“Mida vähemaks jääb eri kultuure ja keeli, seda vaesemaks muutub meie maailm,” leiab intervjuus Pealinnale kirjandusteadlane, Eesti iseseisvuse taastamise eest seisnud Rein Veidemann (74). “Seega on maailmaajalooline tähtsus, et ka väike Eesti riik jääks püsima. Kui me ise ei loobu oma keelest ja kultuurist, ei saa meid miski ohustada.”

Tänavu möödub 30 aastat iseseisvuse taastamisest ning lauluväljakule loodav külastuskeskus korjab inimeste mälestusi toonasest ajast. Pealinn palus Rahvarinde eestseisusse kuulunud mehel taasiseseisvumise aega meenutada ning praegusest elu-olust rääkida.
Kui 30 aastat tagasi algas Moskvas putš, siis mitu magamata ööd see teile kaasa tõi? Millised olid need kõige raskemad hetked enne iseseisvuse taastamist?
Nädala jagu oli küll päevi, mil korralikult uinuda ei saanud. Kolm-neli neist olid ikka täitsa magamata. Põhiline oli, et 19. augustil, mil putš algas, olime kohe valmis hüppama välja impeeriumist. See oligi meie põhieesmärk – nii kiiresti kui vähegi võimalik sealt kaduda. Ja siis tundus, et on saabunud õige hetk. Meil oli muidugi ka ajalooline mälu toeks. Nii juhtus see ka 1918. aastal. Enne 23. veebruari olid autonoomianõuded, aga kui režiim ise ilmutas kokkuvarisemise märke, siis tuli kohe tegutseda. 20. august oli ainult pitsati allalöömine sellele.
Kas interrinne polnud mitte üks kõva ja ohtlik pähkel?
Oli jah ohtlik, aga eks me töötasime Rahvarindes ka vene suunal. Meil oli oma demokraatlik vene tiib ja inimesed, kes nendega tegelesid. Aga ega see muidugi lihtne ei olnud. Peab tunnistama, et vahepeal olime ikka püsti hädas, nad said Moskvast pidevalt toetust. Aga lõpuni nad ei läinud. Nad oleksid pidanud siis saama relvad ja minema juba relvastatud konflikti peale. Aga seda võimalust neile ei antud. Ilmselt ka KGB ja sõjaväelaste otsest toetust ei olnud. Eks nad lootsid, et Moskva sekkub nende poolel, aga seda ei juhtunud. Oluline oli, et meie rahvas oli ühtne ning kultuuriinimesed, keda rahvas usaldas, olid samuti ühtsed.
Millised on teie enda teravamad hetked tollest murrangulisest ajast, kas KGB meestega tuli ka kokku puutuda?
Sel ajal minul endal küll nende meestega kokku puutuda ei tulnud. Mõningad niisugused asjad jäid juba varasemasse aega. Kui ma jätsin Vikerkaare peatoimetamise Toivo Tasale, siis need kokkupuuted kadusid, Rahvarinde päevil nad mind enam ei tülitanud. Siiski mäletan, et partei keskkomiteega tuli mõningaid asju ajada. Küllap ka sellepärast, et ei mina ega mu mõttekaaslased ei lasknud end provotseerida. Ja ega siis 1980ndate lõpul enam ei olnud sellist olukorda nagu varem. Ilmselt oli ka Moskvas selge, et see režiim enam kaua vastu ei pea, ja tundus, et KGB hakkas ka Eestis tasapisi otsi kokku tõmbama. Juba 1988. aasta suvel tähendas Karl Vaino lahkumine, et see asi vanal kujul enam edasi ei lähe. Meenutagem ka, et 1989. aastal kaotati tsensuur.
Miks on vaja taasiseseisvumise ajast mälestusi koguda? Kas me ei tea juba kõike, mis sel ajal juhtus?
Teadmine tollest murrangulisest ajast võib piirduda mingite faktidega, aga oleks vaja neid fakte ning filmidel või videotel nähtut ilmestada ka inimeste enda lugudega. See annaks toimunule psühholoogilise mõõtme juurde. Kui me vaatame videost seda rahvast 17. juunil lauluväljakul (sel päeval toimus lauluväljakul suur miiting Eestist valitud saadikute Moskvasse saatmise eel ja Karl Vaino oli just maha võetud – toim) või ka mitmetel teistel meeleavaldustel, siis paljud vist nõustuvad, et see polekski nagu see rahvas, kes seni oli vaguralt kõike talunud, miski oli oluliselt muutunud. Aga mis asi see oli, mis selle muutunud rahva nägudelt, olekust ja kõikidest žestidest välja paistab? Just seda oleks vaja nende mälestuste kaudu seletada, ja selleks ongi neid meenutusi vaja koguda. Kolmekümne aastaga on üles kasvatanud uus põlvkond, kellel on side nende sündmustega ainult oma vanavanemate kaudu, sest ka nende enda vanemad olid siis veel lapsed.
