"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
KATKISED HINGED: Laste seksuaalset väärkohtlemist on palju, lõpuks ometi on hakatud sellest rääkima (0)
22. märts 2021
Albert Truuväärt

"Neljateistaastane laps ei ole võimeline astuma võrdväärsesse suhtesse keskealise mehega," väidab lastepsühhiaater Anne Kleinberg. "Ka meile jõuavad seksuaalselt väärkoheldud lapsed ja nende puhul on tavaline, et nad ei julge sellest rääkida oma vanematele ega ka kellelegi teisele. Nad tunnevad häbi ning piinlikkust, aga seda peaks ju tegelikult tundma need, kes on lapsi väärkohelnud."

Kuna koroona toodud kodusõpe ja sõpradega suhtlemise keeld on mõjunud laste vaimsele tervisele laastavalt, uuris Pealinn, kuidas laste hingevalu ära tunda ja mismoodi neid aidata.

Milliste murede ja kaebustega  praegusel koroonaajal  lapsed ja noored  teie poole pöörduvad ja haiglaravile pannakse?

Juba mitu viimast aastat on laste vaimse tervise olukord olnud üsna raske. Depresssioon, ärevus, söömishäired, õpivilumuse häired – need on ikka olnud peamised põhjused, miks meie juurde satutakse. Kõige esmalt on need  ikkagi kohanemishäired. kohanemisraskus iseenesest ei ole veel psüühikahäire. Enne häire tekkimist kogetakse juba seda, et ollakse pinges, ei jääda õhtul  hästi magama. Kui tundub, et jõuvarud võib-olla pole piisavad, siis see ongi praegu kõige tavalisem psüühikahäire. Võib-olla mullu kevadel oli natuke rohkem ärevaid algklassilapsi. Kui inimene on uues olukorras, siis tal on alguses ikka raske sellega kohaneda. Lastepsühhiaatria on kogu aeg olnud turmtule all. Koroona aga tõi meile ette maskid ja kehtestas uued enesekaitsereeglid, aga põhimõtteliselt midagi uut meil ei ole – ravil on palju lapsi, kes on hädas. Üks vahe siiski on – läbi erakorralise meditsiini osakonna liigub haiglasse rohkem patsiente, aga ikka samadel põhjustel nagu kogu aeg. EMO kaudu pöördujate hulk näitab, et on rohkem ärevust ja muret ja seda ei kannatata välja, nagu võib-olla kannataks tavaolukorras. Aga mingeid spetsiifilisi koroonast  tingitud häireid eraldi küll ei saa välja tuua.

Kuidas te neid abivajajaid aidate saate?

Saame neid aidata nii palju, kui meil selleks jõudu jätkub. Need, kes tulevad läbi EMO, on pannud käe endale külge ning ütlevad jätkuvalt, et tahavad ära surra, peavad jääma statsionaarsele ravile. Kes on kergemate sümptomitega, jäävad ambulatoorsele ravile. Kui haige seisundile on ette nähtud ravimid, siis nad saavad ravimeid, lisaks psühhoteraapia ja muud teraapiad. Juba kevadest on meil ka juba tavaliseks saanud kaugvastuvõtud läbi inetrneti. Kui inimesed on haiged, kontaktsed ja jäävad eneseisolatsiooni, siis me ei jäta vastuvõtte ära, vaid räägime nendega videokõnede ja telefoni kaudu, kuidas keegi soovib.

Nüüd on lahvatanud skandaal, kus keskealine treener oli vahekorras neljateistaastase tüdrukuga. Kas see on väga erandlik või teie arvates kahjuks korduv lugu?

See ei ole erandlik. Niisugune asi on praegu kahjuks väga tavaline. Selliseid asju on kogu aeg olnud, kuid nüüd on hakatud viimaks ka sellest rääkima. Ka meile jõuavad seksuaalselt väärkoheldud lapsed ja nende puhul on tavaline, et nad ei julge sellest rääkida  oma vanematele ega ka mitte kellelegi teisele. See häbi võtab tihti nii pikalt aega, enne kui üldse julgetakse sellega välja tulla ja abi otsida.

