"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
KUS ON PIIRID JA KES VASTUTAB? Ajakirjandusekspert Sinisalu: igaüks peab saama avaldada koroona kohta isikliku seisukoha (0)
08. mai 2021
Apollo müüb vandenõuteooriat propageerivat raamatut "Tervisediktatuur", mille väitel on koroonaviiruse taga Bill Gates, kes kasutab vaktsineerimist inimeste kiibistamiseks.

Avad ajalehe ning reklaamikülg teavitab, et koroona on loonud Bill Gates. Jalutad tänaval ja näed bussipeatuses reklaami veebileheküljele, mis on pungil pseudoteadust. Astud sisse toidupoodi ning soovituste riiulil vaatab otsa konspiratsiooniteooriate leksikon. Kus on piirid ja kes vastutab?

“Meil on demokraatlik riik, kus kõik saavad öelda oma isikliku arvamuse koroona koha pealt, ka valitsuse tasemel. Teine äärmus oleks diktatuur ja tsensuur, kus meil oleks ametlik infotund, kus öeldakse lõplik tõde. Sellest ajastust me tuleme ning seda ei igatse keegi tagasi,” ütles ajakirjanik ja turundaja Hando Sinisalu.

Apollo müüb vandenõuteooriat propageerivat raamatut “Tervisediktatuur”, mille väitel on koroonaviiruse taga Bill Gates, kes kasutab vaktsineerimist inimeste kiibistamiseks.

Suhtekorralduse lektor Kristel Abel pidas seda ulmekirjanduse laadseks teoseks, mida tuleks selles võtmes ka käsitleda. “Sõnad häälestavad meid, kui panna kokku sõnad tervis ja diktatuur,” osutas ta konspiratsiooniteooria tööpõhimõttele. “Kui see oleks ulmekirjandusena raamatupoes, siis oleks see omal kohal. Kui seda raamatut hakata ära keelama, siis omandab see hoopis suurema mõju,” hoiatas ta.

Sisuturundus maskeerib ennast ajakirjanduse sildi taha

Hoopis olulisema probleemina nimetas Abel, et inimesed ei erista ajakirjanduses ilmuvaid makstud sisuga lugusid ning ei mõista kui tegu on sisuturundusega – vastavat märget ei panda lihtsalt tähele.

Abel tõi näitena, kui Õhtulehes ilmus Hiina saatkonna poolt ostetud artikkel, mis rääkis sellest, kuidas Hiina uiguure armastab. Ta viitas sellele, et peatoimetaja küll vabandas hiljem, ent küsimus on selles mis siis edasi saab – kas selle raha, mille saatkond maksis võiks annetada mõnele heategevusorganisatsioonile?

Abeli sõnul on palju abiks eneseregulatsioon, sest ülereguleerimisel pole mõtet – iga artikli peale ei saa hakata seadust muutma. “Teadlikkuse kasvatamine on oluline, et lugeja teaks, mida ta tarbib,” nägi ta lahendust.

Samuti tasub tema sõnul enne mõelda, kui hakata mõnda artiklit sotsiaalmeedias jagama. Ent kuidas seda eristada?

“Ülivõrdes kirjutatud tekst ongi millegi müümiseks tehtud lugu. Sisuturundus ei ole iseenesest halb, vana nimega kommertstekst on osa sõnavabadusest ning on oluline ühiskonna osa – halb oleks, kui meil seda poleks,” rääkis ta.

Abel meenutas, et teda häiris hiljuti ühes diktatuuririigis viibides, et avalikus ruumis reklaami polnud. “Reklaam on selleks, et ma teaks, mida pakutakse ja saaksin teha oma valikud. Meile ei pruugi meeldida kellegi raamat, aga see ongi sõnavabadus ja inimesed ning tootjad peaksid saama oma sõnumit avaldada,” rõhutas ta.

