"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
ÕPETAJAD: Koolilapsed ei suuda hakata pedagoogide asemel vene lastele õpetajateks (0)
15. märts 2021

"Eesti lastest ei tohiks teha keeleõpetajaid!" vaidleb lasteaiakasvataja Eeva Holm jõuliselt vastu mõne erakonna  soovile sulandada venekeelsed lapsed eestikeelsetesse koolidesse. Ühtse Eesti kooli pooldajate arvates saaksid venekeelsed lapsed nõnda kiiresti riigikeele selgeks. Nüüdseks on aga selle 30 aastat vana idee vastu astunud üllatuslikult paljud eestlastest haritlased.

Aastatel 2018-2020 algatas toona opositsioonis asunud Reformierakond riigikogus järjest eelnõusid, et viia Eesti lasteaiad ja koolid ühtseks ja eestikeelseks. Praegu on Reformierakond peaministripartei. Sama ideed on juba aastaid toetanud parlamendiväline jõud Eesti 200. Teised erakonnad on olnud pigem ettevaatlikumad ja Keskerakond on seni ainsana pooldanud venekeelsete koolide säilimist.

Õli valas taas tulle president Kersti Kaljulaid, kes 24. veebruaril peetud kõnes teatas muuhulgas: “Vajame veendumust, et kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli.”
Tõsi, vaid mõned nädalad hiljem astus peaminister Kaja Kallas sammu tagasi. Kirjalikus vastuses sotsiaaldemokraadist riigikogu liikme Jevgeni Ossinovski arupärimisele teatas ta, et venekeelset haridust siiski ei ole vaja kitsendada, vaid hoopis toetada võimalusi omandada teise emakeelega lastel haridus eesti keeles.

Lõputult langev kirves

Keeleameti juht Ilmar Tomusk tõdeb, et üleminekust eesti õppekeelele on räägitud üüratu aeg – 1990ndate algusest saadik. Arutelud ja vaidlused on kulgenud lainetena, tõustes enne järjekordseid valimisi kõrgustesse ning vajudes juba mõne aja pärast mitmeaastasesse vaikuseperioodi.

Arutelud ja vaidlused on kulgenud lainetena, tõustes enne järjekordseid valimisi kõrgustesse ning vajudes juba mõne aja pärast mitmeaastasesse vaikuseperioodi.

“Loomulikult on see poliitiline otsus, aga mõne poliitilise otsusega on nii, et seda langeb ja langeb hästi-hästi kaua,” väidab ta kerge iroonianoodiga.

Mis aga varasemast erinev – see on paljude eestlaste vastuseis n-ö  ühtsele Eesti koolile. Eesti ja vene emakeelega laste kokku toomisega ühte kooli sooritatakse nende arvates karuteene mõlematele, nii eesti kui ka vene lastele. Vastuseisjate hulgast võib leida kõiki: poliitikuid, haritlasi jt ühiskonnas tuntud tegelasi, kuni vaikselt oma asja ajavate lapsevanemateni.

Ühes on kõik, nii ühtse kooli pooldajad kui ka vastased, aga ühte meelt: gümnaasiumi lõpetanud vene emakeelega noor peab oskama eesti keelt tasemel, mis võimaldaks tal siinsel tööturul konkureerida. Pahatihti see nii ei ole. Seda vaatamata asjaolule, et nõnda nagu ütleb keeleameti juht Ilmar Tomusk, on eesti keele tundide arv kooli algusest lõpuni venekeelsele õpilasele ju muljet avaldav: 1365.

“Nullist kuni C1 tasemel keeleoskuseni oleks sellest rohkem kui küll,” nendib Tomusk. “Riik on pannud siia piisavalt ressurssi,  iseasi, mis tasemel see õpetamine toimub.”

See pole kaugeltki kõigi venekeelsete koolilõpetanutega nii, aga osaga juhtub nõnda, et pärast kooli lõpetamist siirdutakse tasulisele, mitusada eurot maksvale keelekursusele.

