"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
"PIMEDAD" EMAD: Naised ei usu oma tütarde juttu ahistavast ja ähvardavast kasuisast (0)
29. märts 2021
Arhiiv

"Ema ei uskunud oma lihast tütart, kui too julges tunnistada, et tal on kasuisaga 14. eluaastast peale seksuaalsuhe," räägib paljulapselises peres juhtunust lastekaitsja Anna Frank-Viron. "Me nimetame neid "pimedateks emadeks", kes ei näe ega teadvusta probleemi." Kuritarvitajad ka ähvardavad ohvrit, kui need lubavad juhtunu paljastada.

Laste seksuaalne kuritarvitamine on paraku levinum, kui arvata oskame – umbes 45% eesti noortest on kogenud seksuaalset ahistamist. Sotsiaalkindlustusametile kuulub alaealiste turvalisuse eest seisev lastemaja, mille juht Anna Frank-Viron teab palju selliseid juhtumeid. “Suurpere emal ja lastekaitsel oli alati hea koostöö olnud. Ühel kohtumisel lastekaitsega kurtis ema, et tema uuel mehel ja ühel tütardest, 14-aastasel neiul, ei tundu olevat just kõige turvalisem või tavalisem lapse-kasuisa suhe,” rääkis sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna arendus- ja ennetustalituse lastemajateenuse juht.

Paar aastat perega koos elanud mehel ei olnud ka päris laitmatu taust – seda n-ö ilmestasid väiksed kuriteod. “Tubli lastekaitsetöötaja võttis lastemajaga ühendust ja pidas nõu, kas ehk peaks kohe politseisse pöörduma,” lausus Anna Frank-Viron. Lastemaja esindajad kutsusid tüdruku vestlusele, kuid viimane väitis, et kõik on korras.

Lugu võib rääkida ka hiljem

“Aga lastemaja töötajat jäi sisemuses kriipima, seega andsime tüdrukule kaasa mitmeid infolehti koos telefoninumbritega,” jätkas Frank-Viron. “Kaks aastat hiljem, kui neiu oli 16-aastane, võttiski ta meiega ühendust ja andis teada, et tal on oma kasuisaga siiski seksuaalsuhe – ja et oli ka juba toona, kui kahtlus päevakorda kerkis. Alles nüüd oli neiu aru saanud, et see ei ole okei – talle jõudis see kohale kaks aastat hiljem.”

Tüdruk rääkis lastemaja töötajatele, kuidas ta oli kasuisa komplimentide, meelitamiste, saladuse varjamisele õhutamise jms võrgus olnud kaks aastat.

Tüdruk rääkis lastemaja töötajatele, kuidas ta oli kasuisa komplimentide, meelitamiste, saladuse varjamisele õhutamise jms võrgus olnud kaks aastat. “Sealjuures oli märkimisväärne, et kuigi esialgu ju aimas ema midagi, ei uskunud ta oma tütart siis, kui laps julges neid juhtumeid lõpuks tunnistada. Mees oli ka ema niiviisi manipuleerinud, et ta ei uskunud enam oma lihast tütart! Mees esitas asja,  nagu oleks tema ohver ja tüdruk tema n-ö ära rääkinud. Me nimetame neid “pimedateks emadeks”, kes ei näe, ei usu ega teadvusta probleemi. Sageli on ka eri probleemidega emad raskes olukorras – neid on lihtsam manipuleerida, neil ei pruugi lähedasi olla.”

Õnneks läks selle juhtumiga nii, et kui tüdruk Lastemajale oma loo ära rääkis, alustati ka menetlust. “Tahan südamele panna, et oma lugu on võimalik ka hiljem ära rääkida,” rõhutas Frank-Viron. “See tüdruk saab pikaajalist teraapiat,  vajadusel ka veel hiljem, kui mingi elusündmus peaks tema trauma uuesti käivitama.”

Seksuaaltervise ja -hariduse eksperdi Kristina Birk-Vellemaa kinnitusel räägivad endaga korda saadetust vaid umbes pooled lapsed, ning ilmselt on paljudel neistki kogemus, et selle infoga midagi edasi ei tehta. “Seda oleme ka viimaste nädalate jooksul avalikkuse ette toodud lugudest teada saanud: ma rääkisin, aga see ei jõudnud kuhugi või seda eitati,” seletas ta. “Seega on mure väga mitmetahuline. Seksuaalvägivalda ei tunta ära, ohvreid ei osata toetada ja probleemi ulatust eitatakse.”

