„Üks sõjaväeline orkester on kohustuslik iga riigi juures. Ja peale muusika ülesannete on kaitseväe orkestril ka oma sõjaaja ülesanne,“ ütles kolonelleitnant reservis Peeter Saan, kelle sõnul on väga võimas idee võtta orkester Tallinna tiiva alla.

Tänase päevaintervjuu teema on koondamine, mis ähvardab nii kaitseväe orkestrit kui ka politsei- ja piirivalveorkestrit. Et sellel teemal arutleda, on meil külas kaitseväe orkestri endine juht kolonelleitnant reservis Peeter Saan.

Praegu on õhus reaalne oht, et kaitseväe orkester koondatakse ehk siis 41 muusikut jäävad ilma tööta. Mida see tegelikult sellele valdkonnale tähendab? Lisaks veel ju planeeritakse koondada ka politsei- ja piirivalveorkester, nii et kokku siis 75 töökohta kaob.

Just, mida see siis tähendab, see tähendab seda, et 75 töökohta Eesti muusikamaastikul on täpselt 50 protsenti kõigist puhkpillimängijatest, kutselistest puhkpillimängijatest, kõigist orkestritest. See tähendab siis, et 150 töökohta üldse puhkpillimängijatele on ja sellest kaob 50 protsenti.

Ükskõik millise valdkonna jaoks tähendab see tegelikult hävingut?

See on häving. See on tapmine ja see, et miks meil peab olema kaks orkestrit? Sellepärast, et tööülesandeid on niivõrd palju. Kaitseväe orkester annab iga aasta umbes 230-240 esinemist.

Politsei- ja piirivalveorkester ligi 100. See ei ole võimalik, et üks orkester teeks ära need 350 esinemist, no lihtsalt ei ole füüsiliselt võimalik. Järelikult on vajadus meie järele, see tähendab seda, et kui on tellimus, siis ei saa ju ära kaotada seda, mida me suudame pakkuda. Ja mis on kõige olulisem on see, et ei ole olemas maailmas riiki, kelle sõjaväel ei ole orkestrit.

Tähendab, see ei pea olema puhkpilliorkester, Trinidad Tobagol on tünnide orkester, aga see on orkester, see on sõjaväeline orkester. Ja see on sõjaväeliselt organiseeritud orkester, mis annab võimaluse 24/7 anda korralduse – orkester läheb välja kell kaks öösel.

Miks peaks minema orkester kell kaks öösel välja?

Ma ei tea, selleks, et on midagi vaja teha, on mingisugust tseremooniat vaja mängida või läheb välja -12 kraadiga või läheb välja paduvihmas. Ja ta läheb välja, sest see on käsk ja ainult sõjaväeliselt organiseeritud orkester saab täita selliseid käske, mille peale tavainimene ütleb, et ma ei taha seda teha, mulle ei meeldi sellise ilmaga mängida, minu pill saab haiget sellega, kui me niimoodi läheme välja vihma kätte.

Sellepärast ongi kaitsevägi varustanud kogu orkestri heade pillidega, et me saaksime seda teha ja me ei peaks oma instrumente rikkuma. Nii et üks sõjaväeline orkester on kohustuslik iga riigi juures, selle vastu ei saa. Kui see ära kaotada, siis me oleme jälle novaatorluses üks esimesi riike, kes sellise lollusega hakkama saavad.

Aga kas sellest ei aitaks, et viia nüüd see orkester mõne teise üksuse alla nagu siin on välja pakkunud kasvõi Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, kes tuli eile sellise ettepanekuga tuua mõlemad orkestrid Tallinna alluvusse?

Väga tore! See idee on ju väga võimas, aga see tähendab ikkagi, et siis tekib tsiviilorkester ja tal ei ole sõjaväelist alluvust, tal ei ole käsuliini. See on väga riigimehelik, mida teeb linnapea, ma väga pean lugu sellest ettepanekust.

See on fantastiline ettepanek, et kui teil kuskile minna ei ole, siis mina võtan teid enda juurde.

Töökohad jääksid ju alles.

Just, et inimesed saaksid oma töö alles jätta. See on üks väga oluline punkt muidugi, aga teiselt poolt oleks see tsiviil ja see tähendab seda, et kuidas siis Tallinna hakkab müüma presidendile orkestrit või Kaitseväele paraadiks? Et kas see siis on niipidi?

Praegu on igasuguseid teenusepakkujaid. Ja see tähendab seda, et me ei saa enam oma vorme kanda, see tähendab, et Tallinna linn peab meile siis kõik uued riided selga õmblema.

Tegelikult kaoks ära nii-öelda ajalooline kontekst, milles on olnud kaitseväe orkester seni?

