"Hea nali on siis, kui sa ei pea selle järel ütlema, et ma tegin nalja. Kui sa seda juba pead ütlema, siis järelikult polnudki tegu naljaga."

Tõnis Niinemets, näitleja ja koomik
Raivo Vare: hirmust ülesaamine tuumaenergeetika ees võtab aega (1)
16. aprill 2021
Scanpix

"Hirm - millel on ajaloolised ja psühholoogilised põhjused - tuumaenergeetika ees on üle paisutatud, ent hirmust ülesaamine võtab Eestis aega,“ ütles majandusekspert Raivo Vare. „See tähendab, et energeetikas tuleb vaadata ka teisi valikuid. Ma kardan, et peaksime olema roheenergeetikale palju sujuvama ülemineku poolt, mitte aga poliitiliste deklaratsioonide vaimustuses, et 2035. aastaks on fossiilkütuste kasutamisega plats puhas ja kõik lõppenud."

Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni liikme Riho Terrase juhitud arutelul Eesti energiajulgeoleku ning varustuskindluse tuleviku teemal diskuteerisid akadeemik Jaak Aaviksoo, majandusekspert Raivo Vare ja TalTechi energiatehnoloogia professor Alar Konist.

Vare lisas, et oleme “elektri tsivilisatsioon”, kus eksisteerivad “mustad luiged”, mis tähendab, et peab olema teatud energeetiline reserv ootamatute olukordadega toimetulekuks. Ta osutas, et kui on palju meist sõltumatuid määramatusi, siis meil peaks olema võimekus neid kompenseerida.

Vare hoiatas, et igapäevaselt neid valmisolekuid vaja ei lähe, mis tähendab, et jooksvalt läheb asi kallimaks. “Siis võetakse risk ning ettenägematuks olukorraks ei valmistuta ning kui midagi juhtub, oleme sunnitud käsi laiutama,” hoiatas ta.

Vare viitas, et Euroopas on riigikesksus ning heas mõttes natsionalism tugevnenud, kus iga riik kaitseb oma rahvuslikke huve – seda näeme täna näiteks seoses viiruse ja vaktsiinide jaotamisega.

Sõltuvus Venemaa gaasist ohustab energiajulgeolekut

Rääkides energiajulgeolekust rõhutas Vare, et nafta ja gaasi eksportimine on Venemaa jaoks nii majanduslik kui poliitiline asi.

“Gaasi puhul on see kinni regionaalsetes seoses ja Venemaa on end positsioneerinud gaasi põhivarustajaks Euroopas. See ei kao kuhugi, et Venemaa kasutab gaasi nii majanduslikus kui ka poliitilistes huvides,” osutas ta.

Samuti märkis Vare, et sakslased on teinud selge otsuse lõpetada söejaamade tegevus ning kasutada gaasi, mis aitab roheeesmärkide täitmisele – meeldiv ja kasulik ka hinnasõja kontekstis.

Vare sõnutsi näeb Saksamaa seda ka kui viisi siduda endaga ja positiivselt hõlmata Venemaad ning nendega hästi läbi saada. “Seega peab arvestama, et Venemaa säilitab oma huvi ja majandusliku mõjutuse võimalused ning Nord Stream saab valmis. Selline Venemaa hoob Saksamaa majanduse üle ei too aga midagi head kaasa,” hoiatas ta.

Aaviksoo: Euroopa tulevik sõltub ühtsest energiapoliitikast

Akadeemik Jaak Aaviksoo ütles, et elektrienergia ei tule meile lihtsalt lepingute alusel, kui meil endal tootmisvõimekust pole. “Ei saa ainult lootma jääda välisvõimekusele, see oleks liiga suur risk,” hoiatas ta.

Aaviksoo tõi paralleeli Euroopas puhkenud vaktsiinisõjaga, kus iga riik hoolitseb eelkõige enda elanike eest. “Me peaksime jõudma kokkuleppele, missugune on meie minimaalne elektriga varustatuse tase ning tagama ellujäämise ka siis, kui välisühendused katkevad poliitilistel või muudel põhjustel. Tark inimene valmistub kõikide riskide vastu,” ütles akadeemik.

