“2014. a veebruaris reostus masuudiga Muraste rand, muuhulgas looduskaitsealal, ning hukkus hulk linde,” ütleb Kakumäe elanik Allan Lahi. Ta on üks naftasaaduste tankerilt tankerile ümberpumpamise vastastest, sest on näinud, kui palju kahju loodusele võib nafta merre sattumine põhjustada. Laevandusekspertide arvates on samuti tegemist igas mõttes kahjuliku äriga.

STS (ship-to-ship) operatsiooni käigus pumbatakse merel suurtes kogustes naftat, ohtlikke kemikaale, vedelat maagaasi või muud taolist ühelt tankerilt teisele. Laevad ühendatakse omavahel voolikuga.
Kõige selle taga on mõistagi äri ja kulude optimeerimine. Merel, aga mitte sadamas ümber pumbates ei pea maksma sadamatasusid ja hoitakse aega kokku. Võib juhtuda, et naftalaadung vahetab näiteks merel osaliselt või täielikult omanikku ja siis pumbatakse see ümber väiksematele tankeritele.
Äri käinud aastakümneid?
Oma rolli mängib Leningradi oblasti Ust-Luga sadama naabrus. Seal ei võeta vastu jääle mitte vastu pidavaid ja üldse keskkonnaohtlikumaid tankereid ja nii lastitakse kütus algul parematele laevadele ja nendelt viletsamatele.
Kõige esimene valitsuse määrus merel kütuse laadimise kohta pärineb 3. märtsist 2011, kui võimul asus Andrus Ansipi teine valitsus. Seal räägiti küll laeva tankimisest sõiduks vajaliku kütusega. Ent samamoodi käis juba toona kütuse kui lasti pumpamine laevast laeva. Tõenäoliselt on see kui ärimudel meie vetes toiminud palju varemgi, kui jõustus 2011. a määrus.
Uus, täpsustatud määrus – nüüd juba STS mõistega – sai elujõu juunis 2020. Seda parandati omakorda veel tänavu 1. jaanuari seisuga. Ja nüüd ootame juba neljandat versiooni, sest võib-olla keelatakse STS-operatsioonid üldse ära. Laevalt laevale naftatoodete kui lasti pumpamine on seega merel toimunud väga palju aastaid. Ometi algas diskussioon selle teema üle alles tänavu jaanuaris.
Veel ühe täiendava vindi keerab kogu sellele temaatikale peale Eesti Logistika ja Transiidi Assotsiatsiooni ja Sadamate Liidu juriidiline analüüs. Selle kohaselt on laevade lastimine sadamateenus. Seda tohib teha üksnes sadamas, seadustes sätestatud nõuete kohaselt.
Kas see tähendab, et aastakümnete viisi on eri valitsused oma merealal sallinud seadusvastast tegevust? Ja mitu valitsuse määrust, mis otsesemalt või varjatumalt STS lastimist lubanud, on seadusvastased?
Selge on vaid üks: seal, kus liigub suur raha, leidub sageli palju segadust ja sogast vett. Hämmastav on seejuures, et STS lastimine ei ole laiemat tähelepanu äratanud.
Muuhulgas on see olnud võimalik põhjusel, et varasemad valitsused pole enam kui 20 aasta jooksul suutnud luua Õlifondi, kuigi sellest on tüütuseni räägitud. Põhjuseks on poliitilised vastuolud ja ettevõtjate vastuseis. Õlifond pidanuks reostustõrjetöödeks maksustama võimalikke saastajaid ehk transiidikompaniisid. Loogiliselt pidanuks siis luubi alla sattuma ka naftasaadusi jm laevalt laevale pumpavad välismaised tankerid.
Mida rääkida keskkonnatasust, mida STS lastimiselt võiks koguda. Selle pealt ei koguta üldse riigile mitte mingit maksu.
Pärast seda, kui Postimehes asjast jaanuaris kirjutati, algas arutelu: ümberpumpamine on käinud ankrualal Pakri saarte läheduses. Kui juhtunuks õnnetus, sattunuks tõsisesse ohtu sealne looduskaitseala.
