"Kõik head või halvad asjad maailmas on kiiksuga inimeste tehtud."

Urmas Sõõrumaa, ärimees
HEEROLDI JUTUD: Raekoja maalil kujutatud Rootsi kunn vihkas nõidu ja orjatööd (0)
19. aprill 2021
Tallinna linnameedia

"Senaator, kes sa ka ei oleks, selle ukse ees pead sa jätma kõrvale kõik eraelu tõkked ja takistused, sõpruse, poolehoiu, allutama oma isiku kogukonna huvidele, sest nii nagu sina mõistad kohut õiglaselt või ebaõiglaselt, mõistetakse kohut sinu üle viimsel kohtupäeval," on kirjas tekstitahvlil raekoja seinal aastast 1651.

Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa rääkis saate “Tallinna panoraam” rubriigis “Heeroldi jutud” Tallinna raekojast. Lisaks manitsustahvlile on raekoja seinal ka linna vapid, mis viitavad linna esinduslikkusele ja võimukusele. Seintel on veel Saalomoni loole pühendatud piltvaibad, mis peaksid kodanikes tekitama lootust, et Tallinna linna valitsetakse sama targalt, nagu tegi seda kunagi Saalomon oma riigis, ja see viib linna õitsengule.

Kuidas kasutati raesaali keskajal ja mille poolest see erines praegusest? Mõned mööbliesemed on säilinud tänini: riiulid, kapid, kus hoiti dokumente, lauanõusid ning jooginõusid, sest ruumi kasutati nii kohtumõistmise kui ka ametlike arutelude jaoks, aga raehärrad einetasid ja lõunatasid ning pidasid ka pidusid ja korraldasid vastuvõtte. Üks pink oli raehärradele, teine oli mõeldud bürgermeistritele. Raehärra oli eluks ajaks valitud rae liige, kes enamasti juhtis üht linnaomavalitsuse valdkonda või ametkonda.  Bürgermeistrid olid rae vanimad liikmed.

Mehe tugevus ja nõrkus

Keskaja inimesed armastasid oma argipäevase tegevuse toetamiseks sümboleid ja allegooriaid. Raehärrade pingi ülemisel korjul on viis ümmargust medaljoni, millelt vaatavad vastu olulisemad tegelased kristlikust Pantheonist. Korju on liigendatud seitsmeks tahvliks, kuni 18. sajandini oli komme, et ametis oli korraga seitse raehärrat ja kaks bürgermeistrit, aga kokku oli raehärrasid siiski 14 ja bürgermeistreid neli. Pooled neist olid ühe aasta ametis, ülejäänud ajasid oma elu- ja äriasju. Nad olid kõik kaupmehed, Suurgildi liikmed – see oli niisugune komme, et linna valitsesid rahvusvahelise kaubandusega tegelevad isikud. Järgmisel aastal need isikud vahetusid. Toona oli linnas tõeline omavalitsus, palka selle töö eest ei makstud. Palka sai ainult sekretär ning hiljem, 16. sajandil, võeti ametisse ka jurist ehk sündikus.

Kuna kohtumõistmisel tuli kokku puutuda hea ja halvaga ning vooruste ja pahedega, siis sedasama ütleb meile ka müstiline dekoor ruumis. Raehärrade pingil on ühelt poolt mehe tugevus ja teiselt poolt mehe nõrkus – see viimane eriti armastusasjades. Siin asub ka kõige vanem armastuseteemaline skulptuur Eestis. Skulptuur on pärit 14. sajandi lõpust ning kujutab keldi päritolu Tristani ja Isolde armastuslugu.

Mehe jõud on nii tema vapruses kui ka musklites, ning siin ongi Vana Testamendi tegelane Samson, kes on haaranud lõvi lõugadest ja rebib selle lõvi lihtsalt puruks, sealjuures on lõvi kujutatud  ebaanatoomiliselt. Kui ta paneks lõuad kokku, siis alumine lõug ei suudaks katta ülemist. Samuti on mees üsna pulkjalgne ning vaatab lõvist mööda, nii et ta ei võta seda tegevust üldse tõsiselt, vaid see käib tal nagu käkitegu.

Bürgermeistrite pingil on veel üks oluline sümbol, nimelt roosi kujutis. See on pärit vana Rooma asjaajamise kombest: kui arutati midagi, siis oli laua kohale riputatud roos või pandud see vaasi. Selle kohta öeldi sub rosa ehk roosi all – kõik, mis seal räägiti, pidi jääma saladusse, see ei kuulunud avaldamisele.

