“Esmalt tuleks uurida läbi töötukassa, kas selles samas sektoris, kus inimene seni töötanud ehk siiski on mõni töökoht vaba, kuid samas ei tohiks karta ka valdkonna vahetust,” ütles sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Sten Andreas Ehrlich, kelle sõnul ei täitunud siiski ennustused, et töötuks jääb kriisis üle 100 000 inimese.

Need, kes umbes aasta tagasi ennast töö kaotamise tõttu töötuna arvele võtsid, nende jaoks hakkab läbi saama töötuskindlustushüvitise ja töötutoetuse aastane periood. Poliitikauuringute keskus Praxis toob oma värskes uuringus välja, et lähikuudel lisandub igakuiselt tuhandeid inimesi, kel saavad hüvitised läbi, kuid tööd ei paista Covid-19 kriisi tõttu endiselt.

On teil infot, kellest me põhiliselt räägime? Mis sektori inimesed need on?

Eks see kriis on kõige rohkem mõjutanud turismisektorit, teenindussektorit, võib-olla isegi laiemalt hotelle-restorane, aga ka kaubandussektorit, samuti nendega laialdaselt seotud ta ärisid.

Näiteks pesumajad on kurtnud, et kuna hotellid on suletud, ei ole linu, mida pesta, siis ka neil on äri lõppenud. Ja vahel on ka inimesed lausa koondatud.

Enamik Euroopa riike, nii ka Eesti, on püüdnud töötuse kiiret kasvu vältida makstes töötasu hüvitist või sellelaadseid toetusi, kus eeldus on, et inimesel ei ole tööd või tööandjal pole inimesele tööd anda täiskohaga ja riik siis võtab osa palga maksmise koormusest enda kanda.

Tundub, et see ei ole olnud väga viljakas siiski, sest umbes 20 000 inimest on jäänud aastaga töötuks?

Jah, kuidas võtta, me päris täpselt ju ei tea, mis oleks juhtunud, kui töötasu hüvitist poleks üldse makstud. Ennustused enne töötasu hüvitise maksmise maksma hakkamist olid, et töötuks jääb üle 100 000 inimese ja sellest märgist me oleme veel õnneks suhteliselt kaugel. Kui me meenutame näiteks eelmist majanduskriisi aastatel 2008 kuni 2010, siis täpselt nii läkski.

Töötuid ei olnud mitte 55 000 vaid üle 100 000 ja seda me oleme õnneks suutnud vältida. Aga tõsi on see, et kõiki töökohtasid see pole puudutanud. On ka päris palju neid inimesi, kes on töötuks jäänud ja töötus on kasvanud võrreldes selle seisuga, mis oli aastal 2019 umbes 20 000 inimese võrra.

Ja samas on kriis ja piirangud, et tegelikult ka tööd ei ole endiselt kusagilt võtta, mis nendest inimestest saab?

Alati esimene soovitus on kõikidele inimestele, kes on töö kaotanud, et tasub pöörduda Eesti Töötukassasse. See on esimene koht, kust saab abi töö kaotuse korral.

Eesti Töötukassa aitab nii tööd leida, vahendades töökohtasid, aitab järgmiseks töökohaks valmistuda, näiteks omandada uusi oskuseid, toetab uuesti kooliminekut või mõne koolituse läbimist ja maksab ka hüvitisi, nii töötuskindlustushüvitist, mida makstakse kuus kuni kaksteist kuud sõltuvalt inimese varasemast tööstaažist kui ka töötutoetust.

Kui inimestel on ka need hüvitised läbi saanud ja sissetulekut üldse ei ole, siis on võimalik pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, kus makstakse toimetulekutoetust.

Kui suur see on?

Tõsi on see, et see on väga väike, see on alla 300 euro, see sõltub väga palju küll perekonna suurusest, aga siiski toimetulekutoetus Eestis ei ole väga kõrge.

Praxise andmetel neid inimesi, kes taotlevad toimetuleku toetust, ei ole tegelikult väga palju. Milles asi on, miks inimesed ei kipu seda küsima?

