"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
VIDEO! ELMO NÜGANEN: Teatri eesmärk on anda inimestele lootust (0)
28. märts 2021
Pealinn

"Kui inimene on ostnud pileti, siis ei tohi teater teda täis oksendada. Ma tahan anda inimestele oma lavastustega lootust, tabletti või või vitamiini, mitte, et vaataja läheb teatrist välja veel katkisema ja tühjemana, kui ta teatrisse tuli," lausub Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen.

Elmo Nüganen andis juba pea pool ? aastat tagasi teada, et ta lahkub Linnateatri juhi kohal ning annab teatepulga peagi uuele näitejuhile. Pealinn vestles temaga paar päeva enne seda kui läks lahti ka Linnateatri uue maja ehitus, mis annab loodetavasti ka teatrile palju uusi mänguvõimalusi ning vaatajad saavad nautida paljusid eredaid kunstielamusi. Rääkisime Elmo Nüganeniga nii sellest, mis on teatri roll kui sellest, millised olid tema eesmärgid Linnateatrit pea veerand sajandit üles ehitades.

Milliseid võimalusi teatritegemiseks pakub Linnateatri peagi valmiv uus maja?

Osad saalid võimaldavad sedasama, mida me siiamaani oleme teinud. Samas tuleb juurde tuleb kolm mängupaika, mida meil enne ei ole olnud ja kus on täiesti uued võimalused.

Kõigepealt muidugi see 350-kohaline suur saal, mis on varustatud kõige kaasaegsema tehnikaga. Eriliseks teeb selle saali asjaolu, et teist sellist kusagil mujal ei ole. Ta ei ole Itaalia-tüüpi teater, nagu näiteks Draamateater või Estonia teater, kus on portaal, eeslava ja publik istub parteris ning rõdudel ja laval on eesriie. Itaalia tüüpi teatrist on sellel saalil lava torn – selleks nimetatakse seda kohta, kus dekoratsioonid või kardinad liiguvad üles, vaataja ei näe seda.

Lisaks on tal black boxi omadused. Tal ei ole portaali, nagu on black boxidel, küljed on avatud. See tähendab näiteks seda, et lavale saab mõlemalt küljelt sõita, lava on kolmnurkne.

Eriliseks teeb selle saali ka see, et ta on väga sügav. Kui tavaliselt on meil ruumist 2/3 publiku all ja 1/3 lava alla, siin on aga ruumikasutus vastupidine. See annab efekti, et kui vaadata lavale, on see väga suur ja sügav lava ja kui vaadata lavalt saali, siis on tunne, nagu oleks tegu kammersaaliga – publik on üsna lähedal.

Kõik see võimaldab teha mitmekesisemat teatrit kui me enne oleme teinud.

Kuidas vaatate tagasi linnateatris veedetud ajale? Kas eesmärgid, mis 29 aastat tagasi püstitasid, on täidetud?

Tagasi mõeldes tahab kohati silm natuke märjaks minna, hea tunne on! Ma kunagi sõnastasin enda jaoks, et ma tahaksin töötada sellises teatris kus iga inimene, sõltumata oma ametist, tahaks selles teatris töötada. Ma tahtsin luua sellist teatrit, et kui ma ise oleksin sea koristaja, näitleja-lavastaja, valgus- ja helimees ükskõik kes, siis tahaksin just nimelt selles teatris töötada.

Lisaks tahtsin, et oleks selline trupp, kus ei oleks näitlejaid, kes mängivad vaid Hamletit ja teised näitlejad, kes mängivad vaid hellebardi hoidjat. Tahtsin, et näitlejad mängiks täna Hamletit, homme aga hoiaks hellebardi käes ja nad teeks seda ühtviisi hästi. Ei loe, kas roll on suur või väike. Ja selle nimel tegin ma üsna kõvasti tööd. Üks kriitik on kunagi kirjutanud, et ma olen nagu teatri filatelist või ütleme, et noh, margikoguja. Et Nüganen, kogub näitlejaid, nagu haruldasi marke omale albumisse, või siis oma tiimi. Kui ma seda lugesin, oli mul hea meel, et seda on märgatud, et sellest räägiti ka kui linnateatri tugevast ansamblist.

Paljud inimesed ei jõua ka viirusevabal ajal teatrisse. Kuidas inimesi teatrisse tõmmata? Kas selleks on vaja mingi ühtne teema, mis võimalikult palju inimesi kõnetab?