Keskkonnaministeerium esitas seejärel valitsusele määruse eelnõu, milles lahendusvariandina pakutakse kas STS-i täielikku keelamist või ohtlike ainete ümberpumpamist Pakri saartest kaugemal, mõnel teisel ankrualal. Ühe võimalusena kaaluti Suurupi piirkonda.
Lõplikku otsust, mis STS operatsioonidest edasi saab, pole valitsus praeguseni veel langetanud.
Üks kaalumise alla võetud lahendustest – et STS kütuste pumpamine kolitakse Pakri kandist Suurupi lähedasele ankrualale – pahandas aga väga Kakumäe jt mereäärsete piirkondade elanikke. Kütuselekke korral satuks ohtu Naissaare looduspark, Rannamõisa maastikukaitseala ja Suurupi looduskaitseala. Praeguse seisuga võidakse STS operatsioonid Eesti vetes aga üldse ära keelata, sest ka sellise stsenaariumi on keskkonnaministeerium valitsusele välja pakkunud.
Reostus kahjustuks kogu linna randu
Tallinna linnavalitsus kuulub samuti nende hulka, kes ei soovi kütuse lastimist Tallinna randade lähedal.
“Oleme vedelkütuse avamerel ja ranniku lähedal lastimise pärast väga murelikud eelkõige keskkonnaohutuse seisukohalt,” ütles linnapea Mihhail Kõlvart eelmisel nädalal. “Kütuse laevalt laevale lastimine mis tahes Eesti rannapiirkonnas, sealhulgas Tallinna lahel Kakumäe poolsaare ja Naissaare vahelisel merealal, ei ole Tallinna linna seisukohalt mingilgi moel põhjendatav. Reostus võib tekitada korvamatu kahju kogu linna rannajoonele.”
Allan Lahi jt Kakumäe elanike eestvõttel algatati allkirjade kogumine STS-operatsioonide keelustamiseks. “2014. a veebruaris reostus masuudiga Muraste rand, muuhulgas looduskaitsealal ning hukkus hulk linde,” toob Lahi hoiatava näite.
Kui esmaspäeval hakati allkirju koguma, siis kolmapäeva, 14. aprilli lõunaks oli tuhat allkirja koos, ja rahvaalgatus esitati riigikogule. Nõutakse STS-lastimise keelamist väljaspool sadamaid.
“Võib olla kui tahes ettevaatlik, aga alati on olemas risk, et asi läheb lappama,” sõnab Allan Lahi. “Kui ümber pumbata sadamas, siis seal on olemas selleks tööks võimekus, muuhulgas parem tuulevari. Sadamas on juba palju raha kulutatud, et ümberpumpamine käiks ohutult.”
Tallinna Sadam on STS-operatsioone pikka aega üsna murelikult vaadanud. Kui juhtuks merel vedellasti ümber pumpamisel õnnetus, võib selle tagajärjel kaubaliiklus sadamasse sulguda. Reostuse sees ei tohi ju seilata. Ka sadamate liit laiemalt taunib STS-lastimist. Asi pole ainult konkurentsis.
Sadamas liigub vedellast läbi terminali torustiku. Lisaks on sadamatel kõikvõimalikud ohuhinnangud, tegevuskavad ja reostustõrje vahendid, et kui midagi juhtub, siis teeb see loodusele võimalikult väikese kahju. Loomulikult maksab valmisolek palju raha. Kuid keskkonnahoiuks muuhulgas ju sadamatasusid võetaksegi.
Allan Lahi sõnul kavatseb näiteks Vene Föderatsioon lõpetada ohtlike ainete STS operatsioonid 1. maist 2021. See tähendab, et surve ohtlike ainete ümberpumpamiseks Eesti vetes kasvab veelgi. Üsna bännitud on see teisteski mereriikides.