Kas mälestuste kogumine aitab mõista inimeste toonaseid lootusi ja mõtteid ning seda, mida tulevikult oodati?
Saame teada, mida inimesed lootsid võita ja mida kartsid kaotada. Omal kombel on see inimese tasand ju meil ka olemas, nimelt ühe TV sarja “ENSV” näol See on humoorikas naeruga hüvastijätt oma minevikuga ning sellisena ka väga vajalik. Niisuguseid tüüpe nagu seal, oli kindlasti ka päriselt. Oli neid, kes olid väga paatoslikult meelestatud, osa aga kasutas lihtsalt sülle langenud võimalusi. Mõned, kes nautisid nõukaaegseid privileege, jäid oma aega kinni ega mõistnud, mis üldse toimub. Ühiskonnas oli igasuguseid kihte. Sarjale lisaks on vaja inimeste realistlikke meenutusi. Hea, kui meil on rahva seest kogutud hingebaromeeter, mis näitab olnut nende inimeste enda silme läbi. Mälestused on kahtlemata valikulised ja ei tasu oodata, et neist selgub mingi päris objektiivne pilt kolmekümne aasta tagusest Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest. Ajaloo kirjeldamises ei saa kunagi olema täit objektiivsust. Me võime ainult öelda, et midagi sel ajal toimus, aga kõik ülejäänu on juba tõlgendus, juurde- või pealekirjutus.
Mis neist mälestusest saab?
Igasugused mälestused on suurepärane aines ka kõikideks ilukirjanduslikeks käsitlusteks. Kui palju on võimalik nendest mälestustest luua nt filmi- ja kujutava kunsti teoseid! Neis sulandub dokumentaalsus autori tunnetusega, mis annab omakorda sellele kõigele lisaväärtusi. Kui on loojaid, kes tahavad ajaloolist ainet elavaks muuta, siis saab seda mälestuste hulka ära kasutada.
Lisaks oleksid mälestused meie apokrüüfid, lisandused ajaloole, kus ei pruugi olla esindatud täistõde, kuid mis on vajalikud selle ajahetke ilmestamiseks, tollase ajavaimu iseloomustamiseks.
Üks laulva revolutsiooni liikumapanevaid jõude oli kahtlemata ka kõigi eestlaste mure eesti keele tuleviku pärast. Kui hull olukord oli?
Mure keele tõrjumise tõttu algas muidugi palju varem, isegi enne kuulsat loomeliitude pleenumit. Eesti keele asend ühiskonnas oli loomeinimesi ühendava kultuurinõukogu üks esimesi teemasid, see oli seal arutluse all juba 1987. aastal. Selle nõukogu omamoodi auditi tulemust tõsteti esile ning toodi välja ka raadiosaates. Aga eesti keele teema leidis varem käsitlust ka ajakirjas Vikerkaar ning see pälvis vastukaja isegi üle impeeriumi. Ma pean siin silmas Mati Hindi artklit kakskeelsusest ilma roosade prillideta. Ühelt poolt saadi aru, et see oli suur võimalus, et eesti haridussüsteem kuni kõrgkoolini välja püsis eestikeelne. Ja muide, üks mees vääriks selle eest kindlasti ausammmast. Ma pean silmas Eisenit (Ferdinand Eisen oli ENSV haridusminister 1960-1980 – toim), kes saavutas peaagu jannsenliku trikiga selle, et erinevalt teistest nõukogude vabariikidest kehtis Eestis 11-klassiline keskharidus. Ametlikult oli üks aasta juures selle pärast, et õppida paremini vene keelt, aga ega seda keegi ikka selgeks ei saanud koolis. Aga see lisa-aasta andis võimaluse eestikeelse hariduse pikendamiseks. Kolonisaatorite vene keel oli kahtlemata võimu keel nõukogude ajal ja selle vari ulatub siiamaani.
Kuidas praegu on lood eesti keelega?
