"Kõige rohkem ohustame eesti keelt me ise."

Ivo Linna
ALAMAKSTUD JA ÜLETÖÖTANUD Anneli Kannus: kas tahaksite oma kõrvale protseduuri tegema õde, kes on terve ööpäeva järjest töötanud? VAATA PÄEVAINTERVJUUD! (1)
23. aprill 2021

“Eesti ühiskonnas peetakse normaalseks, et tervishoiutöötajad töötavad ülekoormusega, on kurnatud ja väsinud,” sõnas Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus. “Peame tõsiselt mõtlema, kas tahame, et meil on voodi kõrval õde, kes teeb mõnda protseduuri ja on samal ajal kahekümne kolmandat tundi tööl ja eelnevatel nädalatel pole saanud rahulikult välja puhata. Mina patsiendina ei tahaks.”  

Meditsiiniõdede nappusest Eestis on nüüd räägitud omajagu, Covid-19 pandeemia on probleemi tugevasti ka võimendanud. Eesti Õdede Liit on sellega seoses tõstatanud ühiskonnas õdede palgatõusu teema ning on nüüd esitanud Riiklikule lepitajale töötüli lahendamise avalduse, sest Eesti Haiglate Liit ei ole olnud nõus palgatingimuste läbirääkimistega.  Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus on seekord meil külaline Skype’i vahendusel.

Anneli Kannus, oma pressiteates pöördusite Haiglate Liidu poole lausega “Teil polnud julgust meie kurnatud silmadesse vaadata.”  See on üsna tugev väljaütlemine. Millises seisus on praegu meie meditsiiniõed?

Täna on seis selline, et me kõik teame, et õdesid on puudu ja puudu oli neid juba enne pandeemiat. Kui vaadata korraks tagasi, siis ma arvan, et rääkisin aastal 2006 esimest korda Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektorina, et õdesid on vaja Eestis rohkem koolitada. Kui enne pandeemiat oli meil puudu 500 õde, siis pandeemia suurendas seda puudujääki.

Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on valminud Eesti rahvastiku tervise arengukava, milles on välja öeldud, et võiksime saavutada õdede arvu juures OECD keskmise, milleks oleks meil vaja reaalselt 4000 õde juurde. Need arvud on kõnekad ja nende taustal on selge, et meie õed teevad täna ületööd.

Nad teevad ületööd ühe tööandja juures ja nad töötavad ka mitme tööandja juures. Pole üldsegi haruldane, et õde töötab näiteks erakorralise meditsiini osakonnas ja kiirabis või mõnes tavalises osakonnas ja hooldekodus. Või siis hoopiski töötatakse ka näiteks osalise koormusega kooliõena või pereõena ja täiskoormusega haiglas.

Nad teevad ületööd ühe tööandja juures ja nad töötavad ka mitme tööandja juures.

Kõige kõnekam fakt, kuidas õdesid on Eestis kogu aeg juurde vaja ja kuidas õdedele usaldatakse järjest rohkem ülesandeid, on näide, kus perearst ja pereõde töötasid sellises kaheliikmelises meeskonnas aastaid ja siis ühel hetkel jõudsime ka seaduse tasandil võimaluseni, et perearst võiks võtta endale kaks õde tööle. Täna me arvutame juba, et perearstikeskuses oleks vaja ühe arsti kohta kolme õde. Ja sellest aastast räägime, et näiteks tervisekeskuses võiks olla eraldi eriõe vastuvõtt vaimse tervise erialal. Need on kõik näiteid, mis kinnitavad seda, et õdede pädevus on kasvanud, õdedele antakse järjest rohkem ülesandeid, me oleme võimelised neid ülesandeid täitma.  Reaalselt see muidugi kasvatab õdede töökoormust ja samal ajal suurendab õdede puudust. Õed on koostööaltid inimesed. See on selline elukutse, et me tegelikult peame väga palju suhtlema ja suhtlemine on koostöö alustalasid. Täna on meie probleem just nimelt selles, et tööandjate esindajad ei ole sisuliselt meiega dialoogi astunud.