Ja mis kõige hullem – need, keda on väärkoheldud, tunnevad häbi ning piinlikkust, aga seda peaks ju tegelikult tundma need, kes on lapsi vääralt kohelnud.

Ja mis kõige hullem – need, keda on väärkoheldud, tunnevad häbi ning piinlikkust, aga seda peaks ju tegelikult tundma need, kes on lapsi vääralt kohelnud. Tihti arutletakse selle üle, et miks see laps siis õigel ajal ei rääkinud. Aga kui sa oled nii jõhkra kohtlemise ohver nii noorena, siis sa ei julgegi rääkida, neil on piinlik.

Need, kes peaksid häbenema ja kahetsema, poevad suure armastuse kaitsekilbi taha. Kas nad on sel juhul siirad? Kas vanemas eas mehe ja lapse vahel saab olla niisugust kõike unustama sundivat armastust?

(Ohkab.) Kahtlen selles. Nii suure vanusevahega inimesed ei saa olla võrdväärsed partnerid. Kui me räägime neljateistaastasest lapsest, siis tema ei ole veel võimeline astuma võrdväärsesse suhtesse endast palju vanema mehega. Ta pole ei emotsionaalselt ega ka  seksuaalses mõttes võrdväärne partner. Ta ei suuda enda eest seista ega oma huvide eest väljas olla.

Seni on meie seadusandjad arvanud, et 14-aastased on juba täiesti valmis seksuaaleluks. Kas seda vanust tuleks tõsta?

Jah, seda on juba ju öeldud, et see vanus peaks olema 16. Seni on ka mõned noorteorganisatsioonid olnud arvamusel, et sellega võidakse hakata noori taga kiusama. Seepärast pole veel tegudeni  jõutud.

Kas peaks hakkama neid täiskasvanuid, kes lapsi nõnda seksuaalselt ära kasutavad, ka karmimalt karistama?

See on hea küsimus. Mina arstina ei tungi sellele väljale, kus puudub minu pädevus otsustada. Las seaduse tegijad ja poliitikud otsustavad seda. Ma arvan, et nad oskavad õige otsuse teha. See on ka küsimus tervele ühiskonnale.

Kui palju lapsi koduvägivalla tõttu teie juurde jõuab?

See on rohkem lastekaitse teema, aga ka meil on siiski mõned patsiendid, kelle peres esineb vägivalda. Just rääkisin ühe poisiga, kelle isa on olnud juba kaks päeva kaine ja nad on saanud koos vanaemaga rahulikud olla. Aga see on kahjuks ajutine. Varsti võib isa taas jooma hakata ja siis tulevad uued kaklused. Siis peab see 15-aastane poiss minema vanaema kaitseks vahele. Ühel päeval võib see halvasti lõppeda. Selle perega tegelevad nii lastekaitse kui politsei kogu aeg. Samas tahavad laps ja vanaema ikka koos elada ja poiss ei taha minna lastekodusse. Nad loodavad, et alkoholi kuritarvitav ja vägivaldseks muutuv isa kolib mujale. See ootamine võtab vastikult palju aega ja mõjub ka lapse psüühikale halvasti. On teisigi patsiente, kelle perega peab tegelema nii lastekaitse kui politsei, ja on pakutud võimalust minna lastekodusse, aga enamik lapsi ikka ei taha sinna minna, kuni vähegi kannatatakse joodikust isa. Kõik hoiavad ikka kümne küünega oma kodust kinni. Koduvägivald ei tähenda tingimata igapäevast peksmist, vaid ka pidevat näägutamist, see on emotsionaalne ja verbaalne vägivald, mis mõjub samuti halvasti.

Koduvägivald ei tähenda tingimata igapäevast peksmist, vaid ka pidevat näägutamist, see on emotsionaalne ja verbaalne vägivald, mis mõjub samuti halvasti.