Kui 50 aastat oli vene keel Nõukogude Liidus lingua franca seisuses, siis Euroopa Liidus on selleks inglise keel. Aga vähe sellest. Nüüd on inglise keel juba väljunud suhtluskeele tasandilt ja muutunud ise juba mingisuguseks eneseväljenduse ja muidugi informatsiooni vastuvõtmise vahendiks. Piisab vaid, kui osutada nendele arvukatele ja suurtele meediaplatvormidele, mida noored jälgivad. Need on ju kõik ingliskeelsed. Seetõttu pole tegu enam suhtluskeelega, lingua francaga, vaid inglise keel on muutumas tegelikkuse kirjeldamise peamiseks vahendiks. See on väga ohtlik, sest viib keelevahetamiseni varem või hiljem. Eesti keel tundub meile iseenesestmõistetav, aga ühel hetkel taandub ta lihtsalt kodukeeleks. Ja ainult argise kodukeelena jääb tema kasutusala väikeseks. Kui keele kasutusala kitseneb, siis see on juba iseenesest keelele väga ohtlik. Ja mitte ainult keelele, see on ohtlik kogu meie kultuurile. Kuid paraku ei taheta seda meil hästi tunnistada. Arvatakse, et mis ikka juhtuda saab, on ju eesti keel nii enesestmõistetav asi ja las see kõik olla nii nagu praegu. Aga järgmine samm on eesti keeles lugemise vähenemine. See tähendab, et mitte ainult ilukirjandus, vaid ka teadus- ja populaarteaduslik kirjandus kaotab järjest lugejaid. Ja just sellepärast on vaja eestikeelsust hoida kõikides eluvaldkondades. Mõnele poole on see vaja isegi tagasi tuua.
Kas see tähendab, et ka teaduslikud tööd tuleb kirjutada eesti keeles?
Vaieldamatult! Kui kasutada filosoof Immanuel Kanti väljendit, siis see peaks olema iga Eesti teadlase jaoks kategooriline imperatiiv (kõigile kohustuslik moraalinorm – toim). Oma allikaid võib saada mis tahes keelest, kahjuks aga piirdub peamine osa tänapäeval ainult inglise keelega. Aga samas on väga suured teaduse keeled ka saksa ja prantsuse keel. Neid peaks ka palju rohkem kasutama. Rahvusvahelisel areenil võib muidugi suhelda inglise keeles, oma uurimistulemusi selles keeles publitseerida, aga ei tohi unustada, et teadlase teaduslik tegevus peab teenima ja arendama ka eestikeelset mõtteruumi. See tähendab ka tõlkimist, vahendamist ja teiste Eesti teadlastega eestikeelset suhtlemist. See on meie keele ja kultuuri suhtes elu ja surma küsimus.
Kas keele ja kultuuri hoidmisele aitab kaasa ainult teadlaste südametunnistusele koputamine või on selleks vaja ka riigi samme?
Meie põhiseadus ütleb väga selgesti, et see peab olema riigi esmane kohustus. Seega on vaja mõelda kõikvõimalike programmide ja toetuskavade peale, mis aitaksid eesti keele kasutusala võimalikult laiana hoida. Seda on vaja silmas pidada ka õppekavade ja teadustööde hindamisel ning grantide määramisel. Keele kasutuse lisatingimused peavad olema sinna juurde pandud. Minu jaoks on kõrgkoolides võtmeküsimus, et sisene suhtlus peaks neis toimuma ikka eesti keeles ka nende toredate ja andekate välisteadlaste ja õppejõududega, keda ülikoolid kutsuvad enda juurde tööle. Meil on ajapiir, et kui su õppejõuleping kestab kuni kolm aastat, siis sa ei pea eesti keelt ära õppima. Aga minu meelest on see väga väär. See peab olema ikka esimese poole aasta asi, et kõrgkooli perega liituja oleks võimeline eesti keeles suhtlema.
Samas Soomes on enesestmõistetav, et enne ei võeta inimest tööle, kui ta kohaliku keele mingil määral omandab.