Me räägime siin Eesti Haiglate Liidust ja Eesti Kiirabi Liidust?

Jah, just. Kollektiivläbirääkimisi on ju peetud palju ja neid peetakse iga kahe aasta tagant. Reaalselt me oleme kollektiivlepingu läbirääkimistel ikkagi alustanud sellest, et töötajate esindajad esitavad konkreetse ettepaneku. Ja selleks, et edasi minna, siis kuulatakse üksteist ära ja tööandjate poolt peab tulema järgmine konkreetne ettepanek. Alustasime kollektiivlepingu läbirääkimiste ettepanekuga juunis 2020 ja  siiamaani ei ole me saanud tööandjatelt mitte ühtegi konkreetset ettepanekut.

Aga mis see põhjus võiks olla?

Põhjuseid on tervishoius alati suhteliselt lihtne leida. Loomulikult on oma roll siin pandeemial. Samas olime valmis kollektiivlepingu läbirääkimistega alustama märtsis 2020 ja me panime selle ise töötajate poolelt seisma, oodates ära eelmise kevade eriolukorra lõpu ja tehes just nimelt selle ettepaneku juunis 2020, kus pandeemia või eriolukord oli selleks ajaks vaibunud.

Sügisel, kui oli näha, et meil hakkab jällegi nakatunute arv kasvama, siis oligi põhipõhjus see, et pidevalt on vaja asju ümber korraldada ja meil on kiire. Samas õdede liidu meelest on tervishoius alati kiire, seda võimalust, et tervishoius oleks piisavalt aega või oleks ka piisavalt raha, seda ei tule mitte kunagi. Nii et selles mõttes loomulikult me sõltume ringiga sellest, kui palju ja kui suur on riigieelarve, missugused on eraldised riigieelarvest haigekassale ja sealt edasi haigekassa nõukogu otsustest, et kuidas haigekassa eelarve täpselt kinnitatakse, kuidas ta jaotub. Ka tööandjad siis sõltuvad sellest, kui nad hakkavad tegema ettepanekud töötajatele. Aga ükski nendest põhjustest ei ole selline, mis oleks kuidagi erakorraline sellel aastal. Igal aastal pannakse riigieelarve kokku, igal aastal on tegelikult valikute küsimus, kuhu raha läheb. Ja põhimõtteliselt, kui õdede puudusest on räägitud nii pikalt, siis me ütlemegi, et aeg on investeerida inimestesse.

Eesti tervishoiusüsteemi peetakse väga efektiivseks kogu Euroopa mõistes. Aga see efektiivsus tuleb ikkagi suuresti töötajate arvelt, see tulebki sellepärast, et meid on vähe. Ja me tegelikult peame tegema rohkem tööd, kui oleks selles tervishoiusüsteemis normaalne teha.

Tuleme korraks raha juurde tagasi, millistest palgatingimustest muidu jutt käib, millist palka soovite õdedele?

Juunikuus 2020 oli õdede liidu ettepanek tõsta õdede töötasu kaheksalt eurolt tunnist üheksa neljakümneni ja hooldustöötajate töötasu viielt eurolt tunnist kuue euroni tunnis ja sealjuures me räägime kutsega hooldustöötajatest, ehk siis nendest, kes on juba väljaõppinud ja saanud tõesti vastava kutse. Selge on see, et arvestades majandustingimusi, arvestades kõiki näitajaid, siis me peaksime arutama, missugune on see optimaalne summa, mis siis reaalselt on võimalik tänases majandustingimustes õdede ja kutsega hooldustöötajate palgatõusuks suunata. Aga me ei saa isegi arutama hakata, kui ei ole tehtud konkreetset ettepanekut.

Aga kas selline palgatõus oleks piisav?

