"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
UKU SUVISTE: Eurovisiooni võitmiseks peab võiduvalemit rikkuma (0)
15. märts 2021
Ilja Matusihis

"Ma saan üldse naisfännidelt palju kirju, aga niisugust pole saanud, kus keegi ütleks, et ta mind tõsiselt armastab," räägib intervjuus Pealinnale äsja "Eesti laulu" võistluse võitnud Uku Suviste.

Pärast oma teist järjestikust “Eesti laulu” võitu on Uku Suviste meeleldi nõus oma rõõmu ka Pealinna lugejatega jagama. Ta vastas arvukatele küsimustele ja rääkis lahkelt veel pealegi.

Palju õnne “Eesti laulu” konkursi võitmise puhul! Keegi pole sellega veel hakkama saanud kaks korda järjest. Eelmisel aastal jäi teil Eurovisioonile sõitmata, kuna lauluvõistlus jäeti lihtsalt ära, aga mida tänavuse võistluse kohta teame? Kas ja kuidas see toimuda võiks?

Teame seda, et üritus on ikka plaanis. On kaks stsenaariumi. Esimene on see, et üritus toimub, küll aga ilma kohapealse publikuta, nii väikese tegijate ringiga kui võimalik, kasutades kõiki turvameetmeid. Teine, mustem stsenaarium, on selline, et kõik osalevad ülesvõtetega. Ka meie laulust tehti peale finaali selle jaoks igaks juhuks salvestus. Nii suure sündmuse puhul tuleb otsused teha ju natuke varem, kui kontsert ise toimub, ja seetõttu võib musta stsenaariumi läbiminek olla suur. Kui mai algul hakkabki tunduma, et olukord on paranenud, siis on hilja ümber otsustada. Samas päris ära seekordne Eurovisioon ei jää.

Facebookis on paljud fännid, eriti välismaised, kes kirjutvad inglise keeles, teid õnnitlenud ja väidavad, et tänavune laul on parem kui möödunud aastal… Kuidas ise hindate tänavuse laulu väljavaateid?

No oma loo puhul kasvab lootus samm sammu haaval. Algul vaatad, et ta saaks “Eesti laulu” poolfinaali, sel aastal oli minul õnneks eelmise aasta eest luba olemas. Siis oodata, et saaks finaali, ja siis, et äkki läheb sealgi nii hästi, et võidab ära. Igal aastal jääb superhäid lugusid mingi filtri taha pidama. See võib juhtuda ükskõik kui hea looga.

Mis mina nüüd veel saan teha, on sammuke edasi arendada seda, mida me tegime Eestis. Lava on seal uhke, aga kõigi nende võimaluste juures on jällegi võrreldes Eestiga mingisugused piirangud ka. Meie loo puhul oli üks kaader, kus ma laval justkui vette hüppasin, Eurovisioonil tuleb tehnilise poole pealt jälle välja mõelda, kuidas seda teostada.

Kas võib öelda, et teie eelmise aasta ja tänavuse võidulaul on sarnased? Mõlemaid ühendab märksõna “armastus”…

Jah, seda võib küll niimoodi vaadata ja ühisosa on kindlasti olemas. Kärtsu ja mürtsu on tänavuses loos muidugi rohkem, on armastuse lugu, mis on oma teekonna kadalipust valusalt läbi käinud.

Kui vaatame Eurovisiooni läbi aegade, siis on seal olnud ikka igasuguseid etteasteid. Klassika on muidugi ABBA, kes tegi läbimurde tänu Eurovisioonile. Kui suur hüppelaud võib Eurovisioon olla?

Ma usun, et hea on mõelda Eurovisioonist just nagu hüppelauast. Muidugi ei saa kõiki järgmisi samme sel puhul ette mõelda, sest võimalused, mis võivad juba seal kohapeal ja ka pärast seda avaneda, on suures osas määramatus. Selliseid näiteid nagu ABBA  ei ole kahjuks väga palju.