Siiski on tema hinnangul praeguses segases olukorras ametlikud allikad olulised, kuid kuna nii palju on olnud ebakõlasid ja inimesed hakkavad otsima selgitusi, milleks annavad vandenõuteooriad lihtsa lahenduse – kasutage hanerasva või MMSi.

“Seega tasub ametlikke allikaid uskuda, nagu Terviseamet, kust saab tõenduspõhist informatsiooni. Infopaljusus on meeletu, kus üks vaktsiin on täna ok ja homme pole, siis tuleb sääraseid vandenõuteooriatega kalastajaid palju,” möönis ta.

Abel osutas, et suure osa meie ajaloost on keegi autoriteet midagi öelnud, ent nüüd on meile tähtsad sõbrad ning nende arvamused muu hulgas ka sotsiaalmeedias. “Oluline on näiteks, mida ütleb oma perearst ning minister ei pruugi olla see, keda esimesena usaldatakse,” osutas ta.

Turundaja: ebaeetilise reklaami võiks välistada avaldaja ise

Ajakirjanik ja turundaja Hando Sinisalu küsis irooniliselt, et kas siis peaks tegema keelatud raamatute nimekirja, mida lapsele mitte anda? Ta rõhutas, et meil on olemas reklaamiseadus ning kui seda ei rikuta, peaks olema kõik korras. Ka ajalehel peaks olema õigus valida, kellega ta äri ajab.

Sinisalu meenutas, et ajal, kui tubakareklaam oli veel lubatud, oli palju ajalehti, kes eetilisel põhjusel ei avaldanud tubakareklaami. Samuti võiks käituda reklaami avaldaja, kui talle ei tundu mõne raamatu reklaamimine kohane – see on reklaami avaldava ettevõtte valik.

Siiski möönis Sinisalu, et ehkki iga paari aasta tagant reklaamiseadust uuendatakse, jookseb see ikka päriselu sabas. Ta viitas näiteks Facebookile, mis tegeleb väga palju reklaamide piiramisega, ka nende, kus reklaamitakse päris süütuid asju. “Ettevõtete sotsiaalne vastutus kasvab ning nad võiks rohkem tegeleda eneseregulatsiooniga – võimalik on ju võtta seisukoht. Kõige hullem valdkond on see ilu ja tervisetooted, kus on väga raske aru saada, kas keegi on selle eest maksnud või tõesti keegi arvab, et tegu on hea tootega,” osutas ta.

Sinisalu sõnul ei tohiks õiges ajakirjandusväljaandes reklaamiosakond ja toimetus omavahel üldse suhelda, et reklaam ja sisu oleks lahus – isegi kui juhtub näiteks, et lennureisi reklaam ja lennuõnnetust käsitlev sisu satuvad ühele lehele. See näitabki reklaami ja sisu omavahelist sõltumatust.

Siiski võiks Sinisalu hinnangul kirjastaja kehtestada teatud toodete nimekirja, mida nad ei reklaami – näiteks, et nad ei võta vastu reklaame mõnelt saatkonnalt või raamatukirjastustelt.

Jätkates eneseregulatsiooni teemat, küsis Sinisalu: alkoholivaba õlle reklaam – mis see on? “Kui ühes versioonis on null protsenti alkoholi, kuid kutsub ikka ka alkoholi sisaldavat toodet tarbima. Tarbija õpetamine pole lihtne, sest isegi eksperdil on vahel raske aru saada, mis on reklaam,” osutas ta kitsaskohale.

Ta tõi välja ka probleemi, kui veebiväljaandes loetakse vaid pealkirja, ehkki sisu võib olla erineva rõhuasetusega – seda ei taheta või ei saada lugeda, kuna sisu on maksumüüri taga.

Sinisalu tõi näiteks Google fenomeni, et tegu on väga hea tasuta teenusega ning väärtus, mille me sealt saame, on suur.