See pole kaugeltki kõigi venekeelsete koolilõpetanutega nii, aga osaga juhtub nõnda, et pärast kooli lõpetamist siirdutakse tasulisele, mitusada eurot maksvale keelekursusele. Seal kohtutakse võib-olla sama õpetajaga, kes kooli kõrvalt eraviisilisi tunde annab.

120-240 tasulise tunniga loodetakse nüüd tasa teha lünk, mis jäi tasuta ja koolis saadud, väidetavast 1365 tunnist keeleõppest.
“Asi ei parane enne, kui me pole välja selgitanud praeguse olukorra põhjusi,” väidab Tomusk. “Me ei tohi võtta iseenesest mõistetavana, et venekeelsed noored justkui ei väärikski kvaliteetset haridust.”

Integratsiooni asemel vastandumine

Samal ajal, kui isegi keeleameti juhile on arusaamatu, miks ei suudeta tagada venekeelsetele noortele tasemel keeleõpet – arvatavasti ei jätku lihtsalt asjatundlikke õpetajaid –, valmistume märksa raskemaks ülesandeks. Me näeme seega välja nagu tõstesportlased, kes pole kergemast raskusest jagu saanud, aga hakkame juba järgmist kangutama. Jutt käib venekeelsete õpilaste eesti koolidesse üle toomisest ehk hariduse muutmisest eestikeelseks. Samas oleks lihtsam kõigepealt olemasolev süsteem ära parandada. Püüda rohkem koolitada eesti keele õpetajaid ja motiveerida neid palga ning muude hüvedega.
Tomuski arvates on seega oluline ära parandada veakohad, miks venekeelsetest koolidest vaatamata suurele keeleõpetuse ressursile ikkagi kehva või pea olematu keeleoskusega lõpetajaid välja tuleb. Gümnaasiumi tasemel on keeleõpe hea. Viga tuleb sisse kusagil põhikooli tasemel ja varemgi.

Puudub arusaam, kuidas aeg-ajalt ilmuv üleskutse minna üle ühtsele eestikeelsele haridusele tegelikkuses peaks välja nägema.

Praegu ongi ühtne kool meil vaid kõnekujundi tasemel. Puudub arusaam, kuidas aeg-ajalt ilmuv üleskutse minna üle ühtsele eestikeelsele haridusele tegelikkuses peaks välja nägema. Millist ühtest eesti või eestikeelset kooli saaks näiteks võimaldada Narva, Sillamäe, Maardu või Lasnamäe õpilastele?

“Ühises koolis on võimalik ehk tõesti “integreerida” või ka “assimileerida” heal juhul kümnendik teisest kultuurist lapsi, kes paratamatult sunnitud valdavalt kohalikus keskkonnas viibides ka selle keskkonna keele ja käitumistavad kasutusele võtma,” ei jäta orientalist ja teoloog Peeter Espak ERR-i portaalis sellest kontseptsioonist kivi kivi peale. “Kui see protsent muutuks aga suuremaks, kaotaks ka selline kooli kaudu integreerimise või identiteedi loomine igasuguse kasuteguri. Kriitiline mass “teisest kultuurist” lapsi moodustavad paratamatult omavahel kokku hoidva paralleelmaailma ning integratsiooni asemel hakkab toimima vastandumine.”

Sama skeptiline on kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.

Lastel tekib eesti-vene segakeel

“Juba praegu “kaovad” eestikeelsest koolist kevadeks ära paljud noored õpetajad, kes sügisel sinna tulid,” väidab ta. “Järgmise viie tööaasta jooksul jäävad järele pooled, ja põhjus on väga lihtne: ülekoormus. Enam pole erivajadustega laste jaoks peaaegu enam erikoole, nad õpivad teistega koos, ja kui panna sinna klassi veel näiteks kolmandik venekeelseid, kui palju õpetajaid jääb kooli alles? Nad on lihtsalt niigi viimase vindini üle koormatud.”