Raskemaks teeb see, et kui on 41 riiki koos, siis on ikka hästi tähtis see, mis on see asi, millega sa inimeste südamesse poed.

Ega keegi Eurovisiooni võitjate enamust ju ei mäleta. Kui nad just ise ei tuleta end edaspidi igal sammul meelde, nagu tegi ABBA.

Aga kas selleks, et üldse maailmas tähelepanu võita, peab Eurovisiooni võitma või piisab omanäolisest esitusest?

Nojah, neid näiteid on ka teiste konkursside puhul, näiteks Ameerikas igasuguste talentide otsingud. Seejuures tuleb silmas pidada, et alati ei saa neil võitja niivõrd kõrget lendu. Ka teise, kolmanda või mõne tagapool oleva koha omanik on hiljem tugevalt rauda tagunud ja omanud mingit imepärast x-faktorit, et on suutnud rahvale meelde jääda. Ega mingi konkursi punktitulemus pole mingi absoluutväärtus laulude konkursil. See on ikka antud hetke mingi hääletuse tulemus. Need tulemused on alati suhtelised.

Mis on Eesti praeguse popmuusika tugevad küljed? Mis jääb meil puudu, et olla samasugusel tasemel nagu näiteks Rootsi?

Eesti popmuusika on arenenud vägagi tõusvas joones. See ju rõõmustab. Rootsis on rohkem võimalusi juba selle poolest, et on rohkem tegijaid, konkurents on suurem ja eks see anna ka paremat tulemust. Aga maailma on meie jaoks lahti, konkurents ei piirdu ju ainult riigipiiridega, ja eks see on andnud ka meie tegijatele palju juurde. Igaüks tahaks kirjutada lugu, mis jõuaks oma maa publikust kaugemale. See paneb igas mõttes pingutama.

Maarja üritas läbi lüüa Rootsi firma käe all. Kas me ise suudaksime juba oma produktsioonifirmadega läbi lüüa?

Eestis on väga palju häid produtsente, kes on suutelised läbi lööma, mina usun küll, et saaksime ise hakkama. Sellega on ka nii, et näiteks kõik, mis läheb Rootsis tehtu nime all maailma, ei pruugi olla ainult Rootsis tehtud. Tänapäeval on võimalik võtta inimesi mistahes maailma nurgast abiks. Olgu need produtsendid, miksijad või kes tahes. Kõike ei pea ise tegema.

Milline on teie muusikakirjutamise kreedo, kas ajate oma asja või üritate valitsevate trendidega kaasas käia?

Popmuusika mõte on ju tegelikult ikka see, et ta vaatab kaasaegset kõlapilti ja kõike sellega seonduvat. Loomulikult tuuakse sisse ka mingeid elemente varasematest aegadest, mis jällegi muudab popmuusika suunda. Ja kui mõni avangardist seda kasutab, siis teised tulevad järele. Popmuusika mõte on ka mitte kirjutada eilse päeva kõlaga lugu. Näiteks Smilersi puhul näeme, et nad on juba ammu rahvale südamesse läinud, ja kui nemad üritaksid kõigega kaasa minna, mis maailma muusikas toimub, ja seal toimub ju väga palju, siis nad kaotaksid enda identiteedi. Eks nemadki katsetavad ka uusi elemente, igas bändis toimub mingi areng, aga ma arvan, et Smilersil on õigus oma stiili juurde jääda. Eks see olegi tänapäeva popmuusikas alati küsimus kompromissist, et kuhumaani kõigega kaasa minna. Minu muusikaline ampluaa on olnud läbi aegade võrdlemisi lai. Erinevalt Smilersist pole ma vähemalt enda teada veel suutnud inimestele mõjuda millegi väga konkreetsega. Ma siiski usun, et mul on see oma alles kujunemas.

Kas meloodiline popmuusika, mis jääb esimese kuulamise järel meelde, tuleb veel tagasi?

