“Suurtes kogustes naftasaaduste ümberpumpamine Tallinna lahes tuleb lõpetada. Tegemist on ohtlike naftasaadustega. Tehnilise rikke või inimliku eksituse tagajärjel võib juhtuda hiiglasuur õnnetus. Rahale tuleb eelistada loodushoidu. Raha võtab kasumi endale, aga riski jagab meie kõigi vahel,” sõnas Tallinna Looduskaitse Seltsi esimees ja merendusekspert Arvo Veskimets.
“Suurtes kogustes naftasaaduste ümberpumpamine Tallinna lahes tuleb lõpetada. Tegemist on ohtlike naftasaadustega. Tehnilise rikke või inimliku eksituse tagajärjel võib juhtuda hiiglasuur õnnetus. Rahale tuleb eelistada loodushoidu. Raha võtab kasumi endale, aga riski jagab meie kõigi vahel,” sõnas Tallinna Looduskaitse Seltsi esimees ja merendusekspert Arvo Veskimets.
Viimasel ajal on rohelisse tulipunkti ilmunud üks keskkonnale kahjulik operatsioon laevanduses nimega STS ehk Ship To Ship Transfer. Eesti keeles transport laevalt laevale. See on ohtliku kauba ümberlaadimine merel. Probleemi teadvustas jaanuaris Tallinna Looduskaitse Seltsi esimees Arvo Veskimets, kes on ka ühtlasi merenduse ekspert. Täna on ta meie stuudiokülaline.
Olete merendusega juba aastaid kokku puutunud. Räägime kõigepealt, mis asi on STS?
STS on selline merel toimuv operatsioon, kus kaks laeva, millest ühel on peal kaup ja teine tuleb tühjalt, saavad mingis punktis kokku, manööverdavad, jõuavad kohakuti, panevad pardad kokku ja siis võetakse ühe laeva last ja pannakse ümber teisele laevale. Antud juhul, mis puudutab meie meres toimuvat, siis tegemist on ohtlike naftasaadustega. Need kogused ei ole väiksed. Laevad ise on 240-250 meetrit pikad ja need kogused, mis meil siin Eesti rannikul nii ümber pumbatakse on 85-88 000 tonni. See on umbes 30-40 rongitäit.
Oleme nüüd tänu teile teada saanud, et Pakri linnualal toimub suures koguses keskkonnaohtlike naftasaaduste tankerilt tankerile ümberpumpamine. Kuidas te selle avastasite?
Mul on harjumus merel toimuvat jälgida. Vaatan, kus on minu tuttavate laevad, kus on minu sõber laevakapten ja mis toimub sadamates. Juba möödunud aasta suvel äratas tähelepanu see, et on sagenenud suurte tankerite tulek Pakri lähedale ankrualale. Võib-olla seda oli ka enne mõni kord aastas, aga siis hakkas see toimuma järjekindlamalt ja süstemaatilisemalt. Mulle tundus, et võib-olla on tehtud uus seadusmuudatus, mis lubab sellist asja, sest minu teada oli selline lubamine pigem seotud varem erandolukorraga. Laevad on ikkagi nähtud ette kaubaveoks ja sadamad on nähtud ette laevade lastimiseks ja lossimiseks. Igasugune tegevus meres, mis ei ole seotud navigatsiooniliste tegevustega, vaid laevad on külg külje kõrval, on ohtlikud.
Pöördusin piirivalveametisse ja palusin selgitust, et kuidas ja miks see seal toimub. Nad ütlesid, et on toimunud seadusemuudatus ja juhul kui on täidetud seaduses esitatud nõuded, on see nende poolt aktsepteeritud ja nad annavad loa. Kui küsisin keskkonnaalaste nõuete kohta, siis nad ütlesid, et neil pole põhjust kahelda, et valitsuse määrus neid sisaldab.
Nad ei teadnud siis ise ka täpselt, millele nad nõusoleku andsid?
Nad pigem soovisid neid mitte anda, sest omavahelises jutuajamises olid ka nemad hämmingus, sest riigipiiri seaduses on punkt, mis ütleb, et kauba lastimine transiidina Eesti sisemerel on keelatud. Samas on öeldud, et piirivalve annab erandkorras loa riigipiiri ja tollipunkti vahelisel ümberlaadimisel. Selline vastuolu on seal olemas. Tegemist oli kindlasti sisemere alaga ja see põhjustaski minus kahtlust, sest olin ise selle seaduse välja töötamise juures. Seda seadust muudetud ei ole, aga valitsuse määrusega kohaldati selliselt seda määrust, et STS muutus aktsepteeritavamaks.
