"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
Riin Ehin: Eesti vajab oma vaktsiinitootmist (0)
29. mai 2021
Ilja Matusihis/Pilt on illustratiivne

Koroonapandeemia ühe järeldusena on tulevikuriskide maandamiseks vaja Eestisse luua vaktsiinide tootmise võimekus, kirjutab kauaaegne Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskuse juhataja Riin Ehin arenguseire keskuse blogis.

Samuti peaks pandeemiaga võitlemiseks kasutama geeniinfot COVID-19 riskigruppide senisest täpsemaks välja selgitamiseks. Pandeemia ühe järeldusena on tulevikuriskide maandamiseks vaja Eestisse luua võimekus vaktsiinide tootmiseks. Samuti peaks pandeemiaga võitlemiseks kasutama geeniinfot riskigruppide senisest täpsemaks välja selgitamiseks.

Vaktsiinide väljatöötamine muutub järjest keerulisemaks ja protsessi lisandub uusi teadmisi ning tehnoloogiaid. Juba nüüdseks on erialase hariduseta inimestele keeruline selgitada, kuidas iga konkreetne vaktsiin töötab. Erinevad vaktsiinid tekitavad – sõltuvalt vaktsiini arendamise tehnoloogiast ja kasutatavatest antigeenidest – mõnevõrra erineva immuunvastuse. Mida mitmekülgsem immuunvastus, seda tugevam ja laiema spektriga on kaitse viirusega reaalelus kokku puutudes.

Immuunvastuse mitmekülgsust võimaldab suurendada erinevate tehnoloogiatega välja töötatud vaktsiinide kombineerimine – esimene süst ühe, teine teise vaktsiiniga. Samuti vähendab vaktsiinide kombineerimine kõrvalnähtude tõenäosust/ägedust. Nimelt, lisaks oodatud immuunvastusele tekib vaktsineerimisel ka immuunvastus vaktsiini muudele komponentidele. Kui kombineerida erinevaid vaktsiine, kõrvalnähud ei võimendu.

Näiteks on nii Suurbritannia kui ka Saksamaa otsustanud anda alla 65 aasta vanustele inimestele, kes on saanud ühe doosi Astra Zenecat, järgmise doosi teise tehnoloogia abil arendatud vaktsiini – Pfizerit või Modernat.

Viirusnakkuse korral on tegemist klassikalise peremees-parasiit-olukorraga. Kui parasiiti ehk viirust sekveneeritakse palju, siis peremehe ehk patsiendi genoomi veel üldse mitte. Samas mõjutab inimese genoom nii haiguse kulgu, immuunvastust vaktsiinidele kui ka soovimatute kõrvaltoimete tõenäosust.

Eestis oleks kõige radikaalsem ja kõikehõlmavam lahendus personaalse meditsiini tulevikulahendusi silmas pidades see, kui me analüüsiksime võimalikult paljude inimeste täisgonoomset nukleotiidset järjestust. Geenivaramuga on praeguseks liitunud juba 200 000 inimest, see on hindamatu väärtusega pandeemiaolukorras kui ka võimalike hilisemate tervisekriiside korral. Saaks kas või kohe alustada. Saadav teadmine aitaks kaasa muu hulgas ka vaktsiinide ning ravimite täpsemale disainile, annaks paremad riskihinnangud ja võimaldaks kasutada tõhusamaid ennetusmeetmeid.

Kui kogu elanikkonna geenide analüüs jääb esialgu  kättesaamatuks, tuleks võtta geeniproovid ning sekveneerida koroonapatsiendid, kes olid haiglas, aga pole samas veel geenidoonorid. Nende andmete alusel on võimalik analüüsida geenide seost koroona raske põdemisega. Võimalusel tuleks sekveneerida ka need, kes põdesid haigust kergelt või vaatamata kokkupuutele nakkusallikaga ei haigestunud. See eeldab samuti  uute proovide kogumist ning olemasolevate proovide sekveneerimist. Saadavad teadmised on abiks järgmise koroonalaine või võimaliku uue tervisekriisiga toime tulemisel. Kui vaktsineerimine edeneb ja selle tulemusel tekkinud antikehade hulka hakatakse mõõtma, oleks vaja sekveneerida need inimesed, kelle antikehade tiiter on kõrge; need, kelle antikehade tiiter kestab kaua, ning lisaks ka need, kelle antikehade tiiter on madal ja kestab lühikest aega.

Pandeemia on kestnud juba üle aasta. Selle jooksul oleme näinud, et kriisiolukorras on iga riik eeskätt enda eest väljas. Peame arvestama võimalusega, et pandeemia raugemine on ajutine ja piirangute leevenedes ning   uute, muteerunud tüvede tekkimisel saab viiruse levik jälle hoogu juurde.

Seepärast on ettenägelikud riigid – näiteks Kanada ja Soome – alustanud oma vaktsiiniprogrammiga ja/või vaktsiinitehase ehitamisega. Kui Eesti soovib samuti oma elanikke nii praegu kui ka tulevikus vaktsiinidega kindlustada, on meil kolm varianti:

1) Eesti oma vaktsiiniprogramm – koos vaktsiinitehase ehitamisega – või vaktsiinitehase ehitamine ning sobiva vaktsiinitootmise tehnoloogia sisseostmine.

2) Läbirääkimised Soomega ja võimalusel liitumine Soome vaktsiiniprogrammiga; vaktsiinide tootmine Soomes ja/või Eestis mõlema riigi vajaduste katmiseks. Ning kui üle jääb, ka ekspordiks.

2) Baltimaade ühine vaktsiiniprogramm ja vaktsiinide tootmine. Kui Soome soovib liituda, siis Fennobaltika ühine initsiatiiv.

Loodav vaktsiinitehas peaks strateegiliselt olulise objektina olema ja jääma riigi omandusse. Olenevalt olukorrast ja vajadustest saaks tehase käitamislepingu sõlmida kas Eesti või välismaise vaktsiinitootjaga. See aitaks vähendada probleeme, mida praegu vaktsiinitarnete osas näeme. Riigi omanduses vaktsiinitehas välistaks ka olukorra, mis tekkis kunagi Tallinna Farmaatsiatehase müügi järel. Kuigi esialgu kinnitati Eestis ravimitootmise jätkumist, viidi see siiski järk-järgult Eestist välja.

Bioloogia ning matemaatika ja eluteaduste magistrikraadiga Riin Ehin õpib doktorantuuris ja on kauaaegne Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskuse juhataja

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.