Seksuaalne väärkohtlemine on väga varjatud kuritegu ja statistikast tuleb välja seegi, et kuriteo toimepanijad on inimesed, keda lapsed peavad turvalisteks lähedasteks ning kelle vastu on raske astuda.

“Kui vaadata statistikat juhtumitest, mille puhul on alustatud kriminaalmenetlus, on numbrid väga väikesed võrreldes nendega, mida me arvame, et reaalselt võib olla,” nentis Frank-Viron. “Seksuaalne väärkohtlemine on väga varjatud kuritegu ja statistikast tuleb välja seegi, et kuriteo toimepanijad on inimesed, keda lapsed peavad turvalisteks lähedasteks – enamasti isad ja kasuisad, aga ka treenerid ja õpetajad, usklikes maades isegi kirikuõpetajad –, keda lapsed usaldavad, armastavad ja austavad ning kelle vastu on raske astuda. Oma töös näeme, et need üksikud juhud, mis on jõudnud meediasse, on andnud teistele saatusekaaslastele julgust pöörduda abi saamiseks politseisse, lastemajja või ohvriabisse, või rääkida murest lihtsalt oma lähedasele, misjärel on viimane abi hakanud otsima.”

Peibutamine ja meelitamine

Birk-Vellemaa kinnitusel valitakse lapsed ja noored  ohvriteks nende haavatavuse tõttu. “Kuna neil on elukogemust täiskasvanutest ilmselgelt vähem, on see paratamatu,” lausus ta. “Lisaks ei oska lapsed oodata täiskasvanult käitumist, millest nad teadlikud ei ole ning mida lõpuni mõista ei suuda.”

Kannatajaks võivad sattuda väga erineva taustaga lapsed, küll aga valivad kurtjategijad just selliseid ohvreid, kellel pole tugevat kodu tuge või tugivõrgustikku. “Seega, mida keerulisemates oludes laps kasvab, seda haavatavam võib ta olla ka seksuaalse väärkohtlemise suhtes,” lausus Birk-Vellemaa. “Lisaks on üks oluline riskitegur seksuaalhariduse puudulikkus. Kui lapsevanemad väldivad seksuaalsusega seotud teemasid, jääb lapse teadmistesse ja arusaamadesse väga suur auk, mille endale sobilikult täidavad ära väärkohtlejad.”

Meetodid ja viisid, mida manipuleerijad kasutavad, on Anna Frank-Vironi kinnitusel erinevad, ja neid kohtab palju, iseäranis internetis, kus lapsed koroonapandeemia olukorras paratamatult enam aega veedavad. “Üks neist on n-ö groomimine, mis tähendab ärarääkimist, peibutamist või lapsega nn eeltöö tegemist seksuaalseteks tegevusteks,” kirjeldas Frank-Viron. “See hõlmab lapsele positiivse mulje jätmist, justkui oleks lähedane temast väga huvitatud, armastav ja toetav; asjade ostmist või millegi lubamist. Ähvardamist kasutatakse tavaliselt pisut hiljem, kui kontakt on juba saavutatud ning laps hakkab ehk mõistma, et see ei ole okei ja lubab kellelegi rääkida.”

Noored usaldavad täiskasvanut

Manipuleerimine võib minna tapmisähvarduseni välja, see on küll äärmuslik, aga väärkohtlejad ei pelga Frank-Vironi sõnul sedagi kasutada. “Mõistagi kuulub manipuleerimisviiside sekka ka mõjuvõimu rakendamine, millest võib kuulda spordiga seonduvalt – näiteks lubab treener viia sportlase tippu.”

