"Ei tasu karta, et maailm kukub kokku, kui sa oma vigu avalikult tunnistad."

Uku Uusberg, Tallinna Linnateatri peanäitejuht
TÕNU KALJUSTE Koputame muusikaga inimeste südametunnistusele (0)
14. mai 2021
Tõnu Kaljuste Foto Mats Õun

Ainulaadses Tallinnas kehtis Lübecki õigus. Meil on vanalinnas arhitektuur, kust ei ole näha, kus elavad rikkad ja kus vaesed. Lübecki õigus andis terve mõistusega tehtud seadused, mis andis kõigile võimaluse,” lausub dirigent Tõnu Kaljuste, kes juhatab Tallinna päeva tasuta veebikontserti. Lisaks annab dirigent õpilastele veebitunde, kust näiteks selgub, kuidas on muusikaga edasi antud erinevate rahvuste karaktereid.

Kuidas Tallinna Kammerorkestril on neil rasketel koroonaaegadel läinud? 

Väga produktiivselt. Oleme plaadistanud, oleme lindistanud, õppinud uut muusikat. Valmistume ette programmiks suvel „Lainete vahel“. Et kui üks laine lõpeb, teine algab. Loodame, et satume sinna vahekohta nagu eelmisel aasta juhtus. Siis oli meie kontserdi pealkiri „Saabumissümfoonia“. Aga nüüd oleme lainete vahel. 

Ehk saaks mõnda uut pealkirja, mis lõpetaks ära selle lainete asja? 

Eks siis saab, kui lõppeb. Siis tuleb kohe kiiresti. 

Kas on mõned sellised kontserdid jäänud tegemata, millest on kahju? 

Väga kahju on kõikides külalistest, kes ei pääsenud siia. Ja neid oli õige mitu. Aga eks need lükkuvad edasi ja küll nad tulevad. 

Tallinna päev on tulekul ning kavas on Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkestri virtuaalne kontsert.  

Tegelikult on see Tallinna päeva kontsert klassikaline sümfooniakontsert. Algab avamänguga, siis instrumentaalkontsert ja sümfoonia.  

Avamäng on omal ajal väga kuulsa helilooja Telemanni üks süit-avamäng „Rahvaste avamäng“ kus ta püüab iseloomustada erinevaid rahvaid muusika keeles. See avas ilmselt omal ajal mingisuguse ürituse kus oli rahvusvaheline seltskond.  Ta püüdis sellele rahvahulgale anda teatud iseloomu muusika keeles. Telemanni kaasaegsed olid Bachi ja Händel kuid ta oli tol ajal nendest palju-palju populaarsem. Nüüd on need nimetatud teised heliloojad rohkem mängitud. Aga mulle Telemann väga meeldib. Avamängus kuuleb nii portugallaste, šveitslaste, venelaste kui ka türklaste karaktereid.  

Instrumentaalkontsert on Läti helilooja Ēriks Ešenvaldsi „Ookeani hääled“, mis toob meie programmi sellist laiemat lainet. Meremõõdet. Suurt volüümi. Mustpeade majas on rõõm kasutada orelit, mis on Tallinna linnalt saadud. See on vapustav kontsert, mida esitab Kadri Toomoja ja peale vaheaega tähistame meie läti sõbra Pēteris Vasksi seitsmekümne viiendat juubelit. Vasks on lätlaste jaoks sama tähtis kui meie jaoks Arvo Pärt. Meie poolt ettekandele tulev sümfoonia kannab nimetust „Hääled“ ja on kirjutatud 1991.aastal. Sellel on kolm osa. Esimene on „Vaikuse hääled“, teine osa „Elu hääled“ ja kolmas „Südametunnistuse hääled“. Südametunnistus ongi see, millele me Tallinna päeval koputame. Tellisime selle kontserdi puhuks ka ühe esiettekande teose Tõnu Kõrvitsalt. Ta pühendas selle  Pēteris Vasksile. Nii et eesti muusikat kõlab ka, aga pühendusega lätlastele. Me ei ole lätlaste muusikat väga tihti siin esitanud. Peab mainima, et lätlased Eesti muusikat teevad palju-palju rohkem kui meie Läti muusikat. Meil on lihtsalt niivõrd head naabrid. Mulle see Tõnu Kõrvitsa teos väga meeldib. Selles sümfoonias on niisugune ilus tunnetus, mis vääristab väärikalt Tallinna päeva, ma loodan. 

Aga Tallinna päeval on teil veel ka plaanis koolilastele kolmekümne minutilised muusikatunnid anda. 