See nagunii kaob ära. Me oleme eksisteerinud peaaegu 103 aastat, sinna vahele jääb küll see 50 aastat õnnetut okupatsiooni, aga see on olnud üks alustalasid, mis on nii kaitseväe kui riigietiketi, kõige selle pilt, mida kõik teised näevad. Tuleb välismaa riigipea, esimene, mida ta näeb, on orkester ja auvahtkond ja need peavad olema professionaalsed, hästi koolitatud, välja õpetatud ja esinema väga hästi, siis vaatab riigipead – ahhaa, tegemist on normaalse riigiga, sellega saab asju ajada!

Olete ise juhtinud kaitseväe orkestrit 23 aastat kuni aastani 2019, öelge palun, mida tähendab üldse sellise orkestri ülesehitamine, milline töö siin taga on?

Selle taga on väga suur töö selles mõttes, et kõik mängijad ei omanud tegelikult ju mingisugust Eesti sõjaväekogemust. Põhimõtteliselt ei omanud kogu Eesti sõjavägi mingit kogemust, ei omanud ka Eesti riik mingit kogemust, kuidas teha tseremooniaid, kuidas teha paraadi, mismoodi kõike seda teha. See kõik tuli välja töötada. Ja nii me alustasime omal ajal kahekümne mehega.

Me kõik oleme tegelikult natuke Tallinnaga seotud, selles mõttes, et me kõik tulime orkestrist Tallinn, kutselisest puhkpilliorkestrist Tallinn omal ajal, mis töötas kuni 1993. aastani ja 1. veebruaril 1993 liitusime kaitseväega, sest et Tallinna linnal enam ei olnud võimalust ülal pidada kutselist orkestrit Tallinn.

Kaitsevägi kutsus enda juurde ja ütles, et kaitsevägi vajab orkestrit, riik vajab orkestrit, esindusorkestrit ja niimoodi sai kõik alguse.

Ajapikku sai inimesi juurde võtta, suurendati koosseisu, jõudsime kunagi ka isegi pea viiekümne muusikuni, siis tulid natukene uued seadused ja meid natukene vähendati.

Need viimased aastad on orkester olnud 40 muusikut pluss üks noodikoguhoidja tsiviil, 41 inimest on kaitseväeorkestris, aga selle moodustamine võttis oma tubli 20 aastat, enne kui me saime täisvõimsusel tööle hakata.

Rääkige pisut ka sellest, et mida tähendab olla muusik kaitseväe orkestris, kas lisaks muusikuks olemisele tuleb veel midagi teha?

Jaa, kaitseväe orkestri muusikud on kõik väljaõppinud allohvitserid ja nad on läbinud ka vastavad kursused, täiesti normaalsed allohvitserikursused, nii nagu läbivad kõik teised, kes teenivad kuskil teistes väeosades.

Ja peale muusika ülesannete on kaitseväe orkestril ka oma sõjaaja ülesanne,millest ma loomulikult ei saa praegu siin teile rääkida, aga see on olemas ja see tähendab seda, et kui kaob orkester, siis kaob ka 40 kohta sõjaaja koosseisust, mis on ette valmistatud, mis oskab teha oma kindlaid ülesandeid täita, mis talle on pandud selleks ajaks. Orkestriliikmed täpselt samamoodi läbivad kehalisi katseid, iga-aastaselt käivad laskmas, läbivad täiendõppusi oma sõjaaja ülesande jaoks. Nii et me oleme täiesti normaalsed sõdurid nagu kõik teised, lisaks sellele oskame pilli mängida.

Loodame, et sellist olukorda ei tule kunagi, aga kui on sõjaolukord, siis millist rolli täidavad kaitseväe orkestri muusikud?

Vot see on see koht, mida ma üksikasjalikult teile rääkida ei saa, aga nad on tagalateenistuses ja aitavad, on nagu toetavas üksuses.

Milline repertuaar on olnud kaitseväe orkestril seni, kui lai see on? Inimene võib-olla tunneb teid põhiliselt Eesti Vabariigi sünnipäeva paraadidelt.

Inimesed näevad meid nii palju, kui nad tahavad meid näha. Muidugi on olemas mingisugune osa meie tegevusest, mis on peidetud sõjaväeseinte, väravate taha, kui me läheme väeosas tegema mingit tseremooniat, on see siis mingi liputseremoonia või siis truudusetõotuse tseremoonia, kui noored poisid tulevad oma truudustõotust andma või on see mingisugune muu selle väeosa aastapäev.

