"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
Mässumeelne puunikerdaja muutis keskaja linnareeglid tänapäevaseks (0)
15. märts 2021

Puunikerdaja Christian Ackermann kolis sellina Tallinna  saabudes äsja surnud meistri majja, kasutas tema tööriistu, tegi tema naise rasedaks ning keeldus siin kehtinud reeglitele allumast. Ometi on vähemalt 20 Eesti kirikus tema valmistatud altar ja/või kantsel.

1674. aasta kevadel saabus Tallinna kujurisell Christian Ackermann. Tallinn, iidne ja uhke hansalinn, oli selleks ajaks lootusetult tolmunud ja vanamoodne. Königsbergis sündinud, Stockholmis ja Riias õppinud puunikerdaja asus siin välja kujunenud käsitöö korraldust jõuliselt endale sobivaks korraldama.

Suve alguses kolis Christian Ackermann puunikerdaja-tislermeistri Elert Thiele lese Anna Martensi majja ning seadis ennast sisse äsja surnud meistri töökojas. Tollaste tavade järgi pidi majaperemees olema meister, sellid tavaliselt ei abiellunud ja abilisi ega õpipoisse võtta ei tohtinud, vaid kuulusid meistri perekonda. Meister oli linnakodanik, maksis makse ja allus linna, gildi ja tsunfti reeglitele. Kehtiva korra järgi pidi linna saabunud sell ennast kirja panema käsitöögildis, andma teada vastavas tsunftis ja asuma sellina tööle mõne meistri töökojas.

Seda kõike Ackermann ei teinud. Tema elas sellina lahkunud meistri majas, kasutas sealset töökoda ning sõlmis meistrilesega sobimatud suhted – nagu oleks ta täieõiguslik meister ja majaperemees. Järgmisel kevadel astus ta kiirustades Tallinna kodanikuks ja abiellus juba jõulust saati lapseootel naisega, kelle eelmise abikaasa surmast ei olnud veel aastatki möödas. Kõige sellega rikkus ta oluliselt väljakujunenud tavasid. Lisaks keeldus otsesõnu kohalikku käsitööametisse astumast ja pakkus kohalikele meistritele arvestatavat konkurentsi, võttes vastu palju tulu toovaid avalikke tellimusi.

Näiteks 1675. aasta suvel telliti temalt puunikerdustöid Niguliste kirikusse. Kui Ackermann nende tööde tarbeks abilist otsis, puhkes tal tüli Tallinna tisleriametiga, mis kestis mitu aastat.

Tüli kohalike tisleritega

Tisleriamet nimetas Ackermanni pööningujäneseks (Böhnhase), mis sel ajal kõlas solvanguna. Nii nimetati käsitöölisi, kes töötasid tsunfti kuulumata, mis oli rangelt keelatud. Neilt oli lubatud konfiskeerida tööriistad ja valmis tööd ja neid võis ka vangi panna. Samas hakkas just sel perioodil levima arvamus, et üksikuid vabasid meistreid tuleks tsunfti kõrval aktsepteerida ja nad võiksid oma kunstiga tsunftireeglitele allumata peenemat käsitööd harrastada. Aga need ei olnud enam pööningujänesed, vaid vabad meistrid. Christian Ackermann ennast just sellise meistrina nägi, ta ei kuuletunud tisleriameti reeglitele, vaid pöördus rae poole õiguse nõudmiseks.

Aastaid kestnud kirjavahetus, mis vahendab ajastuomaseid mõtteid ja probleeme, on säilinud Tallinna linnaarhiivis ja pakub põnevat lugemist. Tisleriamet süüdistas Ackermanni, et ta on ülbe ja upsakas,  Ackermann vastas, et kelleks nemad ise ennast peavad, ning väitis, et neil ei ole kujunikerdamise kunstist üldse mingit arusaamist jne.

