"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Suri Vanemuise kauaaegne ooperisolist Henn Pai (0)
04. juuni 2021
Ilja Matusihis

Kolmapäeval suri Vanemuise ooperisolist, kammerlaulja ja laulupedagoog Henn Pai, vahendas BNS.

Misso vallas 1937. aastal sündinud Henn Pai leidis üsna kiiresti üles muusikutee. Juba 1957. aastal sai temast Vanemuise ooperikoori liige, 1960. aastal lõpetas ta Tartu Muusikakooli Rudolf Jõksi klassis. Pärast Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpetamist 1965. aastal (Aleksander Arderi klassis) sai temast Vanemuise ooperisolist. Vanemuine jäigi tema ainsaks koduteatriks, Tartu tema kodulinnaks.

Noore laulja headest looduslikest eeldustest, pühendumisest ja töötahtest annavad tunnistust vastusrikkad baritonirollid juba esimestel tööaastatel: Ford (Nicolai “Windsori lõbusad naised”, 1965), Boriss Izmailov (Šostakovitši “Katerina Izmailova”, 1966), Rigoletto (Verdi “Rigoletto”, 1966 ), Ungru krahv (Ernesaksa “Tormide rand”, 1968), Scarpia (Puccini  “Tosca”, 1969), Escamillo (Bizet´ “Carmen”, 1969), Astley (Prokofjevi “Õnnemängija”, 1970).

Tunnuslikuna Vanemuise muusikarepertuaari mitmekesisusele vajati Henn Pai kandvat baritoni ja lavalist orgaanikat nii operetis (Raul, Hadžijevi “Kuuba, mu arm”, 1966; Danilo, Lehári “Lõbus lesk”, 1971), kaasaegse helikeelega eesti uudisooperites (Karlo, Ojakääru “Kuningal on külm, 1967; Peeter, Tambergi “Raudne kodu”, 1967), aga ka ooperiklassika kullafondi teostes. Henn Pai lavatee kõrgpunkt paigutus aastatesse 1970-1985, mil ta laulis peaosi mitmetes Vanemuise muusikateatri ajalukku jäänud lavateostes: Onegin (Tšaikovski “Jevgeni Onegin”, 1973), Geage (Britteni “Albert Herring”, 1978), Lempelius (Tubina “Reigi õpetaja”, 1979), Frol (Hrennikovi “Vääritu väi”, 1980), Figaro (Rossini “Sevilla habemeajaja”, 1981), Crown (Gershwini “Porgy ja Bess”, 1983), Slook (Rossini “Abieluveksel”, 1985). Aukartustäratavalt pikk lavatee andis talle võimaluse laulda nii mõndagi nooruses esitatud partiid ka uues lavastuses, nüüd juba küpse meistrina. Eriti tähendusrikas on neist Verdi “Rigoletto” nimiosa, mis kunagi oli olnud tema esimesi lavarolle, ning mis 1991. aasta Ivo Kuuse lavastuses jäi tema viimaseks suuremaks osatäitmiseks. Ooperirollidele lisandusid neil aastail ka esinemised solistina koorikontsertidel ja kammerlauljana.

Pärast Vanemuise lavalt lahkumist algas Henn Pai teine, laiema publiku eest varju jäänud, kuid ülivajalik töö laulupedagoogi ja hääleseadjana, nii Vanemuises kui Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis. Viimases töötas ta aastatel 1987-2000 klassikalise laulu õpetajana, sealhulgas aastatel 1993-2000 osakonnajuhatajana. Tänase ooperimaailma tegijate hulgast on Henn Pai õpilased olnud näiteks Priit Volmer ja Märt Jakobson.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.