Tartu ülikooli spordipsühholoogia teadur ja spordipsühholoog Aave Hannuse (pildil) sõnul näitab eri riikide üsna ühtmoodi statistika, et spordis seksuaalselt väärkoheldud lapsi on umbes 20%. “Sportlase ja treeneri suhe on väga eriline seetõttu, et treeneril on väga suur mõjuvõim sportlase üle. See on oma olemuselt lähisuhe, mis põhineb usaldusel – noor sportlane tuleb ju trenni lootusega, et treener aitaks tal tema eesmärgid saavutada,” selgitas ta. “Viimast lubades saab treener sportlase üle kergesti võimu, ning soovides seda kuritarvitada, muudab treener sportlase niiviisi manipuleeritavaks. Näiteks on treeneri võimuses anda osale mängijatele rohkem mänguaega, tähelepanu ja toetust, aidata parema varustuse hankimisel ning pakkuda lisaks oma teadmistele veel muid väikeseid teeneid, nagu võistlusele kaasavõtmine jms.”

Hannuse sõnul on leitud, et kontaktsed alad või füüsiline kontakt iseenesest ei ole riskitegur, samuti mitte riietusega katvuse määr. Ka spordis muudab lapse seksuaalse väärkohtlemise suhtes haavatavaks see, kui laps ise on riskitaustaga, näiteks psüühika- või käitumishäirete ja sõltuvusprobleemidega, või kui ta on lähisuhetest ilma jäänud ning otsib täiskasvanult tuge ja tähelepanu.

Kui teismelise käitumismustritesse kuulubki muu hulgas ka riski piiride katsetamine, siis täiskasvanu ikkagi vastutab.

Anna Frank-Viron rõhutas, et kui teismelise käitumismustritesse kuulubki muu hulgas ka riski piiride katsetamine, siis täiskasvanu ikkagi vastutab. “Väärkohtlejatest mehed ütlevad sageli, et tüdrukud ise tulevad,” lisas lastekaitsja. “Isegi kui nad tulevad, ütleb täiskasvanud mees ei, paneb piiri ja annab lapsele teadmise, et täiskasvanu on turvaline ning oskab piire panna, mitte ei lähe sellega kaasa, kurtes pärast, et laps võlus ta ära.”

Süsteemitu eeltöö

Birk-Vellemaa sõnul ei saa küll öelda, et seksuaalvägivalla senine ennetustöö on süsteemitu ning sõltunud paljuski ka omavalitsuse seisukohtadest ja võimalustest. “Näiteks lastevanemate koolitusi on siiani süsteemsemalt tellinud Tallinn, kellega koostöös koolitab Eesti seksuaaltervise liit aastas mitusada lapsevanemat ja tuhandeid õpilasi. Hektilisemalt on oma elanikele koolitusvõimalusi leidnud teised kohalikud omavalitsused. Lastevanemate koolitused muutuvad üha enam nõutuks ja populaarseks ning need peavad olema tasuta kättesaadavad kõigile vanematele, olenemata elukohast või võimalustest koolituse eest maksta. Seetõttu paneme kohalikele omavalitsustele ja teistele otsustajatele väga südamele, et leitaks võimalused lastevanemate haridust ja teadlikkuse kasvu toetada. Koolitus- ja teavitustegevused on ühed olulisimad ennetusvõtmed.”

Anna Frank-Viron leidis, et turvalisusele ja seksuaalsusele peaks olema koolide õppekavades rohkem ruumi. “Kui teemad kas inimeseõpetuses või mõnes muus aines esile tulevad, neist kas libisetakse üle,” nentis Frank-Viron. “Muidugi on tervitatav, et kool kutsub kasvõi korra mõne spetsialisti rääkima. Aga seksuaalharidus ei ole ühekordne loeng! Samamoodi, nagu me õpetame iga päev lapsele, et pese hambad puhtaks ning et alkohol ja sigaretid ei ole tervislikud, võiksime ka seksuaalhariduse muuta regulaarsemaks osaks tervest haridussüsteemist. Kui noor teeb 16-aastaselt valimiskasti juurde minnes valiku, kui palju see tema elu mõjutab? Seevastu küsiks: kui palju mõjutab lapse elu, kui ta 14-aastaselt võib valida täisealisega vahekorras olemise?”
Frank-Viron rõhutas, et oma keha suhtes piiride kehtestamist tuleks õpetada lasteaiast saati. “Juba väiksele lapsele tasub õpetada, et kui täiskasvanu tahab tema suguelunditega midagi teha – kasvõi peput pühkida –, küsib ta selleks luba.”
23. märtsil tegid justiitsminister Maris Lauri, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, siseminister Kristian Jaani ning haridus- ja teadusminister Liina Kersna ühiselt ettepaneku tõsta seksuaalse enesemääramise eapiiri Eestis 14 aastalt kõrgemale.

