“Minu poja niigi lühike süütenöör on eriti pärast mõnd adrenaliinirohket arvutimängu eriti lühikeseks muutunud. Ma ei mäleta, et ta enne arvutisõltuvuse küüsi sattumist nii palju nutnud või raevu oleks läinud, ropendamisest rääkimata,” kurdab kümneaastase poisi ema Diana. “Poja keskendumisvõime koolitööde tegemisel on nõrgenenud, ta ei pea kinni söögiaegadest.” Koroonaaeg on lapsed veelgi rohkem ekraanide ette naelutanud – iga päev istub tundide kaupa netis 97% lastest.
“Minu kümneaastane poeg hakkas eriti agaralt arvuti ees istuma aasta eest alanud distantsõppe ja liikumispiirangute ajal, mil lisaks kõikvõimalikes eri keskkondades pealesurutud koolitundidele kolis netti ka suhtlus sõpradega,” kirjeldas kolmandas klassis käiva poja ema Diana.
“Oma kodukontori töö tõttu ei saanud ma lapsele isiklikku sülearvutit lubada, seega pani poisile tema oma lauaarvuti kokku IT-spetsialistist isa. Ja sealtmaalt alates oli kuri karjas: vaevu Zoomi-tundidest vabanenud, algasid arvutimängud, alates esialgu üsna süütuna tunduvast Minecraftist, lõpetades Robloxi eri mängudega, kus veedetakse klassikaaslastega tunde järjepanu. Lisaks vaatab poiss TikToki ja YouTube’i klippe või muid videoid, mis – tõsi küll – on ehk kohati isegi harivad, kuid põhitendentsi, ülearuse arvutikasutuse, probleemi see mõistagi ei vähenda.”
Koroonapandeemia on laste ja noorte psühholoogilisi probleeme süvendanud. “Isoleeritus tekitab sageli üksildustunnet ja muremõtteid ning mõistagi annavad praegused piirangud ja pinged hoogu juurde ka eri sõltuvuste tekkele, olgu nendeks nutisõltuvus, alkohol või muud mõnuained,” tõi välja SA Tallinna Koolitervishoid kooliõde Elis Singh Sunar. Kooliõe kinnitusel mõjutab praegune kriisiolukord eriti teismelisi, kes on niigi haavatavad ning hellad oma murdeeaga kaasnevate muutuste tõttu.
Suvel piirangud lõdvenesid ja Diana poeg veetis rohkem aega mänguväljakutel. Talvel aga jätkus kõik endistviisi arvuti taga. “Kõik kordub sarnaselt eelmise kevadega – kohustuslikest koolitundidest pääsenud poisid suunduvad kohe oma mängude manu, mis kestavad tunde järjest,” nentis Diana. “Ja see on kahjuks massiline. Tean lapse klassikaaslasi, kes veedavad arvutis veelgi rohkem aega kui minu poeg – teinekord laps ütleb magama minnes, et näe, klassivend mängib ikka edasi… sealjuures on kell juba üksteist öösel!”
Areng või pidur?
Diana ei usu, et arvutimängud laste ajutööd, reageerimiskiirust või inglise keele oskust soodustaksid. “Küll aga on kaasnenud terve rida negatiivseid nüansse, millest peamisena olen täheldanud poisi niigi üsna lühikese süütenööri veelgi lühemaks muutumist – iseäranis mõnd adrenaliinirohket mängu sõpradega mängides –, keskendumisvõime nõrgenemist koolitöödes ning vastuhakku söögiaegadest ja koolitööde tegemisest kinnipidamise palvetele. Ka ei mäleta, et laps varem, enne arvutisõltuvuse küüsi sattumist nii palju nutu- või raevupurskeid oleks saanud, ropendamisest rääkimata.”
Enim konflikte suhetes vanemate ja klassikaaslastega tekitavad Diana sõnul just lapse arvutimängud. “Ühe kurioosumina käis poiss mulle nii kaua peale, kuni lubasin kogu tema sünnipäevaks saadud raha kulutada mingi järjekordse mängu peale – laps isegi ei soostunud kaaluma mõne reaalse mänguasja ostmist!” rääkis ema. “Kui veel paari aasta eest köitsid teda legod, puldiautod ja Nerfi-püssid, ei tundu praegu peale arvutimängude leiduvat ühtki teist asja või tegevust, mis suudaks konkurentsi pakkuda. Kui teen ettepaneku õue jalutama või rattaga sõitma minna, vastab poiss, et ei huvita, ja lisab – iseenesest üsna targasti – et kuule emme, minuvanused ei käigi enam tittede mänguplatsil ronimas, kõik mu sõbrad on arvutis. Tõepoolest, ma ei saa varateismelisele keelata niigi vähest suhtlust omaealistega, kui kogu riik on lukku pandud ja meelelahutusvõimalusi napib.”