Eks tehakse ka praegu igasuguseid lugusid, sealhulgas meloodilisi. Lihtsalt tegijaid on nii palju, et tuleb rohkem filtreerida ja otsida endale meelepärast. Kergesti meelde jäävat popmuusikat tehakse ju praegu ka, ja see ongi popmuusika mõte, et võimalikult kiiresti kuulajat haarata, et juba esimese kuulamise järel mingi koht meelde jääks.

“The Lucky One” jääb ka meelde, aga mitte mõne üksiku kohaga, vaid pigem tundena, mida kuulates koged. Jääb meelde see emotsioon, mis tekkis. Ja see on päris tugev, peab ütlema…

Jah, minu loo puhul ei ole sellist lihtsat paarisõnalist refrääni. Pigem on seal ka tekstis tihedam informatsioon ja pigem on jah läbielatav tunne see, mis võiks rohkem meelde jääda. Samas on ka päris oluline vahe, kuidas mõjuvad lood raadioeetris ja konkursilaval. Ma ei oska öelda, aga tunnen, et minu lugu võib olla raadioeetris isegi mõjusam.

Laval esinemise puhul tuleb ikka esile ka lavašõu. Rootsi tegi klipid, kus nad tutvustasid hea loo kirjutamise valemit – peab olema võimas refrään, mõned rahvapillid ja seksikad tantsijad. Kas lavašõu on Eurovisioonil muutunud tähtsamaks kui laul ise?

See tulevärk on olnud Eurovisoonil juba pikka aega. Enamus paneb sellele ka rõhku. Ma ise tunnen, et kui Rootsi sellise valemi välja pakkus, siis oli seda kõike juba tehtud ja nii palju kasutatud, et edukalt saab toimida hoopis see, mis kõigest  sellest värgist hoopis erineb. Seda tõestas 2017. aastal ka Portugali laulja Salvador Sobral, kes tuli täiesti teise kontseptsiooniga lavale ja võitis. Ja neid valemi rikkujaid on olnud teisigi. Meenutame või Iisraeli neiut, kes samuti ei teinud nii, nagu see müstiline valem oleks nõudnud. See on nagu aktsiaturg, et hetkel, mil kõik teavad juba, mis on võidu valem, osutub õigeks hoopis see, kes õigel ajal liigub kogu suurele lainele vastu.

Aga Eurovisioonil mängib kaasa veel üks asjaolu – millised lood on olnud enne sind ja millised pärast sind. Kas nende seas üldse jääd meelde.

Sellega ma olen täiesti päri. See omab hindamisel väga suurt tähtsust, millised lood on teistel ja mis järjekorras nad neid esitavad.

Kuivõrd piinav või hoopis naudingut valmistav laulu loomine teie jaoks on? Kas ideed sünnivad välkkiirelt või on teil vaja pikka süvenemist?

Ma olen märganud, et mu kõige paremad ideed on tulnud välkkiirelt. Nende põhjal on ka sündinud paremad lood. Liialt mõtlemine ja nuputamine on pigem rohkem töö kui looming. Aga tähtis on ka järeltöötlus. Sellega vormub idee heaks looks. Lihvimine võtab teinekord päris kaua aega.

Ma olen perfektsionist, kes üritab pöörata suurt tähelepanu igasugustele detailidele. Ma vist võiksingi mingit ühte lugu lihvima jääda, kui oleks lõpmatult aega. Suures ootusärevuses, et kuidas see kõik lõpuks kõlama hakkab, on kahtlemata ka naudingut. Ilma selleta ei saaks üldse seda asja teha.

Aga professionaalse looja üks tunnus on ka see, et ta alati ei pea ootama, millal tuhin peale tuleb, vaid ta võib ise ka viia enda loomingulisse seisundisse, et saab tööd teha. Istud pilli taha ja keskendud ja näe – tuhin tulebki peale.

Mõned muusikud on kurtnud ka läbipõlemist. Seda on omal nahal tundnud Norra eurovisioonitäht Alexandr Rybak ja teie sõber Koit Toome. Kuidas sellest üle saada või hoopis eemale hoida?