Toimetuleku toetuse saajaid on mõnevõrra rohkem kui enne kriisi, see arv on kasvanud küll, aga mitte nii palju, kui arvati, eriti jälle võrreldes eelmise majanduskriisiga.

Eks siin võib olla erinevaid põhjuseid. Üks põhjus on see, et kuigi majanduses on rasked ajad, siis need ei ole nii keerulised kui eelmise majanduskriisi ajal ja seetõttu ka kasv ei saa olla nii suur.

Teine põhjus on see, et kuigi töötute arv on päris palju tõusnud 20 000 võrra, nagu me varem ütlesime, siis tuleb võtta arvesse, et pidevalt inimesi jääb töötuks ning ka leiab töökoha.

Täna on Eestis töötuid kokku umbes 55 000, aga võrreldes eelmise aasta 13. märtsiga on vahepeal töötuks jäänud umbes 110 000 inimest ja töö on leidnud 90 000 inimest.

See tähendab, et paljud inimesed, kes on täna töötud, on üsna hiljuti töötuks jäänud ja neile veel jätkuvalt hüvitisi makstakse, kuigi on ka neid inimesi, kellel üldse sissetulekuid ei ole.

Ja küllap see, et toimetulekutoetuseid veel väga paljudele inimestele ei maksta, viitab ka sellele, et on ka palju neid inimesi, kellel hüvitised, mida maksab töötukassa, jätkuvalt käivad.

Ja võib-olla kolmas element siin on, et toimetulekutoetuse taotlemine on seotud sellise stigmaga või kartusega, et inimesed ei taha pöörduda kohalikku omavalitsusse ning seda abivormi paluda.

See on selline teatav valehäbi, mida tegelikult ei peaks inimestel olema.

Need inimesed, kes on juba aasta aega olnud töötud ja nii öelda kukuvad töötuskindlustushüvitise seltskonnast välja, kuidas leevendada nende jaoks seda olukorda ikkagi?  Praxis on välja pakkunud mõned lahendused, näiteks pikendada töötuskindlustushüvitise saamise perioodi, kas selline lahendus tuleks kõne alla?

Jah, tuleb küll. Õigupoolest me oleme seda muudatust arutanud juba peaaegu et aasta aega või  üle ühe aasta. Ministeerium pakkus selle muudatuse välja juba aastal 2020 ühes väljatöötamiskavatsuses, mis puudutas töötuskindlustushüvitist ning selle reegleid.

Ja üks muudatusettepanek, mille me tegime, oli, et töötuskindlustushüvitise kestus võiks sõltuda majandustsüklist. See tähendab, et kui majanduses on head ajad, siis töötuskindlustushüvitis võiks olla senisest mõnevõrra lühem. Aga kui majanduses on halvad ajad, siis võiks olla töötuskindlustushüvitis mõnevõrra pikem.

Kuuekümne päevasest muutumisest on olnud seal juttu, näiteks halval ajal nagu täna, võiks olla kõige pikem töötuskindlustushüvitis mitte 360 päeva vaid 420 päeva. Selle ettepaneku taust on see, et kui mõelda ühe töötu olukorra peale näiteks aastal 2018 või täna, siis on ilmne, et aastal 2018 oli inimese olukord palju parem. Sellepärast et, võib-olla mitte kõikidel juhtudel, aga enamasti oli töökohta kergem leida. Töötuid oli vähem ja samal ajal vabasid töökohtasid oli rohkem.

Ja seega sellel ajal inimesed ei vaja ka nii pikka töötuskindlustushüvitist kui täna. See on see taust. Miks seda nii pikalt on arutletud? Sellepärast, et neid reegleid võib seada väga erinevalt.

Küsimus on, et mis on väga kõrge töötuse määr ning mis on väga madal töötuse määr.

Kuidas praegu olukord on?