Eralasteaia Sajajalgne juhataja Eeva Holm omakorda ütleb, et mäletab 1990ndatest aegu, kui Lasnamäel valitses venekeelsete vanemate seas suur huvi panna oma laps eestikeelsesse lasteaeda, et ta keelt õpiks. Tol ajal olid mõned lasteaiad kirjutanud töökorda sisse, et ei võeta vastu rohkem kui kaks venekeelset last ühte rühma ehk keskmiselt 20 lapse kohta. Hiljem lõpetati selline “isetegevus” ära ja praegu rühmade rahvuslikule koosseisule piire ei seata.

“Õpetajad nägid, et kui on juba rohkem vene emakeelega lapsi rühmades, siis vene lapsed ei õpi enam eesti keelt – nad mängisid rohkem omaette,” ütleb Holm. “Põhimõtteliselt võiks ühes rühmas olla venekeelseid lapsi 10%, sellega on kõik õpetajad nõus. Ka need, kellele muidu meeldib, et eri rahvusest lapsed õpivad koos. Siis tõepoolest õpitakse eesti keelt mänguliselt ja kiiresti.”

Holmi sõnul leidub mõnes lasteaias eesti rühma õpetajaid, kes ise väga heal tasemel eesti keelt ei oska.

“Ega sellel vahet ei olegi, sest üle poole rühmast moodustavad vahel venekeelsed lapsed,” tõdeb ta. “Aga kui see vahekord on enam-vähem pooleks ja nad omavahel mängima hakkavad, siis tekib neil omavaheline lihtsustatud keel. Vene laps hakkab rääkima natukene eesti keelt ja eesti laps, kui ta on tema sõber, hakkab teda matkima. Ta räägib seda lihtsustatud keelt ja võib isegi aktsendi juurde võtta. See on samas lapsel kõige intensiivsem keeleõppimise periood ja ta õpib sel ajal nii palju vigu külge. Lapsevanem plaksutab käsi, et nüüd räägib ta mõlemat keelt – paraku aga mõlemat vigaselt. On ehk mõned erandid, kellega kodus palju tegeletakse – õpitakse ja loetakse. Nemad palju ei kaota. Ja võib-olla õpivad kõrvalt. Aga sellist keelekompotti enamusele lastele küll ei soovitaks. Ma olen ise näinud, milline tulemus sellel on, kui lasteaias on rühm pooleks. Neil tekib oma pidžin (eri emakeelte kokkupuutel tekkiv segakeel – toim), pole käändeid ega pöördeid.”

Paljudes Eesti koolides ja klassides moodustaksid vene kodukeelega lapsed nii suure osa klassist, et tooksid eesti kooli kaasa oma keelekeskkonna.

Keeleõpetaja Mari-Vivian Ellam näeb sama juhtumas kooli tasemel juhul, kui venekeelsed koolid ära kaotada. Mõlemad pooled, nii eestlased kui ka venekeelsed peavad hülgama suure osa oma rahvuslikust identiteedist, et n-ö keskpõrandal kokku saada.
Venekeelsetele lastele vajalikust eestikeelsest keskkonnast rääkides unustatakse Ellami meelest veel üks oluline asjaolu – paljudes Eesti koolides ja klassides moodustaksid vene kodukeelega lapsed nii suure osa klassist, et tooksid eesti kooli kaasa oma keelekeskkonna. Nii satuksime ikkagi olukorda, kus ainus, keda venekeelsed lapsed eesti keeles rääkimas kuulevad, on õpetaja.

Nii Holm, Kuurme, Ellam kui ka paljud teised arvavad, et odavam ja realistlikum on rakendada vene koolides keelekümblust. Nõnda nagu seda ka praegu üle Eesti pea 40 koolis tehakse. See tähendab, et venekeelsetele lastele vene koolides võiks teatud arvu tunde anda eesti keeles.

Keelekümblus parem kui ühtne eesti kool

Lasteaia juhataja Eva Holmi arvates ei peaks keelekümbluse õpetaja olema isegi eesti emakeelega, vaid piisaks lihtsalt väga heast keeleoskusest – ehkki siin lähevad arvamused lahku. Keelekümblusõpetajaid võiks hakata koolitama ülikoolides. Ja pakkuma nendele motiveerivat palka. Ei peaks kulutama üüratuid summasid koolivõrgu ümbertegemiseks. Lisaks põhjustatakse lõppematut stressi nii vene kui ka eesti emakeelega laste vanematele.