Kui artisti teekond jõuab väga kiiresti peadpööritava lennuni, siis selles kiiruses ja kõrguses ei olda valmis, et see mõjutab kogu su elu. Artisti töö ei lõpe, kui kell lööb viis. Sa ei saa oma peast seda kõike välja lülitada. Ja iga artisti teekonnal tuleb ette üles-alla liikumisi. Kui ollakse varakult ja väga ruttu ainult üles läinud, ei olda alati valmis nendeks Ameerika mägedeks, mida artisti elu tegelikult endast kujutab. Selle lainetusega tuleb lihtsalt harjuda, see peabki käima lainetena. Minu enda teekond on aga olnud sedavõrd aeglane, et mida aeg edasi, seda rohkem ma saan anda mingit kiirendust sellele teekonnale. Vahel võib see olla ka üksi enda arendamine, aga seegi on progress ja teekonna kiirendamine.

Kas see, et Eurovisioon mullu ära jäi, tekitas teis mingi depressiooni või trotsi maailma vastu?

Ma olin juba niisuguse pagasiga… palju igasugustest asjadest ilma jäänud. Ka “Eesti laulul” tulin ju enne seda ka korra napilt  teisele kohale, niisiis olin ehk juba karastunud. Pigem nägin seda asja nii, et mine tea, võib-olla läheb järgmisel aastal siis paremini. Ja läkski! Aga niimoodi ma püüdsin aasta tagasi mõelda. Ma ei näinud siis, veel vähem näen praegu põhjust tunda mingit suurt pahameelt. Ei mingit depressiooni. Pigem tundus mulle see mure võrreldes paljude teiste inimeste muredega väga väike, vaadates seda, mis maailmas juba hakkas toimuma koroonaga.

Kas mõnikord on laval tekkinud ka tunne, et pead särama, aga kuidagi ei leia enda seest seda säramise tunnet?

Jah, seda ikka juhtub, ja kui on pikad esinemisperioodid, tuurid, siis tuleb iga päev lavale minna. Vahel isegi mitu korda päevas. Ei saa ju kuidagi niimoodi, et ühel päeval üldse ei viitsi lavale minna. Tuleb minna ja särada, aga see veel muidugi ei taga, et kõik hästi õnnestub. Kui me siin Eestit mööda ringi reisime, siis see nõuab ikka pingutust. Ja on tunne, et oleks aeg hoopis puhata. Aga enne vahetut lavale astumist haarab mind mingi imelik tunne. Ma jõuan mingisse vaimsesse seisundisse, mis on juba tuttav ja tõmbab mind sisemiselt käima. Sellist asja ma pole kogenud, et olen laval ja pean naeratama, aga seda naeratust mul kusagilt välja võtta pole. See naeratus tuleb ise. Ma ei tea, mis suur ebameeldiv sündmus see peaks küll olema, mis naeratuse viiks.

Kuidas on mõjunud Ameerikas õppimise kogemus enesekindlusele?

Sellest on olnud palju kasu, eriti vahetult peale tagasi pöördumist Eestisse. Paari aastaga nägin ma enda puhul selle järel suurt arengut. Vahetult pärast Ameerika õpinguid oli minu muusika mõjutatud palju sellest, mis ma seal kuulsin. Berklee muusikakolledž, kus ma õppisin, on kool, kus pannakse suurt rõhku ka džässmuusikale. Ma ise olen suur afroameerika muusika austaja. Muidugi on Eesti muusikatraditsioon hoopis teistsugune. Sellega peab siin üles astudes samuti arvestama. Ka Eesti popmuusika erineb tublisti Ameerika omast. Ja ega minu palad pole ka ju afroameerika traditsioonis, pigem on nad sellest pisut mõjutatud. Eks minu asjad on ikka omamoodi.

Siis tulid ka Venemaa konkursid. Kuidas tuli mõte sinna minna? Kas siin oli tunda ka teie isa, teleprodutsent Raivo Suviste soovitust?

