“Nutinarkomaania on täpselt samasugune sõltuvus nagu on enda süstimine, tablettide võtmine, ülemäärane alkoholi tarbimine või ülemäärane pornograafia vaatamine. Need on kõik ühtemoodi sõltuvused,” arvas 11-aastase koolipoisi isa Mats Õun, kes igapäevaselt võitleb sellega, kui tugevalt on tema poeg lummatud virtuaalsetest videomängudest ja nutimaailmast.
“Nutiuimas” lapsed võõrduvad reaalsusest
“Reaalsustaju kaob ära selles “nutiuimas”. See on narkomaania. Tema jaoks on elu küsimus päästa see telefon. Hommikul ärgates esimese asjana on tal telefon käes. Ta ei söö ka. See on ka üks sümptom. Telefon asendab talle kõike. Ta ei söö, ei õpi, ei taha õue minna, tahab ainult vaadata seda liikuvat pilt kuni silm looja vajub. Kui käsin telefoni kinni panna, siis ta küsib, kas tohin arvutiga mängida,” kirjeldas Õun.
See näide ei ole aga paraku erand. Just viimastel aastatel on kooliõed tavapärase tervisekontrolli tulemustest olnud šokeeritud, sest neist selgub, et lapsi, kes on arvuti- ja nutivahendite tarbimisega liiale läinud on šokeerivalt palju.
“Suurem osa koolilastest on liiale läinud – kindlasti rohkem kui pooled. Väga paljud noored on viis kuni kaheksa tundi päevas nutiseadmes või arvutis,” ütles Tallinna Südalinna Kooli vaimse tervise õde Elis Sinsunor.
Nutisõltuvus on massiliselt levinud
Meie küsitlesime kahte algklassiõpilast, kes väitsid, et nemad veedavad vaid tunnikese igapäevaselt arvutis. On ka neid lapsi, kes tõesti ise või vanemate juhendamisel pole nutimaailmast liialt vaimustunud. Paraku aga perekondades, kus on probleemid, on ka pereterapeudi ja psühholoogi Kätlin Konstabeli sõnul alati lastel ka kergem või raskem nutisõltuvus: “Naljalt tänapäeval ei ole enam selliseid vanemate murelugusid teada, millega ei kaasneks ka need mured, et lapsele meeldib liiga palju arvutis või telefonist mängida. See on klassika.”
Millal on tegu lihtsalt ebamõistliku ületarbimisega ja millal saab seda võrrelda tõsise sõltuvushäirega? Spetsialistide sõnul piir on nende vahel õhkõrn ja tarbimisharjumus pigem ajas paraku süveneb ning kui lapse harjumused ei muutu, on väljavaated nukrad.
“On näiteid sellest, kuidas 30-aastane rasvunud jõmm istub laua taga, vanemad toovad talle burgerit ja Coca-Colat või toob seda rattakuller ja see noor ei väljugi oma toast enam. Tualetis-võib-olla käib,” on Mats õun mures ka enda poja pärast.
Vanemad võivad probleemi süvendada
Sarnast stsenaariumi kirjeldab ka Konstabel: “On ka selliseid olukordi, kus vanemad üritavad lõpmatuseni leppida, lootuses et laps kasvab sellest välja. Selline olukord võib aga minna hoopis nii, et noorel inimesel on siis kool jäänud lõpetamata, ta elab vanematega veel, ta ei käi tööl ja vanemad jätavad talle siis toidu näiteks ukse taha. Vanemad ei taha teda välja ka visata.”
Tihti lapsevanemad ei oskagi enam muud teha kui võtta lapselt lihtsalt nutitelefoni ära, lülitada internet välja ning vahel ka last liigtarbimise eest karistada.
Psühholoogi ja pereterapeudi Kätlin Konstabeli sõnul toimib praktikas aga ikkagi see, kui lapsevanem suudab järjepidevalt rakendada leebemad meetodid nagu sõbralikul teel usaldusliku suhte loomine, lapse probleemi algpõhjusesse süvenemine ning ühine ajaveetmine, mida nii lapsevanem kui ka laps mõlemad siiralt naudivad. “Näiteks paluda lapselt abi millegi tegemisel või mängida ise lauamängu ja siis kutsuda laps ka seltsi. Esialgu teismeline võib-olla küll uriseb ja ütleb mõne ropu sõna, aga kui ta näeb, kuidas vanemad kaifivad, kutsuvad teda ja hoolivad temast, siis ta lööb kaasa,” soovitas Konstabel.
“See jätab kindlasti mulje, et lapsevanem ei tea midagi, aga tegelikult on kõik proovitud. Poiss käib mitme psühholoogi juures. Koolist kästakse, sest vaatab tunnis muudkui aknast välja. Tal pole seal huvitav. Praegu käib ta juba kolmanda terapeudi juures, aga see ei anna mingit tulemust, sest see pole talle huvitav. Ainuke võimalus on kannatada see sõna ära – lihtsalt kratist kinni ja viia ta metsa, siis natukese aja pärast harjub ta teises keskkonnas olemas. Liig oleks loota, et ta kohe oleks nõus näiteks jalgrattaga sõitma minema. Ta peab tund aega sõitma ja alles siis hakkab talle see meeldima,” kirjeldas Õun.
Paraku ei saa ka spetsialistid anda ühes soovitust, mis kõigile tagaksid sellisest olukorrast välja tuleku. Iga lugu on unikaalne. Igal juhul rõhutavad spetsialistid justkui ühest suust, et lapsevanemal tasub juba esimeste nutisõltuvuse ohumärkide ilmnemisel lapsega kohe tegelema hakata.