Enamik seksuaalkuritegusid ongi lastega seotud

• Justiitsministeeriumi uuringust selgus, et elu jooksul on seksuaalse ahistamise või vägivalla ohvriks internetis või väljaspool internetti langenud 45% 16-26-aastastest Eesti noortest. Esimese juhtumi ajal on ohvri keskmine vanus 15,7 aastat.

• Kõige sagedamini oli noortele viimase 12 kuu jooksul saadetud vastu nende tahtmist endast või teistest alasti fotosid. Samuti pilte või videoid seksivatest inimestest, millega oli vähemalt ühel korral internetis kokku puutunud 30% noortest.

• Igal neljandal noorel oli palutud saata endast paljastavaid pilte, veidi enam kui viiendikult noortelt oli keegi internetis küsinud nende intiimsete kehaosade või seksuaalkogemuste kohta, ning inimene, kellega nad olid tutvunud internetis, oli avaldanud ebameeldivalt soovi nendega seksuaalsel eesmärgil kohtuda.

• Koguni pooled ehk 51% noortest leidsid, et teemast räägitakse nendega  ebapiisavavalt. Seksuaalse väärkohtlemise ohvritest ligi pooled pole oma kogemusest kellelegi rääkinud. Kõige enam on jagatud oma muret sõbra (34%), oma poisi/tüdruku (12%) või emaga (9%). Pea pooled noored tõid välja, et juhtunu ei olnud nende hinnangul piisavalt tõsine. Ligi kolmandikul juhtudest oli põhjuseks häbitunne ning ligi viiendik ei arvanud, et temaga juhtunu oli vale.

• Seksuaalkuriteod alaealiste suhtes moodustavad suisa 85–92% kõigist seksuaalkuritegudest. Keskmiselt 2/3 juhtudest oli teo toimepanija kannatanu tuttav.

Kuidas ärakasutatud last aidata?

• Kõige olulisem on hetk, kui laps või noor proovib rääkida, et temaga on midagi juhtunud.

• Kui näed, et lapsel või noorel on mure, julgusta teda rääkima juhtunust oma sõnadega.

• Kuula rääkijat tähelepanelikult. Tunnusta teda loo rääkimise eest.

• Ütle lapsele või noorele, et ta pole juhtunus süüdi.

• Usu last. Sageli võib väärkohtleja olla talle tuttav inimene, pereliige, naaber või sõber. Laps või noor ei pruugi alati aru saada, et ta oli ahistamise või kiusamise ohver.

• Lastele ja noortele tuleb teada anda, et sõbra väärkohtlemisest rääkimine ei too talle kaasa kiusu ega stigmatiseerimist. Nt kõrvalejäämine võistlustelt, suhtumise muutus treenerite poolt jms.

Paigad, kust väärkoheldud noor või laps saab abi

• Lasteabi telefonilt 116 111 või info@lasteabi.ee

• Hädaabi numbril 112.

• Sotsiaalkindlustusameti lastemaja infotelefonil 5854 5498 esmaspäevast neljapäevani kella 8-17; reedel kella 8-15.30. Kirjutada võib info@lastemaja.ee

• Lastekaitseliidu lehel  www.vihjeliin.ee saab jätta juhtunust anonüümse teate.

• Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused on abivajajatele avatud ööpäev läbi Eesti nelja suurema haigla juures.

• Aitavad ka politsei veebikonstaablid, nt andero.sepp@politsei.ee , jana.frolova@politsei.ee

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Salajane
30. märts 2021 02:00
Ole. Kogenud seda kui olin selles eas ja mu ema ka mind ei uskunud ja tegi mind kõigi ees alati maha... See on jätnud hinge siiani märgi maha ... Aga nüüd kus ise olen ema ja mul tütar ka sellises vanuses siis me oleme alati juba varakult rääkinud sellest... Ja kui peaks temal olema selline teema enne kuulan oma enda last kui küla jutte ...