Kui kaua niisuguste haavade parandamine lapsel aega võtab pärast seda, kui on lõpuks vägivaldsest joodikust isast lahti saadud?
See oleneb, kui kaua on niisuguse vägivalla keskel juba elatud. Üldiselt võtab niisuguse hingetrauma paranemine ikka kaua aega ja see jätab jälje terveks eluks. Kui ma vaatan oma patsientide alkohoolikutest vanemaid, siis näeme, et see asi on püsinud põlvkondi. Ema enda kurb elu mõjutab ka tema laste saatust. See jälg jääb ikka kogu eluks isegi sel juhul, kui antakse abi. Väga raske on sellest lõplikult välja tulla. Alkohoolikutest vanemate lapsed on tihti ka enda suhtes hoolimatud ja suhtlevad ka partneritega, kes on nende suhtes hoolimatud. See nõiaring algab uuseti väga kergesti. Mida varem lapsed sellisest vägivalla olukorrast pääsevad, seda parem.

Kui sageli  on just koduvägivald laste vaimsete häirete taga?

Väga sageli. Ja suurem jagu lastest, kes meie poole pöörduvad, on kas lahutatud perekonnast või on vanemad lahutamas või siis on vanematel endal mingid meeleoluhäired ning elatakse üksteisest mööda. Kõik tegelevad ainult oma töö ja asjadega ega hoolitse laste heaolu eest. Siin on tegu sellega, et puudub hingejõud, et olla kodus oma lähedastega heades suhetes.

Kui tihti esineb meil ikka veel koolikiusamist?

Sageli kodus ei teatagi, et nende last koolis kiusatakse, või arvatakse, et ega asi nii hull ei saa olla, kui laps kodus räägib. Mõnikord klaaritakse täiskasvanute vahel justkui asjad ära ja loodetakse, et kiusamine on sellega lõppenud, aga see vindub ikka edasi.

Koolikius võib muidugi ka praegu edasi kesta. Ega see ei lõpe niisama.

Meil on eesti keeles ilmunud üsna palju raamatuid laste kasvatamisest. Kas tänu sellisele kirjandusele on meie lapsevanemad paremad kui paar-kolmkümmend aastat tagasi?

Eks see sõltub perest. Aga üldiselt on lapsevanemad praegu kohe kindlasti targemad kui varem. Ollakse vähem vägivaldsed ja saadakse aru, et kehaline karistamine ja pidev riidlemine ei ole asjakohased. Selles mõttes on inimesed küll palju arenenud. Aga on neidki peresid, kel see areng seisab veel ees. Kõik pole aru saanud, milline on lapse suhtes toetav käitumine.

Millal teil viimati süda lausa hüppas rõõmust, et suutsite hästi aidata?

Just täna rääkisin telefonis ühe lapsega, kelle probleemid tekkisid distantsõppega, mis on tema jaoks raske. Tal on sotsiaalärevushäire ja videokõne tegemine koolitunnis on tema jaoks raske. Arutasime siis temaga, kuidas sellega hakkama saada, ja jõudsime arusaamisele, et saame veel ilma ravimiteta jätkata. Ta proovib mõelda nende asjade peale, mis on teda seni aidanud. See oli väga tore kõne meil. Ta ütles siiralt, et tema tahabki telefonis rahulikult asju arutada, siis tal on julgem ja mõnusam olla.

Niisugune rahustav rääkimine ja selgitamine on selles olukorras parem kui arstirohi?

Jah, eks need asjad peavad käima käsikäes. Inimesed, ka noored inimesed, tahavad rääkida, asju arutada, kellegagi nõu pidada. See on kindlasti üks asi, millega arstid saavad oma patsiente rahustada. Kahjuks ei jõua me kõiki sellega rõõmustada.

Aga siin saaksid ju ka lapsevanemad lastele toeks olla. Millist nõu te neile annaksite?