Kui vaadata seinal olevasse kappi, näeb toredaid hõbedasi veinikanne 17. sajandist. Nende kohalolek viitab sellele, et tõsiste asjaajamiste kõrval nauditi elu,  manustati häid jooke ja toidupalu. “Kui oleme raesaalis, siis võime mõelda, et mis kõik siin võis juhtuda, aga seda mäletaks ainult Vana Toomas, kui ta oleks saanud neid kohtumisi salvestada,” lausus Kuuskemaa.

Eesti või Rootsi kuningad?

Raesaali kõrval asub üks väiksem kamber, mille seintel ripuvad kuningate maalid. Kui nõukogude aja lõpul käisid siin ruumis ekskursioonitamas Mihhail Gorbatšov ja tema abikaasa Raissa, siis küsis naine, kas piltidel on teie Eesti kuningad. “Vastus oli jah. Kuigi sel ajal kui neid portreesid maaliti, Eestis kuningaid ei olnud, õpiti leppima Rootsi omadega,” rääkis Kuuskemaa.

Kõige olulisem portree kambris on Rootsi valitseja Gustav Vasa oma. “Tumenenud laki alt on vaevalt näha tõsine mornivõitu nägu, aga uskuge mind, kui see restaureerida, siis muutuks ta tunduvalt atraktiivsemaks,” sõnas Kuuskemaa. Nimelt liitis Gustav Vasa Rootsi eri maakonnad üheks tugevaks kuningriigiks ja sellest algaski Rootsi tõus Euroopa provintsist suurriigiks.

Gustav Vasal oli mitu poega, kes said ka kuningateks. Neist esimene oli Erik XIV, kes oli esimene Rootsi-Eesti kuningas, tema järel tuli Johan III ja kolmandana Karl IX, kes oli mõnes mõttes vastuoluline isiksus. “Ta huvitus väga palju kirikuasjadest ja oli selles mõttes liiga printsipiaalne luterlane,” selgitas Kuuskemaa. “Ta kuulutas oma riigis, et kõik, kes on katoliiklased, tuleb maha tappa, kui nad ei loobu oma usust. Peale selle ütles ta, et piiblit tuleb võtta sõna-sõnalt, ja kuna Mooses on öelnud, et nõiad tuleb põletada, siis me hakkame tegema seda ka Rootsis ja Rootsi provintsides,” rääkis Kuuskemaa, kuidas Rootsis ja ka Eestis 1609. aastal nõidade põletamised algasid. “Üks positiivne joon oli tal siiski – ta oli öelnud, et pärisorjus on barbaarne, tuleks ära kaotada, aga selleni ta veel ei jõudnud.”

Gustav Adolf plaanis ülikooli rajada Tallinnasse

Kambri seinalt leiab ka kuningas Gustav Adolfi portree. Temaga seoses on Eestis üsna häid mälestusi. “Ta käis siin korduvalt ning püüdis hoolitseda niihästi tööstuse kui ka hariduse edendamise eest,” selgitas Kuuskemaa. “Ta pani tallinlastele ette, et kas te ei tahaks rajada ülikooli näiteks tühjaks jäänud nunna-kloostrisse, aga tallinlased, rumalad, olid sellele vastu, ja nii avati Tallinnas gümnaasium ja ülikooli sai endale Tartu.”

Kui Gustav Adolf 1632. aastal lahingus surma sai, siis oli tema tütar Kristiina alles lapsuke, nii et ta sai kuningannaks alles 1650. aastal. Kuningannaks jäi ta ainult neljaks aastaks. Tema põhihuvid olid seotud kultuuriga. Hiljem loobus Kristiina troonist vabatahtlikult ning hakkas katoliiklaseks, mida tema vanaisa oleks karistanud väga rangelt. Ta hakkas elama Roomas ning kogus antiikseid kunstiesemeid, aga Tallinnaga olid tal head suhted.

Rootsi kuningaid on kutsutud ka Rootsi lõvideks ja Karl XI oli tõesti väga võimas lõviline valitseja. “Tema lõi Rootsi riigis korda ning ta hakkas taltsutama ülekäte liiga võimsaks läinud aadlit,”  jutustas Kuuskemaa. “Nimelt hakkas ta läbi viima reduktsiooni ehk mõisate ülevõtmist aadlite riigivaldusesse ja sellega ka pärisorjuse kaotamist Balti provintsist. Tõsi, ta jõudis sellega vaid algust teha, aga tema järglaseks sai Karl XII, kes kaotas Rootsi suurriikluse ja ka Eestimaa ja Liivimaa provintsid.”
Vaata saadet “Tallinna panoraam” igal pühapäeval kell 17.30  Kanal 11.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.