Ehk see ongi selline hinnanguline küsimus, seda niimoodi metoodiliselt või poolteaduslikult hinnatakse sellise näite abil nagu loomulik tööpuuduse määr, mida arvutatakse nii, et võetakse arvesse riikide varasemaid töötuse määrasid erinevate majandustsüklite ajal, hinnatakse ka inflatsiooni ning püütakse siis neid arvestades leida, et mis on see töötuse määr, mille juures palgad iseenesest ei kasva väga kiiresti. Seda kutsutakse loomulikuks tööpuuduse määraks.

Eesti kohta hinnangud loomuliku tööpuuduse määra kohta jäävad vahemikku umbes 6,5 protsenti kuni 8,5 protsenti. Kõige madalam hinnang on rahandusministeeriumil, Euroopa Komisjonil, kõige kõrgem hinnang on Eesti Pangal. Ja kui lähtuda sellest kõige kõrgemast hinnangust, siis justkui selgub, et täna me olemegi selles loomuliku tööpuuduse määra juures, kus me ka pikaajaliselt peaks olema, samal ajal mõne teise hinnangu kohaselt me oleme kaks protsenti kõrgemal, kui see loomulik tööpuuduse määr justkui näitaks.

Aga ikkagi, kas siis pikendatakse töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi või mitte?

Mul on seda veel raske öelda, eks see sõltub sellest, et millise kokkuleppe me ühiskonnas selle osas saavutame. Need läbirääkimised kindlasti praegu käivad. Viimati kohtusime 7. mail ametiühingute ning tööandjate esindajatega ning just nimelt nende samade küsimuste üle debateerisime, et kui suur see vajadus on ja kas see süsteem peaks olema automaatne või mitte. Kui vaadata seda tööandjate vaatenurgast, siis kuigi on palju rohkem töötuid kui varem, siis tööandjad ütlevad, et tööjõu leidmine on jätkuvalt väga keeruline.

See on mingites kindlates sektorites, eks ole.

Isegi laiemalt, näiteks juba tänaseks on vabade töökohtade hulk suurem kui ta oli vahetult enne majanduskriisi puhkemist. Aasta 2020 alguses oli vabu töökohti vähem kui aasta 2021 mais.

Eks siin muidugi on ka hooajalisus mängus. Suvehooaeg on alati see, kus on rohkem töökäsi vaja, kuna algavad põllumajanduslikud tööd, avanevad erinevad turismivõimalused, loodetavasti ka sel aastal, siis tavaliselt suvel värvatakse rohkem inimesi kui talvel. Nii et tööandjad ka sellest vaatenurgast vaatavad, et neil on suveks vaja töökäsi. Kuigi töötuid on palju, siis kõiki töökohtasid ei õnnestu täita.

Aga inimene, kes on eluaeg töötanud turismisektoris, temal on lähitulevikus tõenäoliselt selles valdkonnas väga keeruline tööd leida.

Mis on selle inimese jaoks siis need võimalused või kuidas soodustada tööturule naasmist?

Esimene asi, mida inimene peaks enda käest küsima on see, et kas tal õnnestub uuesti leida töökoht selles samas sektoris, kus ta töötab või mitte. Turismisektori puhul on küsimus, et kas tema endine tööandja soovib teda värvata või mitte. Kui mitte, tasub vaadata, kas on samasuguseid vabasid töökohtasid mõnes teises ettevõttes ja kui see ei ole võimalik, tasub ka kaaluda ameti vahetamist või mõnda teise sektorisse tööle minekut.

Ümberõpe on üsna pikaajaline ja kallis. Ikkagi tahaks sinna jõuda, et kas on näiteks plaanis ka toetusi nagu mujal Euroopas on tehtud, näiteks lühiajalised toetused nendele, kes on tõesti olnud pikalt juba töötud, kas Eesti riigis on mõeldud selle peale?

On mõeldud, ikka on mõeldud, aga see, nagu ma ka varem ütlesin, et see küsimus on ju tegelikult selles, et mis see pikaajaline lahendus on? Kõige teravam ei ole töötuse probleem mitte suvel, nagu me rääkisime, sest suvel on hooajalisi töökohtasid rohkem, vaid kõige teravamaks muutub probleem sügisel. Ja sealt edasi järgmisel talvel, seda eriti, kui meil peaks tulema ka kolmas laine, sest sellisel juhul taaskord tuleb ilmselt ühiskonda piirata.