Lastel peab olema päevakava ja seda on tarvis järgida. Eriti neil aegadel, mil kõik on korraga kodus ja pole tegemist tavapärase elurütmiga. Ka kodus olles peab olema kindel päevarütm. Kindlal ajal on töö ja kool, on söögikorrad ja ka vaba aeg suhtlemiseks. Et ei ole nii, et kogu aeg kõik teevad lõpmatult oma tööd kodukontoris või õpivad ainult kuni magamaminekuni välja. Igal tegevusel olgu ikka algus ja lõpp ja vaheajad ka. Nende ajal tuleb minna õue jalutama või end ka natuke liigutama, natuke sporti tegema. Meil pole ju keelatud värskes õhus liikumine. Kui me tahame oma vaimset tervist hoida, siis peame meeles pidama, et väljas peab käima ja värskes õhus peab viibima ja seal liikuma. Kui tekib tunne, et kõik on nii mõttetu ja tüütu ning mitte midagi ei taha, siis tuleb koos lastega õue minna. Jah, meil pole praegu meelelahutusi, mida külastada, aga ise saab ka õues olemist hästi sisustada.

Kui jääda kogu aeg istuma nutiseadmete taha, siis on vaimsed häired kiired tulema.

Kui jääda kogu aeg istuma nutiseadmete taha, siis on vaimsed häired kiired tulema. Kui inimene ei liigu, siis ta ei jää õhtul enam magama, ja see viib omakorda juba järgmiste halbade tagajärgedeni.

Kas kogu aeg ainult kodus olemine mõjub lastele samuti traumeerivalt?

Kas seda mõju just traumaks nimetada, ma ei tea, aga eks see ikka ängistab ja tekitab ka stressi. Kellele ikka meeldib kogu aeg ühes kohas olla ilma mingi vahelduseta. Mulle tundub, et vanematele mõjub see isegi rohkem, kui nad ei saa tööle minna. Teiste täiskasvanutega suhtlemine on neil ju piiratud kodus olles. Inimene vajab vaheldust.

Kuid ka lastele mõjub ju kaaslastest eemalolek halvasti?

Lapsed suhtlevad väga palju sotsiaalmeedia kaudu. Mulle on nad ka öelnud, et muidugi tahaksid nad teiste lastega ka päriselt kohtuda, aga nad suhtlevad niigi nii palju internetis, et nad ei kurda. Nad on teine põlvkonda ja harjunudki vähem silmast-silma suhtlema. Aga just meelelahutus on see, millest nooremad puudust tunnevad. Häda on ikka selles, et pole kuhugi minna, kus saaks midagi lahedat teha. Kurvaks teeb neid ka see, et spordisaalid on suletud. Ja kinno ei saa minna.

Neil lastel, kelle peres on harjutud koos midagi ette võtma ja ühiselt mänge mängitakse, on alguses koju jäädes muidugi lihtsam. Aga lõpuks võib see elu ka neil tüütuks kätte minna. Kaua sa ikka ühes ja samas kohad jalutad ja lauamänge mängid.

Kas võimaluste puudumine on ka üks põhjus, miks on tõusnud laste enesetappude arv?

Kindlasti mitte! Meelelahutuse puuduse tõttu küll keegi end ei taha ära tappa. Need, kellel on juba enne psüühikahäired ilmnenud, on muidugi praeguses olukorras raskem, sest nad juba ongi olnud depressiivsed. Ja see ilmneb eelkõige nendes peredes, kus vanemate tuge napib, kus vanemate enda jõuvarud lapsi toetada on väikesed. Kõige rohkem jäävad ikka hätta needsamad lapsed, kes juba enne pandeemiat olid hädas. Nüüd lihtsalt sõltub kõik veelgi rohkem sellest, kuidas läheb tema perel.

Aga samas on mul ka väga palju patsiente, kellel praegu hoopis hästi läheb. Nad suudavad edukalt kompenseerida seda mõõna. Nad ütlevad, et neil on väga hea rahulik kodus olla. Üks ema väitis, et nende peres on praegune aeg palju parem, sest lastele sobib just omaette kodus õppimine ja vennaga õues mängimine. Neid on ka väga palju, kes on rahul.

Igavus ei pane ennast tapma. See, mis muret teeb, on ikka juba eelnev geneetiline soodumus meeleoluhäireteks. Häireid põhjustab ka laste varane hoogne kasvamine. Tuleb silmas pidada ka seda, et ega praegune aeg pole lihtne ka vanematele, kes on ise sageli hädas. Aga need inimesed on ka enne hädas olnud, nüüd tuleb see lihtsalt rohkem välja. Endalt elu võtma ei hakata tühja koha pealt.