Vaat siin jõuame keeleseaduse juurde. Meil on keeleseadus täiesti olemas, aga … nojah… eks siin ole ka mängus tööandjad, kellel on lihtsam ilma keele õpetamiseta. Keele õpetamine on neile täiendav kulu, aga tegelikult peaks riigikeele õppimine olema kõikidele tasuta. Riik peaks selle tagama, minu jaoks on see aksioom. Kui me tahame eksisteerida eestikeelse riigina, kus igal pool saab eesti keeles suhelda, siis tuleb inimestele eesti keelt õpetada. Isegi kõige lihtsama ameti pidajatel, näiteks teisekeelsetel remondimeestel peab olema mingi elementaarne suhtlemiskeele tase. Ja keeleõpe peab kõigile tasuta kättesaadav olema.
Miks tuleb üldse eesti kultuuri hoida tänapäeva üleilmastuvas maailmas? See nagunii eriti sisse ei too…
Sellel pole tähtsus mitte ainult eesti rahva jaoks, vaid ka maailma ulatuses. Juba looduses on toimiv see ökosüsteem, kus on palju elujõulisi liike. Ka inimene on looduse osa ja inimühiskond samuti. Mida vähemaks jääb liike, seda vaesemaks jääb maailm ja seda halvemini ta endaga toime tuleb. Me oleme kõik omavahel seotud ja ilmselt ka laiemas plaanis üksteisele vajalikud. Mida vähemaks jääb eri kultuure ja keeli, seda üheülbalisemaks ja vaesemaks meie maailm muutub. Nii et sellel on juba maailmaajalooline tähtsus, et ka selline väike riik nagu Eesti oleks siin maamuna peal olemas. Ja meie enda jaoks on sel muidugi samuti eksistentsiaalne tähtstus. Mis mõtet siis sel maanurgal oleks, kui siin poleks meie omanäolist kultuuri ja kui siin ei kõlaks eesti keel? Me oleme siin raskes kohas hakkama saanud üsna pikka aega ja ju on see siis niimoodi Jumalast määratud. Kui me ise ei loobu oma keelest ja kultuurist, siis ei tohiks meid miski ohustada. Aga praegu ma küll ei näe, mis suunas see loobumine võiks toimuda.
Noh, kui me loobume oma kultuuri tarbimisest näiteks…
Ei, kultuuri ei saa üldse tarbida, kultuur pole tarbimiseks. Kultuur on selles osalemise küsimus. See ei koosne ainult kõrgkultuurist. Kultuur on looming. Ja selles loomingus osaleb kogu rahvas. Seda me näeme rahvakultuuris. Näiteks laulupeol. Kultuur on ka see, kui loetakse raamatuid, arutatakse nende ümber, maalitakse, luuakse uusi teoseid.
Natuke murelikuks teeb, et meie rahva lugemine on täiesti alla käinud. Lugemiskultuur on väga kitsa ringi privileeg. See näitab, et inimestel on nii palju võimalusi oma vaba aega sisustada, et lugemine sinna enam ei kuulu. Tundub, et lugemine nõuab keskendumist, aga seda tänapäeval enam teha ei taheta.
Missugused teosed peaksid igaühele olema lausa kohustuslikud?
Eesti kirjanduse klassika peaks olema põhiline lugemisvara, mis koolides omandatakse. Asi on selles, et kas ei osata või ollakse liiga mugavad, et seda klassikat tänapäeva inimesele lugemisväärseks kujundada. Meil on kirjandusklassikat palju dramatiseeritud ja sellest filmegi tehtud, aga ikkagi ei ole see jõudnud noorema põlvkonna kultuurilisse pädevusse. Kui inimene ei tea, mida Jaan Kross kirjutanud on, siis pole ta eesti kultuuris pädev. Rääkimata siis varasematest autoritest. Selge, et kirjanduse kaanon pidevalt muutub, täieneb uute nimedega, osa langeb sealt tuumikust ka välja, aga sellegipoolest on vaja omandada klassikalised tekstid. Kultuuriprotsess on järjepidev ja kuidas me saame siis aru tänapäevastest asjadest, kui me ei oska näha selle seoseid eelnevaga? Kõik plahvatused ja ka evolutsiooniline areng tulenevad ju sellest protsessist, seda õpetas meile Juri Lotman.
Kuidas kirjanik saab üldse sellises olukorras silma paista? Mida ta peab tegema, et tema raamatut ostetaks ja loetaks?
Ma ei tea. Arutasime seda Mats Traadiga ja leidsime, et ei saa ju nii, et kirjanik paneb narrimütsi pähe ja läheb turule hõikuma, et lugege minu raamatut. Oli ka selline aeg, mil autorid ise levitasid oma teoseid. Nüüd on kirjastajad ja raamatupoed ning see on äri ja turg. Raamatuid on palju, raske on jah otsustada, mida valida.