See on see palgatõus, mis paneks tänaseid õdesid ja kutsega hooldustöötajaid tervishoiusüsteemi jääma. Reaalselt on ju oht pärast pandeemiat just kõige suurem selle tõttu, et inimesed, kelle südametunnistus ei luba täna patsiente abita jätta, lahkuvad tervishoiusüsteemist pärast seda, kui tekib pandeemia mõistes normaliseerumine. Aga samal ajal tuleb ju tervishoius peale uus laine kõikide nende patsientidega, kelle ravi või operatsioonid on edasi lükkunud. See tähendab, et tervishoiutöötajad ei näe täna seda leevenemist, ei näe seda kohta, kust tõmmata tagasi.

Inimesed, kelle südametunnistus ei luba täna patsiente abita jätta, lahkuvad tervishoiusüsteemist pärast seda, kui tekib pandeemia mõistes normaliseerumine.

Me oleme suhelnud oma Euroopa kolleegidega ja nemad on samamoodi väga suures mures. Õdede puudus on tegelikult ikkagi kõikjal Euroopas ja nemad näevad juba väga selgelt, kuidas juba on lahkunud näiteks pensionil olevad kolleegid. Täpselt samamoodi tegime meie oma liikmete seas küsitluse ja 30% vastanutest ütles, et nende töökaaslane, pensionär on kas juba ära läinud või nad on tegelikult vähendanud oma koormust. Eesti tervishoiusüsteemis on puudus nii suur, et piisab kui ära läheb vaid 5% töötajatest, kes on pensioniealised ja koormus teistel jälle kasvab.

Kollektiivleppe ettepanekus palusime mõelda ka võimalusele, et kõik õed ja kutsega hooldustöötajad saaksid seitse päeva lisapuhkust. Me räägime tegelikult ka öötöö ja nädalavahetuse koefitsiendi tõstmisest, sest täna on näha, et näiteks haiglast minnakse ära perearstikeskusesse, kuna seal ei ole öötööd ja nädalavahetuse tööd. Järelikult inimene ikkagi ei taha tervishoiusüsteemist lahkuda, aga ta otsib endale sellise väljundi, kus ta saab rohkem puhata ja oma perega olla. Näeme tõesti nii Euroopa kolleegide näitel kui ka oma liikmete näitel seda, et liikumine tervishoiusüsteemist ära on vaikselt juba alanud.

Mõni aeg tagasi mindi tööle Soome, kui palju praegu minnakse Soome või siis teistesse lähiriikidesse?

Terviseamet peab sellist statistikat, kui palju võetakse välja vastavaid tõendeid, et erinevatesse riikidesse tööle minna. Samas on tervishoiukõrgkoolides antav õe haridus täna juba nii tasemel, et õdedel on võimalik näiteks Soome väga lihtsalt niisama liikuda ka ilma konkreetset tõendit välja võtmata. Ja me näeme eelmisel aastal väga väikest tõusu nende tõendite väljavõtmise osas, aga samas on Soome riik siin kõrvale öelnud välja, et nad vajavad 2030. aastaks 30 000 õde ja hooldustöötajat juurde. Mis tähendab seda, et nad on tõstnud õe õppekohtade arvu. Kui arvestada inimeste ja õppijate suhet, siis see võiks olla Soomes kuskil 2500 õppekohta, aga tegelikult on õppekohti õdedele Soomes 5000. Ja nad on öelnud, et nad ei suuda ka õppe suurendamisega neid kohti täita, et nad peavad ka välismaalt tooma õdesid sisse.

Ehk siis Eesti õed on kõik teretulnud?

