Keset head elamurajooni peaks olema kindlasti park, autoteed peaks asuma elumajadest ja lasteaedadest eemal. Nii võib kokku võtta Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juhataja asetäitja Oliver Alveri nägemuse heast linnaplaneerimisest, mida linnas juba praktiseeritakse. “See, et Tallinn on keskelt liblikakujuline pole mitte takistus, vaid võimalus,“ lisab ta. «Kui liiklust ja ühistransporti hästi korraldada, siis saab linnakeskusest mõnus kokkusaamiskoht.“

Nii mõnigi linnaehitaja arvab, et linn kulutab planeeringute menetlemise peale liiga kaua aega. Ja tavalised elanikud pole rahul, et justkui üleöö kerkis nende kuskil kodutänavale mõni kolemaja, nad ei teadnud sellest midagi ja neil polnud võimalust seda takistada. Kas olukord on tõesti nii hull?

See otseselt nii ei ole, et linnaplaneerimisamet venitab planeeringutega ja et need asjad on kuidagi tahtlikult käest ära. Põhiline probleem on, et kui me uut linnaruumi loome, siis oluline on lõppkvaliteet, mitte kiirus, kuidas me seda teeme. Arvan, et kõike saaksid nii planeerijad, arendajad kui ka linnaplaneerimisamet paremini teha. Kui mõelda, kuidas saaksime paremat linnaruumi luua ja seda ka kiiremini menetleda, siis hea näide on Kadaka puiestee 136 arendamine. Seal korraldati uue elamurajooni loomiseks arhitektuurivõistlus. Moodus, kuidas seda elurajooni loomist kavandati ja menetleti, on minu arvates andnud päris hea, et saaksime kõigile sobiva lõpptulemuse.

Mis selle Kadaka pst 136 planeerimise heaks teeb? Kas see, et korraldati võistlus ja kõik said kaasa rääkida?

Seal oli vaja muuta heaks linnaruumiks tühi, üsna käest ära jäätmaa. Üks võimalus selleks on vaadata üle üldplaneeringu võimalused, arendaja soovid, keskkond ja ümbrus. Sellest kõigest lähtuvalt võtta üks lahendus ja hakata sinna hooneid panema. Siis järgneb bürokraatlik planeerimise menetlus.

Teine võimalus on enne planeeringu algatamist ja bürokraatiaga  vaadata läbi erinevad arendusvõimalused, mis sinna teha saaks. Arhitektuurivõistlus on selleks kõige parem moodus. Antud juhul viidi läbi kuue osalejaga arhitektuurivõistlus, neile kõigile anti ühtemoodi ülesanne ja erinevad bürood pakkusid oma huvitavaid lahendusi. Kasulik selle juures on, et me analüüsime eelnevalt läbi juba erinevad lahendused ja loodame, et tänu sellele on ka lõpptulemuse saavutamine kiirem. Meil on ju teada kuhu täpselt suunduda tahame ja see muudab ka planeerimise protsessi kiiremaks ja selgemaks.

Kas see siis tähendabki, et iga suurema ja tähtsama ala korral võiks korraldada arhitektuurivõistluse? Kas see just vastupidi kaua aega ei võta?

Ideede kogumiseks on erinevaid mooduseid. Arhitektuurivõistlus on üks neist ja see võiks olla ka tulevikus rohkem nii.   Kui võrrelda arhitektuurivõistlusele kuluvat aega ja üldise planeerimisprotsessiga, siis võistlus võtab võib-olla mõne protsendi kogu ajast. See on paari kuu küsimus, et saada suhteliselt head tulemused.

Kuidas siis erinevate tööde hindamine Kadaka teel käis? Mida arvestasite, et jäätmaale tekiks midagi ilusat ja sobivat?

Üks esmapilgul huvitavamaid ja efektsemaid töid oli võistlustöö “Kullakaev”. Seal on päris huvitavalt ja mitmekesiselt lahendatud autode parkimine  ja majadevahelise keskkond. Hästi oli siin paigutatud lasteaed ja ärihoone. Miinustena nägime , et ala oli läbipääsuteedele suletud, ligi ei pääsenud nt prügiveo ja päästeameti autod. Krundilt läbi pääsemine ning hoonestus oli natuke liiga ühtlaselt laiali jaotatud, mistõttu ei tekkinud head konkreetset parki.