Ei, mina ei taju seda. Mõned inimesed ei loe raamatuid ka, mis siis? Ja mõned inimesed vaatavad võib-olla ainult televiisorit. Mõned inimesed käivad spordisaalis, aga ei saa ju öelda, et terve Eesti spordib, eks ole.

Tänu globaliseerumisprotsessidele, internetile ja sotsiaalmeediale leiavad inimesed omasuguseid. Ja seetõttu maailm ja ka Eesti ühiskond on väga killustunud.

Sellist ühist teemat, mille puhul kogu ühiskond mõtleks enam-vähem ühtemoodi, praktiliselt ei ole. Võta ükskõik missugune teema,
sa võid juba ette mürki võtta, ühed on poolt ja ühe vastu. Isegi laulupidu ei ühenda meid täiesti.

Nii et ühed ütlevad, et milleks meile jalgpall ja milleks meile suusatamine, teised ütlevad, milleks meile balletikoolid ja milleks meile see mõttetu teater, mõned, milleks meile see mõttetu Eesti kino ja nii edasi.

Voldemar Panso ütles, et tema teeb püüab teha selliseid etendusi, et ka iga külatädike neid mõistab. Kui tähtis on teatritüki arusaadavus vaatajale?

Sellest ma hoolin väga! Ei ole mõtet rääkida keeles, millest keegi aru ei saa. Siin tuleb rääkida ikkagi sellises keeles, mida inimene tajub intuitiivselt. Võib-olla ta ei tea peensusi, ta ei oska neid lahti seletada, kuid talle peab laval toimuv mõjuma.

Laval toimuv on ikkagi dialoog, ei ole mõtet näiteks sahtlisse kirjutada ega ka mängida vastu seina. Teater on nagu tennis, kus on vaja kaasmängijat- publikut. See pole nagu squash, et taod palli vastu seina ja saad vaid ise liikuda.

Vaataja osalus, vaataja kaasamine, vaataja peale mõtlemine on ülimalt oluline, vähemalt minu jaoks. Mis jälle ei tähenda seda, et ma püüan ära aimata, mida vaataja tahab ja siis olla talle meelepärane. Küll aga ma tahan, et publik, et vaataja saaks aru, mis mind puudutab ja ma loodan, et see puudutab ka vaatajat.

Ameerika ulmekirjanik Ray Bradbury rääkis noortele kirjanikele, et kui te tahate minus tekitada okserefleksi siis olge kena, juhatage mind siis ka reelingu äärde.

Kui inimene on teinud esimese sammu ehk tulnud kassasse ja ostnud pileti, siis ei tohi tekkida olukorda, kus ma ta teatrisaalis täis oksendan või lajatan mingisuguste teemadega, mõeldes, et publik vaadaku ise, kuidas ta selle mõistmisega hakkama saab. Vaatajat ei saa saata teatrisaalist välja täis roojatuna.

Inimesel on niigi võib-olla elus mingisugused raskused ja ma ei saa võtta oma etendusega talt ka viimast lootust ära. Ja siis öelda, et nüüd mine tänavale pimedasse öhe ja ela oma asjad ise, kuidas tahad, välja, mind see ei koti.

Ma tahan ikkagi anda inimestele lootust, lootusekiir peab kusagil olema, et inimene ei läheks peale etendust ära veel tühjemana, veel katkisemana. Ma tahan talle teatud mõttes ravimit või vitamiini anda.

Kuidas teil on siis õnnestunud vaatajat rõõmsamaks teha?

Kui lavastasin Peterburis, küsis üks ajakirjanik , et kus ma lavastajana saalis istun.

Ma siiamaani ei tea, kas ta pidas silmas lihtsalt füüsiliselt, kus ma istun või ta pidas seda niisuguseks veidi laiemaks küsimuseks. Ma igal juhul vastasin talle laiemalt. Mõtlesin hetke ja ütlesin, et lavastaja peaks istuma saali keskel. Lavastaja peab tajuma saali, ta peab samastuma saaliga.

Nii et tegelikult võib öelda, et ma teen lavastust sama lollile või sama targale inimesele, nagu mina. Ma ei saa teha targemat lavastust, kui ma ise olen ja ma ei taha teha lollimat lavastust. Ma ei taha ka publikut kuidagi lolliks teha.

