"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
VIDEO! Haridusameti juht Pajula: peale õpiraskuste võib tänastel koolilastel tekkida suuri psühholoogilisi probleeme (0)
15. märts 2021

"Tulevik saab olema raske. Tänased õpilased võivad 20-30 aasta pärast vajada oluliselt rohkem psühholoogilist abi, sest täna peavad nad tundma pidevat hirmu haiguse ees ja saavad vähem sõpradega koos olla," ütles Tallinna haridusameti juhataja Andres Pajula, kelle sõnul ei sobi distantsõpe kolmandikule koolilastest.

Tallinna haridusameti juhataja Andres Pajula rääkis saates “Pealinna päevaintervjuu” linna koolikorralduse hetkeolukorrast ning sellest, kuidas õpilased ja õpetajad  koduõppega hakkama saavad.

Kooli seisukohalt peame kohe küsima: õpilased on erinevad võimetega, kui palju meil on õpiraskustega õpilasi, kui palju mahajäämust võrreldes näiteks eelmise aastaga?

Tegelikult on teadlased ja  psühholoogid teinud uuringu, et kuidas distantsõpe just teadmiste poolest õpilastele mõjub. Teadmiste poolest on  jagatud õpilased kolmeks. Uuringud on näidanud, et kolmandikule õpilastest on distantsõpe väga sobiv. Nende õpitulemused isegi võivad paremaks muutuda. Kolmandiku õpilastest distantsõpe mingil moel ega kombel ei mõjuta nende teadmisi ja oskusi. Ja üks kolmandik on siis need õpilased, kellele distantsõpe ei sobi, kel tekivad õpiraskused.

Uuringud on näidanud, et meie koolilapsed hakkavad väsima ja nende psüühiline vastupidavus nõrgenema lausa 75 protsenti. On lapsi, kes ei tule sellise pingega toime. Kuidas haridusamet saab neid aidata?

Kui me räägime koolis õppeprotsessist, siis sellel on inimese arengus kolm olulist rolli. Üks on see, mida me pähe tuubime või teadmiste pool, teine on sotsiaalsed oskused, suhtlemine, meeskonnatöö, ja kolmandaks on siis kehalised oskused. Ja tõesti, lapsed on väsinud. Mitte niivõrd sellest distantsõppest, vaid on väsinud sellest, et nad on pidanud isolatsioonis olema.

Nad ei saa suhelda teiste lastega, nad ei saa normaalset elurütmi tagada, nii et see on tõesti tegelikult ääretult väsitav ja see ka tegelikult mõjutab üsna otseselt nii õpilaste kui ka õpetajate vaimset tervist.  Selles osas kindlasti Haridusamet saab aidata sellega, et toetada, nõustada ja tähele panna. Kui sellised probleemid tekivad, siis saab suunata võimalikult kiiresti abi abi otsima või abi leidma ja selles osas on kindlasti vajadused väga suured.

Kas seda abi küsimust küsimist on olnud? Õpilased, lapsevanemad – on neil koht, kuhu pöörduda?

No selge on see, et meil on ikkagi kõikides koolides koordinaatoriks koolipsühholoogid. Samuti on olemas meil Tallinna õppenõustamise keskus, kuhu on lapsevanematel, peredel ja kõigil võimalik pöörduda abi saamiseks. Selge on see, et täna selle abi saamisel on väga-väga pikad järjekorrad ja need järjekorrad ja abileidmise võimalused on päris keerukad. Kindlasti on ka see süsteem, mis puudutab inimeste vaimset tervist, täna kokku kukkumise äärel või ei suudeta piisavalt palju teenust osutada.

On nii ja naa arvamusi õpilaste ja õppematerjali omandamise kohta. Osadele sobib kaugõppe hästi, teistele jälle mitte. On kuulda ka arvamust, et, et ega me vist seda õpilaste teadmistesse sattunud lünka kunagi ei saa täita.

Ma teadmiste osa lünga pärast üldse ei muretse. Selles mõttes, et inimesed on ka oma olemuselt erinevad ja mõned arenevad kiiremini, mõned arenevad aeglasemalt. Mõned õpilased on seitsmenda klassi lõpus natukene rohkem arenenud kui teised õpilasted teadmiste poolest. Seal see lünk täidetakse ära kindlasti, selles osas pole üldse mingisugust kahtlust.