Teine võistlustöö “Sild” oli huvitava ja mitmekesise hoonestusega, aga kohe jäi silma, et parki läbis autotee. See muudab pargi  natuke laiemaks autotee koridoriks, mis ei meeldinud ühelegi žüriiliikmele. Park oleks pidanud olema ikka täitsa autodest eraldatud.

Kaks võistlustööd – “Kevadik” ja “Pank” olid sarnased väga head ja kõrgetasemelised tööd. Neil on keskel üks selge park, sellega samas ääres on lasteaed ja kõrval on ärihoone ning elamud asuvad ümber park. ”Kevadiku” pluss oli, et lasteaed oli juurdepääsetavam. Samas miinus on see, et nad on surunud autotee hästi krundi serva, kus on kortermajad. Majade akende alla autotee paigaldamine ei sobi. Kui sellega edasi minna, oleks vaja suurendada naaberhoonete kaugust autoteest.

žüriile meeldis kõige rohkem töö “Vaata aeda”, mis lõi inimväärse elukeskkonna. Kuskil ei olnud kõrgeid kaheksakorruselisi maju, keskel on suur park, ümber kvartali on mõnus hubane sisetänav. Ka parkimine on hästi paika pandud. Miinusena võib välja tuua, et lasteaia mänguala oli kahelt poolt autoteedega piiratud. Lasteaed võiks olla nii tehtud, et mängimisala on võimalikult pargi ääres. Selline väike muudatus tuleks siin läbi viia.

Planeerimine tundub olevat selline kompromisside otsimine. Kui raske tegelikult on tegelikult arendaja ja paljude naabruse elanike soovidega arvestada?

Jõuame tagasi selle juurde, miks asjad nii kaua aega võtavad. Aega võtavadki just sellepärast, et neid, kellega linna planeerides on vaja kompromissini jõuda, on väga palju. Eesti on demokraatlik riik, me peame kõigiga arvestama.

Vahel jäävad mõned vajalikud ehitised ehitamata, sest keegi on selle vastu. Näiteks kunstiakadeemia maja ei saanud kerkida, sest üks naaber polnud sellega nõus. Samas paljud elanikud kurdavad, et neil ikka pole piisavalt sõnaõigust enne, kui mõni ehitus lahti läheb. Kas siis inimestel on liiga palju või liiga vähe sõnaõigust?

Sellele on võimatu vastata, kust läheb tasakaal ja kui palju peaks naabritega arvestama, neid kaasama ja nendega kokku leppima. Kunstiakadeemia näide on väga radikaalne, see rikkuski ühe koolihoone rajamise tema ajaloolisel krundil ära. Väga tihti tulevad märkused ja ettepanekud liiga hilja. Inimesed ei tea, kuidas bürokraatlik protsess käib. Hea on võimalikult protsessi alguses saada hästi selge ruumiline eesmärk, kuhu me liigume. Praegugi räägime ja tutvustame võistlustöid, et inimesed oleksid teadlikud sellest ja saaksime võimalikult varajases faasis info kätte. Teisest küljest tuleb ka natuke arendajaid kaitsta, sest kui need asjad jäävadki lõpmatutesse vaidlustesse, siis jääb see asi seisma. Arendajad peavad ka saama selgelt oma asjadega edasi liikuda. Kui meil ei oleks arendajaid, kes ehitavad linna, siis kogu Tallinn jääkski seisma ja Ülemiste vanake saaks meid üle ujutada.

Suuri paneelmajade rajoone ehitati nn vabaplaneeringu järgi, mis andis odavalt kõigile majadele piisavalt valgust. Samas kadusid ära privaatsed tagaaiad ja majade leidmine muutus raskeks. Millised on tänapäeva suunad linnaplaneerimises?

Sellele ma ei oska üheselt vastata. Näeme, kuidas on enne tehtud ja me kopeerime seda. Tihti kipub linnaplaneerimine olema mingi toimiva lahenduse kopeerimine. Meie soov oleks, et me mitte ei kopeeriks, vaid iga uue elamurajooni rajamisega katsetaksime ja prooviksime leida uuemaid lahendusi. Sealt jõuame tagasi arhitektuurivõistluse juurde, läbi mille saame näha uusi ja huvitavamaid lahendusi. Võidutöö oli hübriid erinevatest varasematest lahendustest ja see meeldis kõigile. Arhitektuurivõistlus ongi lahendus millega saame näha reaalseid pilte uuenduslikest elurajoonilahendustest.