Eesti õed on kõik teretulnud jah, sellepärast et Eesti õde on harjunud tööd tegema ka nii, et kohvipausiks pole aega ja lõunapausi tehakse kodus kui pärast kaheteist tunnist valvet sinna jõutakse. See on üks pool, aga teine pool on, et kui kakskümmend aastat tagasi võib-olla õed läksid Soome lihtsamalt, sest vaadati Soome televisiooni ja keel oli suus, siis täna on tegelikult seis selline, et noortel õdedel on väga lihtne hakkama saada inglise keelega. Ja ka Inglismaa on tegelikult eraldanud miljoneid selleks, et täiesti suunatult välismaalt palgata õdesid juurde. Kui sellesama küsitluse kaudu me küsisime ka, et kas sa oled saanud pakkumisi välismaalt, siis mis oli tore, oli see, et tõesti vähemalt 20% õdedest ütlesid, et ei ole saanud ja ei oota ka. Aga tegelikult sama palju ehk 25%  õdedest ütles, et tema postkast on pakkumistest täis. Ja tegelikult 15%  ütles, et ka kaalun neid pakkumisi.

Kui suur on palgavahe Eesti ja meie lähiriikide õdedel?

Kui  võrdleme elatustaset ja seda kui palju ikkagi konkreetselt selle palga eest tuleb tööd teha ja kui palju makse maksta ja nii edasi, siis kui me võtame Eesti õe palga ja Soome õe palga, siis see on umbes kahekordne vahe. Küsimus ei ole tegelikult enam näiteks Soome puhul alati palgas, vaid töötingimustes ja suhtumises. Et kas ma võin rahuliku südamega näiteks olla haige. Kas ma võin helistada hommikul tööandjale ja öelda, et mul on täna paha olla, et ma võtan täna tervisepäeva. Soomes on see kõik võimalik.

Soomes võid täiesti südamerahus helistada, sulle öeldakse head paranemist ja anna homme teada, kas sa lähed lehele või tuled tööle ja sulle leitakse asendustöötaja. Eestis on seis pigem selline, et õde helistab osakonnas õendusjuhile ja õendusjuht ütleb, et mul pole mitte kedagi asemele panna, kui sul hakkab paari tunni pärast parem, äkki sa ikka tuled tööle. Ja nii palju kui meil on liidu liikmeid, siis 99%  nendest läheb ka siis sellise jutu peale tööle. See tähendabki seda, et pidevalt selline situatsioon kurnab lihtsalt lõpuks nii ära, et sa tahaksid käia normaalselt tööl. Sa tahaksid tunda, et sa võid rahulikult ilma patsientide või teiste kolleegide koormuse pärast muretsemata koju jääda, kui sul on halb olla.

Eesti ühiskonnas peetakse suhteliselt normaalseks, et tervishoiutöötajad töötavad ülekoormusega, on kurnatud, on väsinud ja kuni sinnamaani, et kui lugeda internetikommentaare, siis öeldakse praegu, et ise valisite endale sellise elukutse. Aga see ei ole normaalne.  Väsinud tervishoiutöötaja võib lõppkokkuvõttes ju hoopiski olla ohuks patsiendile. Me peame päris tõsiselt mõtlema selle peale, kas me tahame ikkagi, et meil on voodi kõrval õde, kes teeb mõnda protseduuri ja on samal ajal kahekümne kolmandat tundi tööl ja eelnevatel nädalatel pole saanud rahulikult välja puhata. Mina patsiendina ei tahaks, et minu voodi kõrval oleks selline õde.

Millistes Eesti piirkondades on suurem puudus õdedest, tõenäoliselt on see Tallinnas?

Jah, sellega on selline huvitav lugu, et enamus inimesi arvab, et Tallinnas probleeme ei ole, aga kahjuks on meil Tallinnas kõige suuremad probleemid ja ka Tallinnas oli juba enne pandeemiat kõige rohkem haiglates õdede ametikohti täitmata. Seal (Tallinnas) toimub ka kõige kiirem liikumine haiglast näiteks tervisekeskusesse. Mujal piirkondades on see olukord natukene parem.

Tallinnas on kõige suuremad probleemid ja ka Tallinnas oli juba enne pandeemiat kõige rohkem haiglates õdede ametikohti täitmata.