Võib-olla mitte sellel määral nagu seda on seni tehtud, aga siiski. Ja on küsimus, et mis saab nendest inimestest, kes on töötud sel ajal kui töökohtasid on veel vähem.

Ja see tähendab ikkagi, et me peaksime rääkima sellistest püsivatest lahendustest, mitte ainult lappima auku, mis meil täna on, eriti arvestades, et suvi nagunii võib loota toob leevendust ka sellele lühiajalisele probleemidele.

Aga selle muudatuse üks osa kindlasti peab olema ka lühiajaline perspektiiv, mida me teeme täna nüüd ja kohe, mida vastata neile inimestele, kes juba nüüd on jäänud töötuks.

Korrake veelkord üle, siis mis need pikaajalised lahendused oleksid?

Pikaajaline lahendus, millest on juttu, on, et kui töötuse määr on kõrge, näiteks räägitakse 8,5 protsendist või kõrgemast töötuse määrast, siis peaks töötuskindlustushüvitist pikendama 60 päeva võrra. Kui täna on töötuskindlustushüvitis kümneaastase staaži puhul 360 päeva, siis võiks olla 420 päeva või näiteks kui täna töötuskindlustushüvitis on alla viieaastase staaži puhul 180 päeva, siis see võiks olla 240 päeva. Ja ka vastupidi, kui töötuse määr langeb alla teatud protsendi, on räägitud näiteks 4,5 või viiest protsendist, siis vastupidi, töötuskindlustushüvitise kestvust lühendatakse.

Kümneaastase staaži puhul see ei oleks mitte 360 päeva, vaid 300 päeva. See küsimus on, et kus need piirid on, kas need piirid on 4,5 ja 8,5, kas viis ja üheksa protsenti? See on see debatt, sest ühelt poolt vaadates täna on palju neid inimesi, kes on kaotanud oma töö, kelle hüvitised on lõppenud. Samas vaadata seda tööandjate poolt, siis tööandjad ütlevad, et neil on vabasid töökohtasid näiteks klienditeeninduses, jaekaubandusettevõtetes on praegu vabasid töökohtasid ka Tallinnas ja töötajad millegipärast sinna ei kandideeri. Kuigi töötuid on justkui palju.

Sellega läheb siis aega, et ära otsustada, millal pikendada töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi?

Me tahaks väga loota, et veel selle poolaasta jooksul mais-juunis, kui Riigikogu kevadine sessioon kestab, need otsused langetatakse.

Praxis on toonud ka välja sellise olulise punkti, et staažinõue on kuus kuud ehk siis töötutoetuse saamiseks on vajalik kuus kuud tööhõivet viimase aasta jooksul.

Kas ei ole mõtet seda ajutiselt peatada, sest palju on neid inimesi, kellel ei tule staažinõue täis, kes on töötanud vähem kui kuus kuud ning jäävad seetõttu ilma igasugusest hüvitisest ja toetusest.

Selle staažinõude mõte on vältida kuritarvitusi ning siduda hüvitise saamine inimese varasema panusega. Kujutame näiteks ette kui staažinõuet töötutoetusele üldse ei oleks, et piisaks ühest päevast töötamisest selle jaoks, et saada töötutoetust. See tähendaks, et inimene võiks ühe päeva käia tööl ning järgmised üheksa kuud saada töötutoetust. See ühiskondlikult ei oleks ilmselt kuigi mõistlik, sest see vähendaks oluliselt töötamise ajendit.

Nii et seal tuleb leida tasakaal ühelt poolt inimeste aitamise vahel, aga teiselt poolt ka võimalike kuritarvituste vahel. Kui nüüd küsida, et mida Eesti töötuskindlustussüsteemis peaks muutma ja kus on suur puudujääk, siis mida meie näeme on, et paljudes töötamise vormides pole üldse võimalik saada süsteemile ligi. Kui me räägime töötuskindlustushüvitisest, siis töötuskindlustushüvitist on võimalik saada töölepinguga töötajatel ning võlaõigusliku lepinguga töötajatele, aga näiteks FIEdel, kes annavad iseendale tööd, kellel on nagunii väike ligipääs sotsiaalkindlustusele, pole isegi võimalust ennast soovi korral töötuskindlustusega kindlustada.