Lapse arvutikasutus on tekitanud peres koguni lahkhelisid abikaasade vahel – erinevalt Dianast ei näe tema mees poisi meelelahutuses mingit probleemi. “”Aga sa ise istud ju ka kaheksa tundi arvuti ees,” kasutab abikaasa täiesti kohatut võrdlust, soostumata mõistma, et on suur vahe, kas oma möödapääsmatut ametitööd teeb helendava ekraani ees täiskasvanu või tundliku närvikava ja puuduliku eneseregulatsiooniga kümneaastane koolipoiss,” kurtis Diana.
“Viimatisel koolivaheajal olid meil igapäevasteks draamadeks olukorrad, mil õhtul töölt koju tulles ja last arvuti eest leides küsisin kodus töötanud mehelt, kaua poiss sel moel aega on veetnud – praktiliselt kogu ärkveloleku aja! Mees ei leia, et see oleks probleem, vaid on veendunud, et laps on arvutisse “kadumisest” alates hoopis iseseisvamaks arenenud – ei vaja pidevat tähelepanu ega tegelemist, vaid leiab endale ise ajaviidet.”
Võimalus murede eest põgeneda
Diana tunnistas, et kohati ta lihtsalt ei jaksa lapsega (ja mehega) võidelda: “Mis alternatiivi oleks mul pojale pakkuda, kui ma ise samal ajal kõrvaltoas oma ametitööd teen?” küsis ta. “Ma ei saa tööpäeva keskel põrutada jalgratastel loodusse, aga omaalgatuslikult poiss õue minema ei soostu. Mida tal olekski üksinda kortermaja hoovis teha? Või nelja seina vahel väikeses korteris? Mis tahes kokkulepete ja piirangute katsed arvutikasutusaja vähendamises on kaasa toonud vaid omavahelisi riide ja lakkamatut kiunu. Kas peab lihtsalt ootama ja lootma, et ehk kasvatakse arvutisõltuvusest ise ajapikku välja?”
Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse tegevjuht, kliiniline psühholoog Pille-Riin Indermitte (pildil) nõustus, et seoses aastapäevad kestnud distantsõppega veedavad alg- ja põhikoolide lapsed senisest veelgi rohkem aega arvutiekraani ees. Ka suhtlus sõpradega käib enamasti vaid netis. “Samas ei saa öelda, et kui lapsed ja noored omavahel netis suhtlevad, oleks see halb,” täiendas Indermitte. “Pigem oleks halb isoleeritus sotsiaalsetest suhetest. Paljud lapsed ja noored just vastupidi ootavad kontaktis olemist, ja kui see taas võimalik on, tuleks sotsiaalseid kontakte soodustada ja suhtlust netimaailmas vähendada.”
On siis lapsed täiskasvanutest altimad digisõltuvuse tekkeks? “Arvutisõltuvuse all peetakse sageli ekslikult silmas arvutis veedetavat aega,” lausus Indermitte.
“On noori, kes mängivad mitmeid tunde päevas, kuid neil on kõik muud kohustused täidetud, hinded head ja neil on ka muid hobisid. Aga leidub neidki, kel paaritunnisest mängimisest tekivad meeleolumuutused, nagu nt kiire ärritumine ja soovimatus kohustusi täita. Tänases koroonaolukorras ei saa me juba seetõttu rääkida ajast, kuna distantsõppe ajal on õppimine video vahendusel vältimatu,” märki ta.
“Kui me räägime sõltuvusest, on selle taga mingi konkreetne tegevus – antud kontekstis arvutis- ja/või nutiseadmes. Enamusel meie nõustamiskeskusesse pöörduvatest inimestest on selleks tegevuseks arvutis mingi kindla mängu mängimine. Lapsel on aju alles arenemas ja seetõttu on tal võrreldes täiskasvanuga raskem mõista põhjus-tagajärg seoseid, reguleerida oma emotsioone ja lõpetada talle meeldivat tegevust. Arvutimängud pakuvad kiiret positiivset tagasisidet, uudsust ja põnevust, aga ka võimalust igapäevaprobleemide eest põgeneda.”