Samal ajal on see kahtepidi situatsioon, et kui Tallinnas on puudus, toimub liikumine, siis see tähendab ka seda, et sageli pakutakse reaalselt paremaid palgatingimusi. Lõuna-Eestis me ütleme, et on õdesid rohkem, kuigi ka siin on juba täitmata ametikohad, aga siin, tänu sellele, et sellist konkurentsi ei ole, on palgatingimused tegelikult haiglates just sageli kehvemad. Ehk et tegelikkuses on kollektiivlepet selle tõttu väga vaja, et see miinimum, mis sinna kokku lepitakse, on täna praktiliselt pooltel õdedel ja hooldustöötajatel just nimelt see miinimum, mis läheb sinna kollektiivleppesse.

Raha on vaja juurde ka õendusteenuse arendamisse. Tervishoiukõrgkoolid ei ole rahul rahastamisega, sest see ei võimalda õdede õpet kvaliteetset korraldada. Kui palju on siis tegelikult raha puudu?

Õdede väljaõppega on tegelikult nii, et seal on kaks lahendamata probleemi. Esimene nendest on, et meil puudub kokkulepe, kui palju õdesid iga-aastaselt peab üldse tervishoiukõrgkoolidesse vastu võtma ehk et õdede õppekohtade arv, mis täidaks Eesti vajadused, on kokku leppimata. Ja teiselt poolt on see kokku leppimata kahel põhjusel – ühelt poolt haridusministeerium peaks rahastama neid õppekohti ja teiselt poolt, kuna õeõppes tõesti peaaegu aasta moodustab Euroopa direktiivi järgi praktika töökohal ja see tähendab tõesti väga laia ampluaad, see tähendab, et praktikant on hooldekodus, perearstikeskuses, haiglas, kiirabis, käib kõikides erinevates kohtades praktikal, siis see tähendab seda, et tegelikult on praktikat vaja juhendada. Isegi siis, kui praktikant on väga-väga tubli, siis vastutus jääb õele selles, et praktikant teeks õigeid asju õigel ajal, korrektselt. Ja see omakorda tähendab sellist toredat surnud ringi, et kui ikkagi õdesid on vähe, õdedel on ülekoormus ja ta peab veel tasuta praktikat juhendama sellepärast, et kunagi on lootus, et on rohkem kolleege, siis see kuidagi enam ei motiveeri.

Kas haiglad maksavad ka lisatasu?

Tõsi, meil on tegelikult osasid haiglaid, kes on leidnud võimaluse kasvõi minimaalsel määral maksta nendele juhendavatele õdedele lisaks juurde ja meil on ka tegelikult tervishoiukõrgkoolidel päris lepinguid tervishoiuasutustega, kus nad ka maksavad teatud summa haiglale selle eest, et haigla seda juhendamist korraldaks. Aga see on aastaid olnud mitte jätkusuutlik lahendus, see tegelikult ei taga võrdset juhendamise taset ja põhimõtteliselt on kümmekond aastat sotsiaalministeerium ja tervishoiukõrgkoolid arvutanud, et kui palju selline praktika juhendamine maksma võiks minna, kui kõikjal ühtemoodi juhendamist tasustada. Sotsiaalministeeriumi arvutuste järgi on see summa tegelikult ainult 1,5 miljonit aastas, see ei ole väga keeruline summa.

