"Kõige rohkem ohustame eesti keelt me ise."

Ivo Linna
SUUR LUGU TŠERNOBÕLI VETERAN: Üks mees pistis suveniiriks reaktoritükikese taskusse ja suri mõne päeva pärast (0)
27. aprill 2021

“40 km/h sõitnud ülemuse autost möödumise eest minu kiirgusannuseid nädal aega lihtsalt ei registreeritud. Koju tagasi pääsedes võtsin aasta aega ravimeid,” rääkis hävinud tuumajaama lähedale ohtliku kiirguse kätte tööle saadetud tallinlane Asso Admann (59). Ligi 500 Tallinnas elaval Tšernobõli veteranil on võimalus saada linnalt soodustusi.

Admann saadeti Tšernobõli ligi aasta pärast tuumaavariid. Kuigi mees pääses enda sõnul üsna kergelt ja suuri terviseprobleeme pole tänini tekkinud, panid magamatus, stress ja pidevalt mõtetes mõlkuv varjatud oht närvisüsteemile mõneks ajaks siiski põntsu. «Mingil hetkel tekkis koos pingelangusega suur depressioon, ning kui lõpuks julgesin arsti juurde minna ja muret tunnistada, võtsin aasta aega ravimeid,» tunnistas mees. «Enne olin kõva närviga, kuid pärast Tšernobõli lähen kergemini pingesse, üsna lihtsad asjad võivad mõnikord närvi ajada.»

Kõige hullem oli mehe sõnul unenappus. «Tihti olid valvekorrad, mille ajal sai öö jooksul magada neli tundi,» meenutas ta. «Territooriumi pidi valvama, puust automaadimakett seljas, tuletõrjevalve kestis neli ööpäeva järjest ja vahepeal ei tohtinud hoonest väljuda ega isegi pesemas käia,» kirjeldas Asso. «Kui tekkis vaba aeg ja pääsesin oma tuppa, magasin kohe!»

Keeldumise eest kiirguskoldesse

26. aprillil 1986 plahvatas Tšernobõlis tuumaelektrijaama üks reaktoritest, mille tulemusena paiskus atmosfääri umbes 190 tonni radioaktiivseid aineid. Katastroofi mõjudest ei jäänud puutumata ka Eesti – avarii tagajärgede likvideerimise töödele saadeti 4833 meest, peamiselt vanuses 20–39 aastat. 85% Tšernobõli saadetuteks viibis ohtliku kiirguse käes kolm kuni neli kuud, mis oli kaks korda kauem, kui ette nähtud. Mehed tegid transpordi-, ehitus- ja lammutustöid, eemaldasid saastunud pinnast labidatega ja osalesid purunenud reaktorile sarkofaagi ehitamisel. Seda sõjaväeliste kordusõppuste sildi all.

Veteranide seas on rohkem enesetapuriski, ärevushäireid ja alkoholismi.

Admann oli 25-aastane, kui ta nö kordusõppustele kutsuti. Sõjaväeteenistusest Nõukogude armees oli ta pääsenud tänu õpingutele Tallinna tehnikaülikooli (siis Tallinna Polütehniline Instituut, TPI) sõjalise õppe kateedris, mis tõi Assole leitnandi auastme. Kogu tema sõjaväeteenistus piirduski vaid mõnenädalase laagriga, kuid see teda tuumakoldesse saatmisest ei hoidnud. «Läksin alguses kordusõppustele hea meelega, sest tavaliselt olid need loengute vormis – selline üsna «lõdva» värk. Eelviimasel tunnil marssis sisse kateedri juhataja öeldes, et Lõuna-Eestis olla mingi veok katki läinud – ja mina korraldagu nüüd asja, saatku sinna tehniline abi või sõitku ise kohale. Mõtlesin, mis ulmejutt, see ei ole üldse minu võimuses, pealegi on nädalavahetus ja kedagi pole nagunii tööl. Keeldusin – ja tegin seeläbi vea.»