Paneelmajadele ennustati esialgu eluiga 50 aastat. Aga mis te arvate, kas need peavad kõpitsedes veel sama kaua vastu?

Ajalugu on näidanud, et hooned kipuvad kauem püsima, kui me ette arvame. Kui palju aastasadu on nt vanalinna hooned püsinud. Või vaatame puitasumeid, mille puhul arvati ammu, et need mädanevad ära ja lükatakse ümber. Ma arvan, et ka paneelelamuid saab üsna pikalt veel parandada ja remontida. See on hea näide ka sellest, et kui me midagi ehitame ja planeerime, siis peame selle väga põhjalikult läbi mõtlema. Kui juba korra millegi ehitame, siis jääb see püsti väga pikaks ajaks.

Kuidas neid paneelmajade rajoone saaks elamisväärsemaks muuta?

Kõige paremini oskavad neid elamisväärsemaks muuta need samad inimesed, kes seal elavad. Tegelikult on ka nendes paneelelamute rajoonides tekkinud omad kogukonnad, oma piirkonna eestvedajad. Tehakse kogukonnaaedu, arutatakse kuhu millised mänguväljakud teha, kuhu võiks tulla skulptuurid, vaateplatvormid ja platsid. Kohalikud saavad kõige paremini oma kodupaika paremaks muuta ja kaasa rääkida selle elukeskkonna parandamisele. Näiteks Lasnamäel toimub selline asi juba väga aktiivselt.

Kogukonnaaiad aitavad inimestel tuttavaks ja kogukonnal tugevamaks saada. Samas on need muutnud paneelmajade ümbruse ilusamaks. Kui roheline linn Tallinn üldse on?

Tallinn on roheline linn, aga küsimus on, milline see rohelus on. Vaadates aerofotot on meil rohelust palju, aga küsimus on selles, kas see on jäätmaa või mõtestatud ja kasutatav rohelus. Mõtestatud ei pea tähendama, et kõik on Kadrioru park. Seda me ei taha ja me ei jaksakski seda kõike hooldada. Samas peab rohelus olema inimestele hästi kasutatav. Ma arvan, et siin on meil veel pikk tee minna. Rohealad võiksid olla paremini mõtestatud. Rohealad linnas ei peaks olema väljalõigatud rohelised tükid siin-seal, vaid need võiks moodustada ülelinnalise rohelise võrgustiku, mis oleks vabaaja veetmise koht inimestele. Kui tahad pikemalt jalutada, siis sa ei pea istuma autosse ja sõitma Nõmmele Piritale või veel kuhugi kaugemale, vaid et võiksid Tallinna kesklinnas panna endale jooksujalanõud jalga ja joosta kogu aeg mööda rohelist parki. Rohevõrgustik tähendabki seda, et kõik kõnniteede ääred on puude või taimedega ümbritsetud ja võid käia ühest linna otsast teise nii, et sa rohelusest ei väljugi. See oleks ideaalne.

Hea näide rohevõrgust on arendatav putukaväil, kus jäetakse muru niitmata, et seal oleks putukatel ja lindudel hea olla. Kui palju selliseid kohti veel peaks olema?

See on hea algus, esimene samm rohevõrgu suunas. Meil on siit palju edasi minna ja ma arvan, et võiks veel palju kilomeetreid olla taolisi asju nagu putukaväil. See iseenesest ei sega linnaarengut hoonestuse mõttes. Hooneid saab ikka ehitada, see ei tähenda, et terve linn oleks mingi karjamaa, aga sellised teistsugust vaba aja veetmise kohta pakuvad rohelised vööndeid võiks olla palju rohkem.

Kas moodne linn on roheline ja energiasäästlik?

