"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Ülikoolid tahavad riigilt rohkem raha või kõrghariduse tudengitele tasuliseks muutmist (0)
23. mai 2021
Pixabay

„Eesmärk ei ole tasuline või tasuta haridus, vaid kvaliteetne haridus ja täna on selge, et senise rahastusega me seda pakkuda ei suuda,“ nentis Tartu ülikooli õppeprorektor Aune Valk.

Rektorite nõukogu hinnangul tuleks praegust kõrghariduse rahastamise süsteemi kiiremas korras muuta. Esimene eelistuse kohaselt võiks riik adekvaatselt tõsta kõrghariduse rahastamist, kuid kui see käib üle jõu, tuleb kaasata eraraha. Viimane tähendab tudengitele aga kõrghariduse tasuliseks muutumist.

Üliõpilaste esindajate meelest ei tohiks kõrgharidusele ligipääs sõltuda inimese rahakoti suurusest. Teisalt on avalikkuses kuulda väiteid, et kõrgharidus pole mitte ainult ühiskondlik, vaid personaalne hüve – kuna kõrgharitud inimesed teenivat rohkem ja nende elukvaliteet olevat parem, võivat nad järelikult ise oma hariduse eest maksta. Milline on parim süsteem, et Eesti kõrgharidus saaks paineteta jätkata?

Tegemist on poliitiliste otsustega

Eesti Üliõpilaskondade Liit on juba ka enne 2013/2014. õppeaastast käivitunud kõrgharidusreformi olnud põhimõtteline tasuta kõrghariduse toetaja. „Me näeme, et igasugused õppemaksud, mis võiksid praegusele süsteemile lisanduda, ohustavad ligipääsu kõrgharidusele ja võivad tekitada ühiskondlikku ebavõrdsust,“ kinnitas Eesti Üliõpilaskondade Liidu asejuht Joonatan Nõgisto. 

Kuhu riigieelarvelist raha paigutatakse, on tema meelest poliitiline küsimus. „Eesti ja Euroopa võrdluses paistab silma, et meil on riigieelarvelised investeeringud kõrgharidusse viimastel aastatel vähenenud, samal ajal kui paljudes teistes riikides – eriti Põhjamaades – on need suurenenud,“ tõi Nõgisto välja. „Meie põhjanaabrite juures rahastatakse riiklikku kõrgharidust umbes 1,5–1,9 protsendiga SKP-st, samal ajal kui Eestis on see umbes 1,2% ning aina vähenemas. Seega leidub riike, kus on otsustatud tunduvalt suurem osa avalikust rahast kõrgharidusse investeerida. Meie saame ainult teha lärmi ja väita, et kõrgharidus on investeeringut väärt. Siiani on seda paraku alarahastatud.“

Joonatan Nõgisto tunneb heameelt, et siinses kultuuriruumis on haridus olnud siiski alati tähtsal kohal. „Ainuke kriteerium, mis peaks määrama ligipääsu kõrgharidusele, on võimekus õppida, areneda, panustada seeläbi ühiskonda ja saada paremaks inimeseks,“ väitis Nõgisto, kelle meelest ei tohiks õppemaksude kehtestamisest vaadata ainult kitsalt.

„Nii kaua kuni meil on riiklik prioriteet, et kõik soovijad peaksid saama kõrghariduse, tuleb vaadata ka sotsiaalsete garantiide süsteemi, mis praegu on väga nõrk,“ leidis Nõgisto. „Meie õppetoetused ja õppelaenu süsteem ei suudaks seda ligipääsu tasulise õppe korral piisavalt tagada. Lisaks pole arvestatud, et õppetoetuste ja õppelaenu süsteemide suuremahuline laiendamine tasulise õppe korral tooks riigile kaasa veel läbi analüüsimata kulude kasvu nii toetuste mahus kui ka administratiivkuludes.“

Kõik õppijad peaksid maksma omaosalust

Valk sõnas end kindlasti eelistavat küll tasuta kõrgharidust nii nagu see on Põhjamaades, aga selle eelduseks on, et riik leiab piisavalt raha tasuta kõrgharidust kvaliteetselt pakkuda.

„Eesmärk ei ole tasuline või tasuta haridus, vaid kvaliteetne haridus ja täna on selge, et senise rahastusega me seda pakkuda ei suuda,“ nentis Valk. „Aastas on Eesti kõrgharidusest puudu umbes 70–100 miljonit ning igal aastal jääb kõrghariduse rahastuse kasv ca 2 korda SKP kasvust või keskmise palga kasvust maha.“

Riigi eelarvestrateegias aastateks 2022–2025 on küll välja toodud, et lähiaastatel tuleb analüüsida kõrghariduse rahastamise põhimõtteid ning töötada välja ettepanekud kõrgharidusõppesse eraraha suuremaks kaasamiseks, kuid pikemaid kavatsusi, tööplaane ja täpset rahastamise osakaalu suurust kirjas pole. „Loodan siiralt, et riik selle raha lähiaastail leiab ja saame tasuta haridusega jätkata,“ märkis Aune Valk. „Kui ei, on alternatiiv jagada puuduolevat summat riigi ja õppija vahel nii, et kõik õppijad maksavad väikest omaosalust näiteks 100 eurot kuus.“

Valk on varemgi avaldanud arvamust, et kõrghariduse tasuliseks muutmisel võiks võtta eeskuju Hollandi mudelist, mida ta peab Euroopa parimaks ja kvaliteetseimaks. Nimelt maksavad kõik Hollandi üliõpilased 2200 euro suurust õppemaksu aastas. „Eestis võiks see olla poole väiksem – ligikaudu 100 eurot kuus,“ leidis Valk. „See ei tähenda, et riik saaks kokku hoida, vaid et riigi lisainvesteeringu suurus võiks olla umbes kaks korda väiksem.“

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.