Sama 1675. aasta septembris, sündis Ackermanni perekonda esimene laps, kelle kohta on kirikuraamatusse kirja pandud, et see laps sündis 22 nädalat ja 3 päeva pärast laulatust – ehk ilmselgelt abieluväliselt eostatuna. Juba see üksi oli piisav patt, et perekond kogukonnast välja tõugata.

Liiga vara sündinud laps võis perekonnale kaasa tuua pikki kohutuasju ja isegi meistriseisusest välja heitmise, karistusi võidi määrata ka lapsele ning sageli keelati emal kogu edasiseks eluks osaleda tsunfti üritustel. Kui pidada silmas, et sel ajal olid tsunft ja gild peamine sotsiaalse suhtluse võimalus, siis oli see karistus vägagi karm.

Vabameister Christian Ackermann ei soovinud tülidest ja ähvardustest hoolimata sobituda kohalikku tisleriametisse, vaid oli otsustanud vaba meistrina endale elatist teenida, kuna tema teada “kõikides kuulsates linnades on iidsest ajast ja üldiselt tavaks olnud, et kujurid on vabad inimesed ega allu ühelegi ametile, välja arvatud siis, kui nad ühtlasi tislerikäsitööd teha tahavad”.
Ta ei alistunud ka siis, kui tisleriameti meistrid tulidki tema töökotta ja võtsid ära tööriistad, vaid jätkas võitlust. 1677. aasta märtsis tegi Tallinna raad otsuse, millega lubas Christian Ackermannil tegutseda vabalt, ilma tsunfti kuulumata, ka võis ta endale abilisi palgata – raad andis Ackermannile esimese Tallinnas teada oleva vabameistrikirja.

Siiski ei olnud Ackermanni mured lõppenud. Paralleelselt tislerite tüliga käis vaidlus Anna Martensi pärandi üle. Vara tuli jagada lese ja tema eelmisest abielust pärit laste vahel. Jäänud oli ka hulgaliselt võlgu, mis samuti ära tuli klaarida. Perekond elas Olevimägi 4, naise esimesest abielust oli elus kaks last.

Ackermann Toompeal

Võlgade osas selguse saamiseks kutsuti kokku komisjon, mille töö tulemusena kogunes kokku nii palju võlgu, et  Chrstian Ackermann oli sunnitud maja maha müüma. Viimase tingimusena kästi Ackermannil ära lõpetada Elert Thielel pooleli jäänud orel Niguliste kirikus, ning 1679. aasta lõpus kolis mees koos perega Toompeale.

Tülid olid lõppenud, võlad selleks korraks makstud ning vabameistrikirjast tulenevad vabadused andsid Ackermannile võimaluse hakata ennast oma võimete kohaselt teostama. Tuli tellimusi ja suurenesid honorarid. Kuna aga sündis veel lapsi ja esimestel Toompea-aastatel tuli sisustada uus töökoda, tekkisid taas võlad. Lisaks puhkes uus päranditüli. Ackermanni puudutasid need küll vähe, kuid siiski on tänu neile kirjadele  võimalik tema elusaatust edasi jälgida.

1684. aasta talv oli väga külm ning sellele järgnes erakordselt soe ja kuiv kevad. 16. juunil puhkes Toompeal tulekahju ning kogu ülalinn põles õhtuks maani maha. Alles jäi loss ja mõned üksikud majad. Kaotus tabas ka Christian Ackermanni. Tulle jäi tema töökoda ja muu vara ning oma sõnul pääses ta ise vaevu koos oma naise ja lastega.

Uus elupaik Tõnismäel

Taas tuli alustada otsast peale. Leida eluase oma suurele perele, rajada töökoda ja leida tellijad, kellele oma kunsti müüa. Taas sattus Ackermann võlgadesse.

