"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
KOROONAÕDE: Olen nutnud neljal päeval seitsmest (0)
15. märts 2021
Ida-Tallinna Keskhaigla

"Meil on hirm, et pikka intensiivravi vajavaid nooremapoolseid inimesi satub haiglasse üha enam, aga neile ei jagu ressurssi," kirjeldab olukorda Ida-Tallinna Keskhaigla Covidi osakondades kirurgiakliiniku õendusjuht Kristin Lichtfeldt, kes praegu vastutab kõikide koroonaosakondade õdede töö eest. "Siis peab ühel hetkel perspektiivikama haige kasuks valikuid tegema ja mõnel töötajal tuleb n-ö juhe seinast välja tõmmata. Kes see tõmbaja peab olema?"

Enne Lichtfeldtiga rääkima asumist arvan olukorra tõsidust arvestades, et minu vestluskaaslane on närviline ja läbipõlemise äärel. Keegi, kes teatab mulle kuivalt, et tal on intervjuuks aega vaid 15 minutit, siis peab taas tööle tormama. Tuleb aga välja, et Lichtfeldt on ülirõõmus inimene, kes lausa särab. Tema hoole all olevate koroonahaigete hulgale ja õdede nappusele mõeldes paneb  see tõesti imestama. Kui küsin, kui kaua on meil intervjuuks aega, vastab ta lihtsalt, et hetkel tal aega on.

Kirjeldage palun oma viimaste kuude raskemaid patsiente, juhtumeid ja mõtteid.

Meil oli intensiivravis pikka aega nooremapoolne mees, kes oli pikalt ka hingamisaparaadi all. Tema seisund n-ö ei idanenud ega mädanenud, see ei liikunud kuhugi suunas, või kui, siis läks ainult hullemaks. Tal oli muidugi väga toetav perekond. Kui inimene on nii kaua juba intensiivravis, siis tekib temaga side. Sa tead tema toitumisharjumusi, sugulasi ja elulugu. Ja samas läheb tema seisukord üha halvemaks. Kui kaotame juba lootuse, aga inimene tuleb ometigi välja oma olukorrast, siis see on hästi tore.

See oli veel jaanuaris-veebruaris, mil meil oli ressurssi hoida inimesi mitu kuud aparaadi all. Praegu oleme olukorras, kus aparaate on puudu ja voodikohti ei jätku. Kui tuleb uus haige, kellel on perspektiivi rohkem, tehakse mingeid valikuid. On hirm, et mis siis saab, kui selliseid pikka intensiivravi vajavaid nooremapoolseid inimesi tuleb veel, aga nende jaoks ei jagu ressurssi. Siis peab üks töötajatest mingil hetkel juhtme seinast välja tõmbama. Isegi kui taolised otsused sünnivad konsiiliumi korras, ei kujuta ma ette, mis nende töötajate emotsionaalse seisundiga hakkab saama. Kes see juhtme tõmbaja peab olema?

Masendab see, et me ei tea, kui kaua viiruseaeg kestab. Vahepeal oli lootus, et see saab suveks läbi, aga nüüd lükkub tähtaeg kogu aeg edasi. Pikk pime tunnel läheb üha pikemaks ja see tekitab lootusetust.

Üldiselt eestlane arsti juurde ei lähe, kui tal just ei ole väga paha. Ka tekkivat hingamispuudulikkust ei pruugi mõned inimesed õigel ajal tajuda. Kust jookseb piir, et inimesel tuleks kindlasti haiglasse minna?

Tõepoolest, nooremad inimesed kompenseerivad tekkiva kopsukahjustuse ja hapnikupuuduse, nad tulevad sellega mingi piirini toime. See, et inimesel on halb, tulebki tegelikult hapnikupuudusest. Samas pole tal nii halb, et ta peaks EMO-sse minema, kopsukahjustust on ise raske ära tunda.

Üldiselt me ei pane inimest haiglasse niisama – sest tal on koroona. Haiglaravi vajab inimene, kes ei saa haigusega kodus hakkama. Koroona teeb väga jõuetuks, tekib lämbumistunne ja nõrkus, mille tõttu ei suuda voodist tõusta, et kasvõi vetsu minna.  Mingi osa haigetest on need, kes tulevad pisut ennatlikult haiglasse, nemad saadetakse EMO-st koju tagasi. Me oleme iga päev kroonilises kohtade puuduses. Ka kõik teised Tallinna haiglad on Covidi-haigeid täis. Iga päev tegeleme patsientide ümbersuunamisega. Just eelmisel ööl otsisime teistesse haiglatesse kohti ja saatsime ära 14 patsienti. Ise saime vastu võtta vaid seitse patsienti. Haiglate vahel toimub päris hea koostöö. On tavapärane, et peame oma haigeid saatma ka Pärnusse, Rakverre ja Raplasse öösel.