Täpselt sama lugu on inimestega, kes töötavad ettevõtetes konto alusel, näiteks platvormi töötajad teevad seda sageli, ka osaühingu juhatuse liikmetel pole võimalik ennast töötuskindlusega kindlustada.

Nii et ka see on koht, mida tegelikult tuleks parandada, anda kõigile inimestele võimalus saada töötuskindlustushüvitist selle süsteemiga liitudes.

On see plaanis?

See on plaanis. Debatid ka selle osas käivad.

Eesti pikaajalised töötud on Euroopa vaeseimad, nagu Praxis on oma uuringus välja toonud, kuidas tundub, kas oleme selles mõttes esirinnas?

See kahjuks vastab tõele. See vastab laiemalt tõele kogu Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi kohta muidugi. Kui vaadata ka näiteks Eesti pensionäre ning võrrelda Eesti pensioneid teiste riikide pensionitega, siis need ei ole kuigi suured, eriti arvestades, et Eesti keskmine palk on tänaseks juba mõnevõrra kõrgem kui paljudes teistes Ida-Euroopa riikides.

Millest see tuleb, on see poliitiline otsus?

See tuleneb sellest, et Eesti panustab sotsiaalkindlustusse riigina väga vähe võrrelduna meie SKPst. Eestis see panus on samuti üks kõige väiksemaid Euroopa Liidus ning muidugi, kui panustada sotsiaalkindlustusse väga vähe, siis on ka võimatu saada sotsiaalkindlustusest väga palju vastu.

On see paratamatus, millega tuleb leppida?

Ei ole paratamatus, aga selleks, et olukorda muuta, me peame paratamatult ka rääkima maksudest. Ei ole võimalik raha ju koguda ilma maksudeta. Ning lõpuks on Eestis selline valik, et kui palju makse kogume ning

kuidas me maksuraha kulutame. Kui palju me investeerime kogutud maksurahast selleks, et meie töötud ei oleks Euroopa kõige vaesemad või et meie pensionäridel oleks tagatud elamisväärne elu ning kui palju me panustame teistesse valdkondadesse, kui palju me panustame näiteks haridusvaldkonda, kultuuri valdkonda, kui palju me panustame korras teedesse või mujale ning lõpuks need valikud peab tegema Eesti valitsus, Riigikogu, kes saavad selleks mandaadi valimiste käigus. Täna see mandaat, mille valitsus on saanud, mis on kokku lepitud on, et Eestis kehtib maksurahu, et järgmise kahe aasta jooksul kuni aastani 2023 maksutõusu ei tule. Aga mõistetavalt, kui maksutõusu ei tule, kui raha sotsiaalkindlustuse juurde ei teki, pole ka võimalik suurendada olulisel määral hüvitisi.

Kokkuvõttes, mis teie sõnum on nendele inimestele, kellel kohe-kohe on lõppemas igasugused hüvitised-toetused töötukassa poolt ja tööd ei leia?

Soovitused on esmalt uurida läbi töötukassa, kas selles samas sektoris, kus inimene seni töötanud ehk siiski on mõni töökoht vaba. Teiseks, uurida läbi töötukassa, kas mõnes teises sektoris on mõni töökoht vaba ning mitte karta valdkonna vahetust.

Näiteks kui inimene varem töötas mõnes restoranis-hotellis, võib-olla ta nüüd leiab tööd mõnes jaekaubandusettevõttes, kus töökäsi on puudu või võib-olla ta leiab tööd näiteks põllumajanduses, kus samuti töökohti on täna puudu.

Ja kolmandaks, kui tööd kuidagi ei õnnestu leida ja hüvitist töötukassast enam ei maksta, tasub pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ning küsida abi sealt ning mitte tunda valehäbi, et kohalikku omavalitsusse ei tohi või ei tasu pöörduda.