Mida ma kindlasti ütlen, et tulevik saab olema raske, sest see olukord, mis täna on – sotsiaalsete kontaktide puudumine, hirm mingisuguse haiguse ees või tegelikult hirm selle eest, et mis haigus minuga teeb.

Kõik see mõjutab tänast põlvkonda kindlasti ja võib-olla 20-30 aasta pärast oleme me olukorras, kus see põlvkond on oluliselt rohkem vajab just psühholoogilist abi. Mind inimesena ja ameti juhina teeb see rohkem murelikuks, kuivõrd see lünk teadmiste puhul.

See teadmiste vool on võimalik väga lihtsalt omandada, täiendada, see ei ole üldse probleem.

Praegu on ju ka selline seis, et me ei teagi, millal lapsed kooli saavad. Ja see seis aina süveneb, äkki peaks midagi välja mõtlema?

Välja peaks mõtlema selle, et kuidas me sellest viirusest võitu saame.  Kindlasti  on vastutus ka igal perel endal, et küsida lapse käest, kuidas sul läheb? Kuidas ma saan sind aidata? Täna on kõige tähtsam suhtlemine lastega, lastega kontakti hoidmine, mitte nende üksinda jätmine, mitte jätmine arvutisse, mitte jätmine telefoni. Et see on ääretult oluline ja kindlasti kool ja klassijuhataja, eriti just algklassides saavad anda õpilastele seda igapäevast kontakti, olla avatud ja anda võimaluse nende poole otseselt pöörduda.

Minu kogemus ütleb, et eelmisel kevadel digiõpetamise meetodites ühtset süsteemi ei olnud. Iga õpetaja valis, mis temal kõige parem oli või mis ta siis kättesaadav oli. Kas on oodata sellist ühtse süsteemi väljatöötamist?

Selge on see, et Eesti hariduse üks tugevusi on see, et meil on suhteliselt autonoomne hariduse juhtimine ja meil on kasutada väga palju erinevaid digitehnoloogilisi vahendeid. Digiõppele üleminek näitas seda, et ühele õpetajale sobis üks rakendus rohkem kui teine  ja tänu sellele tegelikult me suutsime rohkem pakkuda digivahendite kasutust ja digiõpet. Jah, see oli õpilase seisukohast keerukam, sest et üks õpetaja kasutas näiteks Google Zoomi, teine kasutas Teamsi, kolmas kasutas muid tooteid. Nii et selles osas kindlasti õpilastele oli keerukam. Teisest küljest jälle andis see väga palju oskusi meile kõigile juurde, just neid tarkvarasid kasutades.

Võtame kasvõi ametnikud või koolid või suhtlemine koolijuhtidega. Meil on võimalik teha tunde viie minuti jooksul, tuua kõik koolijuhid ühtsesse inforuumi. Et selles mõttes on muutunud jälle ühiskond oluliselt kiiremaks ja selles osas on kindlasti palju plusse. Ühele õpetajale sobib üks infotehnoloogiline lahendus, teisele õpetajale teine. Kõik õpetajad on klassi ees kõige targemad, kõige paremad ja peaksid õpetama sellised metoodika alusel, mis annab kõige paremad õpitulemused.

Lastel on natukene keeruline, et üks aine on ühes keskkonnas, teine aine on teises keskkonnas, siis peab kiirelt orienteeruma keskkondasid vahetama.

Kindlasti on see probleem, ei saa öelda, et pole üldse probleem. Õppida on kodus väga palju. Õpetaja püüab kõik oma õppematerjali tunni jooksul läbi võtta, uue materjali esitada, seda kinnistada ja siis ka tegelikult kogu koduse töö ära teha. Õpetajal ja õpetajal on vahe, nii ka  õpetamise meetodid on erinevad. Me ei saa neid panna ühtemoodi õpetama. Kõige tähtsam on see, et me peame tagama selle, et õpilane saaks õpetajate esitatud materjalist aru.

Digiõppekava, kui säärast ju ei ole.

Digiõppekava ei peakski olema selles mõttes, et digitehnoloogia kasutamine õppeprotsessis peaks tegelikult rikastama õppeprotsessi ja andma täiendavaid võimalusi, kuidas me tegelikult paremini efektiivsemalt ja neid digitehnoloogilisi vahendeid kasutades saaksime oma teadmisi omandada.