Siin on olnud vaidlusi, et kas on ikkagi aus praktika juhendamist tasustada, aga kui meil ei olnud põllumehi, siis tuli põllumajandusministeerium appi maaülikoolile. Täna, kus meil on tegelikult ka kutsekoja OSKA raporti järgi õdede ja teiste tervishoiutöötajate puudus teisel kohal pärast IT-spetsialiste, oleks elementaarne, et riik suurendaks õdede õppekohtade arvu koos õppekohtade rahastamisega. Teine on ikkagi praktika juhendamise tasustamise korraldamine. Ja ma ei saa jätta ütlemata, et on veel kolmas asi, millega õdede liit kutseorganisatsioonina intensiivselt on viimased kolm aastat tegelenud – see on eriõdedele rakenduse leidmine Eesti tervishoiusüsteemis. Eriõdesid me oleme Eestis välja koolitanud 2006. aastast. Siiamaani ei ole me tegelikult andnud tervishoiuteenuste loetelus neile eraldi väljundit. Samas kõikides teistes Euroopa riikides on eriõe ametikohad loodud, kasutusele võetud ja nii mõneski riigis on ka näha, millist efekti see annab tervishoiusüsteemile, vähendades näiteks selgelt eriarstide koormust, parandades patsiendi võimalusi saada abi ja ka määratud ravi tulemusi. 

Aga ikkagi, kui suur peaks siis vastuvõtt olema tervishoiukõrgkoolides, et kataks reaalse vajaduse tegelikult?

Täna on haridusministeeriumi rahastamissüsteem selline, et põhimõtteliselt on kõrgkoolidel võimalik otsustada, keda ja kui palju nad vastu võtavad. Nende rahastamine ei vähene, kui nad vähem üliõpilasi vastu võtavad. Samas 2020 lõppenud konsensuslepe, mis reguleeris õdede vastuvõttu, viis õdede vastuvõtu 550 numbrini.

Reaalsete arvutuste kohaselt, selleks, et me näeksime mingisugustki tõusu, et need pensionile siirduvad asendataks ikkagi uute õdedega, oleks meil vaja vähemalt 620 vastu võtta. Kui tahame näha ikkagi, et meil tõus hakkab ka päriselt niimoodi liikuma nagu rahvastiku tervise arengukavas on vastu võetud, siis peaks olema iga-aastane vastuvõtt vähemalt 700 tudengit. Ja seda ainuüksi õe erialal. Tervishoiukõrgkoolid on keerulises situatsioonis, kuna nendel on ka teised erialad, kus täpselt samamoodi tööandjad ütlevad, et on puudus ja tõstke seda arvu. See on just see põhjus, mille pärast oleks vaja riiklikult kokku leppida, mis on õdede vastuvõtuarv, mida rahastatakse ja mida koolid peavad ka mõistlikuks, et mida saab õppe mõttes kvaliteetselt korraldada.

Kui suur roll on üldse õdedel meditsiinisüsteemis?

Kõige lihtsam on vist mõned sellised näited tuua, et kui me rääkisime kümmekond aastat tagasi, et meil olid kiirabis põhiliselt tööl arstid ja siis oli õde ka brigaadis, siis täna on meil 99% õebrigaadid ehk et kiirabi on meil mehitatud ju õdedega ja kiirabitehnikutega. Kakskümmend aastat tagasi olid meil kooliarstid, nüüd on meil igas koolis kooliõed. Eelmisest aastast alates on Haigekassa hakanud rahastama hooldekodudes õe ametikohta, mis tähendab seda, et meile tuli umbes 400 kohta õdedele juurde, mida siis samamoodi personaliga mehitada.

Perearstide juures on nüüd selle viimase kümnekonna aastaga toimunud ka Tervise Arengu Instituudi statistika alusel selline tore käär, et kui vaadata, kuidas on arstide vastuvõttudega olnud viimase kümne aasta jooksul ja kuidas on õdede vastuvõtuga, siis arstide vastuvõtud tegelikult lähevad alla ja õdede vastuvõtud lähevad ülesse. Ja päris paljud õed tegelikult võtavad perearsti juures just nimelt esmasena vastu niimoodi, et neil on iseseisvad vastuvõtud ja kui patsient läheb perearsti juurde, siis ta satubki kõigepealt pereõe vastuvõtule ja kui siis pereõel pädevus saab otsa, siis ta läheb arsti vastuvõtule.

Kas mingid alad on katmata?