Ja väga raske on muidugi ennustada, kas see enesetappude arv võib veel hakata kasvama.

Jah, selliseid prognoose tõepoolest ei tehta. Ja neid andmeid peaks ka pikemas perspektiivis võrdlema. Kui vaadata varasemat kümmet aastat, siis on meil olnud ka raskemaid aegu laste enesetappudega. Need põhjused ei ole seostatavad ainult viirusega. Me kõik peame küll uue olukorraga kohanema, aga meelevaldseid seoseid suitsiididega teha ei saa. See on palju keerulisem teema.

Kuid peame veel rääkima sellisest kurvast asjast nagu eneselõikamine, mis on noorte hulgas levinud.

See on kahjuks jätkuvalt väga tõsine probleem. Selle kohta võib öelda, et see on nagu mingi epideemia, mis neid nakkab ja haigusena levib. Siin mõjutab neid palju just sotsiaalmeedia. Nad saavad sealt selle kohta lugeda ja see võib neile algul tunduda nii põnev. Nad tahavad lihtsalt proovida, see ei tähenda, et need proovijad oleksid kõik depressiivsed või mingi muu psüühikahaigusega. Väga paljud lõiguvad lihtsalt hetke mõjul, et korraks on paha tuju, paha olla, ja püütakse niiviisi sellest lahti saada… See on kurb.

Me näeme, kui tähtis on siiski lastega tegeleda, et nende mõttemaailm ja psühholoogia ei areneks vääras suunas.

Eelkõige tuleb alustada eluviisist. Praegune aeg näitab just ilmekalt, kui oluline on eluviisi korras hoidmine, millest eelpool rääkisin. Lisan veel, et magama tuleb minna õigel ajal, sööma peab regulaarselt. Rohkem kannatavad praegu need, kelle eluviis juba enne on olnud liga-loga. Kui sul on juba kindel päevarütm enne olnud, siis sa ei kaota seda ka praegu nii kergesti. Võib-olla tundub, et sellest rütmist kinni pidamine on tüütu ja raskegi, aga sellest tuleb ka näilise vabaduse tingimustes kinni pidada. Tuleb õigel ajal magama minna, korrapäraselt süüa ja vahepeal õues sporti teha. Ei ole mõtet öö läbi nutitelefonist mureuudiseid lugeda ega heietada kommentaariumis, kuidas kõik on hukas. Kogu aeg peab mõtlema, kas kogu see infomüra on mulle vajalik.

Soovitan kõigile oma reaalsus paika panna ikka nii, et teha kõik omalt poolt, mida igaüks muuta saab ja mitte üleliia muretseda nende asjade pärast, mis meist ei olene. Igaüks meist saab oma elu ise korras hoida.

Niisiis on  lapsevanematel laste tervise hoidmisel ülioluline roll. Aga kõigis peredes vanemad ei hooli sellest nii, nagu vaja. Kuidas te suhtute seadusemuudatusse, mis tehti, et lapsed saavad nüüd ise ka pöörduda vaimsete häirete puhul abi saamiseks psühhiaatri poole?

See on väga mõistlik. Muidu me elaksime nagu kiviajas. Günekoloogi, nahaarsti ja teiste poole võib vabalt pöörduda, aga vaimse tervise ravija poole depressiooni puhul mitte. Meie lapsed on küllalt nutikad ja targad, et neist asjadest aru saada, aga vanemad võivad teadmatusest hakata siin keelama. Lastel peab olema võimalus abi küsida.

Ei usu, et pöördujaid oleks pärast seadusemuudatust väga palju, sest enamikul on väga toetavad ja mõistvad vanemad. Aga kõigil peab olema võimalus abi saada. See seadusemuudatus ongi tehtud harvamini esinevate keerulisemate juhtumite jaoks. Aga me peame arvestama, et seda tõsisemad need juhtumid on. Need on ikka väga keerulised perekonnad, kust niisugused juhtumid tulevad, ja abi saamine peab sel puhul olema vältimatu.