Nii et ma arvan, kui sa teed etendust nagu iseendale, siis on võib-olla kõige suurem tõenäosus, et sa jõuad vaatajani. Kui sa hakkad tegema vaatajale ja sind ennast seal ei ole, siis sa teed midagi muud. Ma, ma arvan, et see on niimoodi minu puhul.

Millest ammutate inspiratsiooni? Kas peate seda kuskilt otsima või tabab see teid ootamatult?

Kõige eredamalt on meeles üks juhtum teatrikooli tudengitega, mille võin näiteks tuua. Me ei teadnud täpselt, mis etendust viimase lennuga teha, ideid oli mitmeid.

Ja järsku ühel juulikuisel päeval teel teatrisse täiesti ettevalmistamatult lõi inspiratsioon mulle pildi ette. Ma nägin meie tantsusaali, akendega piklikku ruumi ja keset seda oli justkui hiigelsuur laud, mis oli kaetud liivaga. Publik istus laua taga ja võis seda liiva katsuda. Näitlejate mäng toimub liiva peal, mis kujutab kõrbe. Inimesed istuvad laua taga, mis on justkui pikk-pikk söögilaud. Tuli mõte, et võiksime niiviisi teha väikest printsi. Järsku tuli selline selge nägemus. Alati on küsimus, mis lugu, mis ruumis ja kuidas seda mängida. Ja siis tulid kõik need mõtted ühekorraga.

Karini ja Indreku puhul oli samamoodi, et nägin, mis on see võti, mismoodi tuleb seda lugu teha. See võib olla nii, et näen järsku lavastust ja tema põhivärve. Ja see ei tule sugugi nii, et pean alati kirjutuslaua taga või mujal töö peale pingsalt mõtlema. Idee võib tulla täiesti ootamatult.

Kas näitleja tuleb teie “nägemusse” lihtsalt sisse panna või ta ikkagi rikastab seda?

Loomulikult rikastab! Näitleja oma oleku, karakteri, energiaga loomulikult rikastab, ta paneb ju elama selle kõik. Ma ei saa pidada oma lavastust vaid endale, mulle väga meeldib töötada kunstnikega, kelle töö rikastab tohutult minu tööd. Heal teatril ei pea olema minu lavakujundus, vaid ikka kunstniku oma. Kunstnik pakub idee, vormistab ja teeb sellega midagi väga head.

Mängufilmis on režissööri käed ja režissööri silm operaator. Nii nagu kinos on operaator, nii on teatris on teatrikunstnik. Operaator määrab ära selle, kuhu me vaatame ja mida me vaatame. Ta paneb paika ruumi, selle, kus see lugu toimub. Ruumi atmosfääri määrab ära ka mänguvahendid.

Mul on hea meel, et olen proovinud teha etendusi tühjal laval. Ma alustasin tühjal laval ja lõpuks oli see ikka asju täis.
Lavastasin tükki “Ma armastasin sakslast”, kuid teater oli kulutanud rohkem, kui ta oleks võinud kulutada. See andis tunda sel määral, et noh, nüüd sa ei saagi enam midagi teha.

Siis mõtlesin, ega ma selle pärast nüüd jonni jäta ega pintslit nurka ei viska, vaid teen selle lavastuse kiuste ära ja. Tegin tööd koguni kahe koosseisuga, kummaski kolm näitlejat. Ja et asi oleks nagu lõpuni stiilselt välja väljapeetud, siis mul oli vaja vaid kolme Viini tooli. Etendus käis tühjal laval ja kui oli vaja tooli, siis näitleja palus publikult lahendust. Kas te võiksite mulle tooli laenata. Nii et isegi need toolid olid nagu laenatud.

Ja mul on hea meel, et see idee õnnestus läbi viia lõpuni. Muidugi lugu võimaldas seda, iga tükki ei saa niimoodi mängida, aga me leidsime niisuguse võtme.

Mida värvikat on teil erinevatest linnateatri mängukohtadest meenutada?

Üheksakümne teisel aastal ütlesime lahti Salme kultuurikeskusest. Tol ajal üheksakümnendate alguses oli oli Salme kant niisugune, et inimesed ei julenud Balti jaamast edasi minna. Balti jaama praegune turg oli viimane piir. Edasi tulid poolpimedad tänavad, kus sind võidi röövida, anti kesta, autodel varastati raadioid, sõidukid lõhuti ära.