Milliseid laevu te seal nägite ja kuidas see punkerdamine täpselt käis?
Sügisel ma ei pannud seda tegevust enam tähele ja seetõttu ma ei esitanud ka enam küsimusi. Kuid selle aasta 11. jaanuaril avastasin, et tõesti kaks laeva on seal omavahel jälle kokku saanud. Oli parasjagu jäätumisaeg, mis teeb navigatsiooni natuke ohtlikumas, laevad jäätuvad ja siis tekkiski küsimus, et kas nad ikka tegutsevad seal seaduspäraselt. Esitasin järelepärimise keskkonnaametile. Panin juurde fotod, mis olin teinud, kuvatõmmised laevade positsioonist ja kirjutasin juurde, mis ma sellest arvan. Mulle helistati tagasi järgmisel päeval ja öeldi, et vastavalt seadusele on kõik korras. Keskkonnaalane tegevus sellel puhul on kaitstud ja ei esine probleeme. Omavahelises jutuajamises küll vastaja natuke kõhkles, aga ma ütlesin talle ka, et ma ei anna järele ja lähen selle asjaga edasi. Minu arvates on tegemist siiski rikkumisega, millele tuleb tähelepanu juhtida ja leida ka lahendus. Tavaliselt sellist tegevust naaberriigid ei luba. Teadsin, et Soome ei luba ja looduskaitsealal ka mitte Venemaa.
Kas see toimus siis täpselt looduskaitsealal?
Laev on 250 meetrit pikk ja sellel momendil oli ta 200 meetrit looduskaitse piirist väljapoole. Ta põhjustab kindlasti looduskaitsealale häiringuid. Olin ka vaadanud eelnevate aastate punkerdamisi ja need olid juba selgelt looduskaitsealal. Neid võib ka tagasi keerata ajas ja vaadata internetis, kus laevad olid tol momendil.
Väitsite, et avastasite ka teatava reklaami, mis kutsus Tallinna lahte punkerdama?
Jaa, teil on õigus. See sõnastus hämmastas mind ja on Eesti riigile mainekahju. Ühe Hollandi lehe peal oli reklaam, kus oli mustvalgelt kirjas, et on olemas uus ümberlaadimise ala, STS piirkond Paldiski linna lähedal, kus saab ilma rahata ja igasuguste probleemideta ümberlaadimisi teha ja kutsuti kõiki naftafirmasid seda ära kasutama.
Kas võiksime öelda, et see võimalus on nüüd ainult Eesti piirkonnas, et seda maailmas ei olegi, sest kogu meri on ju jälgimise all?
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonis on öeldud, et iga rannikuriigil on õigus reguleerida STS operatsioone oma vetes selliselt, kuidas tema vajalikuks peab. Riik võib sellest keelduda ja see käib hea tava juurde. Võib aga ka lubada ja ma arvan, et meil mindi konventsioonist mööda ja lubati riiklikult selle määrusega operatsiooni läbiviimine just nimelt looduskaitsealal.
Miks see tegevus on keskkonnaohtlik, kas seda ei saaks teha nii, et ohtu ei oleks?
Eks seda on püütud teha võimalikult keskkonnaohutult, ka neid operatsioone. Samas, kui küsisin keskkonnaameti käest, et miks te sinna inspektoreid peale ei saada, kes veenduksid, kuidas neid operatsioone läbi viiakse, siis väideti, et keskkonnaametil ei ole neid vahendeid, et seda kontrollida. See pani mind mõtlema, et kui puudub kontroll nõuete üle ja neid vaid deklareeritakse, siis võib juhtuda suuri õnnetusi, mis on juhtunud Brasiilia rannikul. Väidetavalt juhtus ka selle aasta veebruaris-märtsis üks juhtum, mille tagajärjel likvideeritakse Iisraeli rannikul praegu suurema katastroofi tagajärgi, kus naftareostus jõudis kaldale. Selliseid õnnetusi juhtub tahes tahtmata.
See on hiiglasuur õnnetus, kui selline asi juhtub, sest kogused ja need ained on mürgised. Keskkonna sattudes põhjustavad nad selgelt elurikkuse vähenemist ning inimesed ei saa seal enam edaspidi olla. Rannikualad, kuhu reostus lõpuks välja jõuab, hävivad pikkadeks aastateks. Ma ei ütleks, et selliseid õnnetusi oleks sagedasti, kuid need õnnetused ei ole ettearvatavad ja riskid on ikkagi vääramatult suuremad kui kasu, mis sellest tekib.