Kõigest poole tunni pärast helistati sõjakomissariaadist käsuga 10 meest komissariaati saata. «Loomulikult olin ma esimene, kes sinna kutsuti,» jätkas Asso. «Veel samal päeval tuli kohale minna ning esmaspäeval pidi toimuma arstlik komisjon. Mul oli parajasti seljanärvipõletik… Loodsin, et äkki mind siiski ei saadeta. Arst aga ütles, et pole midagi, küll see läheb Tšernobõlis ruttu üle!»

Asjade pakkimiseks anti kolm tundi ning kohale mitteilmumine poleks kõne allagi tulnud. «Kes ei tule, võetakse kinni ja võidakse kolmeks aastaks vangi panna,» oli kõlanud ähvardus.

Kiirgustasemest polnud aimugi

Pärast loksumist rongi ja bussiga jõudsid Admann ja tema kaaslased kohale. «Umbes 70 km reaktorist eemal oli küla moodi asustus, kus meid majutati suurtesse telkidesse ja kasarmutesse,» rääkis Asso. «Kuna olin ohvitser, võisin kasarmus elada. Teisi eestlasi punti ei sattunud, kaaslased olid Leedust ja Kaliningradist. Minu vastutada olid tuletõrjeroodu autod ja mõned mehed.»

Tšernobõlist keeldumine oleks toonud kolm aastat vanglat.

Kohapeal varjati infot radioaktiivse kiirguse suuruse kohta. Kuigi arvatavalt olid Eesti meeste kiirgusannused piisavalt väikesed, et mitte põhjustada suuri tervisekahjustusi, ei läinud õnnetuse mõju neist mööda. Tervise arengu instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna teadlaste uuringute kohaselt esineb veteranide seas teiste samaealiste Eesti meestega võrreldes rohkem posttraumaatilist stressi ja vaimse tervise probleeme: enesetapuriski, depressiooni ja ärevushäireid, samuti kalduvust alkoholismile.

Admanni ja tema alluvate ülesandeks said tööd elanikest mahajäetud Pripjati linnas, mis asus reaktorist umbes kolme kilomeetri kaugusel. «Ühk töö oli näiteks kortermajade katustelt lume rookimine. Ka pumpasime oma tuletõrjeautoga keldritest vett välja – kuna väljas oli 25 kraadi külma, oli pakane veetorud lõhki löönud,» kirjeldas mees. «Kogu aeg tuli respiraatorit kanda, mis ajas näo hauduma, sest respiraatori ümber oli vahtkumm ja sees kile – vahepeal tuli suisa vett välja kallata!» Radioaktiivse kiirguse määrast ei olnud kellelgi suurt aimu ja see tekitas sisemisi pingeid. Kiirgusdoosi mõõdeti toona röntgenites. «Mingi keskmine doos oli teada – mõnes kohas võis kiirgust rohkem, teises vähem olla. Näiteks arvutati Pripjati linnas töötamise ajal kiirgusannuseks 0,6 ühikut päevas, mingis vahepealses tsoonis 0,3 ühikut ning meie majutuskohas 0,1 ühikut päevas,» rääkis Admann. «Kodumaale tagasi võis pääseda 25 ühiku täitudes.»

Nöökimine mõttetustega

Milline oli sõjaväeliste ülemuste suhtumine Tšernobõli tulnute tervisesse, räägib eredalt ka näide, mil Admanni «karistati» sellega, et nädal aega tema kiirgusannuseid lihtsalt ei registreeritud. «Teenisin selle ära, kui põrutasime kord kiilasjääga teel mööda 40 kilomeetrise tunnikiirusega sõitnud autost, milles istus polgukomandör. Solvunud polkovnik kirjutas meie auto numbri üles, ja kuna mina olin autojuhi kõrval istunud ohvitser, vastutasin selle üleastumise eest.»

Ega jäänud muud üle kui end ise hoida, respiraatorit ja kindaid kanda ning kõrgema kiirgusega tsoonides võimalikult vähe asju näppida. Leidus neidki, kes respiraatorit ei kandnud ning kiiritusohtu miskiks ei pidanud. «Paljud virutasid mahajäetud korteritest asju – näiteks raadioid – ja saatsid koju naisele-lastele,» rääkis Asso. «Meile räägiti, et üks Kesk-Aasiast pärit vennasrahva esindaja kõrvapolgust leidis reaktori juurest maast sulanud grafiiditükikese ja mõtles, et viib koju suveniiriks. Pistis kivi taskusse – ja kiiritus hävitas jalakoed luuni välja. Mõne päeva pärast oli ta juba surnud.»