“Oluline ei ole enam lapse areng, oluline on… ma ei tea mis,” ütleb Holm. “Eesti lastest ei tohiks teha keeleõpetajaid! See ei ole mingi multikultuursus, mida me ühtse kooliga tekitame, vaid hoopis kultuuritus ja segaidentiteet.”

Keelekümblusprogrammiga on näiteks Tallinnas liitunud munitsipaalõppeasutustest 14 kooli ja 25 lasteaeda.

12-aastase tütre ema Eliza kiidab näiteks väga kakskeelset alusharidust andvat Vindi lasteaeda. “Venekeelsete lastega suhtlesid eesti emakeelega kasvatajad seal eesti keeles ja mu laps saavutas nii hea taseme, et ma võinuks tütre rahumeelega ka eestikeelsesse kooli saata,” räägib Eliza. “Kui kooli läksime, siis tase isegi võrreldes lasteaiaga pisut langes, aga hiljem jõudis järele. Keeleõpet tuleks kindlasti alustada juba lasteaias. Kui  alustab koolis, läheb märgatavalt raskemaks.”

Keelekümblust kiidavad paljud õpetajad, soovitades seda eelistada utoopilisevõitu, kuid lapsevanemate närvisüsteemi kurnavale ideele ühekeelsest koolist.

Teisalt tekib Holmi, Ellami, Kuurme jt pedagoogide arvamusi tundma õppides küsimus, et ehk ongi nn vene koolide küsimus vaikiva kokkleppega määratud igaveseks “valveteemaks”, mida vaja hoida üleval vaid poliitilise pinge hoidmiseks. Valijate poole pöördumiseks järjekordsete valimiste eel? Et asi siis taas kuni järgmiste valimisteni unustada.

Kogu viimase 30 aasta jooksul on haridusministeerium korraldanud vaid kaks suuremat venekeelseid õpilasi puudutavat reformi. Need on keelekümblusklasside loomine ning gümnaasiumihariduse muutmine eestikeelseks.

Abilinnapea Betina Beškina: Tänases Eestis ei ole üksnes eestikeelne haridussüsteem võimalik

Tallinna abilinnapea Betina Beškina sõnul oleks vene õppekeelega koolidel vaja eesti õppekeelele üleminekuks vähemalt paar tuhat eesti keelt kõrgtasemel valdavat õpetajat, kes suudaksid vajadusel suhelda ja anda selgitusi ka õpilase emakeeles. “Kas meil on praegu sellise kvalifikatsiooniga õpetajaid sellisel hulgal? Ei. Võib-olla tulevikus, kuid mitte praegu,” nendib Beškina.
Eestis oli õpetaja keskmine vanus möödunud õppeaastal 48 aastat – teiste riikidega võrreldes üks kõrgemaid. Noori õpetajaid tuleb abilinnapea sõnul koolidesse vähe ja kui ka tulevad, siis loobuvad õpetajaametist suhteliselt kiiresti, statistika järgi umbes pooled õpetajatest viie aasta jooksul. See tekitab Beškina arvates küsimuse, millega koolid juba pikka aega hädas on olnud: kust leida õpetajaid? Veelgi enam: kust leida eesti keelt kõrgel tasemel kõnelevaid õpetajaid, kes oleksid valmis tööle asuma vene kooli?

Abilinnapea lisas, et isegi kui jätame kõrvale kõik teised põhjused, nagu põhiseaduslik õigus õppeasutusel valida õppekeel, kultuurilise mitmekesisuse väärtus jms, seisame haridusliku reaalsuse ees, mida ei ole suudetud viimase 30 aasta jooksul muuta. Puuduvad mitte-emakeelseks aineõppeks vajalikud õpikud ja tõhus metoodika, millele lisandub suur puudus pedagoogidest,  eriti neist, kes valdaksid eesti keelt piisavalt. “Seda näitas ka vene koolide 60/40 õppemudel, mis on viinud selleni, et tundides ei omanda õpilased aine põhisisu ja parimal juhul õpitakse pähe vaid terminid,” märkis Beškina. “Tulemuseks on nii puudulikud teadmised õppeainetes kui ka eesti keele ebapiisav valdamine.”