Üks asi on see, et koroonast tekib viiruslik kopsupõletik. Teine aga pikaajaline Covid, millest nii palju ei räägita. Juba praegu on palju patsiente, kes ei kajastu koroonastatistikas, mida uudistes ette loetakse. Need haiged on saanud koroona tüsistusena mõne muu haiguse. Sellised haiged ei tule enam kodus toime, ja neid tuleb aina juurde. Sellised haiged on veel mitu kuud pärast nakatumist nõrgad, nad ei suuda näiteks trepist üles minna.

Kui uudistes loetakse ette patsientide ja juhitaval hingamisel olevate inimeste arvu, siis räägitaksegi vaid neist, kel on toru kurgus. Aga aparaatidega patsiente, kes otseselt toru ei vaja, kuid ise hingata ei suuda, on meil oluliselt rohkem.

Mis on teid koroona puhul üllatunud?

Kõik me lootsime, et see olukord Eestis ei lähe nii hulluks, nagu mujal maailmas. Kurvas mõttes üllatav on ka, et haiglas on aina nooremad inimesed. 40-50-aastased on haiglates tavalised ja üllatab, kui loiud ja väsinud nad on. Tööeas inimesed on rivist väljas väga kaua.

Meil on olnud ka 20ndates haigeid ja järjest rohkem saabub meile rasedaid. Neil jälgime ka loote seisundit.

Positiivne on näiteks see, et inimesed saavad ka kodus töötada, seda võiks mingil määral ka pärast koroonat jätkata.

Mis aitab teil kõigele raskustele vaatamata toime tulla ja optimistlikuks jääda?

Olen ise ka selle peale mõelnud. Võib-olla aitab pingeid maandada naer. Oleme väsinud ja meil tuleb teiste õdedega omavahel olles ette eufoorilist naeru. Jah, me teame, et oleme kriisis, kuid see, kuidas me ennast häälestame ja omavahel läbi saame, kriisile vastu läheme, on meie enda teha. Positiivne ellusuhtumine viib edasi. Hea läbisaamine kolleegidega teeb rõõmsaks, koroonaga võitlemine on meie suhteid tugevamaks muutnud.

Rõõmu teeb ka see, et oleme ise terved ja meil on võimalus end kaitsta ja vaktsineerida. Vaktsineerimise pärast on meie töötajate haigestumus palju madalam kui detsembris. Meil on tänu sellele tööjõudu rohkem ja pole nii raske leida valvetesse inimesi.

Mida ütleksite vaktsineerimisvastastele, arvestades kõike seda, mida te tööl enda ümber iga päev näete?

Seda, mida ma neist tegelikult arvan, ma parem ütlema ei hakka… Kõik inimesed, kel on võimalus lasta end vaktsineerida, peaks seda tegema. Kõik vaktsiinid, mis meil praegu saadaval on, on head vaktsiinid. Kui ma poleks tervishoiutöötaja, vaid mõni muu inimene, kellele pakutakse vaktsiini, siis ma jookseks selle järele. Vaktsineerimine on nagu privileeg. Ma saan isiklikult öelda, et juba praegu on see vaktsiin mind palju aidanud. Aga siin võib näha ka majanduslikku kasu. Vaktsineeritud inimene ei pea jääma eneseisolatsiooni, ta saab tööl käia. Mida kiiremini saame suurema hulga inimestest vaktsineeritud, seda rutem saame sellest olukorrast välja tulla.

Muidugi on igal inimesel õigus oma vaadetele ka selles, kas nad vaktsineerivad või ei vaktsineeri. Samas, kui sa hakkad neid vaateid väga peale suruma, siis võiks võtta ka vastutuse. Inimesed tavaliselt ei võta vastutust oma väljaütlemiste pärast. See mõjub suhetele ja inimestevahelisele läbisaamisele rängalt. Koroonaaeg on inimesi tugevalt kahte leeri jaganud. Inimesed, kellega võis saada enne väga hästi läbi, vastanduvad nüüd teravalt, sest mõttemaailmad on nii erinevad. Ehk on koroonaaja tõttu lihtsam ära tunda inimesi, kellega on sama maailmavaade? Ma ise mõtlen ka, et mu tutvusringkonnas on ju mu enda valitud inimesed, kellega olen tahtnud läbi saada. Aga siis mõned neist hakkavad jagama täielikku jama, millel pole tõenduspõhist alust.