Asso sõnul osutusid Tšernobõlis viibitud kolme kuu jooksul enim häirivamaks sõjaväeline kord ja mõttetud ülesanded, millega nöögiti. «Näiteks kui meie üksust pidi külastama keegi kindral, pidi tegema nn «Potjomkini küla»: suruõhuvasaraga raiuti külmunud pinnasesse augud, kuhu paigaldati postid, mis värviti veel triibuliseks. Kõrvale tehtud tee lumisele pinnasele veeti punane killustik, mis oleks pidanud tähtsale külalisele meeldima. Kuid öösel sadas peale umbes 15 cm lund, nii et vaatepilt ei olnud pärast rookimist enam kuigi ilus… Mõni aeg hiljem tuli vihma käes ära värvida tuletõrjeauto – käsk on käsk,» meenutas Asso.

Minevikku mustades värvides ei näe

Sõjaväelisest absurdist oli siiski ka abi. «Lugesin toona «Vahva sõdur Švejki seiklusi» ja nautisin raamatu musta huumorit,» muigas Asso. «Nii mängisin ka ise kord Švejki kombel tola, päästes seeläbi karistusest nii enda kui roodukomandöri. Olin nimelt tuletõrjevalves, ent käisin korra saunas. Samal ajal helistas mingi kindral või polkovnik ja tahtis mind kätte saada. Kui tagasi tulin, oli roodukomandör näost valge ning teatas, et mind kutsuti n-ö «vaibale.» Kindral röökis, kus ma olin. Sain aru, et asi on täbar, karistus on «soolas» ning otsustasin, et kõige kindlam on kindrali ees tola mängida. Vastasin oma vigases vene keeles, et käisin tuletõrje veevõtukohti kontrollimas. Kindral käskis roodukomandörile edasi öelda, et meil valitsevat seal täielik korralagedus. Võtsin paberi ja pliiatsi ning hakkasin tähthaaval küsima, kuidas seda öelda kästud lauset kirjutatakse. «Kakie turaki tam u vas!» (millised lollid teil seal on, toim) käratas kindral ja lõi käega: kao mu silmist, ja et ma sind enam kunagi ei näeks!»

Tagasi Eestisse tulles naases Asso endisele tööle ning sai palgapäeval kassaluugi juures meeldiva üllatuse osaliseks: «Töötasu oli kõik need kolm kuud edasi jooksnud ning Pripjatis töötatud aja eest oli määratud koguni neljakordne päevatasu,» rääkis mees. «Seega ei või öelda, et kõik oli mustades värvides või et riik poleks midagi teinud. Sõjakomissariaadi lubatud korterit ega autoostuluba muidugi ei saanud.»

Täna üle 30 aasta tagasi aset leidnud sündmustele tagasi vaadates suhtub Asso Tšernobõlis veedetud ajale kui lihtsalt ühele eluetapile, mis kogemuse andis. Hiljem sündisid lapsed ning nende tervisega on kõik korras.

Abi käepärast

Admann ja tema saatusekaaslased pole ka praegu jäänud üksi, neile on mõeldud soodustused näiteks taastusravil käimiseks, hambaarsti juurde minekuks ja prillide ostmiseks. Käesolevast aastast korraldab pealinnas Tšernobõli veteranidele soodustuste andmist Tallinna sotsiaal- ja Tervishoiuamet, mis võttis selle töö üle MTÜ Harjumaa Tšernobõli ühenduselt. Ameti peaspetsialist Aare Raudsepp kinnitas, et tänavu esimese kvartali jooksul on väljastatud garantiikirju kokku 39 veteranile, mullu aga 155 veteranile. Seda hoolimata Covid-19 leviku kõrgetest numbritest. «Kui varasematel aastatel on ligikaudu ühepalju antud garantiikirju taastusravi ja hambaravi jaoks ning prillide jaoks vähem, oleme tänavu andnud garantiikirjad taastusraviks vaid viiele veteranile,» märkis Raudsepp. «Telefonikõnedest oleme aru saanud, et paljud veteranid kui vanemad inimesed on sanatooriumisse mineku turvalisema aja ootuses edasi lükanud. Kõik garantiikirjad on väljastatud nädala jooksul taotluse saamisest; või kui veteran on öelnud, et asjaga on kiire, oleme seda teinud varem.»