Nii et ei maksa karta, et teil tuleb ülejõu palju tööd?

Ei usu jah, sest enamus lapsevanemaid on mõistvad, suhtuvad teadlikult ja väga abistavalt oma lastesse. Nüüd saame aidata ka neid, kes kindlalt abi vajavad, aga on seni mingil põhjusel kõrvale jäänud.

Kas meie õpetajatel on piisavalt psühholoogioskusi, et lastega toime tulla ja neid toetada, eriti kui on tegu problemaatilisest perest lastega? Või läheb kogu nende jõud korra hoidmise peale koolitunnis? Mida teie tähelepanekud ütlevad?

On siiski palju neid õpetajaid, kes on väga head suhtlejad ja suudavad korraga kogu klassi kaasa haarata. Aga kui me analüüsime suhtlemisoskusi ja õpilaste suunamise oskusi, siis ma arvan, et õpetajatel ei ole neid piisavalt. Selles vallas võib õpetajate teadmisi alati parandada. Aga selleks, et õpetaja saaks oma tööd väga hästi teha, peavad ka klassid olema normaalse suurusega. Kui ikka klassis on 25 või rohkem õpilast, siis ei suuda õpetaja olla kõigi suhtes tähelepanelik ja toetav. Igas klassis on omajagu lapsi, kes nõuavad erilist kohtlemist, ja nemad kolmekesi või viiekesi võtavad pahatihti kogu õpetaja tähelepanu endale, teised jäävad tahaplaanile.

Mis märke peaks laste juures ka kõrvalseisjad tähele panema, mis kõnelevad algavast hingehädast?

No kindlasti enesesse tõmbumine ja vähene suhtlemine. Tähelepanelikuks peab tegema see, kui lapse käitumine järsku väga palju muutub. Ikka eemaletõmbumine on see märk, mis peaks häirekellana mõjuma. Samuti on kahtlane see, kui hakatakse äkki uute inimestega aega veetma. Me peaksime teadma, mida noored teevad, kellega nad suhtlevad ja mis seal suhtlusringis tehakse.

Milline võib olla praeguse koroonaaja pikaajalisem mõju?

See mõju ei ilmne otse, vaid ta tuleb võimaliku majanduslanguse ja töötusega. Ja selle kaudu võib ta hakata mõjutama ka laste vaimset seisundit. Kui majanduses on mõõn, siis hakkab see  ükskord tunda andma ka inimeste vaimses tervises.

Nii et hirm viiruse ja haigestumise ees polegi esmase tähtsusega?

Kõik ju ei karda haigestumist. Eriti nooremad. Lapsed ei karda, neile lihtsalt ei sobi see, kui täiskasvanud pingutavad piirangutega üle. Neile ei meeldi, kui piirangute mõttekuse üle ei saa üldse arutleda. Noor ei taha lihtsalt käsku kuulata ja ennast sulgeda. Ta võib hakata tegema impulsiivseid otsuseid, arvates, et nüüd on kõik pahasti. Seepärast on vaja selgitada ja arutada asju ka laste ja noortega. Kui aga haiguse mõjud hakkavad tunda andma sotsiaalmajanduslikus elus, siis on varsti käes ka vaimsed hädad. Kui pole tööd ja perel läheb halvasti, siis hakkab see ahel pihta.  Viirus ise ju meie psüühikale otse ei mõju. Ta mõjub ainult neile, kes üleliia kardavad. Aga viirus ise depressiooni ei tekita. Seda tekitab eelkõige majanduslik olukord.

Kuidas teie kui arst suhtuksite sellisesse, kui ühel päeval keelatakse ära kõik nutiseadmed ja lapsed ja vanemad inimesed kõik hakkavad omavahel suhtlema ainult silmast silma? Missuguseid muutusi see tervisele kaasa tooks?