Abilinnapea arvates pole võimet õppida mitte-emakeeles või kahes keeles kõigile kaasa antud. “Vastupidi – see on anne. Ainüksi siltide vahetamisest, et võtame nimest maha “vene”, ei piisa, et kool võluväel eestikeelseks muutub. Kool on haritud inimese, rahva ja ühiskonna alustala. Haritud põlvkondade kasvatamisel ja õpetamisel pelgalt nimevahetus noortele teed kõrgkoolidesse veel ei silluta.”

Tänases Eestis ei ole Beškina sõnul üksnes eestikeelne haridussüsteem seega võimalik. Meil on lisaks vene peredele veel palju teisi kakskeelseid peresid ning hariduslike erivajadustega lapsi, kellele tehtaks sellise lähenemisega liiga. “Olulisem küsimus on: miks me tahame lapsevanematelt ja lastelt endilt valikuvõimaluse ära võtta?”

Kelekümblusõpilased on tavaõpilastest tublimad

• Keelekümbluse eesmärk on omandada võrdselt head oskused nii emakeeles kui ka eesti keeles ja võõrkeeltes.

• Keelekümblust rahastab ja toetab haridus- ja teadusministeerium.

• Nüüdseks toimib kas osaline või täielik keelekümblus üle Eesti ligi 40 vene õppekeelega koolis. 20% venekeelsetest lastest õpib keelekümblusklassis.

• Varane keelekümblus algab lasteaias või 1. klassis, hiline tavaliselt 6. klassist.

• Varase keelekümbluse puhul õpetatakse alguses kõiki õppeaineid eesti keeles. Vene keele tunnid algavad 2. klassis. Järk-järgult suureneb vene keele osatähtsus õppes 44%-ni 6. klassis.

• Hilise keelekümbluse korral on 6. klass üleminekuaste, kus üksnes 33% õppest eesti keeles. 7. ja 8. klassis suureneb eesti keeles õpitavate ainete osakaal 76% õppekavast, ülejäänud 24% õppest hõlmavad vene keel, emakeel ja võõrkeel. 9. klassis moodustavad eesti keel ja eesti keeles õpitavad ained 60% õppekava mahust.

• Tallinnas on keelekümblusprogrammiga liitunud munitsipaalõppeasutustest 14 kooli ja 25 lasteaeda.

• Keelekümbluses õppimine on õpilasele vabatahtlik, liitutakse vanema avalduse alusel.

• Samamoodi on keelekümbluses osalemine vabatahtlik õppeasutuse jaoks. Leidub näiteks koole, kes eelistavad lähtuda nn traditsioonilisest keeleõppest.

• Teadusuuringud kinnitavad, et õppimine keelekümblusprogrammis ehk ainete õppimine teises keeles ei vähenda aineteadmisi. Pigem on keelekümblusõpilaste keskmised tulemused kõrgemad kui tavaklassides.

Mida tooks eestikeelne kool venekeelsetest peredest HEV-lastele?

Venekeelsetest peredest pärit hariduslike erivajadustega (HEV) lapsed, aga ka nende vanemad ja õpetajad seaks eestikeelse õppe nõue keerulisse olukorda. Kuigi mõnda last on võimalik erimetoodikaga õpetada ka eesti keeles, mis on tema jaoks võõrkeel, kujuneb see suure osa HEV laste jaoks ikkagi väga keeruliseks, kui mitte võimatuks.

Vene õppekeelega Vivere kooli direktori asetäitja Julia Stolberova sõnul juhtub tihti nii, et kui HEV laps tuleb eesti kooli venekeelsest ümbruskonnast, siis ta ei suuda õppida mitte ainult eesti keeles, vaid ka oma emakeeles.