Ei sõltu vanusest ega ajast
Indermitte lisas, et arvutis ja nutiseadmes veedetav aeg ei sõltu vanusest. “Kui juba eelkooliealisele lapsele leida teda huvitav tegevus nutiseadmes ja seda tegevust mitte piirata, võib tal tekkida püsiv vajadus seda konkreetset tegevust teha ja kaduda huvi muude tegevuste vastu,” rääkis Indermitte. “Taas ei ole tegu aja veetmisega nutiseadmes, vaid selles, kas mingi konkreetne tegevus ei muutu ülemääraseks teiste tegevuste ees. Kui arvutis ja seadmes tehakse koolitöid, suheldakse, otsitakse vajalikku infot ja isegi mängitakse – ehk see tegevus seadmes on mitmekesine –, ei teki tavaliselt probleemset kasutamist. Tõsi on aga see, et poisid kipuvad tüdrukutest rohkem mängima ja mängimine võrreldes teiste tegevustega on kiiremini sõltuvust tekitav.”
Piirang pane kohe!
Probleemne käitumine ei teki üleöö, vaid on ajas süvenev. “Sekkuma peaks juba esimeste märkide korral: kõigepealt tekivad meeleolumuutused ja kiire ärritumine, kui konkreetset tegevust sooritada ei saa, ajaga sellele tegevusele kuluv aeg pikeneb ja ära hakkavad jääma muud hobid (nt laps ei taha enam trenni minna), koolis kipuvad ilmuma võlgnevused ja alanema hinded,” rääkis Indermitte.
“Eelpool kirjeldatud probleemid on vastuseks, miks lapse arvutikasutust peab piirama. Aga enne tuleb selgeks saada, mis on tegevus, mida piirata. Tänases maailmas ilma seadmeta pikalt hakkama ei saa. Seega ei pea piirama kogu tegevust arvutis või nutiseadmes, vaid seda konkreetset, millesse laps on n-ö kinni jäänud.” Ka on oluline olla teadlik oma lapse huvidest ja tegevustest arvutis – siis on võimalik märgata käitumise muutuseid ja kohe reageerida, kui mingi tegevus hakkab muutuma ülemääraseks teiste tegevuste ees.
Kokkulepped ja piirangud on mõistagi individuaalsed, kuid Indermitte soovitab enne nutiseadme soetamist läbi arutada, milleks see on ette nähtud. “Kui lapse soovi kohaselt talle ostetakse võimsam arvuti mängude mängimiseks ja ühel päeval leitakse, et ta liiga palju mängib, on keeruline varem soositud tegevust keelata,” tõi Intermitte välja. “Piirid ja vajadused tuleb kohe kokku leppida – siis on kõigil selge, millised on ootused ja võimalused.”
Sageli võib tunduda, et helendavate ekraanide ette kleepunud last ei huvitagi alternatiivsed tegevused, kuid Indermitte julgustab, et reeglina hakkab muu elu taas huvi pakkuma, kui probleemne tegevus arvutis on piiratud. “Tuleb aga mõista, et huvi tavaelu vastu ei taastu päevaga,” hoiatas ta. “Paljud pered on leidnud toredaid ühiseid ajaveetmise võimalusi, olgu selleks lauamängude mägimine, väljas liikumine vms, mis vaheldust pakub.”
Diana näite peale toonitas Indermitte veel kord, et probleem ei ole niivõrd ekraani ees veedetavas ajas, vaid konkreetses arvutimängus. “Pealegi sai laps võimaluse mänguraha peale kulutada, ehk ühelt poolt on luba, teisalt keelud,” lisas psühholoog.
“Ka on kodus vanemate vaheline erimeelsus mängimise osas, millest laps saab erinevaid sõnumeid. Kõigepealt tuleb omavahel kokku leppida, milline aeg on mõistlik mängimisele kulutada. Kümneaastase lapse puhul oleks see 1-1,5 tundi päevas. Mängimine on meelelahutus ja meelelahutus järgneb kohustuste täitmisele. Kui kaaluda nõustamiskeskusesse pöördumist, toimub selles vanuses laste probleemide puhul perenõustamine, sest ilma pere toeta ei ole laps ise võimeline seatud eesmärke ellu viima ja oma tegevuse piiranguid kontrollima.”
Mida teha, kui laps või noor on digiseadmest sõltuvuses?
• Oluline on see, et mõlemad vanemad (aga ka koos elavad vanavanemad, sugulased, vanemad õed, vennad jne) oleksid ühel meelel, millal ja kuidas digiseadmeid kasutada.