Miks peaks üldse ilukirjandust lugema ja kõige kohta ise teadma? Meil on ju olemas Google, mis annab kiiresti info kätte!
Ei piisa ainult sellest, et ma teen Google´i lahti ja vaatan sealt järele. Jah, sealt saab kõike vaadata ja see on hea, aga kas sellest saadakse ka aru? Kas seda osatakse tõlgendada? Ma olen õppejõuna kogenud, et kõige suurem puudujääk tänasel päeval on oskus luua seoseid. On hea, kui üldse teatakse fakte. Samas ei osata neist sündmustest aru saada kõige muu taustal, ei tajuta nende konteksti. Nõnda muutub kõik fragmentaarseks. Segamini on igasugused tõenduspõhised teadmised ja väljamõeldised. Selline on meie tänane seis. Seepärast on ilukirjanduse juures vaja taastada mõtestatud lugemine. See tähendab, et õpetajad peaksid selgitama, miks üks või teine teos on ilukirjandus, aga neil ei ole selleks kahjuks aega. Need tunnid, kus seda teha, on kooliprogrammist ära võetud. See on kirjanduse juurde juhatamine, kirjandust õpetada ei saa. On võimalik ainult selgitada, kuidas kirjandust vastu võtta ehk pigem lugemisõpetus. Meil on jah vaja lugemisõpetust.
Mis tänapäeva Eesti ühiskonda iseloomustab?
No ma ei tea, kuidas suhtutakse sõnasse “kohustus”. See tekitab pigem trotsi ja vastumeelsust, aga mis see elugi muud on kui üks suur kohustuste rida! Hedonistlik kasvatus on paar aastakümmet mõjutanud kasvavat põlvkonda koos edukultusega. See on andnud tulemuse, et kohustused on muudetud vastikuks. Aga kui ei tajuta, mis on kohustus, siis puudub ka vastutus. Vastutus mitte ainult teiste ja ühiskonna ees, vaid ka vastutus iseenda ees.
Kuidas on muukeelsed inimesed praegu kohanenud uue eluga?
Eks põlvkonnad on juba vahetunud. Osa pensionäre elab jah veel oma mõtetes nõukogude ajas edasi. Need inimesed jäävadki elama minevikus. Eks seda aitab teha asjaolu, et nende päritolumaa on siinsamas kõrval.
Osa muukeelseid suhtub Eesti Vabariiki kindlasti nii, nagu meie omal ajal suhtusime Nõukogude Liitu. Et see on riik, kuhu nad on sattunud, ja võib ainult ette kujutada, mis tunne neil oli, kui 21. augustil 1991 hakkas maksma hoopis teine riigikord, olid teised valitsejad ja teine riigikeel. See kõik on psühholoogiliselt täiesti mõistetav. Neid aitab kogukondlik kokkuhoidmine, ja seda on neil palju rohkem kui eestlastel. On ülimalt naiivne arvata, et nii suurt hulka rahvast õnnestub assimileerida ja muuta nad täiesti meie sarnaseks. Paljude nende suhtumine Eesti riiki jääb ikka kui juriidilisse moodustisse, mis on küll olemas, mille seadusi nad aktsepteerivad ja kus nad oma õigusi naudivad. Samas psühholoogiline suhtumine riiki võib olla erinev. Saksamaal või Rootsis moodustavad sissrändajad 10-12 protsenti elanikkonnast ja nad integreeruvad hästi. Meil ja eriti Lätis on sisse tulnud rahvastiku osakaal märksa suurem ja see on probleem. Tähtis on kodumaa tunne, olenemata emakeelest. Ma olen märganud juba seda paljudel meie teiskeelsetel sportlastel, kultuuritegelastel, vaimuinimestel. Nende kodumaa on ikkagi Eesti, olgu siis endal kodukeel vene keel või mõni teine keel.
Kas keelest rohkem lahutab meid erinev ajalookäsitlus?
Seda olukorda peaks lahendama kool, see, kuidas riik suudab ühtlustada koolide õppeprogrammid, kui ka osa õppest toimub vene keeles. Ajaloofakte tõlgendatakse sageli ka vastavalt eelarvamustele. Aga ühine patriotism peaks olema võti, mis kõiki meid, kes siin Eestis elame, saaks ühendada. Eesti on meie kodumaa ja hoidkem koos seda.