Ja siit kohe järgmine küsimus, et kas õpetajad on kõik  ühesuguste võimetega, võib-olla üks õpetaja klassi ees on perfektne, suudab oma ainet anda väga hästi ja saata õpilastega kontakti. Samas interneti kasutamisel ta nii tugev ei ole ja see kontakt jääb nõrgemaks.

Kindlasti on kõik õpetajad erinevad ja jumal tänatud, et nad on. Väga suur õnnetus oleks, kui meil kõik õpetajad oleks ühesugused ja kõik see toodang, mis meie Eesti haridussüsteemist tuleks, oleks väga ühetaoline. Eesti õpetajad on Eestimaa kõige suurem rikkus – see, et nad on nii eripalgelised ja suudavad erinevaid õppemeetodeid kasutades erinevaid teadmisi ja oskusi anda.

See on suur rikkus ja täna ikkagi kaks kuni kolm korda rohkem õpetajaid suudavad kasutada tänapäeva digitehnoloogilisi vahendeid oma õppetöös. Selles mõttes tuleb ikkagi täna väga-väga tunnustada kõiki õpetajaid ja ka kindlasti öelda suur-suur tänu kõigile lastevanematele, kes on tegelikult aidanud lapsi kodus ja kes on toetanud.

Kas lapsi hakatakse vaktsineerima?

Ma ei oska isegi sellele vastata. Üks asi on see, et me võime hakata vaktsineerima, teine asi on see, et paljud neist ennast vaktsineerida lasevad. Noored on noored ja me vaatame ikkagi lapsevanemate poole. Tänane noor põlvkond on hoopis teistsuguse arusaamise, mõtlemisega.

Kindlasti, mida me saame teha, on tegelikult seda haigust kontrolli all hoida. Ja nii nagu meid juhendatakse, hoiatatakse, on oluline, et me suudame ka täiskasvanud inimesed vaktsineerida. Siis on ju kõik korras.

Küsimuseks õpetajate poolt olnud ka info liikumine Haridusministeeriumi ja Haridusameti poolt koolidele. Kui palju te koostööd teete ja seda infot koordineerite?

Suur tänu tuleks öelda Haridusministeeriumile, kes väga palju aitas meil korraldada õpetajatele erinevaid infopäevi ja koolitusi, kuidas infotehnoloogilisi vahendeid kasutada õppetöös. Aga selge on see, et Haridusametil on kõige otsesem kontakt ikkagi koolijuhtidega, haridusasutuste juhtidega ja nemad peavad ja annavad meile informatsiooni. Seda, kas ja kuidas me saame tegelikult õpetajaid aidata.

Kriisi ajal kohtusime iganädalaselt kõikide haridusasutuste töötajatega. Õpetajad  olid väga tänulikud, sest nad said vahetult oma probleemidest rääkida, said vahetult anda informatsiooni Lisaks sellele kogusime igapäevaselt infot nii laste osalemisest õppetööst kui ka digitehnoloogiavahendite kasutamisest kooli õppetöös.

Nüüd ilmselt koolidirektorid ja kooli juhtkond ootavad infot eksamite kohta. Kuidas seda korraldama hakatakse?

Eelmise aasta kogemus on, et esimene eksam peaks olema 19. aprillil, minu teadmist mööda on see eesti keele eksam. Ma arvan, et selleks ajaks on täiesti tõenäoline, et see eksam võib edasi lükkuda. Aga selles osas võtab ikkagi otsuse vastu haridus- ja teadusministeerium.

Kindlasti lõpuklassid on mures oma eksamite pärast ja võib-olla see mure kuidagi tuleks maha võtta.

Kuidagi tuleb see maha võtta, aga me ei tea, kuidas…

Tänased kaheteistkümnendikud on mures sellepärast, et mis nüüd saab edasi. Põhikoolilõpetajatega on olukord oluliselt lihtsam, sest et alati on võimalik 10.-sse klassi võtta ka põhikooli lõputunnistuse hinnete alusel või siis tegelikult teha vestlusi ka näiteks augustis. Tegelikult ei ole keegi ju öelnud, et kümnendad klassid peavad olema komplekteeritud meil maikuu lõpuks või juunikuu alguseks, nii, et selles osas ma ei näe suuri probleeme.