Kindlasti julgustas isa mind Venemaale minema. Ka mu ema, kes on muusikainimene ja jälgib pidevalt televiisorist igasuguseid muusikasündmusi, tutvustas mulle Jurmala “Uue laine” konkurssi ja selle võimalusi. Me vaatsime seda isegi koos. Ka minu õpetaja Kare Kauks oli mõned aastad varem laulutunnis mulle sellest rääkinud.

Nii et mõte sinna konkursile minna oli mul juba mitu aastat kusagil peas. Isa oli lõpuks minuga ka konkursil kaasas. Eelvoorudel käisime koos temaga Moskvas ja siis Jurmalas. Mina polnud selleks ajaks väga pikalt enam vene keelt kasutanud ja isa abi kulus igati ära. Ta oli mulle nii nõuga kui ka tõlkimisel toeks.

Milline on olnud Filipp Kirorovi osa teie tegemistes?

Ta on olnud taustajõud ja tutvustanud mind ka vajalikele inimestele. Nende seas on dirigent ja laulukirjutaja Dimitris Kontopoulos ja minu loo sõnade autor  Sharon Vaughn. Just Filipp tutvustas mind neile. Ega Kirkorov minuga lavatunde ei tee, selleks on teised inimesed, kes igat asja lihvivad. Tema roll on aidata kogu protsessil hästi edasi liikuda, toimida. Ta oskab leida õige inimese, kes midagi teeb.

Kas Filipilt kui superstaari seisuse kandjalt on midagi õppida? Kas ta võtab oma staarirolli liiga tõsiselt?

Minule tundus temaga kohtudes, et pigem on ta väga vabalt võtja ja muhe inimene. Samas olen näinud ka seda, kuidas ta käitus nagu suur staar. Ühel Venemaa laulukonkursil oli ta külalisesineja. Proovides teda ei olnud, ilmus läbimängule, millel peaks iga esineja jaoks olema ainult esinemise aeg. Aga Filipp peatas kogu läbimängu, hakkas seda lavastama ja tegi seda tund aega järjest. Temale oli määratud seal ju ainult ühe laulu laulmine. Siis ma mõtlesin, et meil Eestis sellist asja juhtuda ei saa, et üks artist hakkab ise kontserti lavastama. Mingid privileegid talle Venemaal ikka kehtivad.

Olete kuulanud muud Venemaa popmuusikat ka? Kui palju see erineb tänapäeva lääne muusikast?

Filipi muusika ja lääneliku popmuusika vahel on ikka väga suur erinevus. Viimase aja lood käivad tal muidugi tänase popmuusika suundumustega kaasas, aga tema stiil on ikkagi tema enda stiil. Ma ei saa siin tuua paralleeli muusika puhul Smilersiga, aga see suhtumine on neil sarnane, et oma stiilile jäädakse truuks.

Mis puudutab kogu Venemaa poppi, siis on see pilt läinud väga kirjuks. On väga palju uusi tegijaid, kes on tugevalt võtnud üle läänliku popmuusika stiili. Aga Venemaa põhivool siiski erineb lääne omast.

Kas tänapäeval tuleks kõne alla, et mõni Eesti solist lööb  suurel Venemaal läbi, nagu omal ajal Jaak Joala ja Tõnis Mägi?

Muidugi on see võimalik! Eesti lauljad võiksid läbi lüüa ka lääne pool või kus tahes. Mismoodi see saaks toimida? Eks ikka samuti nagu Jaak Joala puhul!

Kas olete ise ka mõelnud sellele läbilöögile?

No ikka olen. Muidu ma poleks länud ka Jurmalasse või teisele konkursile. Kuidas Uku Suvistel see läbilöök õnnestub, seda ma ei oska veel praegu ennustada. Praegu oleme olude sunnil kõik Eestis. Eks ma hakkan selle poole liikuma taas, kui Eurovisioon on toimunud ja maailm jälle lahti minema hakkab.

Kas olete tundnud ka Eestis negatiivset suhtumist, et Venemaal konkurssidel käite?