Väga palju kujundab inimeste meelsust meie meedia. Kas me saame küllalt tõepärast infot või on see kuhugi poole kallutatud?
Täna on isegi meedia kättesaadavus eri rühmadel väga erinev, see on nišistunud. Meediat saavad jälgida need, kes maksavad. Päevalehed enam reklaamist ära ei ela. Osa uudiste eest peab kohe raha maksma. Selles mõttes sõna ei ole vaba (naerab) ja need piirid võivad olla majanduslikud, aga on ka rida regulatsioone, mida väljaanded jälgivad. Sellega ma ei taha öelda, et meil poleks sõnavabadust. See on, mingit tsensuuri pole. Ainus tasuta kanal on praegu rahvusringhääling.
Muidugi võiks ju unistada ka mõnest teisest tasuta platvormist, mis pole rahvusringhääling, ka mõni ajaleht võiks ilmuda tasuta trükitult. Ja see ei tohi olla riigi finantseeritud meedia. Ka rahvusringhäälingut on vahel süüdistatud, et see on riigimeedia, aga ta ju ei ole. Aga samasugune avalik-õiguslik platvorm võiks olla ka internetis. Ja kõik oleneks ainult ajakirjanike endi professionaalsusest, raha aga võiks tulla mingitelt sõltumatutelt fondidelt, mis peaksid tekkima. Mingil juhul ei tohi seda enda peale võtta riik, vastasel juhul oleme varsti tagasi seal, kust me kolmekümne aasta eest tulime. Vaba meedia toimimine on vaba ühiskonna edasikestmise ainus tagatis.
Miks on meil Rahvarinde tähtsust Eesti taasiseseisvumisel üritatud pisendada? Seda pole tehtud Lätis ega Leedus.
Meie heade naabrite juures ei olnud rahvuslikud jõud nii suurel määral polariseerunud nagu Eestis. See erinevus oli küll selgelt tunda. Kodanike komiteede liikumine oli küll ka Lätis, aga see ei vastandanud end Rahvarindele. Nad ei ajanud seal oma erinevat liini, seal oli ühtsust rohkem. Leedu rahvarinne Sajudis oli kirikuga seotud ning väga rahvusmeelne. See oli radikaalsem kui meie Rahvarinne. Leedus polnud õiguslikku järjepidevust üldse päevakorras nagu Eestis ja Lätis. Leedu ajalugu on teistsugune ja kas nad oleksid siis pidanud oma riigi järjepidevusega minema vürstiriigi aegadesse tagasi? Eks nad natuke ka sellele apelleerisidki, et Leedu on kunagi olnud suurvürstiriik. Leedu kuulutas juba 11. märtsil 1990. aastal oma iseseisvuse välja ja sellega oli nende jaoks asi lahendatud. Nad ei hakanud sõjaeelse vabariigi järjepidevusega üldse tegelema. Kahjuks olid Leedus ka verevalamised, aga nad said oma asjaga siiski hakkama.
Millised on olnud kõige absurdsemad ajaloo tõlgendused taasiseseisvumise aja kohta?
Kõige absurdsem oli muidugi see jutt, et kõik, mida Rahvarinne tegi, dirigeeris KGB. Keegi ikka sellega välja tuli. Midagi enam absurdsemat ei olegi võimalik välja mõelda.
Mida teie ja teie võitluskaaaslased arvasid siis neil päevil Eesti tuleviku kohta?
Kes seda ikka oskas nii väga täpselt ette kujutada. Tulevikuga on üldse nii, et kas me oskasime paar aastat tagasi ette näha, millises pandeemia olukorras me just praegu oleme? Ei osanud. Toona oli üldine kujutlus, et tuleb demokraatlik Eesti. Paljud mõtlesid sõdadevahelisele Eestile ja lootsid, et õnnestub midagi sellest elustada. Aga oli ka väga palju idealismi, nagu näiteks väiketalude taastamine. Ei kujutatud ette, et sellest ei tule midagi välja, nii palju tagasi minna ajas ei ole võimalik.
Omadireform siiski taastas selle sõjaeelse seisundi…
Nii see oli, aga ega siin ideaalseid lahendusi ei olnudki. Noh, osa elujõulisemaid talusid on siiski oma tee leidnud, need tegelevad kas mahepõllundusega või on leidnud mingi muu niši. Aga see, et me kõik hakkame toituma oma väiketalude toodangust, ei olnud võimalik. Praegu tegutseb põllumajandusega väga väike hulk inimesi. Rahvas on läinud linnadesse, me oleme linnarahvaks muutunud.
