Koroonapiirangute pikale veninud isoleeritus on tekitanud üksildustunnet ja muremõtteid ning süvendanud eri sõltuvusi nii lastel kui täiskasvanutel. Üle-eestilise uuringu “Stressiga toimetulek eriolukorras” seniste tulemuste põhjal täheldasid psühholoogid muret tekitavat tendentsi: depressiooni, ärevuse ja väsimuse skoorid suurenesid ainuüksi mullu kevadel ka seni täiesti tervetel 2,5-3 korda.
Iseenesest on selline hüpe normaalne stressireaktsioon ootamatule ja kontrollimatule olukorrale, kus inimesed muutuvadki ärevamaks. Kuid kui kriis on kestnud juba aastapäevad, võivad isegi tublimatel jõuvarud otsa saada. Niisiis vajavad need, kelle vaimne tervis on saanud tugevamalt lüüa, võrdlemisi suures mahus abi.
Seetõttu suurendab linn psühholoogilisele nõustamisteenusele suunatud summat enam kui 100 000 euro võrra. Kui seni on abivajajad nii mõnigi kokku põrganud kolmekuulise ootejärjekorraga, peaks täiendavate spetsialistide värbamiseks ja teraapiateks eraldatud summad lühendama järjekordi oluliselt. Eri perekeskustes pakutakse abi loovteraapiatest kriisiabi ja lähisuhtevägivalla tõkestamise programmini.
Kahtlemata on nii mõnelgi koolil kasu kiusamisvastasest töötoast. Tuge saama on oodatud nii pereemad, kelle tass on kõigi teiste vajadusi täitma tõtates lootusetult tühjaks saanud, kui ka teismelised, kelle stressiallikaks on distantsõppe toodud raskused ja võlgnevused ning koduseinte vahel veedetud üksluised kuud. Ka vanemad vajavad sel puhul nõustamist ja jõustamist, et suudaks ise tasakaalukaks jääda ja last toetada.
Ühendusevõtmist ei maksa peljata ka siis, kui oleks lihtsalt vaja mõtteid, kuidas paremini edasi minna või ellu positiivseid muutusi luua. On ju üldteada, et teinekord pole pingete leevenemiseks vajagi muud kui tunda, et su tundeid-mõtteid kuulatakse ja aktsepteeritakse. Harjumuspärasest keskkonnast väljas ja kogenud hingetohtrite juhatusel on sageli märksa lihtsam mõista kõigi pereliikmete vajadusi ning sõlmida kokkuleppeid, mis suhteid parandaks ja tasakaalu tagasi tooks. Teinekord aitab jõuvarud üles leida ja probleemide sasipuntra lahti harutada nimelt väljastpoolt tulev pilk ja oskuslik suunamine.
Mäletan, kui palju paineid mul endal tekkis esimese lapse kasvamise ajal. Kui kaua tohiksid kesta “kohutava kahese” jonnituurid? Kuidas turgutada paarisuhet, kui mõlemad on lõpmatuseni väsinud lapse öistest ärkamistest ning kelle kord on end laadida hobide seltsis? Kõiki neid omaaegseid argiküsimusi meenutades on heameel, et linn suunab täiendavad 34 788 eurot ka 2-8-aastaste laste vanematele mõeldud koolitusprogrammile “Imelised aastad”. Kellelegi meist ei anta sünnitusmajas kaasa õpikut lapse arenguküsimuste ja käitumisprobleemidega toimetulekuks, nii nagu ei saa vanemlikke oskusi omandada koolis, olukordi ennetavalt.
