"Tantsimine on ju kogu inimkonnale üldomane nähtus. Seepärast on tantsukunst ka väga suures osas rahvusvaheline."

Rahvatantsu propageerija Sille Kapper-Tiisler
PEETER KOPPEL Aastakümne olulisim keskkonnamuutus võib olla ukse ees (0)
28. mai 2021
Albert Truuväärt

Käesoleva aasta alguses hakkasin tasapisi vihjama, et inflatsioon annab peagi endast märku. Peale tervisekriisi on proovitud kogunõudlust raamidesse suruda, mis nüüd ootab paisu tagant välja pääsemist. Piltlikult öeldes kõik korraga soovivad mingeid kaupu ostma asuda, aga pakkumine ei suuda sellega sammu pidada – resultaadiks on nende kaupade hinnatõus. Seda õpitakse vist mikroökonoomika teises loengus ja tark talupoeg teab seda niigi,” sõnas SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.


Lisame sellele veel eelmise aasta madala baasi ja keskpankade väga lahke rahapoliitika – majanduse sulgemine surus hindu pigem alla ning odavat likviidsust on külluses (ja tuleb juurde) ning inflatsioonisurve tekkimine ei ole üllatav. Küll aga on üllatus selle surve tugevus. Keskpanku ei paista see aga (veel) häirivat ning nende signaal on selge – tegemist ongi „kevadise vasika“ efektiga, mis jääb ajutiseks. 

Aga, see ei pruugi teps mitte nii olla!  Esiteks jah – valitsused on olnud lahked ning nõudluse poole „ära kukkumist“ jõuliselt kompenseerinud nii eraisikute kui ettevõtete tasandil. Pakkumise poolega on aga teised lood. Üha enam näib, et seda nii kiirelt korda ajada ei anna. Tarneahelate katkemine ja kaos seoses tööjõuga on ilmselt pikemaajalisem probleem. Ettevõtted kurdavad, et neil on tekkinud teatud kummalisevõitu tööjõupuudus. Ühest küljest on valitsuste poolt jagatud raha vähendanud (madalama palgaga töökohtadel) motivatsiooni töötada ning teisest küljest on mitmel pool koolide sulgemine hoidnud lapsevanemaid töölt eemal. Kuigi mõlemad efektid peaks olema ajutise iseloomuga, kurdetakse arenenud riikide ettevõtete poolt, et olukord on pingeline vaatamata eeldustele pinge vähenemiseks. Kohalik ettevõtja peaks viimase kümnendi kogemusest hästi teadma, et tööjõupuudus tekitab surve palkade kasvuks.

Püsivam inflatsioonisurve

Seega näib, et ainuüksi need kaks asjaolu võivad tekitada püsivamat inflatsioonisurvet. Kuna inimaju kipub eeldama, et tulevik on mingi väikeste detailide võrra erinev versioon olevikust või isegi lähiminevikust, siis domineerib veel  mõtteviis, et tervisekriisi raamidesse surumine tähendab olukorra normaliseerumist, kus inflatsioon ei ole probleem. Aga, kui ikkagi on? Siis peaks ju keskpangad hakkama oma senist lahkust koomale tõmbama? 


See on aga veidi problemaatiline. Kohe, kui keskpangad ütleks, et „meil on siin inflatsiooniprobleemike“ ja hakkaks oma rahapoliitikat vastavalt timmima, liiguks pikaajalised intressid üles. Raha läheks kallimaks! Kuigi majandusõpikutega pole null- ja negatiivsete intressimäärade keskkonnas eriti midagi teha olnud, saab sellisel juhul õpikutarkuse juurde naasta – turgudel käivituks korralikum rullimine, mille käigus üritataks aru saada, kui suur see inflatsioon nüüd ikka on ning kuhu need intressimäärad tõusevad? Kallim raha oleks sisuliselt aastakümne kestnud režiimi lõpp koos kõige sellega kaasnevaga.

Aga tervisekriis pole läbi ning sellest taastumine on samuti hapravõitu. Seega, kallima rahaga toime tulemine oleks paljudele problemaatiline. Lõuna-Euroopa jaoks näiteks kehtiks see väide struktuursete probleemide tõttu kusjuures ka ilma igasuguse kriisita. Seega keskpangad tõenäoliselt „ootavad ja vaatavad“, lootes majanduselt täiendavaid tugevuse märke enne, kui nad isegi vihjavad oma senise lahkuse lõpu lähenemisele. Kuigi praegust olukorda majanduses pole palju (mini)buumiks nimetada, siis eeldavad märgid majanduse tervise paranemisest nii piisava osa populatsiooni vaktsineerimist, rääkimata olukorrast, kus muteerunud viirusetüved uut kaost ei tekita. Kaduma peaks ka lõviosa piirangutest. See kõik võtab ilmselt veel kuid. Kuid, mil keskpankade lahkus koos eelkirjeldatud faktoritega võib inflatsiooni edasi kütta.

Paradigma muutuste osas tuleb olla valvas

Nagu alati, tuleb siin kõigepealt jälgida, mida teeb USA Föderaalreserv, sest enamasti kipuvad teised tema pealt spikerdama ning ka sealsed fiskaalsed stiimulid on olnud mastaapsemad. Samuti on Ühendriikide tööturg selgelt paindlikum. Kui Euroopas tähendab iga kriis struktuurse tööpuuduse kasvu, siis Ühendriikides on tööturg selgelt tsüklitest sõltuv. Ei tasu unustada, et jaanuaris 2020.a. oli sealse tööturu olukord aastakümnete parim ning piirangute vähenedes on esimene mõte naasta selle juurde, mis kevadel 2020.a. pooleli jäi.  

Igal juhul tuleb selliste võimalike paradigma muutuste osas olla eriliselt valvas. Praegu on tagumine aeg välja mõelda strateegia, mida teha oma investeeringutega siis kui praegune inflatsioonipuhang ei ole mitte „kevadine vasikas“ vaid midagi sootuks püsivamat.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.