Aaviksoo tõi välja, et Euroopa Liidu tulevik sõltub sellest, kas suudetakse välja töötada üleeuroopaline energiapoliitika, sest kui kasvavad lõhed, hakkavad kõik riigid ise hoolitsema oma energiajulgeoleku eest.

“Kui see trend ei muutu, siis meie peame võtma seda väga tõsiselt. Fossiilkütuste kasutamine kasvab maailmas ning kui Euroopa Liit sellest loobub, tuleb asemele sisseostetud fossiilenergia, mis on väikeriikidele hukatuslik,” hoiatas akadeemik Aaviksoo.

Ta prognoosis, et lähiaastatel meie arusaam muutub, mis on rohepöördes tõsiseltvõetav ning mis pole, näiteks vesinik pole primaarne ressurss, vaid selleks, et tasakaalustada päikest, tuult ja vett, peame kaaluma tuumaenergeetikat kui alternatiivi.

Aaviksoo hoiatas, et meil on eufooriline õhustik, et õiglase ülemineku fondist tuleb 300 miljonit ning sellega on võimalik energiajulgeoleku probleem lahendada. See 300 miljonit on tema hinnangul kümnetes kordades väiksem summa, kui meil vaja oleks. Energiasektori ümberkorraldamiseks Ida-Virumaal kulub igal aastal kuni miljard eurot.

Aaviksoo märkis ka, et Eesti huvides on ühtne Euroopa energiapoliitika. “Poliitiline sekkumine energiaturgu peaks olema läbipaistev ning ei tohiks teenida vaid üksikute riikide ja tööstusharude huve, mis kaetakse rohelise jutuga, ent kus on riikide ja tootmisharude strateegilised huvid taga. Kriitilisel hetkel ei taga füüsiline traat midagi, on tarvis poliitilist tahet,” rõhutas ta.

Akadeemik pakkus välja lahenduse, et meil peaks olema riiklikul tasemel sõltumatu kompetentsikeskus. “Kui arvame, et kutsume kokku kõik huvigrupid, saame tulemuseks käki, kus tugevamate huvid hakkavad domineerima nõrgemate üle,” hoiatas ta.

Energeetikateadlane: ainult energiaturule ei maksa loota

TalTechi energiatehnoloogia professor Alar Konist märkis murega, et energiajulgeoleku teema ei pälvi piisavalt palju tähelepanu, kuna väga mugav on toetada energiaturule ja loota, et see organiseerib kõik.

“Energiasüsteemi toimimine peaks toimima teisel alusel, kui soovime, et energiat on võtta alati, kui seda vaja on. Niisama istudes seda küsimust ei saa lahendada,” hoiatas ta.

Konist osutas, et nõnda jõuame huvitava, kuid keerulise olukorra juurde, kus püüame energia tootmist odavamaks tuua, ent keegi ei arutle, milline on võrgutasu, mis subsideerib erinevaid tootmisliike.

Ta osutas, et põlevkivist elektri tootmine on lõppenud, kuna me pole sinna investeerinud. Senini erines Eesti teistest Euroopa riikidest selle poolest, et me olime elektritootmises sõltumatud.

“Kui läheme Euroopa teed, mis on rohepööre ja kliimaneutraalsus, siis peaksime mõtlema ikka ka eriolukordadele, kui energiat kuskilt võtta ei ole,” tõi energeetikateadlane välja ohu märgi.

Ta osutas, et kui oleksime kuskil Kesk-Euroopas, elaksime ka külmad talved üle. “Ent, kui energiajulgeolek on Eestile sama oluline, nagu ka kaitsevägi, siis peame selle kuluga arvestama. Sõltumata sellest, millist energialiiki kasutame, on kõik kulu ja energiahinnad kasvavad tulevikus kindlasti,” märkis ta.