Nende inimeste puhul, kellega ma suhtlen ja kes julgevad mulle silma vaadata, ma küll niisugust suhtumist tundnud ei ole. Ja ega ma neile ka pahaks ei pane, kes seda heaks ei kiida.

Kas see, mida teete, aitab ka parandada meie suhteid kohaliku vene kogukonnaga?

Igasugune koostöö eestlaste ja venelaste vahel mõjub positiivselt mitte ainult nendele suhetele, vaid on üldse hea. Muusika on üks väga ühendav lüli. Aga mina ei ole nende suhete puhul ju ainuke näide. Seda on teinud ka Viis Miinust ja Nublu. Niisugune koostöö mõjub hästi.

Esinemised vene publikule on kahtlemata kasvatanud ka minu üldist tuntust ja populaarsust lauljana.

Me teame, kui palju kirju Venemaa austajatelt sai omal ajal Georg Ots ja kuidas Venemaal ajasid naised hotellis Jaak Joalat taga. Kas teile on ka tulnud venelannadelt palju kirju?

On tulnud küll austajannadelt kirju sotsiaalmeedias, kõige rohkem ikka venelannadelt ja Venemaalt. Ma saan üldse naisfännidelt palju kirju, aga raske on öelda, kas need on armastuskirjad. Suurt poolehoidu õhkub neist küll, aga niisugust pole, kus keegi ütleks, et tõsiselt mind armastab.

Kuidas artistid koroonaajal elavad? Kas see teeb ka kurvemaks?

Kindlasti teeb see ka tugevamaks! Minule endale on see aeg õpetanud, et miski siin maailmas pole sada protsenti kindel. Ja eks meelelahutus on saanud ühe kõige raskema löögi. Paremini peavad vastu need, kel on midagi sukasäärde kogutud.

Mida peaksime Eestis paremini tegema edaspidi, kui see õudus läbi saab? Mida me oleme sellest kõigest pidanud õppima?

Ma arvan, et kõige hullem on see, kui me ise inimestena selle olukorra leevenemisele vastu töötame oma põikpäisusega. Kõige paremini saab niisugustes olukordades hakkama ikka siis, kui kõik omavahel ilusasti koostööd teevad ja kõiki neid soovitusi järgivad, mis on mõistlikud.

Kas praeguses olukorras pole õige aeg füüsilist vormi parandada? Olete olnud ka spordimees, mänginud tennist ja harrastanud kergejõustikku. Milline on kehaline vorm praegu, kas kaitseväe testi teeksite ära ja mitu korda käekõverdusi tuleb välja?

Kaitseväe testi teeksin nüüd ikka paremate tulemustega, kui need kunagi enne said tehtud. Trenn on mulle ikka südamelähedane, aga ma ei käi pidevalt mängimas, ainult mõnikord. Olen püüdnud viimasel ajal õues joosta, ja kui oli võimalik jõusaalis käia, siis ikka käisin. Ärme vast tulemuste üksikasjadeni lähe, aga kätekõverdusi saab olema järjest rohkem, sest jõusaalid on jälle kinni ja see ongi jooksmise kõrval asi, mida praegu teha saab. Tähtis on hoida oma keha liikumises, et vaim saaks olla terve.

Mida soovitada neile noortele, kel on niigi majanduslikke muresid ja kelle elu nüüdses olukorras veelgi raskemaks läinud?

Kindlasti on vaja sellest rääkida, mitte hoida neid muresid ainult enda sees. Rääkida oma vanematega, sõpradega, lähedaste inimestega. Ja kui asi on juba tõsisem, siis kindlasti otsida abi mingist teraapiast. Mitte mingil juhul ei tohi jääda oma raske olukorraga üksinda. Rääkige sellest teistele, ja asi läheb paremaks.

Paljud sukelduvad sotsiaalmeediasse, paljud upuvadki sinna. Kuidas teiega on, kas veedate palju aega internetis?