Viimase kümnekonna aastaga on tegelikult avatud ka haiglates järjest rohkem ambulatoorseid õevastuvõtte. Ehk et näiteks väga laialdane probleem kogu Euroopas on diabeedi laienemine, meil tuleb kogu aeg diabeedi diagnoosiga patsiente juurde ja see tähendab seda, et tegelikult ka diabeediõe vastuvõtt, jalaravikabinetis õe vastuvõtt, kõik on need sellised vastuvõtud, mida kümmekond aastat tagasi ei olnud veel ja mis praegu on õdede õlgadel. Rääkimata siis sellest, et meil on täna ka veel katmata väga suur ala.

Ma ei saa öelda päris katmata, me liigume pisikeste teosammudega terviseedendusega edasi. Siin on täna lihtsalt probleem jällegi selles, et perearstikeskustes alati ei ole lihtsalt aega selleks, et tegeleda terviseedendusega ja haiglad on viimase viie aasta jooksul püüdnud luua patsiendi nõukodasid, kutsunud ellu nõustamise rühmi, et kuidagi patsienti toetada. Me räägime ka kroonilise diagnoosiga patsiendi puhul sellest, et tegelikult on vaja tuge, ta vajab nõustamist, ta vajab selgitust, kuidas võimalikult tervena selle kroonilise haigusega kogu elu elada. Me peame arvestama, et meie keskmine eluiga kogu aeg tõuseb. Selles osas oleme olnud väga tublid, aga tervena elatud eluiga on isegi viimase kahe aasta jooksul natukene langenud. Ehk et ühelt poolt haigusi tulebki rohkem ja diagnoositakse rohkem, aga teiselt poolt näitab see kogu Euroopas sama trendi, et krooniliste diagnoosidega patsiente tuleb järjest juurde. Elanikkond vananeb ja see tähendabki just nimelt koormust eelkõige õdedele, kes peavad siis krooniliste patsientide jälgimisega, toetamisega, nende lähedaste nõustamisega, elustiilinõustamisega reaalselt tegelema.

Eesti Õdede Liitu ootavad ees läbirääkimised tööandjatega, lisaks on ka kohtumine riikliku lepitaja juures, milliste ootuste ja lootustega lähete?

Me kõigepealt ootame seda päris konkreetset pakkumist tööandjate poolt. Pärast seda, kui näeme pakkumist nii-öelda paberil reaalselt, siis  saame öelda, millised need ootused sellele kompromissile on. See on ju normaalne läbirääkimiste käik, et ühed teevad ettepaneku, teised ütlevad, et okei, aga meie ettepanek on selline ja siis püütakse neid kahte ettepanekut teineteisele lähendada. Põhimõtteliselt on meie soov tõesti, et me istuksime koos tööandjatega ja kõikide tervishoiuosapooltega ühise laua taha ja päriselt suhtleksime omavahel. Õed ei ole tülitsevad inimesed, me ei taha tegelikult rääkida ega mõelda streikidest ega tõesti tüli üles kiskuda, vaid me tegelikult tahaksime väga, et tööandjad istuksid koos teiste tervishoiuosapooltega meiega laua taha ja räägiks konkreetsed võimalused läbi. Me ei saa rääkida hüpoteetilisi asju, meil peab olema ikkagi konkreetne pakkumine tööandjate poolt laual ja siis me saame öelda, et kuidas on. Õdede liidu sõnum on kindlasti see, et kui olukord on keeruline, kui me arvestame majandussituatsiooni ja kõiki selliseid asju, siis me peame arvestama ka seda, et tervishoiutöötajad on kõik võrdselt olulised ja et meie jaoks on hästi oluline ka see, et see pakkumine, mida me läbi rääkima hakkame, kohtleks kõiki tervishoiutöötajaid võrdsetena.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

näiteks
1. mai 2021 20:52
Massvaktsineerimisel oli nii, et digiregistratuuris tuli registreeruda arsti nime järgi, süstisid aga õed.