskuju võtta?

Jah, muidugi. Ega perearste ei saa keegi sundida laste juures kodus käima, aga antud juhul tuli linna haigla vastu ja see on hea võimalus.

Kuidas inimesed võivad kindlad olla, et peale kahe süsti tegemist on nad kaitstud?

Jah, see ongi selle vaktsineerimise puhul üks suur küsimus. Kui ma vaktsineerin end ära, aga tahan teada, kas mul on nüüd antikehad olemas, siis ma ei tea, kuhu peaks pöörduma, et seda kindlaks teha. Ehk kas ma tean, et see vaktsineerimine on mind aidanud või ei ole. Ma ei tea, kas selle peaks perearst kindlaks määrama. Ja kas ma pean ise maksma selle eest?  Ei tea! See on tähtis, kuna sajaprotsendiliselt ei tööta ükski vaktsiin.  Vähemalt riskirühma inimestel peaks olema võimalus see proov anda ja veenduda, et tal on kaitse peal.

Haskel Adik Levin (80)

• sündinud 17. augustil 1940 Valgas.

• Levin lõpetas 1959. aastal Pärnu 1. Keskkooli. Aastal 1968 lõpetas ta Leningradi Pediaatria Instituudi ning töötas seejärel seitse aastat Kasahstanis.

• Aastatel 1979–2004 oli ta Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonna juhataja.

Kommentaarid (4)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

stiilinäitaja
30. dets. 2021 22:30
https://eestinen.fi/2021/12/venemaa-allutab-seal-elavad-ja-tootavad-valismaalased-tervisekontrollile/
näh nüüd
14. märts 2021 17:49
Nautigem suurepärast võimalust viirusega koos elada. Linnugripp, mis end tõenäoliselt meie sekka möllib, on vististi palju naljakam teekaaslane. See on võimalus, millest äravalitud ongi kinni hakanud. Satisfaktsiooni tagab mitte see mida teha või saada, vaid hoopiski see mida mitte teha või mitte (kätte) saada. Igaühele oma - nagu dr Rosemberg õpetas. Eksistentsialistliku siin kusagil oleku erootika. Ja neile muudele - töö teeb vabaks.
iconoclast
10. märts 2021 19:28
Levin võiks seda vaktsiinide päästmist rääkida neile india lastele kes jäid tõestatult vaktsiinist halvatuks ja selle peale kui india riik Geitsi ja tema fondi koos vaktsiinidega Indiast välja saatis oli viga sunnitud tunnistama ka WHO, niiet Levin liiga vähe infot ja liiga valet infot !
no nii
9. märts 2021 18:41
https://majandus24.postimees.ee/7196944/tiit-pruuli-eestit-kutsutakse-vaikseks-haigeks-paariariigiks