Seda võib-olla tavainimene ei näe, aga suurem osa meie tegevusest on ju täiesti avalik ja kui me läheme presidendilossi juurde midagi tegema, siis sinna on ligipääs ju vaba. Lihtsalt peab teadma, mis päeval näiteks need tseremooniad seal toimuvad ja inimesed jalutavad rahulikult mööda ja vaatavad meid oma lastekärudega. See on väga tore. Peale selle on veel muud riigitseremooniad, mida me teeme, mis on ka kõik avalikud. Ja loomulikult meie kontserdid, mida me anname suvel võib-olla kuskil vabas õhus parkides, väljakutel, erinevates kohtades üle Eesti. Ja loomulikult meie suuremad kontserdid, mis on alati kevadkontsert, sügiskontsert, mis on Estonia kontserdisaalis olnud alati ja alati on saal puupüsti täis. Inimesed ei pääse kõik sisse, sest kaitseorkestrite traditsioon on see, et me kunagi ei võta pileti eest raha. Pileti pead saama, aga sinna on null peale kirjutatud, et sul oleks istekoht ja need alati ühe-kahe päevaga kaovad kassast. Seal me mängime juba palju tõsisemat repertuaari kuni sümfoonilise muusikani välja.

Meil on väga hea koostöö olnud Meestelaulu Seltsiga. Oleme olnud laulupidudel laulupeo rongkäigu esimene orkester läbi kogu Eesti Vabariigi alates esimesest perioodist ja sellega on jätkanud ka praegu.

Me mängime muusikat seinast seina. Väga võimas koostöö on popsolistidega, lauljatega, instrumentalistidega, kindlasti on televiisoris ju nähtud “Laulud sõdurile” iga jaanipäevaaegset kava, kus kaitseväe orkester on kandvaks jõuks ja kaitsevägi suuremaks toetajaks. Nii et meie töö on pakkuda inimestele seda rõõmu ja turvatunnet, et näe, me oleme olemas ja Eesti riik on kaitstud. Eesti kultuur on kaitstud.

Praeguseks hetkeks ei ole veel midagi kindlat, aga läbirääkimised lähevad sinnapoole, et ühendada kaks orkestrit – nii kaitseväe kui ka politsei-, piirivalveorkester. Paljud muusikud on öelnud, et seda tehet ei saa teha?

Ma juba ütlesin, et seda ei saa siis sellepärast teha, et igas orkestris on teatud arv teatud pille, pillimängijaid ja isegi kui see läheb nüüd suuremaks natukene, kui me paneme üks pluss üks, siis meil tekib 12 trompetit ühte orkestrisse, mis on selge liig. No äärmisel juhul jääb kaheksa. Kui me liidame kolm trombooni pluss kolm trombooni, no neli jääb. Ja nii edasi.

Kus on mõistuse piir, kus on vajaduse piir? Ja need kindlasti jäävad ilma tööta. Isegi kui tehakse suurem orkester, jäävad ilma tööta ikkagi paarkümmend inimest, see on kindel.

Ennist oli juttu, et 150 töökohta on üldse Eestis professionaalsetele puhkpillimängijatele, mis need võimalused on lisaks nendele kahele orkestrile?

ERSO, Teater Estonia, Vanemuine, kus on orkestrid, on Narvas orkester, Pärnus, on sellised väiksemad kooslused ja see ongi kõik. Aga kuna sümfooniaorkestrid on tsiviilorganisatsioonid, siis nad võivad võtta endale ka välismaalt ja nad võtavadki.

Eesti kutselised puhkpillimängijad peavad olema siis võimalikult paremad nendest välismaalastest, aga kaitseväe orkestris saavad teenida ainult Eesti kodanikud. See tähendab seda, et meie ei saa kuskilt mujalt võtta endale juurde, see annab võimaluse Eesti muusikutele saada tööd. Ja see on võimalus üldse minna õppima puhkpillimängu, sa ei lähe ju õppima seda eriala, mida sa ei saa pärast tööna kasutada. Sa ei saa sellel alal tööd, miks sa siis õpid seda? Ja see on juba väga-väga levinud probleem, et meil ei ole teatud pillide mängijaid, kuna lihtsalt ei õpita seda, meil ei ole pakkuda tööd neile.

Kui palju tuleb igal aastal Muusikaakadeemiast välja näiteks?

Muusikaakadeemiast tuleb välja igal aastal võib-olla viis-kuus puhkpillimängijat, mõni aasta rohkem, mõni aasta vähem nagu ikka ja ega väga palju meil neid ei ole, pluss siis meil on need külalisüliõpilased, kes ka õpivad puhkpille ja nad lähevad vist oma kodumaale tagasi, ma loodan. Peale selle on meil ka väga palju igalt poolt mujalt Euroopast, aga nad liiguvad ikkagi ära siit Eestist.

Nii et võib-olla jah, Eesti enda kodanikke on neli-viis iga aasta, kes liituvad selles maastikus.

On seda palju või vähe?