Asso ei leia, et Tšernobõli veterane siin kuidagi diskrimineeritaks või vähe soodustusi oleks määratud. «See on see teise riigi teema ning on väga suur asi, et Eesti riik ja Tallinn nii palju aitavad,» sõnas mees.

Tallinnas on viimastel aastatel elanud ligikaudu 500 Tšernobõli veterani. Linna tänavu toetusteks antav summa tagamiseks on 48 150 eurot.

ABILINNAPEA BETINA BEŠKINA: Oleme tänulikud veteranidele, kes päästsid mitme põlvkonna elu ja tervise

Betina Beškina
Pilt: Mats Õun

Tšernobõli katastroofi tagajärgede likvideerijad said tugeva kiirituse, mis jättis jälje nende tervisele. Näeme ja tunneme iga päev selle kangelasteo tulemust: likvideerijad kindlustasid elu ja tervise mitmele põlvkonnale, hoolitsedes puhta keskkonna ning turvalise tuleviku eest.

Tallinnas elab praegu ligikaudu 500 Tšernobõli veterani, keda linn igal aastal toetab. Neile on riigil

lisaks universaaltoetustele veel ka mitmeid abimeetmeid – sanatoorne taastusravi, hambaravi ja prillide hüvitis. Kuigi koroonapandeemia tõttu on praegu täielikult loobutud näost-näkku vastuvõttudest, väljastatakse sellegipoolest kõik garantiikirjad teenuste saamiseks

nädala jooksul taotluse saamisest, vajadusel tehakse seda ka kiiremas korras.

Tšernobõli katastroofi 35. aastapäeval soovin, et mõtleksime kõik tänutundega neile veteranidele, kes panustasid sellesse, et ära hoida tuumakatastroofi laastavaid tagajärgi ning päästsid niiviisi mitmete põlvkondade elu ja tervise. Samuti mälestame neid, kes katastroofi ohvriks langesid. Ehkki maailm muutub iga päevaga ning uusi ohte tuleb juurde, loodan südamest, et ei meie ega meie lapsed,

lapselapsed ja tulevased põlved ei pea millegi sellisega, nagu seda on tuumakatastroof, mitte kunagi rinda pistma.

Milliseid toetusi Tšernobõli veteranid saavad?

• Sanatoorne ja taastusravi kuni 250 eurot aastas.

• Hambaravi (sh proteesid) 200 eurot aastas.

• Prillide ja prilliraamide soetamine kuni 60 eurot aastas.

• Garantiikirja taotlemine teenuse saamiseks toimub kirjalikult Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametile. Selleks tuleb saata taotlus e-aadressile sotsiaal@tallinnlv.ee või paberkandjal postiga aadressil Paldiski maantee 48a, 10614 Tallinn.

• Taotlusse tuleb märkida: taotleja nimi, isikukood, telefoninumber, e-posti aadress taotlejale garantiikirja koopia saatmiseks (e-posti puudumisel märkida paberkandjal kirja saatmise

aadress), teenuse nimetus (taastusravi, hambaravi või prillide hüvitamine), teenuse osutaja nimetus

(taastusravi puhul ükskõik milline vastava tegevusloaga teenuseosutaja; hambaravi puhul Tallinna Hambapolikliinik või OÜ ABCdent; prillide puhul Tallinna Optika OÜ) ning soovitud aeg teenusele minekuks.

• Garantiikirjad väljastatakse pärast avalduse (või täpsustatud andmete) esitamist kahe nädala jooksul, kiiretel juhtudel lühema aja vältel. Garantiikirjad saadetakse teenuse osutajale e-postiga ja koopia veteranile.

• Garantiikirju väljastatakse Tšernobõli veteranidele kuni 8. detsembrini 2021.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.