"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
Kriminoloog: alaealisega seksimisel lasub vastutus alati täiskasvanud inimesel (0)
19. märts 2021
Scanpix

“Seksuaalse enesemääratluse ea tõstmine annab sõnumi, et me ühiskonnas ei luba noorte inimeste ärakasutamist. Isegi kui noore jaoks on selline tähelepanu meeldiv, siis vastutus ei ole noorel, vaid alati täiskasvanud inimesel. Kõige hullem asi, mida teha saaksime, oleks noore hukka mõistmine,” sõnas kriminoloog Anna Markina.

Seksuaalse väärkohtlemise skandaal Nõmme Kalju jalgpalliklubi treeneri ning endise naisjalgpalluri vahel tõi taaskord üles seksuaalse enesemääratlemise ea tõstmise vajaduse. Kriminoloog Anna Markina sõnul võib seadusmuudatusel olla peamiselt kommunikeeriv funktsioon, mis annab edasi sõnumit, et me ühiskonnas ei luba noorte inimeste ärakasutamist. Ka antud juhtum läheb tegelikult paragrahvi alla ja on juba karistatav, kuid seadusest üksi ei piisa.

Seksuaalse enesemääramise vanusepiir on täna 14-eluaastat vaid siis, kui nõusolek selleks on täielikult vabatahtlik. Keelatud on raha või muude hüvede eest seksimine alla 18-aastasega. Samuti on ebaseaduslik suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu kui seda tehes kasutatakse ära kannatanu sõltuvust süüdlasest või kuritarvitatakse saavutatud mõjuvõimu või usaldust. Selline sõltuvussuhe võib esineda ka treeneri ja treenitava või õpilase ja õpetaja vahel.

Väärkohtleja on enamasti ohvri tuttav

 “Uuringute järgi on üsna sageli seksuaalse ärakasutamise ohvriks langenud lapsed ja need täiskasvanud inimesed on tavaliselt neile tuttavad. Teame, et on olukordi, kus need on vanemad, peresõbrad, aga nagu ka antud juhtumi puhul võib see olla treener, mõnikord õpetaja,” sõnas Markina.

Markina sõnul teeb sellised juhtumid keeruliseks just usalduslikud suhted, sest treener, vaimulik, õpetaja või vanem on lapsele lähedased inimesed, keda ta usaldab. Mõnes olukorras võib lapsel olla väga keeruline “ei” öelda. “Sellised suhted lapse ja täiskasvanu vahel võivad mõnikord olla isegi sellised, kus lapse jaoks on tähelepanu täiskasvanud inimese poolt meeldiv. Laps võib otsida sealt tuge, aga mitte seksuaalsuhteid. Vastutus ei ole kunagi noorel, vaid täiskasvanud inimesel,” sõnas Markina.

Ohvrisüüdistamine on ühiskonnas veel laialt levinud probleem, seega nõuab oma loo rääkimine suurt julgust, sest lisaks toetusele võib ohver sattuda ka hukkamõistu osaliseks. “Kõige hullem, mida saame teha on hakata noort hukka mõistma. Ka praeguse juhtumi puhul kommenteeriti, et miks ta nii hilja räägib ja miks seda musta pesu oli vaja nüüd välja tuua, aga just sellepärast, et inimesed kardavad, et neid mõistetakse hukka,” lisas Markina.

 “Sellistest asjadest rääkimine on väga oluline. See naisterahvas, kes oma lapsepõlves juhtunust rääkis, tegi väga suure teene kogu ühiskonnale. See on oluline ja muudab hoiakuid, võib-olla isegi rohkem kui mingid kampaaniad,” tõdes Markina.

Rääkimine, rääkimine ja veelkord rääkimine

Ühiskond ei arene iseseisvalt, ilma inimeste panuseta. Ohvrisüüdistamise kaotamiseks või välja juurimiseks on oluline rääkimine ilma valehäbita ja sellele saab kaasa aidata nii haridussüsteem kui vanemad. “Ei ole nii, et kui me ei räägi seksuaalsuhetest, siis neid ei olegi. Need on olemas ja sellest ning erinevatest ohtudest tuleb ilma valehäbita rääkida. Ka sellest kuhu pöörduda kui tekib probleem. Meil on olemas seksuaaltervise kabinetid ja ohvriabi, aga inimesed ei julge sinna pöörduda ja see on üks probleem, mida tuleb lahendada.”

Kriminoloogi sõnul on teaduslikest uuringutest järeldunud, et vaimne olukord ohvritel, kes tunnistavad, mis on nendega juhtunud, võrreldes nendega, kes ei ole sellest rääkinud, ei ole väga erinev, sest ohvri vaimsele tervisele võib väga kehvasti mõjuda sekundaarne ohvristumine ehk halvustav või häbistav suhtumine ühiskonna poolt, mis võib peale oma loo rääkimist juhtuda. Selle vastu on kaks ravimit – teadlikkuse tõstmine ja haridus. Lisaks aga ka vajalike teenuste kättesaadavus.