Konist vastas küsimusele, kas Eestis on võimalik põlevkivienergeetikat elus hoida, et see ka Euroopale vastuvõetav oleks: kliimaneutraalsus on saavutatav ka põlevkiviga. Iseasi on see, kas tahame seda, sest see nõuab see kulutusi.

Konist selgitas, et CO2 püüdmisel ühe püütava tonni hind on kuni 80 eurot, kuid heitmekaubanduses on see 40 eurot ning seega ei tasu end ära. Lahendusena pakkus ta, et Eesti põlevkivi kasutamise võimalus säilitada ning süsiniku püüdmist rakendada hiljem, kui hind on sedavõrd kõrgele tõusnud, et selle püüdmine on majanduslikult kasulik.

“Kõige suurem risk oleks minna Euroopa teed ja hakata kasutama gaasi, nii suurt riskitegurit ei tohiks sisse tuua,” hoiatas ta. “Kuna Euroopa Liidus pole varsti enam söekaevandusi, siis väga lihtne on see asendada gaasiga, mis nõuab vaid toru olemasolu.” ’

Ta osutas, et Eestis on veel olemas tehnoloogiad ja inimeste kompetents põlevkivi kasutamiseks, mistõttu peame vaatama, mis on otstarbekam. “Eesti riigi seisukohalt ei ole elektriturg parim lahendus,” märkist ta.

Teadlane tõi välja Saksamaa näited, kus söekaevandus suleti ning riigil tuli miljardeid eurosid suunata sinna, et abistada töötuks jäänud inimesi. 

NATO tasemel suhtutakse energiajulgeolekusse ettevaatlikult

NATO uute julgeolekuohtude osakonna energiajulgeoleku sektsiooni juhataja Michael Rühle, kirjutab Nato Teatajas, et energiajulgeoleku tagamist takistavad lahku minevad riiklikud huvid.

“Kuna energiajulgeolekut peetakse valdavalt siseriikliku majanduse küsimuseks, ei kipu paljud riigid seda rahvusvahelisel tasandil arutama. See pole väljakutse mitte ainult NATO-le, vaid ka Euroopa Liidule. Hoolimata Euroopa Komisjoni jõupingutustest tulevikku vaatava energiapoliitika kokkupanemisel jätkavad Euroopa Liidu liikmesriigid kahepoolsete kokkulepete sõlmimist energiatarnijatega. Lühidalt, energiajulgeoleku puhul lähtuvad riigid enamasti iseenda huvidest,” kirjutab Rühle.

Tema hinnangul on teine põhjus, miks NATO läheneb energiajulgeolekule ettevaatlikult, on selle valdkonna paratamatu seotus Venemaaga, kellel on on maailma suurimad söe-, gaasi- ja uraanivarud. Naftavarude poolest on Venemaa maailmas seitsmendal kohal. Seetõttu on tal võtmekoht ka Euroopa energiavarustuses.

“Arvestades, et liitlaste hoiakud Venemaa välis-, julgeoleku- ja energiapoliitika suhtes on mõnikord läinud lahku – tulenevalt osaliselt sellest, kuivõrd nad Venemaa energiast sõltuvad –, suhtutakse jätkuvalt kahtlusega aruteludesse, mis võivad viia tulutute vaidlusteni Venemaa üle,” kirjutab Rühle.

Veel üks põhjus kahtlemiseks seisneb Rühle sõnul selles, et NATO on ühendus, mis põhineb eelkõige sõjalistel vahenditel. “Kuigi on ilmne, et energiajulgeolekul võib olla ka sõjaline mõõde, valmistab paljudele liitlastele muret kartus, et NATO liiga nähtav roll võib liigselt „militariseerida“ valdkonda, mis algselt oli olemuselt majanduslik,” kirjutab ta.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

otsustab Suur-Saksamaa
16. apr. 2021 10:23
Tuleb paika panna asukoht seega Suur-Saksamaal otsustab Suur-Saksamaa ons midagi arusaamatut? Paneb asukoha paika.