Ilmselt oli pere järgmine elupaik Tõnismäel, kuna seal elas enamik Toompea käsitöölistest. Uues elukohas oli Ackermanni kolmas töökoda, mille asukohta ei ole õnnestunud täpsemalt välja selgitada. Meistri elu hakkas siiski ülesmäge minema, ta oli tublisti tuntust kogunud ning nii mõnegi olulise tellimuse täitnud. Ta tegi taastatud Toomkiriku kantslile uued kaunistused ja skulptuurid. Järgnevateks aastateks sai ta peamiseks kujuriks, kes kõik olulised tellimused endale sai. Tema tööde hulka kuulusid Simuna kiriku altar, Vigala altar ja kantsel, tööd Märjamaal, Järva-Madisel, Türil, lisaks hulgaliselt epitaafe.

1694 sai Ackermann tellimuse nikerdada kuninglikule Toomkirikule uus altarisein. Seda tööd tehes oli ta oma loomingulises tipus, honorarid ületasid kümme korda tislermeistrite honorare ja lõppesid ka probleemid võlausaldajatega.

1705. aastast pärineb Ackermanni eluaseme kirjeldus Toomhospidali krundil. Toompea eeslinna majutamisnimekirjas on number 50 all märgitud: “Puunikerdaja ja üürnik majas Christian Ackermann; üks soe elu- ja töötuba 3 sülda pikk ja 2,5 sülda lai (5,3 x ja 4,5 meetrit), väike külm kõrvalkamber. Siin majutub 2 allohvitseri de la Gardie rügemendist ja 3 tragunit härra kapten Virgini (kompaniist), need tuleb välja võtta ja nende vastu 8 meest sisse panna.”

Ametikaaslase lapse ristiisa

Veel 1707. aastal on Ackermannile makstud Rootsi-Mihkli kirikule kantsli tegemise eest ning samal suvel on ta olnud oma ametikaaslase Heinrich Martensi lapse ristiisaks, kuid edasi tema jäljed arhiiviallikatest kaovad. On arvatud, et 1710. aasta oktoobri alguses katku surnud Niguliste kiriku pastor Johann Gottfried Stecheri epitaaf on tema töö, kuid selle võis Ackermanni tehtud juppidest kokku panna kes tahes.

Selleks ajaks oli Ackermann umbes 60-aastane, tema perre oli sündinud kümme last, mõned neist olid surnud, neljast lapsest on säilinud hilisemaid teateid. Vähemalt 20 kirikus oli tema valmistatud altar ja/või kantsel, lisaks oli valminud hulganisti vapp-
epitaafe, kuid Tallinna esimene vabameister ise on kadunud.

Rootslaste lahkumise ja venelaste sissemarsiga 1710. aasta oktoobris lõppes üks ajastu Tallinna kultuuriloos. Katku järel oli elanikest alles vaid viiendik, vaibus kaubandus, seiskus ehitus ning kadus vajadus käsitöö ja kunsti järele. 17. sajandi lõpul õitsele löönud kunstielu hakkas taas tärkama alles paarkümmend aastat hiljem, aga kõrgbarokk oli siiski Christian Ackermanni käega siia kohale toodud ja on tänase päevani arvukates Eestimaa kirikutes vaatamiseks alles.

Põhjalik uurimustöö tõi raamatu ja näituse

• Aatatel 2016-2020 kestnud uurimisprojekti “Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas” tulemusena valmis monograafia ja näitus Niguliste kirikus.

• Näitus on juhul, kui koroona lubab, avatud maini 2021. Seal on väljas 60 skulptuuri Christian Ackermanni loomingust. Hiljem lähevad kujud tagasi kodukirikutesse koos nende autorit tutvustava tekstiga.

• Uurimise tulemused on avaldatud teadusprojekti kodulehel www.ackermann.ee ning ilmunud monograafias. Uurimisprojekti põhitäitjad olid prof Hilkka Hiiop (pildil), dr Tiina-Mall Kreem, dr Anneli Randla, Triin Kröönström, Isabel Aaso-Zahradnikova, Andres Uueni.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.