STS-i majanduslik külg
“Küsimus on, kas üldse peaks selliseid operatsioone merel ette võtma,” ütleb Kakumäe elanik Allan Lahi. “Ainsad, kes teenivad, on kolmandate riikide laevafirmad valdavalt. Eesti majandus sellest ei võida, võib-olla mõni väikefirma, kes load korda ajab, teenib natukene. Majanduslik mõju on null, aga keskkonnarisk väga suur.”
Kui riik lubab avamerel vedellasti ümberlaadimist, jääb riik seega ilma laevade veetasudest ja sadam sadamatasudest. Naftaterminalid omakorda terminalitasudest. Kui suur hulk miljoneid on aastatega korstnasse lennanud, on väga keeruline isegi ette kujutada.
Kakumäe Seltsi eestvedaja Tõnu Peit võtab kohaliku elaniku vaatenurga lihtsalt kokku: “Loomulikult on selline tegevus seotud suurte riskidega ja ega me ei teadnud sellest enne midagi. Muidugi tekitab see kõik aga nüüd hämmingut ja elanike õigustatud hirme.”
Kahtlemata ei ole STS-operatsioonide puhul tegemist piraatlusega. Iga riik otsustab ise, kas ta lubab laevalt laevale pumpamist ja kuidas seda reguleerib.
Eestis on, nagu viidatud. aluseks valitsuse määrus ja lube annab politsei- ja piirivalveamet. Keskkonnaamet kooskõlastab. Vähemalt teadaolevalt ei ole seoses STS pumpamisega Eesti vetes märkimist väärt õnnetusi juhtunud. Kaks väiksemat intsidenti on teada. STS-operatsioone, kus tankeri last teise tankerisse ümber pumbatakse, ei maksa segi ajada punkerdamisega, mis tähendab laevade tankimist sõiduks vajaliku mootorikütusega. Tõsi, mõned aktivistid viitavad, et STS-operatsioone varjatakse punkerdamisega, sest seda ei reguleeri nii paljud nõuded.
Keskkonnainspektorid käivad STS lastimise nõuete täitmist pisteliselt laevadel kontrollimas. STS-operatsioonil kehtivad väga ranged ja tehnilised keskkonnanõuded – alustades ilmast, mis peab olema rahulik. Igasugused kinnitused, voolikud, vendrid, pumbad, klapid, piigartid peavad olema tehniliselt kontrollitud ja sertifitseeritud. Määratud peab olema vastutav isik. Laeval peab olema reostustõrjevarustus jne.
Ometi ei taheta Läänemere maades selliseid pumpamisi merel näha. Ühtset otsust keelamise kohta pole riigid siiski vastu võtnud. Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi teadlase Kai Künnis-Berese sõnul on juhul, kui peaks juhtuma avarii ja merre sattuma suures koguses naftasaadusi, meil terve rannikumeri läinud. Meie kliimas võtab looduslik isepuhastus väga kaua aega.
Ümber pumpamise load saab kergelt
STS-operatsioonidega juhtub maailmas õnnetusi kui mitte sagedasti, siis aeg-ajalt. See on tunnistatud mereohutuse mõttes riskantseks tegevuseks. Tuntud on näiteks 2019. a Brasiilias juhtunud suurõnnetus, kus Kreeka lipu all seilanud tanker Venetsueelast pärit naftaga reostas 2100 km mereranda.
Looduskaitseentusiasti, veeteede ameti endise asepeadirektori Arvo Veskimetsa sõnul on kasvõi Soome STS-operatsioonid oma karmide normidega nii rängalt kontrolli alla võtnud, et nendel pole majanduslikult mõtet. Täielikult pole neid keelatud, lubatud on vaid kahel ankrualal, sest ümberpumpamist merel võib olla vaja avarii tõttu vm erandpõhjustel.