“Miks me peaks eeldama, et see on tasuta ning selle maksavad kinni reklaamiandjad. Tulevikus võib olla nii, et võid maksta reklaamivaba google eest,” nägi ta võimalust. “Kes ei soovi maksta, on valmis andma oma privaatsuse selle eest, et ta tasuta sisu saaks lugeda ning lubab endale mistahes infot kaela määrida.”

Siiski nägi ta siin ka probleemi, et võib kujuneda välja suur kihistus ning tekkida lausa infoeliit, kes on nõus maksma ja saab adekvaatset infot.

Valeuudised ohustavad ka reklaamiandjate mainet

Omaette teemana puudutas Sinisalu brändi ohutust, mis kerkis esile juba eelmiste USA valimiste ajal, kui ehitati palju valeuudiste lehekülgi. “Mida hullem sisu oli, seda enam seda loeti ning sinna ilmusid ka väga soliidsete firmade reklaamid,” meenutas ta tekkinud probleemi. Sellele vastukaaluks tekkis võimalus luua valge nimekiri, et reklaami võib näidata väga kindlates keskkondades.

Sinisalu sõnul on siin üleüldisem õppetund, et ei maksa esimest allikat kohe usalda, vaid tuleks kontrollida infot veel teist korda. “Kunagi ei tohi esimese väite peale võtta seda puhta kullana. Kui loed sisuturundusartiklit, mis kiidab näiteks mõnda automudelit, tasub vaadata teisi allikaid. Ära kujunda oma arvamust ainult ühe infokillu abil,” soovitas ta.

Siiski osutas Sinisalu probleemile, et koroonateemalise info puhul on ka ametlikest kanalitest tulev info vastukäiv, et milline vaktsiin ja kellele on ohutu või ohtlik.

Kõige hullem on tema sõnutsi see, et info – mis ikka on õige või vale -, muutub ajas ning on ka poliitiliselt kallutatud. Ta meenutas, et isegi riiklikud autoriteedid rääkisid eelmisel kevadel, et maske pole vaja igal pool kanda – põhjus oli toona selles, et sooviti hoida defitsiitseid maske eesliinitöötajatele.

 “Demokraatia oludes taandub see ikkagi kodanikule, kes peab ise suutma otsustada, et ta sõnavabaduse infovoos suudaks õigeid otsuseid teha ja ellu jääda,” ütles ta. “Meil on demokraatlik riik, kus kõik saavad öelda oma isikliku arvamuse koroona koha pealt, ka valitsuse tasemel.”

Teine äärmus oleks tema sõnutsi diktatuur ja tsensuur, kus meil oleks ametlik infotund, kus öeldakse lõplik tõde. “Sellest ajastust me tuleme ning seda ei igatse keegi tagasi. See oleks halb valik, me eelistame vaba sõna ja sellega kaasneb vajadus oma peaga mõelda,” ütles ta.

Sinisalu sõnutsi pole meil ühte välja kujunenud autoriteeti koroona küsimuses. “Ratsionaalsete argumentidega ei saa ümber lükata usku, et koroona on superrikaste vandenõu. Teaduslike argumentidega vaidlemine ja sellise kirjanduse keelamine ainult tsementeerib nende inimeste usku – neil oli ju õigus, kuna valitsus selle ära keelas!”

Infomanipulatsioonide ekspert Priit Talv pidas alati vastutavaks kanalit, mis mingit valeinfot ning pooltõdesid levitab ning reklaamiseadus ei pruugi seda teemat katta. Ta möönis, et kui väljaanne on sisuturundust täis – mis on kallutatud info -, siis see paratamatult mõjutab tarbijat.

“Facebook on küsinud, et andke meile regulatsioonid, me järgime neid. Kuid teadlikkus on siiski päästerõngas, sest me ei saa kõike reguleerida,” osutas ta.

Talv meenutas, et kui libauudiste portaal lugejakiri.ee hakkas oma asju Facebookis jagama, ei saanud paljud aru, et tegu on naljaga.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.