Küll aga tegelikult soovivad gümnaasiumilõpetajatest  paljud siirduda õppima kas siis piiri taha või siis Eesti kõrgkoolidesse. Kuidas see vastuvõtt siis saab olema, kas riigieksamid on aluseks või ei ole või siis tuleb tegelikult teha neil ikkagi sisseastumiseksam. Tegelikult siin on küsimused, millele tuleb vastused leida võimalikult kiiresti.

Ma rääkisin Lauri Leesiga ning tema ütles, et kindlasti peaks ära jätma koolivaheaja aprilli lõpus ja eksamid võiks edasi lükata kuu aega jaanipäevani. Mis teie arvate?

Eksamite edasilükkamine on kõige lihtsam. See ei ole probleem ja vajadusel seda tulebki teha. Mis puudutab koolivaheaja ära jätmist, siis kindlasti on siin kaks otsa. Üks asi on see, et kuidas vaadata olukorda, kus õpilased peavad distantsõppel pingutama kaks korda rohkem. Ja nüüd, kui see koolivaheaeg siis ära jätta, siis see  lähtub sellest positsioonist, et õpetaja distantsõppel ei õpeta ja õpilane distantsõppele olles ei õpi. Õpilased vajavad kindlasti hingetõmbe aega ja selleks on koolivaheaeg. Me ei saa õpetajaid ega õpilasi ülekoormata, sest siis veel suureneksid vaimsed pinged. Siin tuleb leida lahendus ja tasakaal.

Kui lapsed saavad 11. aprillil kooli, siis kas tuleks kõne alla teha õppetööd ka näiteks nädalavahetustel?

Ei, kindlasti mitte. Ma veel kord ütlen, et liigsel muretsemisel teadmiste pärast pole põhjust. Ttihtilugu on tavapärane olukord, et kuskil kaks viimast nädalat õppetöös on kordamine, mida nüüd saab lünkade täitmiseks kasuatada.

Aga kas ei võiks kaaluda õuesõppe võimalust?

Tallinn juba eelmisel kevadel tegi koolidele ja lasteaedadele kriisiks valmistumise plaanid – kollased, punased ja rohelised plaanid ja üks osa nendest plaanidest nägigi seda ette. Kevadel või sügisel väga suur osa õppest toimuski õues. Nii et me oleme seda õuesõpet praktiseerinud juba viimased aastad ja järjest enam lisandub õues tunde. Kui me kooli renoveerimine, siis me renoveerime juba teadlikult õues õppeklasse ja õuesõppe niisuguseid kohti, kus on võimalik õpet korraldada. Kogu linnaruum on meie meelest koht, kus on võimalik õppida, käia muuseumis, käia linna parkides, vaadata linde-loomi, nii et selles mõttes on see Tallinna koolides täiesti juba tavapärane tegevus.

Kaasa arvatud, et isegi selleni võib minna, et panna üles telgid, panna lauad hajutatult ja õppida õues. Kevad on ju tulemas.

Jah, ikka – õuesõpe on täiesti normaalne nähtus, mida kõik koolid ka väga palju praktiseerivad, see on see õige.

Kui me tõesti kooli ei saa, meil on olemas plaan A, kas meil on olemas plaan B, võib-olla isegi plaan C.

Selge on see, et meil on kogemus. Meil on eelmise kevade kogemus, kus tegelikult täpselt samamoodi märtsist kuni õppeaasta lõpuni kõik õpilased olid 100 protsenti distantsõppel, õppeaasta sai lõpetatud, lõpueksamid said tehtud 10. klasside katsed, said tehtud, tuli ilus suvi ja lapsed said puhatud, nii et kindlasti see plaan on meil olemas, et kui ka me peame tõesti suveni olema kodus. Muidugi, mis on kurb – eelmine aasta paljud lõpuaktused jäid ära või nad siis viidi  pärast jaanipäeva või toimusid juuli alguses. Aga kõik on võimalik.

Nii et nüüd veel 15. märtsini saite registreerida oma lapsi Tallinna koolidesse ja kõik lähevad 1.septembril kooli.

Kõik lähevad esimesel septembril kooli. Ma väga usun, et me saame 1.septembril jätkata kontaktõppega. Ma olen valmis ka selleks, et see viirus ei kao kuhugi, ehk et võib juhtuda ka see, et see hübriidõpe jätkub ka veel järgmisel õppeaastal. Osaliselt kindlasti.