Lugesin, et üheks riskiks on see, et laevad lähevad üksteisele niivõrd ligidale, et ilmastiku mõjutuste tõttu ei saada punkerdamisega hakkama?
Riskid koosnevad merel päris mitmest osast. Esimene on navigatsioon nagu ütlesite – laevad on suured ja nad võivad käituda kokkupõrke tingimustes ettearvamatult, eriti talvel jäätamise ajal. Teiseks tehnilised tingimused, see tähendab, et kui pumbatakse voolikutega ühest tünnist materjali teise, siis teinekord juhtuvad ikkagi tehnilised apsakad, näiteks lähevad laevad liiga lahku ja võivad toru puruks venitada ning pumbatav aines võib väga kergesti üle parda minna. Lisaks võib tehnika vastu pidada, aga inimlikke eksitusi tehakse sagedasti. Ma loodan, et Eesti vetes ei tule see kõne alla, aga võimalik on ka inimese tahtlik tegevus.
Väitsite, et Eestil ei ole võimekust kontrolli teostada. Millal see kontroll ära kadus või on see võimekus meil kogu aeg madal olnud?
Kuna need laevad ei tule sadamasse, vaid jäävad ankrualale, siis inspektorid on sadamainspektorid, aga nende laevade puhul, peaks olema keskkonnainspektorid need, kellel on õigus seda kontrollida. Müts maha, kui olime selle probleemi üles tõstnud, siis tõesti keskkonnainspektorid käisid viimast laadimist kontrollimas ja jälgimas, kas on kõik dokumendid korras, vähemalt ühel laeval. Järelikult ei peetud seda varem vajalikuks või tõesti olid ressursid puudulikud. Kuna keskkonnainspektsioon ja keskkonnaamet ühinesid, siis võimalik, et üleminekuajal puudus võimekust.
Kuna mürgiste vedelike pumpamine toimub ka Tallinna külje all, siis võtab ka linn riskidest ju teatud määral osa. Tallinna linnapea on öelnud, et säärane olukord on vastuvõetamatu ja igasugune naftasaaduste ümberpumpamine Tallinna lahel tuleb lõpetada. Miks on naftasaadusi vaja üldse ümber pumbata lahes?
Kui tegemist on kaubaga, siis ümberpumpamine tähendab, et selle kauba vahendaja saab selle eest teenustasu ja võtab ilmselt ka mingisuguseid vahendustasusid. Need ei ole selle juures sugugi väikesed summad. Kui sellise koguse ohtliku kauba käitlemine käiks läbi sadama, siis võrreldes ümberpaigutamisega merel on vahe kuskil pool miljonit kuni miljon eurot ühe korra pealt. Peamisena tehakse seda ikkagi teenistuse ja kasumi pärast. Tegelikult võib loomulikult juhtuda, et seda lubatakse ka teha erandolukorras, kus laeval ei ole võimalik tehniliselt edasi sõita ja ta peab selle teisele laevale üle andma, sest on toimunud rike näiteks. Sellistel juhtudel on riigid eraldanud selle jaoks piirkonnad, aga selle eest nõutakse ebaproportsionaalselt kõrget hinda. Pigem tegeletakse nende tegevuste eemale tõrjumisega. Soome pole viimase paari aasta jooksul ühtegi sellist operatsiooni teinud.
Keskkonnaminister tegi ettepaneku, mida praegu just arutatakse, et tuua üks punkerdamise ja ümberlaadimise koht Tallinna lahte kindlasse piirkonda või siis sadamasse. Millise lahenduse teie valiksite?
Ma eraldaksin kauba ümberlaadimise STS-ina ja punkerdamise. Punkerdamine tähendab, et laev võtab peale täiendava koguse kütust, vett, õli, seda mis tal on tarvis laeva ekspluatsiooniliseks käitlemiseks ja see oleks tegelikult väga suur piirang kui Eesti seda ei lubaks teha. Eesti laevadel on selleks päris suured kogemused ja viimase kümne aasta jooksul ei ole ühtegi õnnetust juhtunud. Tallinna ranniku ja keskkonna heaolu seisukoha pealt ei tohiks STS-I lubada siin aga üldse teha. Olen selles täiesti veendunud.