Ja ma tahan sellest Telemannist neile rääkida ja tahan rääkida ka sellest, kuidas inimesed üksteist on omal ajal tervitanud. Ütleksin nii, et praegu on lüüakse rusikaid kokku või küünarnukke. Aga jaapanlased kummardavad siiamaani tervituseks. Väärikalt.  Tahan noortele meelde tuletada, et Euroopa sel ajal, kui Telemann oma muusikat kirjutas, käitus samamoodi. Tervitus oli väga elegantne. Selles tervituses oli mingi tunnetus, mis on kandunud muusikasse ka täna, nagu aupaklik kummardus. Ja seda nimetatakse klassikaliseks fraseerimiseks. Kuidas Viini klassikuid mängitakse on haridusega ja kommetega sisse harjutatud. Me tahame lastele propageerida seda kummardust, et jätaks rusikad ja küünarnukid kõrvale ja hakkaks aupaklikult kummardama nagu jaapanlased siiamaani. Uskuge mind – on palju meeldivam ja tervislikum. Ei puutu isegi kokku. Aga veel räägime lastele seal niisugusest asjast nagu eelarvamused ja muusikas iseloomustamine, rahvuste iseloomustamine. Kuidas üks helilooja Saksamaalt nägi kaugelt, millised on portugallased, šveitslased või türklased. Ta leidis muusikalisi alatoone võib olla mingisugustest eelarvamustest või enda kogemuste põhjal. Ja seda on nüüd siis huvitav koos lastega tajuda. Et kuidas me need iseloomud välja toome. Noodid on ju paberi peal lihtsalt ühte moodi aga mis nendele nootidele taha tuleb? Hakkame tundma, et oi-oi-oi just need on venelased ja need türklased. Selles muusikatunnis, mida me koolides anname tegeleme muusikaliste karakterite otsimisega. 

Kas see jääb niisuguseks üksikuks sähvatuseks või on edaspidi loota veel midagi koolilastele? 

Ma arvan, et teemasid on väga palju. Kui on huvi, siis ta ei jää viimaseks. Aga nende asjadega, nii et nad juhtuvad või ei juhtu aga juhtuvad tavaliselt siis, kui tekib mingi kontakt ja tekib huvi. Nii et ega me peale ei pressi. Aga tahaksime noorsugu veidi tunnetama panna seda kultuurilugu, mis meil on olnud. Linnas, milles me elame, ainulaadses Tallinna linnas kehtis Lübecki õigus. Meil on niisugune arhitektuur kus ei ole näha, et siin on eriti rikkad, siin on eriti vaesed. Lübecki õigus tõi terve mõistusega tehtud seadused, mis andsid kõigile võimaluse. Sealt on hästi palju õppida. Aga mul ei ole mõtet õhata selle Tallinna ilu ja arhitektuuri teemal eriti kaua. See arhitektuur ja kogu see Hansa kultuur paneb meid mõistma tolle aja muusikat paremini. Muusika annab kõigele sellele, mis siin linnas on loodud, oma mõõtme ja arusaamise. 

Jõudsime sujuvalt arhitektuurini. Kas Tallinna linnas on piisavalt kontserdisaale või peaks neid rohkem olema? 

Neid on tekkinud väga meeldivalt juurde ja viimane suur rõõm oli Muusikaakadeemia saal. Nüüd on lootust, et ooperiteater saab endale saali ja meie loodame, et ERSO ja Filharmoonia Kammerkoor saavad samamoodi endale samamoodi. Meil ei ole olnud väga pika kultuurilugu ja seetõttu ei ole ehitatud suure sümfooniaorkestri saali kus võiks Mahleri Kaheksandat ette kanda. Ja niisuguseid suuri-suuri asju, kuhu kutsuda maailma tipporkestreid, et nad tunneksid ennast hästi. See on kõik veel ees. Kui saavad need paigad, millest me praegu unistame, väärtustatud, siis oleks kultuuri strateegilised punktid, milleks ma pean ooperiteatrit ja sümfooniaorkestrit, endale väärika arhitektuuri. 

Kuidas Skoone bastion asukohana teile tundub?  

Esimesel hetkel tundub, et on mingi imeliku koha peal. Aga kui mõtlen, kuidas Tallinna kultuuri ja arhitektuurilugu on viimasel ajal arenenud, siis ta on eriti hea koha peal. Kunstiakadeemia on lähedal. Ja sealkandis on ka Noblessner ja Kalamaja. Teisele poole jääb vanalinn. Ta on just selles keskpaigas, väga-väga heas kohas. 

Nii et ainult pöidlad pihku, et asjaks läheks. 

Ma arvan küll, et läheb sest praegu on mõistlikud tuuled selles suhtes puhumas. 

Aga kuidas te suhtute Estonia teatri juurdeehitusse Pärnu maantee poole?  Kas oleks võinud olla suurem ja siis juba kuhugi mujale esitatud? 

