"Kõige rohkem ohustame eesti keelt me ise."

Ivo Linna
Naistearst Gabor Szirko: tundus uskumatu, et veel tänapäeval võib viirus sünnitusabi keerata pea peale (0)
04. mai 2021
Gabor Szirko. Foto: vilistlaselu.ut.ee

“Mäletan, kui meile räägiti Wuhani provintsis alguse saanud viirusest: sel hetkel tundus uskumatu, et praegusel moodsal ajal, kus sünnitusabi on avatud ja perekeskne, võib viirusnakkus süsteemi pea peale keerata,” rääkis naistearst Gabor Szirko. “Lootsime tol ajal, et kui peseme piisavalt käsi ja muudame reisiharjumusi, läheb pandeemia mööda.”

Täna toimunud emadepäeva konverentsil “Ema, palun aita mind!” ütles oma ettekandes “Kriisi ajal emaks” Szirko, et pandeemia viis meid tagasi mineviku Eestisse, kus sünnitusmajades kardeti kohutavalt baktereid, kõik oli steriilne ning vastsündinud lahutati emadest.

“Esimene prioriteet oli vähendada mittehädavajalikke kontakte miinimumini,” lausus Szirko. “Tol hetkel oli väga vähe isikukaitsevahendeid: need, mis olid, ei tundunud piisavad. Samuti ei teatud, mida see viirus endast kujutab.”

Kõige vastuolulisem soovitus oli Szirko hinnangul sünnitoetaja lubamise piiramine sünnitaja juurde.

“Paljudel sünnitajatel oli seda piirangut raske seedida, tekkis ka riigisisene sünnitusturism, kus otsiti võimalusi mõnes kaugemas Eesti nurgas üheskoos sünnitada. See näitab, kui oluliseks pered koos sünnitamist peavad,” nentis Szirko.

“Muutus ka kogu haiglasse tulemise protsess: enne sünnitustuppa lubamist tuli naistele teha koroonatest. Need aga valmisid mitu tundi. Isegi negatiivse testi korral ei saanud sünnitaja tugiisikut kaasa võtta. Kui test oli positiivne, pidi sünnitaja sünnitama kaitsevahendites, isolatsioonipalatis.”

Szirko toob välja, et pandeemia alguses oli ebaselge, kuidas viirusnakkus mõjutab vastsündinut, seetõttu oli esimestes juhendites soovitus koroonapositiivsed emad ja lapsed teineteisest eraldada, mis tähendas seda, et laps pidi minema koju ja olema emast 14 päeva eraldi. Need soovitused said palju kriitikat, sest pere koosolemine sünnitusjärgselt on ülioluline. Soovitati sünnitanut ja vastsündinut hoida sünnitusmajas 48 tundi. Sünnitusabi on täna nii kaugele arenenud, et tavaolukorras võivad emad oma lapsed võtta juba 6 tundi pärast sünnitust.

“Tervishoiuasutuste reageerimine ei saanudki olla tõenduspõhine, sest pandeemia ajal ei olnud see võimalik: olime valmis kõige hullemaks,” sõnas Szirko. “Arvati, et mõned sekkumised võisid olla ka tervist kahjustavad, need mõjud võivad selguda alles aastate pärast.”

Szirko arvates olid piirangud mõnes mõttes nagu aknad mineviku Eestisse – tol ajal olid sellised piirangud normiks.

“Usuti, et kui meditsiini on hästi palju, on tervis parem – oli hirm pisikute ees, terved emad eraldati tervetest lastest päevadeks. Terve sünnitusmaja lõhnas desovahendite järele. Piirangute uuesti nägemine aitab meil hinnata neid muutusi, mis on vahepeal sünnitusabis aset leidnud. Mitmed uuringud on tõestanud, et peresünnitused ei paranda mitte perede emotsionaalset tervist, vaid on seotud ka ema ja lapse füüsilise tervisega. Isade ja tugiisikute kaotamine sünnituse juurest on suur löök olnud.”

“Tugiisikute mittelubamine sünnitaja juurde oli põhjustatud vähesest infost,” sõnas Szirko. “Põhjus oli hoida emade ja laste tervist ja et jätkuks personali. Kui epidemioloogiline olukord paranes, lubati tugiisikuid sünnituse juurde. Ka uute nakkuste laine puhul ei hakata tugiisikuid sünnituse juurest tõrjuma.”

Szirko kinnitas, et kõige raskemini mõjus pandeemia sünnitajate ja rasedate psüühikale, vähenesid kontaktvisiidid, tõmmati tagasi uuringute tegemist.

“Suur muutus oli see, et esimese trimestri sõeluuring asendati moodsa ja uudse vereproovi uuringuga. Pandeemia on saanud katalüsaatoriks, et uus test on ka pärast pandeemiat kättesaadav.”

Samuti soovitab Szirko minna leheküljele https://www.minakasünnitajana.ee/.

“See tõstab peegli sünnitusabi professionaalide silme ette, seal kirjeldatakse naiste valusaid kogemusi, kuidas nad on üksi jäetud, tundnud valu, halvasti kohtlemist. See ei tähenda, et enamus lugusid on sellised, kuid kindlasti pole tegemist üksikjuhtumitega. Neid lugusid on piisavalt, et mõelda selle üle, kuidas saaksime emaks saavaid naisi paremini toetada. Nähtavasti on meie pakutavas abis ja naiste lootuste vahel lüngad, mida peaksime koos täitma.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.