Oleks eelistatum kui väiksemad punkerdamised toimuksid sadamas, kuid kui on hädavajadus, siis peab olema valmidus teha seda ka ankruplatsidel. Väikeste punkerdamiste puhul pumbatakse ümber kõige rohkem 100 tonni kütust. STS puhul on need kogused 88 000 tonni ligi. Kui midagi peaks juhtuma, siis ohud on erinevad nii merekeskkonnale kui rannikule. Praegusel juhul olen Tallinna linnapeaga nõus, et tuleb läbi arutada ja leida optimaalne lahendus ja sellistes suurtes kogustes naftasaaduste ümberpumpamine tuleb lõpetada.
On veel ka üks punkt, et kes annab loa seda STSi sooritada. Kas piirivalveamet on õige lubade jagamisel?
Vastavalt seadusele küll ja minu meelest ühe ettepanekuna tehti juurde, et selle loa peab paralleelselt andma ka keskkonnaamet ja sel juhul on keskkonnaamet juba eelnevalt operatsioonist teadlik. Enne ei olnud see võib-olla nendeni jõudnudki, et sellised asjad juhtuvad. Loomulikult on tarvis keskkonnaameti nõusolekut ja teadmist.
Ajakirjandusest on mainitud, et meie lahes toimub justkui vene ruleti mäng, et kas läheb õnneks või ei lähe.
Kaup tuuakse ju Ust-Luga sadamast ühe tankeriga ja kuskilt mujalt maailma otsast tuleb teine tanker vastu. Mõlemad tankerid ei ole mitte vene lipu all, vaid eksootiliste maade mugavuslippude all, mis naudivad vabadusi. Selliste lippude all sõidavad mööda maailmameresid ringi tankerid, kes sisuliselt ei vastuta mitte millegi eest, kui midagi juhtuma peaks. See on juhuse küsimus ja kui seda pidevalt teha, siis ükskord juhtub kindlasti.
On räägitud et tuleks teha õlifond. 14 aastat tagasi jäi see loomata, kas praegu oleks otstarbekas seda teha?
Jah, arvan küll. Olin ise 14 aastat tagasi selle taotlemise juures. Sellise fondi puhul oleks valmisolek naftareostuse tõrjeks märksa suurem kui praegu, kus ta on jäetud keskkonna- ja siseministeeriumi eelarve ridadele. Sel juhul oleks võimalus juurde muretseda ka tehnikat ja vastava võimekusega laevu ning oleksime paremad partnerid nii Venemaale kui Soomele, kes on selles osas meist kõrgelt üle. Kui punkerdamine jääb alles, siis sealt tuleb võtta riigile mingisuguseid makse.
Jälgite, mis merenduses toimub. Kuidas merendusel läheb?
Mõningal määral märkan kompetentsi hajumist ja vähenemist. Samas annavad lootust noored inimesed, kes tulevad merendusse tööle, võtavad asja südamega ja korraldavad Eesti merendust tasuvalt ja ohutult ning toovad Eesti lipu meie laevadele tagasi. Lootust on. Hindan väga ka keskkonnaministri tegevust, sest lühikese ajaga suuta operatsioonide peatamine siseministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi vahel kokku leppida oli võimas samm. Ma ise ei lootnud sellist sammu ja arvan, et selline tegevus näitab, et mure mere pärast on meil kõigil. Praegu on samme astutud õiges suunas ja mina jälgin tegevust loomulikult edasi.
Teatavasti on naftasaadustega kauplemise taga suured rahad ja Eesti riik võiks sealt midagi omale saada. Kas peaksime eelistama loodushoidu või raha?
Mina kui Tallinna Looduskaitse Seltsi esimees ütlen, et eelistada tuleb loodushoidu. Raha on loomulikult tähtis ja ilma selleta ei saa ka loodushoidu ega rohelist mõtteviisi ja arengut arendada, selleks tulen vahendeid leida. Seda, mille arvelt need leida on iseküsimus, aga kui ikkagi raha võtab selle kasumi endale ja riski jagab meie kõigi vahel ära, siis ma arvan, et sel puhul tuleks hoolega mõelda ja see küsimus läheb poliitikasse ja teha otsuseid parlamendi tasemel.
SEOTUD LOOD:
VIDEO! Mihhail Kõlvart: kütuse pumpamine Tallinna lahel tuleb lõpetada
Tõnis Mölder: naftavedajatelt hakatakse viimaks korralikult raha küsima