Suur roll usaldusliku suhte ja turvalise keskkonna loomisel on loomulikult ka vanematel, kuid vastutus on eeskätt süüteo toimepanijal ja kedagi teist süüdistada ei tasu. “Valehäbi ja sekundaarne ohvristumine võib toimuda ka perega. Ka pere võib karta, et teised saavad sellest teada, et see on piinlik ja neil on häbi, et nendega on nii juhtunud. Perekond ei julge võib-olla omakorda kuskile pöörduda. See kehtib võrdselt nii perele kui ka lapsele,” selgitas Markina.

Seaduse muutmine või süüdlase karistamine ei võta ohvrilt traumat ära, kuid oma loo jagamine võib aidata ohvril eluga edasi minna. “Karistamine võib olla üks vajadus, aga see ei ole kõige olulisem. Ohvritele, eriti seksuaalvägivalla ohvritele jääb üsna sageli terve hulk küsimusi ja vajadusi, et miks mina, mis mul viga oli, miks ta nii tegi jne. Need on küsimused, millega ohver peab aastaid elama ja selleks, et ta saaks oma eluga edasi minna on tunnistamine ja rääkimine väga oluline samm ohvri elus,” sõnas Markina. “See on samas ka riskile minek, sest keegi tuttavatest või ühiskond võivad hukka mõista, aga samal ajal ta saab ka tuge ja oma vastused,” lisas Markina

Prokurör: vanusepiiride muutmine eeldab ühiskondlikku diskussiooni ja analüüsi

“Sõltuvussuhe võib esineda treeneri ja treenitava või õpilase ja õpetaja vahel, aga ka näiteks kasuisa ja kasulapse vahel. Nendes rollides võib kuriteo toimepanija olla kannatanu jaoks keegi, kes on tema silmis autoriteet või eeskuju ning, kes saab kannatanut mõjutada ja keda kannatanu usaldab. Treeneri ja treenitava rollides võib selline mõju ilmneda läbi selle, et treener saab aidata kaasa treenitava sportlike eesmärkide saavutamisele,” sõnas Põhja Ringkonnaprokuratuuri  vanemprokurör Andra Sild.

Prokuröri sõnul on paragrahvi järgi kuritegu ka seksuaalsele tegevusele allutamine kasutades ära kannatanu usaldust. Näiteks on selle paragrahvi järgi süüdi mõistetud täisealine mees, kes tarvitas koos oma alaealise tüdruksõbraga narkootikume, mille mõju all seksis temaga ning uurimisega leidis tõendamist, et õrnas eas ohvri usaldust kuritarvitati, mille tagajärjel süüdistatav mõjutas tüdrukut vahekorda astuma.

“Samuti on praktikast näiteid, kus kohus on selle paragrahvi alusel süüdi mõistnud kasuisasid, kes astuvad oma elukaaslase või abikaasa lapsega seksuaalvahekorda, kasutades ära kannatanu materiaalselt ja emotsionaalset sõltuvust süüdistatavast ning ohvril tekkinud usaldust süüdistatava vastu,” tõi Sild näite.

Sõltuvussuhe teisest inimesest võib kergemini välja kujuneda just alaealiste puhul, kelle minapilt, sotsiaalsed oskused ja teadmised, aga ka arusaamad seksuaalsusest on alles välja arenemas tulenevalt nende vanusest. “Samuti on see iga noore inimese puhul väga individuaalne. Nendel põhjustel on oluline kaitsta alaealisi seksuaalse väärkohtlemise eest ja seksuaalse enesemääramise vastaste paragrahvidega on seadusandja selleks võimalusi loonud,” lisas prokurör.

“Vanusepiiri tõstmine on kriminaalpoliitiline otsus ja küsimus seadusandjale, kuid laiemalt ka küsimus ühiskonnale. Vanusepiiride muutmine karistusseadustikus suurendab riigi poolt kriminaliseeritavate tegevuste hulka, mistõttu eeldab see ühiskondlikku diskussiooni ja süvaanalüüse alaealiste arengu, psühholoogia ning ajas muutunud seksuaalkäitumise kohta. Sellesse diskussiooni on oluline kaasata erinevaid huvigruppe ja spetsialiste, aga ennekõike ka noori endid, sest täna on vähe teada, mida arvavad noored ise seksuaalse enesemääramise vanusepiiri sobivusest,” lisas ta.

 

 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

lugeja
19. märts 2021 21:34
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/92856697/eesti-nsvs-oli-seksimise-vanusepiir-16-aastat-kuidas-sai-sellest-eesti-vabariigis-14-aastat