Kui tugev peab olema teie missioonitunne, et praeguses raskes olukorras mitte käega lüüa? Kust jookseb haiglatöötajate murdumise piir?

Inimesed tegutsevad praegu kriisirežiimis, nad töötavadki oma kutsumusest ja missioonitundest, et me lahendame koos kriisi ja koos saame hakkama. Nad mõtlevad, et kui nad läheks ära, oleks teistel veel raskem. Karta on, et kui ükskord kriis läbi saab, siis kaob ka missioonitunne ja läheb raskemaks. Siis annavad inimesed lõpuks alla. Kogu aeg mõtlen, et millal see pauk ära käib, millal keegi mulle kirjutab, et ta enam ei jõua. Kõik eesliinitöötajad võiksid võtta aja puhkamiseks, mil nad lülitavad ka telefoni välja.

Tunne, et “ma enam tõesti ei suuda”, tuleb, kuid minul on see olnud petlik. Ma mõtlesin juba suvel, kui olime vaid paar kuud selles kriisis olnud, et sealt jookseb minu piir ja ma enam ei suuda niiviisi töötada. Siis aga sain aru, et see ei olegi veel piir. See piir lükkub kogu aeg edasi. Inimeste võimed on ikka uskumatud, ületundide arv on meeletu. Kangemad tegelased rügavad praegu kahe täiskoha eest, kokku tuleb 300 töötundi kuus. Siiski soovime, et vahetused üle 12 tunni ei veniks, eriti intensiivravis, kus raskem. Ometi ma pole enam kindel, kas 24 tunni vahetus oleks halvem variant kui see, et inimene käib lihtsalt iga päev kaheksast kaheksani tööl. Lisaks sellele tuleb nii mõnelgi koju jõudes hakata oma lapsele veel õpetajat mängima.

Kuidas nii pingeline töö vaimsele tervisele mõjub?

Ega me tõesti kogu aeg ei naera. Üle-eelmisel nädalal nutsin ma neljal päeval seitsmest. Avasime jälle ühe uue Covidi osakonna, tegime selle ortopeedia osakonda. Muidu tegeldakse seal traumade, luumurdude ja plaaniliste liigestevahetustega. Nüüd aga saabus sinna esimene patsient, kes vajas kiiresti hingamisaparaati. Ortopeedia õed pole kunagi hingamisaparaati kasutanud, nende töö on tavaliselt teistsugune. Ajad on nii kiired, et koolitus käib töö käigus. Mis sa seal ikka enam koolitad, kui sul on järjest patsiendid, kes on lämbumas ja vajavad aparaati kohe. Siis tekkis mul liialt hirme ja emotsioone, et me ei saa hakkama. Tegelikult said õed seal väga hästi hakkama. Ka mina panin esimest korda hingamisaparaati ja see tuli mul välja.

Emotsioonid käivad meil vahel ikka üle pea, sest kõikide kolleegide süütenöör on jäänud väga lühikeseks. Meie töö on raske nii vaimselt kui ka füüsiliselt. On hetki, kui arvame, et oleme teinud maksimumi ja andnud endast kõik, aga siis keegi ütleb midagi. Võib-olla ütleja isegi ei mõtle midagi halvasti, aga väsinuna hakkame võtma kõike väga isiklikult. Solvumisi on palju ja need ajavadki nutma. Kui tagantjärele mõelda, siis kõik võib-olla ei olnudki seda väärt.

Kui palju teil tuleb ette koroonast põhjustatud surmasid?

Surmade hulk võib ühe kuu jooksul olla sama suur, kui varem oli ühe aasta jooksul. Päris palju on praegu just selliseid inimesi, kes on tervishoius töötanud pikki aastaid, aga surmaga puutuvad kokku esimest korda. Töötajatele, kes pole harjunud surmaga toime tulema, on see eriti raske. Isegi siis, kui patsiendi terviseprognoos on väga raske ja surm üsna tõenäoline.

Iga surmajuhtum on kurb. Igal lahkunul on lähedased, kes helistavad, tunnevad muret ja loodavad viimse hetkeni. Pikalt sees olnud haiged saavadki lähedaseks.