Olete öelnud, et presidenti peaks saama valida rahvas. Olete ikka veel seda meelt?
Olen ikka! Põhjus on väga lihtne – presidendil pole küll mingit erilist võimu, aga ta peab olema rahava eestkõneleja ja rahva esikõneleja. Ta peaks olema ka ühendaja ja nägema ühiskonnas olevaid vastuolusid, tema pilk võiks ulatuda kaugemale. Ta peaks olema pigem toetav ja mitte jagelema nii palju poliitikutega. Aga seda saab teha ainult siis, kui tema autoriteet põhineb rahva ühisel valikul. Ei ole vaja presidendivalimiste eel küsida, mis majandusmudelit ta toetab, see kõik ei kuulu presidendi tegemiste sisse. Kersti Kaljulaid, kes leiti poliitilise kokkuleppe tulemusel, on ju oma tööga hakkama saanud, aga minu kujutluses on president nagu Lennart Meri ja Arnold Rüütli ristand. Lennartist ei tahaks ma teha küll mingit mütoloogilist kuju, aga ta oli vaatamata algusaja madalale reitingule hea Eesti eestkõneleja ja ka Eesti suureks kõneleja.
Oktoobris saate 75. Mis on olnud teie senise elu kõige olulisem sündmus ja ühiskonna jaoks kõige olulisem?
Ma olen õnnelik selle üle, et olen saanud võimaluse elada iseseisvas Eestis, näha seda aega, ja mis kõige tähtsam – mul oli õnn olla selle Eesti tagasituleku üks sepistajaid. Ja teine asi – ma olen saanud elada väga sisukat ja vaimset elu. See on väga suur asi, aga ärgu võetagu seda nüüd arrogantsusena – ma ei taha kuidagi alahinnata nende inimeste elu ja tegemisi, kes teevad nii-öelda tavalist tööd. Ma hindan kõiki, kes oma tööd hästi teevad ja on sellega Eesti olemasolu eest seisnud. Siia maanurka sündida on olnud suur privileeg. Selle õnneliku juhuse tõttu olen ikka püüdnud teha kõik, et ka need, kes minu järel tulevad, ei peaks kahetsema, et on siia eestlaseks sündinud.

Lauluväljaku külastuskeskus kogub laulva revolutsiooni mälestusi
• Sel suvel tähistab Eesti Vabariik iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva.
• Tallinna lauluväljak, kus toimusid laulva revolutsiooni märgilised sündmused, valmistab ette püsiväljapanekut ning kogub selle jaoks mälestusi.
• Oodatud on 1987. ja 1988. a lauluväljakul toimunud sündmustega (öölaulupeod, rahvakogunemised jms) seotud fotod, filmid, videod, mida saab digitaalselt koguda ja säilitada.
• Digitaalselt võib saata ka fotosid kirjadest, artiklitest jms. Kogutud materjalist põnevamaid leide hakkab lauluväljak näitama oma loodavas külastuskeskuses.
• Mälestused tuleks saata e-mail aadressile info@lauluvaljak.ee, kirja pealkirjaks märkida kindlasti laulev revolutsioon.
• Digimälestiste kogumine kestab 10. maini.
• Lauluväljaku külastuskeskus, mis on praegu loomisel, koondab endasse laulva revolutsiooni ning nende sündmuste mälestuse jäädvustamise ja eksponeerimise.
• Külastuskeskuse eesmärk on pakkuda ainulaadset harivat-elamuslikku ajaveetmise võimalust Eesti kultuuri maamärgina, laulupidude ja laulva revolutsiooni hällina tuntud kohas.
• Külastuskeskuse pind laulukaare siseruumides on ligikaudu 350 m2.
• Ajalooga tutvumise kõrval on siin võimalik läbi viia haridusprogramme kooliõpilastele, korraldada kohtumisõhtuid laulupidude ja laulva revolutsiooni sangaritega ning korraldada temaatilisi näitusi.
• Ekspositsiooni peakuraator on Helen Lausma-Saar, kaaskuraatoriteks Marge Allandi, Riho Paramonov ja Risto Lehiste. Külastuskeskuse ekspositsiooni visiooni koostas Motor OÜ.
• Külastuskeskus plaanitakse avada 2021. a teisel poolaastal.