Tuleb tunnistada, et veedan seal väga palju aega. Seal on muidugi lahendused kõikidele maailma probleemidele, aga samas ka oht, et satud ka mingi halva asja kütkesse. Seepärast on tähtis, mida seal internetis teha ja kuidas aega veeta. Ei tohi lasta oma pähe halbu mõtteid, mida ka sealt korjata võib. Aga kuidas seda vältida, selle jaoks mul mingit kuldset reeglit ei ole. Kui hakkavad mõtted tekivad, siis oleks hea jällegi rääkida ka oma sõprade ja lähedastega.

Miks meil onn palju raske rusikaga mehi, kes pidupäeval lillede kinkimise asemel naisi peksavad?

Vaat see on teema, millega ma olen kursis ainult ajakirjanduse kaudu. Minul endal pole sellise asjaga kokkupuudet olnud. Lugesin, et Eestis on suurenenud peresisene vägivald ja vähenenud muu kuritegevus. See on kurb ja üllatav. Aga mis aitaks – ehk süvenemine kasõi lauludesse “What love is”  ja “The Lucky one”.

Pange lugu peale, püüdke ka sõnadest aru saada ja mõelge sellele, mida üldse tähendab armastus inimese jaoks. Muusika aitab alati.

Õppinud arvutisüsteeme haldama

• Laulja, pianist, laululooja ja muusikaprodutsent  Uku Suviste on sündinud 6. juunil 1982 Võrus. Õppis Tallinna 21. keskkooli  muusikakallakuga klassis ja on laulnud Tallinna poistekooris.

• 1997 lõpetas Tallinna muusikakooli klaveri erialal, kus paistis silma hea muusikalise kuulmisega. 2001 astus infotehnoloogia kolledžisse, mille lõpetas arvutisüsteemide administraatori erialal.

• 2005. a sai Uku Suviste lauluvõistlusel “Kaks takti ette” kolmanda koha, olles ka parim meeslaulja. Sama aasta jõuludel andis ta loo autorina ja produtsendina välja oma esimese kauamängiva singli “It’s Christmas Time”. Mitmel aastal on Suviste oma loominguga võtnud osa Uno Naissoo nim noorte heliloomingu konkursist. 2004 pälvis tema originaallugu “Never Have To” Uno Naissoo eripreemia. Aasta hiljem osales ta samal võistlusel kuuehäälse a cappella vokaalansambliseadega “Sõbrad”, mis sai teise koha. 2008 tõi talle võistlusel võidu lugu “Refreshing”.

• 2006-2007 õppis Suviste Berklee muusikakolledžis Bostonis. See andis talle võimaluse teha koostööd selliste muusikutega nagu Jennifer Holliday, Jetro da Silva (kes on olnud näiteks Whitney Houstoni ja Brian McKnighti klahvpillimängija) jpt.

• Koostöös Birgit Õigemeelega (nüüd Sarrap) ilmus 2008. a  novembris album “Ilus aeg”.

• 2010. a võttis Uku Suviste osa Jūrmalas peetud rahvusvahelisest lauluvõistlusest “Uus laine”, tulles Eestit esindades tihedas konkurentsis kolmandaks.

• Lisaks kontsertidele, turneedele ja telesaadetele on Suviste üles astunud sellistes muusikalides nagu “Oliver Twist” ja “Chicago” ning Otsa muusikakooli muusikalis “West Side Story”.

• Uku Suviste isa on teleprodutsent Raivo Suviste ja ema Heli Suviste-Polikarpus, kes on lõpetanud Tallinna riikliku konservatooriumi Hendrik Krummi lauluklassi klassikalise laulu erialal.

• Uku Suviste onu Väino Puura ja onunaine Sirje Puura on tuntud ooperilauljad.

• Nii möödunud aastal kui ka tänavu võitis Uku Suviste “Eesti laulu” ja seega esindab ta tänavu Eestit Eurovisooni lauluvõistlusel lauluga “The Lucky One”.

• Eurovisiooni lauluvõistlus toimub tänavu Hollandis Rotterdamis ja sellest võtab osa 41 riiki. Teine poolfinaal, kus Suviste üles astub, toimub 20. mail, lõppvõistlus  22. mail.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.