Mida tähendab eesliinitöötajate suur panus nende lähedastele kodus?

Ma ei arva, et meditsiinitöötajate lähedastel oleks suurem oht koroonasse nakatuda kui teistel inimestel. Haiglas on isikukaitsevahendid olemas ja meil on võimalus end vaktsineerida. Praegu, kui nakatumine on nii levinud, on tõenäolisem saada viirus kuskilt mujalt. Näiteks töölt või ühistranspordist. Kriis on kestnud aasta ja selle aja jooksul ei tea ma isiklikult küll, et mõni meditsiinitöötaja oleks koroona lähedastele koju viinud.

Pigem muretsen lähisuhete pärast. Tahaks kiita kõiki kaasasid ja lapsi, kelle vanemad või lähedased töötavad eesliinil. On nii liigutav, kuidas nad tulevad sellega kaasa ja toetavad meid, tahaks neile selle eest austust avaldada. Meditsiinitöötajate lapsed peavad praegu ise kasvama ja kaugteel kooliasju õppima. Mu elukaaslane on koroonaajal õppinud ära söögitegemise ja koristamise, ta on kogu selle aja vastu pidanud. Ma olen ju igal õhtul ja nädalavahetusel tööl. Ma mõtlen kogu aeg tööle ja tahan kogu sealset olukorda kontrollida. Mu elukaaslane on olnud arusaaja, ta pole teinud mulle etteheiteid. Oleks väga raske, kui kodused hakkaks oma tähelepanu eest võitlema. Õnneks on lähedased pigem uhked meie üle. Sotsiaalmeediaski jagavad meedikute lähedased postitusi, et toetame meedikuid, kandke maski ja haiglad on täis. Et mu ema töötab haiglas ja tal on väga raske. Õnneks tuleb vahelduseks postitustele, et vaktsiin on paha, ka sedalaadi asju.

Kas ka praegu on võimalik haiglasse vabatahtlikuna appi tulla?

Appi võib muidugi tulla. Iga inimese jaoks leidub oma töö, kasvõi ukse peal maskide jagamine. Samas koroonaosakonda võtame ikka tõsiseid huvilisi, kes on nõus panustama pikka aega, päris suvalisi inimesi tänavalt koroonaosakonda lasta ei tahaks. Me mõtleme iga soovija puhul, kas tema toodav kasu kaalub üle võimaliku kahju. Selliseid inimesi me kindlasti ei võta, kes tahavad tulla vaid paariks nädalaks Covidi osakonda, et kaitseülikonnas ehk n-ö lumememme kostüümis pilte teha ja neid sotsiaalmeedias jagada. Haiglatöötajate ressurss on nii piiratud ja uute vabatahtlike koolitamine nõuab oma osa. Meil ei ole aega iga paari nädala tagant uusi inimesi välja õpetada, et nad õigesti kannaks isikukaitsevahendeid ja oskaks ohutuse eest vastutada.

Arvestades uue, Briti haigustüve massilist levikut, mis ka lastele nakkab, siis kas lapsedki peaks kandma maski ja piirama mängimist omaealistega?

Kuna see laste seas levib, siis loomulikult oleks hea, kui ka lapsed kannaksid maski ja ei mängiks kõik koos. Ma ei arva, et peaks panema lasteaiad kinni, sest see tooks meile veel suuremat kahju. Aga kui on võimalik, siis tuleks vältida oma lapse saatmist kellegagi koos mängima.

Millal peab koroonat põdeja minema haiglasse

• COVID-19 puhul on räägitud nn vaiksest hüpoksiast. Haigel võib olla oluline hapnikupuudus, aga ta tunneb end sealjuures hästi. Kui inimene tunneb end hästi, siis ta ei otsi ka abi.

• Olulise hapnikupuudusega haige ei kaeba suurt midagi ja ei saa aru, miks personal tema pärast muretseb. See oli ka arstidele harjumatu, et kuidas patsient halbade näitajate juures midagi ei kaeba.

• Kui haigus kulgeb raskemalt, peab haiglasse minema esimese nädala lõpus või teise nädala alguses.

• Õige hetk, millal kodune ravi ei aita, on oluline ära tunda. Näiteks kui kõrge palavik kestab noorematel inimestel üle viie päeva ja eakamatel üle kolme päeva või juba taandunud palavik naaseb. Siis peaks nt perearst vere hapnikusisaldust saturatsiooni teel mõõtma.

Allikas: ERR Novaator

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.