• Lapsed tõlgendavad sageli ükskõik millist küsimust tema käitumise kohta kriitika või süüdistusena. Ära ütle, et ta teeb valesti. Ütle, et oled mures konkreetsete nähtuste pärast, nt lapse väsimus, hinnete halvenemine, hobidest loobumine, sõpradega vähenenud ajaveetmine vms.
• Motiveeri last oma tegevuste kohta digiseadmes nädala või paari jooksul päevikut pidama – sealt saate mõlemad olulist informatsiooni selle kohta, millised tegevused on ülemäärased ja kuhu peaks piirid seadma. Proovige koos lapse endaga mõistlikud reeglid ja piirid luua. Anna ka lapsele õigus oma arvamust avaldada. Jälgi kooskõlastatud reeglite täitmist.
• Vajadusel too lapse digiseade ära tema magamistoast ja aseta see rohkem läbikäidavasse ruumi. Ole kursis sellega, mida laps seadmes teeb ja kasuta seda võimalusena kontakti loomiseks temaga – rääkige omavahel, mida laps seal teeb ja mis talle selle juures meeldib.
• Kui sa vähendad või piirad lapse digiseadmes veedetavat aega, siis tuleb nendeks vabadeks tundideks leida uusi tegevusi, mis talle meeldivad ja positiivseid elamusi pakuvad. Uus tegevus peab olema samuti põnev, see ei tohi olla ainult kohustus või lapse jaoks ebahuvitav. Püüa leida aega ühistegevusteks kogu perega.
• Kui laps hakkab sinu sekkumiste vastu mässama, lase esimesel tormil vaibuda. Kinnita talle, et mõistad tema tundeid. Too välja kasud, mida ta saab, kui koostööd teeb. Too näiteid, et ka teistel lastel on tekkinud probleemid seoses arvutisõltuvusega, kuid nad on leidnud viisid, kuidas seda piirata. Kinnita, et oled talle toeks muutuste ajal.
• Hangi infot tegevuste kohta, mida laps digiseadmetes teeb. Kui laps näeb, et mõistad tema tegevusi ja huvitatud sellest, on kergem argumenteerida ja mõistlikke reegleid välja pakkuda.
• Kui lapsele on kehtestatud digiseadme kasutamise piirangud, kuid sa ise oled igal vabal hetkel samuti digiseadmes, siis varem või hiljem tunneb laps, et talle tehakse ülekohut. Pigem näita eeskujuga, et digiseadmeid kasutatakse vaid vajadusel ning seejärel tehakse muud.
• Kui laps siiski ei suuda oma mängimist piirata, probleemid jätkuvad ning teie omavahelised suhted on muutunud halvaks, siis on kasulik otsida mujalt abi. Abi saab nt koolipsühholoogilt või hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskusest. Info www.15410.ee. Vastuvõtule registreerumiseks helista telefonil 15410 või kirjuta info@15410.ee. Digisõltuvuse ravi on tasuta. Nii lastele kui ka täiskasvanutele pakub nõustamist ka www.peaasi.ee
(Allikas: hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskus)
Lapsed suhtlevad netis inimestega, keda nad päriselt pole näinud
• Interneti kasutamine on muutunud Eesti laste igapäevaelu lahutamatuks osaks: 9-17-aastastest lastest 97% kasutab internetti iga päev vähemalt ühest seadmest.
• Venekeelsetest peredest pärit lapsed kasutavad tavalisel koolipäeval internetti veidi kauem kui eestikeelsetest peredest pärit lapsed. Näiteks vaid 6% eestikeelsetest peredest lapsed veedavad veebis aega rohkem kui kuus tundi nädalas, samal ajal kui venekeelsetest peredest laste osa oli 14%
• Uute sõprade ja kontaktide otsimisel on laste võrgusuhtluses suur roll. Peaaegu pooltel (46%) lastest oli olnud võrgus kontakt kellegagi, keda nad polnud silmast silma kohanud
• Eesti vanemaid võib endiselt pidada laste internetikasutamise ja turvalisuse aktiivseteks vahendajateks. Enamik vanemaid (92%) ütlesid, et nad olid oma lapsega rääkinud sellest, mida laps internetis tegi, ja 59% oli andnud nõu Interneti turvaliseks kasutamiseks.
(Allikas: Üleeuroopaline laste internetikasutuse uuring EU Kids Online Eesti 2020)