(Naerab.) Siis paraneksid nii mõnedki inimsuhted ja kõik oleksid sunnitud taas õppima omavahel suhtlema. Ma arvan, et inimeste suhted paraneksid palju. Meil on nutiseadmete mõjul üles kasvanud noored, kes ei oska enam inimese moel vabalt ja normaalselt suhelda. Nutimaailma sukeldumine on laastanud tavalist inimkäitumist, samuti meie aju arengut, ehkki meil on seal maailmas olemas ka palju head ja kasulikku.

Nutimaailma sukeldumine on laastanud tavalist inimkäitumist, samuti meie aju arengut, ehkki meil on seal maailmas olemas ka palju head ja kasulikku.

Varases eas nutiseadmetesse sukeldumine mõjutab meie aju arengut ja võib pärssida toimetulekut. Mina väga kurb ei oleks, kui nutiseadmed täielikult ära kaoksid. Aga ma seda otse ka ei nõua, sest nutimaailmas on palju head. No näiteks kui ollakse üksteisest kaugel ja saab ikkagi suhelda. Ent mitte midagi hullu ei juhtu, kui me jääme ühel päeval ka ilma nutiseadmeteta. Küllap mõned head inimlikud jooned hakkaksid siis võimenduma. Ja nagu öeldud, paraneks suhtlemisoskus, mis on üks inimlikkuse oluline tunnusmärk.

Mis teie tähelepanekute järgi tänastel noortel kõige rohkem hinge peal on?

No ikka need samad asjad, mis vist alati on hinge peal olnud. Mõeldakse, kas ma olen ikka piisavalt hea, kas mul läheb piisavalt hästi, kas ma oma vanemate jaoks olen küllalt hea. Ja kõige suurem küsimus on see, kas mind ikka armastatakse, kas mind on üldse kellelegi siin maailmas tarvis? Teismelised murravad pead selle üle, kas nad on aktsepteeritavad oma kaaslaste poolt, kas nad leiavad küllalt sõpru. See on neil läbi aegade niimoodi olnud ja on ka täna.

Siit vaatab vastu teatav ebakindlus, mis vajab toetust?

Jah, kindlasti. Lapsepõlv ja noorus on kasvu ja arengu aeg. Täiskasvanuna me oleme juba märksa enesekindlamad ja teame oma tugevusi. Seetõttu ongi vaja lapsi ja noori toetada, mis on kogu ühiskonna asi, mitte ainult vanemate, õpetajate, treenerite ja arstide asi, Noorte vaimne tervis peaks olema meie kõigi mure.

Kas noored on teile rääkinud ka oma unistustest?

Ikka on. Mõned kahtlevad, kas nad suudavad oma unistuseni jõuda. See hirm mitte sinna välja jõuda sööbki vahel neil jalgealuse pinna ära. Aga kui nad saavad toetust, siis saavad nad ka jälle oma kindluse tagasi. Kõige keerulisemad aastad paistavad olema 13-15, kui noored kipuvad üleliia muretsema ja on ebakindlad. Pärast läheb juba paremaks. Leitakse mõttekaaslasi, leitakse oma rada ja kasvab enesekindlus.

Millest noored unistavad – kas rahast või enseteostusest mingil alal?

Ei ole päris nii, et nad unistavad rikkaks saamisest, pigem tahavad nad teha huvitavaid asju. Tahavad sõita välismaale, õppida midagi põnevat, tahavad midagi luua, näiteks teha filmi. Üldse paljud soovivad end loominguliselt teostada. See on noortele üldse iseloomulik – tung eneseväljenduse ja loomingu poole. Paljudel see loomevajaduse tung vanusega kahaneb ja tahetakse lihtsalt huvitavat tööd, mis pakuks rahuldust.

Kust saavad lapsed vaimse tervise abi?

• Lastehaigla vaimse tervise keskuses hindab vaimse tervise õde kõigepealt patsiendi seisundit, peab vajadusel nõu ravimeeskonnaga ning suunab patsiendi talle vajaliku abini. Lastepsühhiaatria ravimeeskonda kuuluvad lastepsühhiaater, psühholoog ja logopeed, vajadusel sotsiaaltöötaja või mõni muu spetsialist.