“Olen näinud Hollandi firma reklaami, et tulge kõik Eestisse, siin saate laevalt laevale pumbata, pole vaja maksta sadamatasusid ega midagi,” ütleb Veskimets. “Seal Pakri saarte juures, aga laiemalt Eestis avastasid laevafirmad tõelise kullaaugu. Kui midagi peaks juhtuma, ei vastuta laevafirma aga Eesti riigi ees mitte millegagi. Täiesti selge, et ümber pumpamise lube saab Eestis praegu liiga kergelt. Möödunud aastal teenis riik sellest 4000 eurot kaudseid makse.”
Meenutagem aga, et tankerisse võib mahtuda näiteks 40 rongitäit naftat.
Tänu Veskimetsale üldse algaski avalikkuses, poliitringkondades ja riigiametites STS-operatsioonide teemaline arutelu. Pakri saarte juures toimuva ümberpumpamise avalikustas esimesena jaanuaris Veskimetsa info põhjal Postimees.
Kogenud merendusasjatundja Veskimets sattus uurima laevade liikumise kaarti internetis (marinetrac.com). See, et tankerid muudkui Pakri saarte juures, sealse looduskaitseala ümber passivad, hämmastas teda.
Veskimets tegi järelepärimisi ja sai näiteks keskkonnaametist vastuse, et kõik on korras. Esmapilgul see nii paistabki. Kuid õigupoolest nõuaks olukord laiemat juriidilist analüüsi. Võimalik, et STS lastimine on kõigele lisaks vastuolus riigipiiri seadusega, mis ei luba taolist tegevust.

Õlifondi loomine on jäänud vaid suurteks sõnadeks
Samamoodi nagu on rida eelmisi riigivalitsusi maha maganud STS-operatsioonidest lähtuva keskkonnakahju ohu ja jätnud selle majandusala maksustama, pole saadud ka hakkama nn Õlifondi loomisega.
Kui oleks loodud Õlifond, tõusnuksid STS-operatsioonid juba varem riigiametite huviorbiiti. Olnuks ju mõeldamatu, et saastusriskiga tegevusala merel oleks jätnud panuse Õlifondi andmata. Toona aga jäi ilmselt just täiendava maksustamise ohu alla sattunud ettevõtete lobitöö tõttu Õlifond loomata.
Õlifondist hakati rääkima juba siis, kui keskkonnaministri ametit pidas Villu Reiljan ja Eestis tegutses erakond nimega Rahvaliit. Meenutagem, et enne 2007. a nn pronksiööd kujundas transiidisektor tõhusalt Eesti poliitikat enda huvides. Näiteks mitmed mõjukad ettevõtted tegid muuhulgas koostööd Reformierakonnaga, kes Õlifondi vastaste hulka asus.
Rahvaliidu esitatud eelnõu lähtus printsiibist, et saastaja maksab. Õlifondist pidanuks seega rahastatama reostuskorjet ja fondi pidanuks omakorda ülal pidama ettevõtted: transiidikompaniid, kelle tegevus põhjustab keskkonna reostumise riski. 2008. a blokeeriti eelnõud muuhulgas viitega, et see ei vastavat ettevõtluse ahistamise tõttu põhiseadusele.
Häirekellana pidanuksid juba 2006. a mõjuma juhtumid, kus jaanuari lõpus avastati teadaolevalt suurim õlireostus Läänemeres, mis tappis tuhandeid linde ja põhjustas ulatusliku keskkonnareostuse. Kriisi põhjustaja pole selgunud. Enim süüdistati tankerit Flawless. Sama aasta märtsi alguses uppus Soome lahes Vaindloo saare lähedal kaubalaev Runner4, mille õlimahutid hakkasid lekkima. Nüüd, sesoses STS lastimise temaatikaga on ka Õlifondi loomine uuesti arutuse all.

LINNAPEA: Reostus kahjustaks korvamatult kogu Tallinna rannajoont
Tallinna linnavalitsus teeb keskkonnaministrile ettepaneku peatada ja edaspidi keelata Eesti territoriaal- ja sisemerel ohtlike ainete laevalt laevale lastimine. Seda tuleks teha, arvestades lastimise keskkonnalaseid riske, õiguslikku segadust, majanduslikku kahjumlikkust riigile.