Lisaks oli Salme külm. Leppisime siis kokku, et kui saalis on ikka vähem kui inimesi, kui näitlejaid laval, siis jätame etenduse ikkagi ära. Kohati oli seal saalis 15-20 inimest ja ikka mängiti. Aga nii ei saa teatrit lõpmatuseni teha ja siis me ütlesime Salmest lahti.

Otsisime siis etendustele uusi ruume, vaatasin väikeses saalis korra ringi ja ma nägin, et siin on rõdu ja kõik vajalik olemas. Muidugi esialgu häiris mind üks sammas saalis, oleksin teinud kõik, et seda ei oleks.

Samas on ammu tuntud tarkus, et kui on mingi puudus, siis keera see vooruseks. Järsku ma tabasin selle mõtte pealt, et selle võiks keerata nüüd vastupidi näiteks ilmasambaks. Et anda sellele sambale mingisugune hoopis teine tähendus ja võtta ta mängu, mida me ka tegime. Ja, ja see sai kõige olulisemaks elemendiks üldse selles lavastuses, mida mängiti viis aastat sadu kordi. Käisime sellest sambast sündinud etendusega edukalt ka Šotimaal esinemas. Räägitakse, et kohalikud mäletavad seda siiani.

Mida te soovitaksite noortele näitlejatele, noortele näitlejaks soovijatele?

Kunagi sattus mulle kätte ajakiri Noorus. Seal esitati teatrikooli kümnendale lennule sama küsimus. Keegi salapärane A.L. vastas, et inimesed, kes tahavad saada näitlejateks, tuleb leida endas jõudu, seda mitte teha. Ja alles siis, kui te leiate, et te ei suuda, siis tulge. A.L. oli Anu Lamp. Ma ei oska öelda, kas see vastus praegu veel kehtib, sest elame praegu teistsuguses Eestis.

Milline võiks olla inimene, kes võtab linnateatris üle Elmo Nüganeni hiigelsuure pärandi?

Ma ei tahagi niimoodi mõelda. Mida kiiremini siit majast minu hais ära läheb, seda parem. Sest teater peab elama oma iseseisvat elu. Kui tulevad uued inimesed, uued peremehed, siis peavad siin valitsema juba nende arusaamad. Ma ei ole mingi niiditõmbaja, ma ei taha, et kellelegi selja tagant paistaksid Nüganeni pikad kõrvad. Soovin lihtsalt, et neil läheks hästi, et teater leiaks need inimesed, keda siiani hädasti vaja ja need inimesed leiaksid selle teatri. Et toimuks niisugune hea ilus kokkupõrge avakosmoses satelliidi ja Maalt saadetud raketi vahel. Et kõik ilusti klapiks ja läheks tööle. See peab toimuma loomulikul teel ja ilma vahele sekkumiseta. Tehiskaaslane, mis seal kosmoses ringlema hakkab, peab olema jaam nende inimeste jaoks, kes selles jaamas töötavad. See peab ja hästi toimima ja ongi kõik. Mind seal jaamas enam ei ole, kuid need inimesed peavad tundma ennast seal hästi, kaitstult, turvaliselt, loominguliselt jne.

Mida soovite kolleegidele ja õpilastele, kes siia jäävad?

Noh, ma arvan, et ma sooviksin kannatlikkust ja huumorimeelt. Huumorimeelt siis, kui kannatlikkust ei jätku. Sest siis tuleb huumorimeelt säilitada.

Kui tähtis tegelikult on nali ja huumor üldse sellest teatris?

Ma arvan, ikka on ja elus elus veel rohkem. Aga siin sinu vastas istub inimene, kes kiigutab ennast tooli peal ja kes on minetanud igasuguse huumorimeele. Ta teeb nalja väga-väga vähe. Ja kui veel mu laste käest küsida… Ükskord ma ütlesin midagi, mille peale mu vanem tütar Saara hakkas naerma ja ütles, no lõpuks ometi ükskord isa, suudad sa veel ikka nalja teha.

Nii et ma mõistusega saan aru, kui oluline huumor on. Öeldakse, et hallid ajurakud on ikkagi taastuvad. Vot mina ei tea, kas huumorimeelt, võiks tagasi saada, äkki saab…

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.