“Kui lapsed käivad lasteaias, kus on varajase keelekümbluse programm, siis see loomulikult valmistab neid ette võõrkeelseks keskkonnaks,” ütleb Stolberova. “Samas, kui laps on tihti haige, käib lasteaias harva ja ka kodus ei toetata võõrkeele omandamist, siis sellisest keelekümblusest pole kasu.” Tasub lisada, et koolieelne haridus pole Eestis kohustuslik.

Kui tegemist on näiteks kõnepuudega, siis sellist last pole mõtet panna võõrkeelsesse keskkonda. Koolis õpitakse peamiselt kirjalikku keelt. Stolberova ütleb, et kui lapsel pole suuline keel veel arenenud, võtab tema õpetamine tohutu hulga ressurssi: vaja on asjatundlikke tugispetsialiste. Ja tema õppimine ise veniks väga pikaks.

“Meie kooli õppekeel on vene keel, kuid juba teises astmes saavad lapsed eesti keele tunde, kuigi riiklik õppeprogramm seda ei nõua,” ütleb Stolberova. “Samas teame väga täpselt, et võõrkeeles õppimine pole mõnele lapsele jõukohane – nõnda nagu ka tema õpetamine vanematele ja koolile.”

 

 

 

Ühiskonnateadlane Raivo Vetik: vaidlus seisab aastaid samas kohas

Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professori Raivo Vetiku sõnul seisab vaidlus vene koolide tuleviku kohta aastaid samas kohas.
“Ma arvan, et see vene kooli teema tõuseb valimiste lähemale jõudes taas päevakorda, kuigi praegu on palju muid muresid,” ütleb Vetik. “Võimalik, et valimisdebatis tõusetub ka mõni radikaalsem seisukoht, mis soovitab kohe võimalikult kiiret ükskeelse kooli sisseviimist, aga debati tasemele see taas kõik jääbki.”

Lõimumise monitooringud näitavad Vetiku sõnul, et venekeelne kogukond on sisemiselt hariduse küsimuses jagunenud. Kolmandik toetab lasteaias keelekümblust, kolmandik ainult eestikeelset lasteaeda, 10% ainult venekeelset lasteaeda. Kõik monitooringute küsitlustes nõustuvad, et eestikeelne õpe peaks algama suhteliselt vara. “Seisukohad hariduse küsimustes, et mis oleks lastele hea, on hästi killustunud – seda ka regionaalses plaanis. Ja sellepärast arvangi, et me ei saa kasutada ühtset lähenemist vene õppekeelega koolidele, vaid igas piirkonnas erinevat.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

eestlane on bantu
15. märts 2021 10:45
Eestlane on bantu on nii? Eestlane on venelane kas ikka on? Eestlane on induss tõesti või? Tegelased rahvus on tõsine asi ja seda tuleb arvestada ja kohe kindlasti ka hariduselu korraldamises. Ei ole mingit probleemi üldjuhul loomulikult kui eesti laste keskel on üks bantu või ka kaks. Tõsi mitte alati nii see ei ole paraku värk keerukam. Kuid kui eesti laste keskel kolm neegripoissi, kolm mustlaspoissi järsku lausa kolm vene poissi igati temperamentset tublit vene poissi? Kas eestlane on bantu on ikka nii? Või järsku eestlane on eestlane? Lugupeetavad hoides eesti kooli meie suurimat vara tegelt ja teat asjades nalja ei tehta. Mis muud kui kõik keeled suhu priilt kõik kohalikud see oluline. Ja koheselt taastada Tallinna Pedagoogiline Ülikool ei mingit Jambo Congot.
mingi USA
15. märts 2021 08:56
Huvitav kas eestlased midagi teavad riigist nimega USA ilmselt ei ole kunagi kuulnudki on nii? Bussid kõik pandi käiku mustade laste ja valgete laste vedamiseks ühtsesse kooli. Ja tulemus? Häälitse fuck.