Ma arvan, et seda on praegu piisavalt, sest et ega rohkem meil pakkuda neid töökohti ei ole. Kui kaitseväe orkestris vabaneb töökoht, siis konkursil on tavaliselt viis-kuus inimest, kes soovivad seda kohta täita. Aga siin ei piisa ainult sellest, et sa hästi pilli mängid, sa pead olema ka hästi terve.

Sa pead läbima ka julgeoleku kontrolli, et sul ei ole mingisuguseid patte hinge peal olnud, oma elus, noorpõlves mingeid lollusi ei ole teinud. Sa pead läbima kehalised katsed väga hea tulemusega ja siis olema nõus minema sinna allohvitseri kooli, kaasaarvatud ka naisterahvad. Ja vaatamata sellele on meil päris suur konkurss alati, kes on nõus seda kõike läbima.

Kui suurt tööd peab tegema üks muusik, et saada tõesti heaks puhkpillimängijaks, mitu aastat õpitakse, ikkagi lapsest saati?

Ka puhkpilli võetakse õppima alates üheksandast-kümnendast eluaastast, siis on kopsud välja arenenud piisavalt, et saaks sellega tegeleda.

Kõigepealt viis aastat laste muusikakooli, siis neli aastat keskeriharidust näiteks Tallinna või Tartu Muusikakoolis, siis kolm pluss kaks kõrgkooli – oma viisteist aastat, et omandada magistrikraad.

Alla magistri me enam tavaliselt tööle ei võtagi. Me oleme niivõrd tugevaks saanud.

Tõenäoliselt seisab ees väga ärev periood, et mis nüüd oleksid võimalikud paremad lahendused nii-öelda halvemate seas?

Halvim lahendus on see, et kaovad ära mõlemad orkestrid ja mitte midagi asemele ei jää. No see on kõige halvem variant, mis on kõige vähem tõenäoline. Sest juba on ka ju poliitikud ja üldsus andnud sellest kõvasti märku, et nii olla ei saa.

Midagi jääb, aga kõige suurem kahju on see, kui kaob ära sõjaväestatud orkester. Sellest on kõige rohkem kahju. Ja ma ei saa aru, miks on 0,2 protsenti Eesti kaitse-eelarvest ületamatu takistus? Ma ei suuda sellest aru saada. Seda enam, et me oleme ka osa reaalsest riigikaitsest ka sõjaolukorras.

Kõik, mis teeb pauku, peab jääma ja mis hakkab tulevikus pauku tegema, peab jääma, kõik, mis on tilu-lilu, peab ära kaduma. Aga me teeme ka pauku, ainult meie pauk kõlab teistmoodi, musikaalselt kõlab meie pauk ja me saame pihta väga hästi. Me saame väga hästi pihta nendele inimestele, kes meid kuulavad.

Ja selleks, et inimesed tuleksid Eesti riiki kaitsma, neil peab olema see tahe. Ja orkestril ongi üks suuremaid rolle selles kaitsetahte kujundamises. Inimesed armastavad Eesti sõjaväge, armastavad Eesti riiki ja selle läbi ka Eesti sõjaväge, et nad tulevad Eesti kaitsele välja.

Siin on orkestril väga suur roll ehk siis kui propagandaüksusena. Ma ei karda sugugi seda sõna propaganda, aga see on see, mis inimestele mõjub ja kui tuhanded-tuhanded inimesed Eestis näevad meid ja ütlevad, et täitsa inimnäoga sõjavägi, rääkimata välismaalastest.

Kui kaitseväe orkester headel aastatel kaks-kolm korda käis välisriikides festivalidel esinemas, siis nähti meid ja ahaa, Eesti armee näeb selline välja, Eesti armee on tubli, andekas, oskustega!

Ja seal on tuhanded inimesed ühel kontserdil, kus me teeme oma vigurmarsiprogrammi näiteks või pärast marsime kuskil linnas või anname mingi kergema pargimuusika kontserdi.

Nad näevad meid ja tulevad küsima ja vaatavad, et teil on siin varruka peal Estonia peal – aa Eesti ja teame-teame. Ja juba nad teavad midagi. Ka see töö on väga suur, väga suur töö, see on see Eesti lipu lehvitamine.

Miks meil laevastik peab olema? Selleks, et Eesti lippu maailmamerel lehvitada. Me lehvitame kogu maailmas Eesti lippu oma käise peal ja näitame seda ja näitame inimestele, et Eesti on täiesti normaalne riik.

See, et polügoonil tehakse kaks või kolm pauku rohkem, kas seda näeb keegi teine, ei näe, aga meid näeb kogu Eestimaa ja pluss välismaa kui meid sinna lubatakse aeg-ajalt.

Nii et see on väga suur ja oluline roll, milleks peab olema ühel kaitseväel orkester.