• Eelnevalt on soovitatav probleemid läbi arutada oma perearstiga, kes saab ise nõu anda, raviga alustada või
e-konsultatsiooni kasutades psühhiaatrilt nõu küsida, kuid saatekirja pole vaja. Laste-psühhiaatri, logopeedi või psühholoogi vastuvõtule jõuab patsient ravimeeskonna otsuse kohaselt.

• Keskus asub aadressil Tervise 28, registratuuri tel 678 7400 psuhhiaatria-kliinik@lastehaigla.ee

•12. eluaastast peale soovitab keskus pöörduda Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse Paldiski mnt 52 (III korrus) laste ja noorukite raviga tegelevate kolleegide poole. Laste- ja noorteosakonna telefon on 5860 0844 või 617 2521.

• Kui lapsel on raskusi lasteaia või kooli õppetööga toimetulekul, kohanemise või käitumisega, võib esmalt pöörduda hoopis Tallinna õppenõustamiskeskusse Martsa 2 (Lasnamäe filiaal); tel 640 4938 või 580 48259. Samuti Tondi 40 (Tondi filiaal), tel 567 15802

• Samuti võib helistada Rajaleidja keskusesse (https://rajaleidja.innove.ee/) 735 0700. Sealt leiab abi, mis ei vaja eriarstide hinnanguid.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

usujuht
27. märts 2021 22:00
https://www.henrymakow.com/does_talmud_condone_pedophilia.html
reforminoor
26. märts 2021 21:42
https://uueduudised.ee/uudis/eesti/maskid-on-maas-noorsotsid-nouavad-sooneutraalset-eestit/ Noored on alati “eesrindlikud” – nii soovitasid Rootsi noored liberaalid enam kui nelja aasta eest oma noortekogul seadustada insesti ja nekrofiilia.
aafriklane
25. märts 2021 19:19
https://lenta.ru/news/2021/03/16/beheaded/ https://www.savethechildren.net/news/children-young-11-brutally-murdered-cabo-delgado-mozambique
asi edeneb
25. märts 2021 16:15
https://objektiiv.ee/lastekanali-haridusprogrammis-tehakse-2-6-aastastele-homopropagandat/
keiss
23. märts 2021 21:11
https://sport.ohtuleht.ee/1029479/seksuaalses-vaarkohtlemises-suudistatav-korvpallitreener-kommenteeris-oma-juhtumit Saan kommenteerida, et tegemist on kaasusega, mis on tõstatunud minu ja mu endise elukaaslase vahelisest tsiviilvaidlusest meie ühise lapsega suhtlemise korra osas. Kõnealune kaasus puudutab minu kasutütart ja ei ole seotud minu tööalase tegevusega.
temaatik
22. märts 2021 20:53
https://soccernet.ee/artikkel/pohlak-kaks-korda-on-ametist-vabastatud-naiste-koondise-treener-kellel-on-tekkinud-suhe-taiskasvanud-treenitavaga Teame juhtumit, kus ühe klubi noor naistreener tegi sotsiaalmeedias tema poolt treenitavale alaealisele tütarlapsele kahetimõistetava vihje, millest lapsevanem informeeris klubi, kes treeneri ametist vabastas.
lugeja
22. märts 2021 18:06
https://sakala.postimees.ee/7104234/president-kas-te-selle-peale-ka-motlete-mida-te-teete-nende-noorte-hingedega Riigipea räägib Tallinna ja ülejäänud Eesti vahele tekkinud lõhest, majanduse struktuuri muutumisest, koroonast, rahvusvahelistest suhetest ning teistest keerulistest teemadest, kuid kõige murelikumaks läheb tema hääl – nägu pole maski tagant väga näha – abielureferendumi üle arutledes. Kaljulaid arvutab, et Eestis on mitu tuhat tundlikus eas homoseksuaalset noort, kes peavad praegusel foonil avastama, kes nad on. "Kas te selle peale ka mõtlete, kallid sõbrad?" küsib ta. "Kas te selle peale ka mõtlete, mida te teete nende hingedega?"