“Oleme vedelkütuse avamerel ja ranniku lähedal lastimise pärast väga murelikud eelkõige keskkonna seisukohalt,” ütles linnapea Mihhail Kõlvart. “Kuna vedelkütust sadamas käitlev ettevõte on ohtlik, on sadamatele ja terminalidele kehtestatud väga ranged nõuded, et tagada keskkonnaohutus. Sealhulgas on ette nähtud, et avarii korral reostus kiiresti lokaliseeritakse. Avatud merealal ranniku lähedal ei saa aga reostust kiiresti lokaliseerida ega tõrjuda.” Kõlvarti sõnul ei saa keegi olla kindel lastimise ohutuses. Laevade võimekus ja valmisolek on erinev ning kontrollimata.
“Kütuse laevalt laevale lastimine mis tahes Eesti rannapiirkonnas, sealhulgas Tallinna lahel Kakumäe poolsaare ja Naissaare vahelisel merealal, ei ole Tallinna linna seisukohalt mingilgi moel põhjendatav,” sõnas linnapea. “Reostus võib tekitada korvamatu kahju kogu linna rannajoonele. Pöördumatult võivad kahjustada saada sinilipu märgiga ohutuks tunnistatud supelrannad, aga ka linnud ja loomad ning merekeskkond laiemalt. Ei maksa unustada, et Paljassaarel asub üleeuroopalise tähtsusega linnuala, kus elab 82 kaitsealust linnuliiki.”

LAEVAAGENT: Viigem kütuste laadimine avamerele
Laevaagendi Navest Agency OÜ juhatuse liikme Raul Taali sõnul ei peaks STS-operatsioone keelama, aga need tuleks viia rannalähedastelt ankrualadelt avamerele.
“Reostuse võimalus on üliväike ja võimalik ainult vooliku purunemisel, ” ütles Taal. “Voolikud on sertifitseeritud ja kontrollitud enne STS-operatsiooni algust ja need transporditakse operatsiooni ajaks spetsiaalselt kohale. Operatsiooni jälgitakse ning ohu korral lõpetatakse kohe pumpamine ja suletakse klapid. Reostuse risk piirdub hetkel voolikus oleva kütuse kogusega. Ohuastme poolest ei erine see punkerdamisest (laevade tankimine sõiduks vajaliku mootorikütusega), mis käib Tallinna reidil juba 30 aastat.”
Taali sõnul on tema ettevõte tänaseks STS-operatsioone sooritanud juba üle kolme aasta.
STS on Taali kinnitusel logistiline toode, mitte naftamüük, millest saadakse suurt kasu. Sellest ei tulene kellelegi mingit kasumit, vaid hoitakse kokku laevade prahiraha ja aja arvelt. Seetõttu ei ole see ka kusagil n-ö rängalt maksustatud.
Tankeritele kehtivad Taali sõnul rahvusvaheliselt väga ranged nõuded, STS-operatsioonis osalevad laevad peavad oma lasti kuskilt sadamast saama ja kusagile sadamasse toimetama. Seega nad ei saa vältida sadamaid ning selles ei seisne kõnealuse logistilise lahenduse mõte. Taali arvates võiks teha kompromissi ja viia STS-operatsioonid ranna lähedalt avamerele.

KESKKONNAMINISTEERIUM: Otsustada võiks nelja variandi vahel
Keskkonnnaministeeriumi ametnikud on valitsusele esitanud neli võimalust, kuidas STS-lastimisega seotud küsimust lahendada.
• Vähendada STS-tegevuse võimalikkust 19 ankrualalt ühele.
• Kaaluda STS-toiminguteks sobiva ankruala muutmist: Tallinna randade lähedase nn G-ala asemel, kuhu esialgu taheti STS lastimine Pakri lähedalt tuua, kaaluda mõnda teist ankruala.
• Lubada STS-toiminguid ankrualadel üksnes erandkorras, kui seda ei ole võimalik sadamas teha.
• Keelustada STS-tegevus Eesti vetes täielikult.