Kuidas me sellega hakkama saame?

Andres Pajula: No sellises olukorras haridussüsteem oli täpselt aasta tagasi. Siis oli olukord palju keerukam, kui ta on täna: siis anti täpselt nädal aega, et reedeks on kõik koolid kinni või esmaspäevast on kõik koolid kinni ja polnud aega ettevalmistusteks, polnud aega millekski. See oli tõesti raske aeg ja eelkõige kõikidele õpetajatele, kõikidele kooliperele ja ka lastevanematele, kes siis kõige väiksemate lastega kodus pidid hakkama õppima. Täna oleme me oluliselt paremas seisukorras, sest täna on ikkagi meil sisuliselt aastane kogemus, kuidas korraldada distantsõpet. Kõik õpetajad on saanud teatud oskusi, kogemusi, õpilased on kogemuse võrra rikkamad, nii, et ma arvan, et täna me oleme ikkagi oluliselt paremas olukorras, kui me olime aasta tagasi.

Kuidas saada abi?

• Tallinna õppenõustamiskeskus asub Lasnamäel aadressil Martsa 2, tel 640 4938, 5804 8259.

• Mustamäel Vilde tee 120, tel 5671 5802. Vastuvõtuajad teisipäeviti kl 13-19, kolmapäeviti 16-20 ja reedeti 9-16. Spetsialisti juurde registreerimisel tuleb kindlasti täita ankeet kodulehel www.tonkeskus.ee . Ankeedi leidmiseks vali ülalribal Registreeru!

• Küsimustele registreerimise kohta oma vastuvõtu ajal vastab Tallinna õppenõustamiskeskuse koordinaator Ruuda Lind, tel 5671 5802, koordinaator@tonkeskus.ee.

Kust saab psühholoogilist abi?

• Vaimse Tervise Nõustamine https://registratuur.peaasi.ee/kriisi pakub videosilla vahendusel tasuta tuge igapäevaeluliste muredega toimetulekul. Üks nõustamine kestab kuni 60 minutit ning nõustajaga saab rääkida kuni 5 korda. 26-aastased ja nooremad saavad valida www.peaasi.ee noortekeskuse teenuse. Lisaks postitatakse kasulikku ja positiivset informatsiooni Facebooki lehelhttps://www.facebook.com/VaimseTerviseNoustamine

• Tallinna perekeskus: Psühholoogiline nõustamine, internetinõustamine, pereteenistus, tugiisikuteenistus, päevakeskus. Tel 655 6088, E–R kl 9–18.

• Tallinna psühholoogiline kriisiabi MTÜ Eluliin: psühholoogiline abi. E–R kl 15–19 tel 631 4300.

• Eluliini usaldustelefon (eesti keeles) kl 19–7 tel 655 8088.

• Noorte usaldustelefon N–L kl 19–22 tel 646 6666.

• Usaldustelefon (psühholoogiline abi) iga päev kl 19–23 tel 126 (eesti keeles).

• Telefonipõhine tasuta nõustamis- ja suhtlemisteenus Abitaja: www.abitaja.ee ja E–R kl 9–17 tel 6500 650. Kõik juba registreeritud abivajaja ja vabatahtliku vestluspartneri paarid saavad omavahel rääkida mistahes ajal ja mahus ka nädalavahetuseti ja pühade ajal. Iga moodustatud paar saab unikaalse telefoninumbri, mis neid omavahel ühendab ja mis on kasutusvalmis 24/7.


 

 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

lugeja
18. märts 2021 18:13
https://sakala.postimees.ee/7104234/president-kas-te-selle-peale-ka-motlete-mida-te-teete-nende-noorte-hingedega Riigipea räägib Tallinna ja ülejäänud Eesti vahele tekkinud lõhest, majanduse struktuuri muutumisest, koroonast, rahvusvahelistest suhetest ning teistest keerulistest teemadest, kuid kõige murelikumaks läheb tema hääl – nägu pole maski tagant väga näha – abielureferendumi üle arutledes. Kaljulaid arvutab, et Eestis on mitu tuhat tundlikus eas homoseksuaalset noort, kes peavad praegusel foonil avastama, kes nad on. "Kas te selle peale ka mõtlete, kallid sõbrad?" küsib ta. "Kas te selle peale ka mõtlete, mida te teete nende hingedega?"