Teate, ma ei ole kompetentne selles asjas, aga see ei takista mind arvamast. Ja ma arvan sedamoodi, et toetudes kõikidele nendele kogemustele, mida ma olen elus näinud ütleme Kontsert GEBAU või Wiener Musikverein – kõik arenevad, kõik laienevad, kõik teevad kas modernseid lisasid või panevad üles-alla-kõrvale midagi. See tuleb sellest, et kunsti mõju suurendada. Mitte et on tarvis lihtsalt suurt saali aga paljude teoste puhul see mõju – väikses draamateatrisaalis, mis on meie ooperiteater – on lihtsalt provintslik, ei ole väärikas. Ja kui me tahame saada suuremaks UNESCO muusikalinnaks, siis siin peab midagi juhtuma, et sümfooniaorkester saaks niisuguse hoone kus tunneme ennast väärikalt.  

Kas te arvate, et Tallinn võiks saada Euroopa muusikapealinnaks? 

Ta on juba seda. Ta on muusikalinn ja teades seda kuidas muusikud on paar aastat pidanud kodus istuma, siis me saame omas väikeses Tallinna nurgakeses väga hästi hakkama. Väga olulised teosed, väga olulised sellised liikumised, nii heliloojate poole pealt kui teiste žanrifestivalide poole pealt kõik liigub. Nii et me oleme õnnelikus seisus küll, vaatamata sellele, et on niisugune, ehkki väliselt kinnine 

Kui õnnelikus seisus Nargen Opera ja Nargenfestival on? 

Meil Naissaarel oli viimati katk pärast Põhjasõda. Nüüd siis järgmine aga elanikke on tunduvalt vähem kui siis. Viimase kolme aasta jooksul on püsielanike arv jõudnud juba kahekümne kaheni. Siis kui mina sinna läksin oli Naissaarele kaks inimest sisse kirjutatud. Nii et teatud areng on toimunud. Kõige olulisem areng, ma arvan, on see kui inimesed enam ei küsi, kuidas sinna saab. See saar oli nagu inimeste psühholoogiast ära lõigatud. Muidugi seda veidikene suurendatakse sellega kui kuuled õhtul Aktuaalse Kaamera ilmateadet kus öeldakse, et saartel on niisugune või naasugune ilm. Peaksime rääkima läänesaartest ja põhjasaartest. Meil on erinev kliima Hiiumaa ja Saaremaaga. Nii et eks meid on praegu veel kakskümmend kaks ja me ei pretendeeri, et Aktuaalses Kaameras saaksime nii suure au osaliseks. Aga mida see teeb Eesti inimese jaoks? See oleks suur asi, kui öeldakse põhjasaared ja läänesaared ja antakse märku, et me oleme vähekse rikkamad. Ärme tee ennast vaesemaks ja see on unikaalne saar, see Naissaar.  

Tehakse uhkeid asju ka? 

Jah, meil on suur ilus lavastus tulemas. Priit Võigemast lavastab niisuguse näidendi kui BÄNG. Toredad näitlejad ja me kordame veel sama lavastaja „Aadama õunad“ juba kolmandat korda. Et senini on Naissaare kõige omasemaks võtnud just näitlejad, olen ka üksikuid muusikaprojekte seal teinud, aga kuna see maksab rohkem ja on ka vaikselt suurema riskiga seotud, siis oleme teinud enamjaolt näidendeid. 

Ja rahval huvi on. 

Sel aastal on meil ka väikseid uudiseid. Nimelt Naissaarel  püüame avada Tähtkantsi siseõue. Tähtkants oli niisugune kaitserajatis, mis tekkis Naissaarele pärast Põhjasõda 1757.aastal. See oli Peeter Suure korraldus aga tema silmad enam seda ei näinud. Mul oli rõõm saada muinsuskaitselt luba seda veidi puhastada ja Tähtkantsi siseõu sobib ideaalselt katkuajale. Sellepärast et seal on võimalik teha selliseid vabaõhuetendusi väga suure distantsiga. Ja laskeavad Tähtkantsil kust inimesed tulistasid, nendest võib kujuneda perekesksed väiksed pelgupaigakesed kus võib varju leida niisuguse katku eest. Nii et taaskasutus tuli Naissaarel jälle päevakorda, sedapuhku siis 1787 sündinud Tähtkantsist. 

Uskumatult uhke. 

Ja siis kõrvale püüan veel rajada Bernhard Schmidti muuseumi. Nii et siis, kui need asjad on tehtud, siis võib öelda, et Naissaare projekt, mida alustasin 20 aastat tagasi, on nüüd siis valmis. Idee on teostunud. 

Kas siis on juba järgmised ideed peas? 

Ja aga nendest ei saa ju rääkida, sest need on kõige salajasemad asjad, mis inimesel on. Mis tulevikku puutub, siis need jäägu praegu veel nii öelda mulle sisse. 

Kontserditegevus aga jätkub, seda ei muuda miski? 

Meil on rõõm, et kontserdiseeriad Tallinna Kammerorkestri ja Tallinna Filharmooniaga üha mitmekesistuvad. Mustpeade maja saab üha rohkem külalisi. Ja kui nüüd Skoone bastion ka tuleb Tallinnasse juurde, siis seda suurema mõjuvõimu meie muusikud saame. 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.