Jah, moodne linn on roheline ja energiasäästlik. Küsimus on selles, kuidas me seda rohelist linna loome.  Tuleks tunnistada, et Tallinn on üsna pikalt arenenud nii, et avalik linnaruum on transpordikoridor või liiklusvoogude lahendamise koht. Meil on linnas vaja liikuda ja ei saa eitada, et see nii jääb. Samas liikumise saaks ümber vaadata selliselt, et inimese, kes sealsamas transpordivoogude vahel elab, elukeskkond muutuks paremaks. Selleks on vaja teatud balanssi muuta ja rohkem rõhku panna väga hästi toimivale ühistranspordile. See aitaks muuta elukeskkonda linnas paremaks, rohelisemaks ja energiasäästlikumaks.

Kui palju suudab linnaplaneerimine inimeste harjumusi muuta? Näiteks Soo tänavale ehitati autotee kitsamaks, et jalakäijatel ja jalgratturitel oleks rohkem ruumi. Vanalinna on tulnud jalakäijate alasid ja Noblessner ja Rotermanni kvartal on puhtalt jalakäijate alad.

Linnaplaneerimsiega saab väga palju inimest harjumusi muuta, kas positiivselt või negatiivselt, sõltub muidugi kelle vaatenurgast näha. Soo tänava näide on väga hea sellest, kuidas väga lihtsa väikese muudatusega muudeti radikaalselt keskkonda. Enne oli seal kaks autorida, mis sõitsid ühes suunas. Autojuhtidele jäi olukord enam-vähem samaks. Ometi tekkis sinna lai jalgratta- ja jalakäigutee, mis on kujunenud piirkonna promenaadiks. See on täiesti muutnud tänava ilmet ja elu selle ümber. Enne inimesed vältisid seda tänavat, nüüd minnakse sinna rõõmuga jalutama. Sellised väikesed muudatused on kõige paremad, kus lihtsate vahenditega me ei muuda ühte tänavakasutaja olukorda väga palju halvemaks ja samal ajal anname teistele väga palju juurde. Tagantjärele mõeldes oleks seal keskel võinud veel üks puiestee olla.

Kui palju on Tallinnas piirkondi, mida võiks muuta jalakäijate alaks, nagu on suur osa vanalinnast ning Noblessneri ja Rotermanni kvartal?  

Meil on tekkinud kaks radikaalset vastandumist, üks on autod täitsa välja ja teine on see, et autod on number üks. Tegelikult on auto normaalne meie linnas ringi liikumise osa. Autod peaksid olema ja see et me kuskilt ajame täiesti autod välja pole õige. Küsimus on balansis, kuidas ühistransport, jalakäijad ja jalgratturid koos igasuguste tõukside jm liikumisvahenditega mahuksid tänavale ära. Eesmärk ei ole see, et autod igalt poolt välja ajada, kindlasti mitte. Vaja on leida normaalne mõnus tasakaal.

Kui raske on sobitada uusi maju majade vahele, eriti, kui tegemist on miljööväärtusliku alaga?

Miljööväärtuslik ala tähendab ennekõike seda, et seal on teatud ruumilised väärtused. Nt Nõmmel on miljööväärtuslik see, et tegemist on metslinnaga, kus säilib kõrghaljastus ja männid ning hooned sulanduvad haljastuse vahele. Teine miljöö defineerija on hoonete suurus, et kõik oleks enam-vähem suuruselt sobivad ja nende vahele ei ehitataks väga suuri kolosse. Kolmandana tuleb see, milline näeb välja hoone fassaad. Meil kipub praegu Tallinna olema nii, et miljööväärtuslik tähendab, et fassaad peab olema vana kopeerimine, aga ei pea. Hoone võib olla väga moodne ja kaasaegne, aga sobida teiste miljööväärtuslike hoonete vahele. Tuleb aru saada, et miljöö ei ole fassaadi kujundamine, vaid keskkonda tervikuna sobimine.

Millised on Tallinna linnaplaneerimise eripärad?

Ennekõike on Tallinn minu kodulinn ja see teeb tema minu jaoks eriliseks ja tähelepanuväärseks. Kui räägime aga, et Tallinn on nagu liblikas, mis on keskelt kokkusurutud, siis see ei ole meile mitte takistus, vaid võimalus. Kui suudame enda liiklusvoogusid ja ühistransporti hästi korraldada, siis saame keskele ühe kontsentreeritud ja hea tihedusega ala, mis toob kahelt poolt inimesed kokku.