"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
TIMO STEINER: Korralikuks muusikuks saamiseks peab harjutama 12-aastasest saadik vähemalt 15 tundi nädalas (0)
05. juuni 2021

«Võiks olla ka sarnaseid klassikalise muusika üritusi, nagu on folgifestivalid. Nii saame näidata kõigile, et seda muusikat mängivad täiesti normaalsed noored inimesed,» leiab loodava Tallinna muusika- ja balletikooli juht, helilooja Timo Steiner lisades, et ühendkoolis ehk hakkavad muusikud tantsijatega etendusigi välja mõtlema. «Seni on olnud nii, et baleriinid on laval ja muusikud istuvad oma orkestriaugus ning omavahel kokku ei saadagi.»

Pärnu maanteele kerkiv uus kool võtab juba ilmet. Seal hakkavad koos õppima senised Tallinna muusikakeskkooli, balletikooli ja Otsa kooli õpilased. Pealinn tegi kooli juhi Timo Steineriga intervjuu.

Kui arvestada pillidele kuluvat raha ja individuaalõpet, siis kas Tallinna muusika- ja balletikoolist saab Eesti kõige kallim õppeasutus?

Ma arvan, et see võib olla jah meie kõige kallim haridus, mida uues koolis andma hakatakse. Pilliõpet ilma individuaaltundideta on ikka väga keeruline ette kujutada.  Kuna kooli üks osa saab olema senine muusikakeskkool, siis osa pille me võtame uude majja ikka kaasa ka. Ja me pole keskkoolis istunud käed rüpes, vaid kogu aeg ikka uusi muusikainstrumente soetanud. Nii klavereid kui keelpille. Meil on eelarve sisustuse ostmiseks, aga praegu veel ei ole see lõplikult paigas ja ei saa täpselt öelda, kui palju raha läheb pillidele, palju muu sisutuse peale. See kalkulatsioon on praegu tegemisel.

Nii et üsna suur hulk klavereid rändab Kivimäelt uude majja?

Jah. Need on väga heas korras suhteliselt uued pillid ja pole mingit põhjust neid lihtsalt maha jätta või kellelegi ära anda. Aga kõiki klavereid me ka kaasa ei võta,  üle viieteistkümne aasta vanused jätaksime hea meelega maha, kui see õnnestub. Selline on praegune sihiseade.

Mille poolest siis see uus kool saab olema parem kui praegune muusikakeskkool?

Juba minu õppimise ajal kaheksakümnendatel aastatel ju leiti, et selline kool peaks asuma kesklinnas. Algklassidesse on Kivimäe kooli raske saada õpilasi kaugematest Tallinna piirkondadest, rääkimata linnalähedastest valdadest. Vanemad ei taha laste kooli saatmisel pikka tülikat teekonda ette võtta. See mure peaks nüüd lahenema. Ja ma oletan, et tung juba esimesse klassi saab olema üsna tugev. Uude majja saab üsna kerge vaevaga tulla nii Lasnamäelt kui Nõmmelt. Lisaks on kõigil kolmel ühineval koolil olnud väga tugevad ruumimured kogu aeg. Kivimäe klassid kostavad läbi ja Otsa koolis on valitsenud ikka väga suur ruumipuudus. Ka balletikooli ruumid ei ole balleti õppimiseks kohased ega vasta standardile. Kõik on oodanud mingit lahendust juba pikka aega. 2004. aastal see põhimõtteline koolide liitmise otsus tehti. Kuna aga kolmele üsna kalli õppeprotsessiga koolile taheti teha uus maja, siis rahanumber pani ehitamise algus pikalt venima.

Kolmandaks saame ju kesklinna toreda kultuurihariduskantsi juurde. Väga ootame, et saame avada oma uksed ka linnarahvale, kui koolis hakkavad toimuma igasugused kontserdid. Siis on veel üks koht, kuhu tulla muusikat kuulama. Meil tuleb selle kooli juurde lausa neli saalikest. Üks neist on suurem, kus saab ka balletti esitada, on kammersaal, on blackbox saal ja veel üks väiksem kammersaal. Nii et võimalusi seal kontserte tegema hakata saab olema päris kenasti. Me oleme mõelnud, et ka kohviku alal võiks hakata musitseerima. Paigutame sinna klaveri.

Kas uues koolis saab ikka olema piisavalt harjutamiseks ruume, et peaks jälle kusagil koridorinurgas harjutama?

Harjutamise ruume ja erialaõppe kohti saab küll olema rohkem, kui neid on praegu. Omaette küsimus on muidugi, kui palju on täiesti piisav. Seda ei ole vist kunagi nii. Aga kindlasti saab uues koolis olema ruumi rohkem kui on praegu muusikakeskkoolil. Suur asi on see, et need uued harjutusruumid saavad olema ikka selleks ekstra kohandatud, mida meil praegu ei muusikakeskkoolis ega Otsa koolis ei olegi. Need on ruumid, kus tunde ei peeta ja saabki harjutada.

Kas uues koolis saab klassikaline muusika ikka sama palju tähelepanu, kui muusikakeskkoolis, või hakkavad teised, kergemad žanrid seda kuidagi ära sööma?

Noh, kui mõtleme Otsa kooli peale, siis ka seal ju õpetatakse praegu klassikalist muusikat. Ja seejuures ka üsna õnnestunult. Seepärast ma siin küll väga suurt probleemi ei näe. Oleneb, milliseks nende valdkondade eelistused kujunevad. Igas valdkonnas peab olema ikka mingi tugev tuum ja head oskused. Ma usun, et nii klassikalised kui rütmimuusikud saavad olema oma valdkonna üle väga uhked ja õpetamise tase on igal pool väga hea. Ning sellelt mitmekesisuse pinnalt saab võrsuda väga huvitavat koostööd eri muusikute vahel. Ega praegu ikka mõne teise valdkonna tegemistest suurt midagi ei teatagi. Uus kool annab võimaluse suhelda ning olla paremini kursis sellega, mis tänapäeval üldse muusikamaailmas toimub. Inimesed saavad siin koolis kokku koridori peal, sööklas ja kohvikus. Nad õpivad üksteist tundma, saavad paremini aru teistsugusest mõttemaailmast, leiavad uusi sõpru kogu eluks ning kes teab, mis huvitavad loomingulised asjad võivad sellest veel sündima hakata.

Kas siit koorub ka õpilastele mingi uus mõte kasutada ühist energiat?

Nojah, kunsti vallas on koostöö väga viljakas. Ühesuguse andega inimesed võiksid proovida midagi koos teha ja välja tuleb kindlasti midagi väga põnevat ja enneolematutki. Samuti saab niimoodi uusi kogemusi ja õpib palju juurde.

Muusika valdkond on ju väga lai. Ka elektrimuusika, filmimuusika- kõik läheb siin käiku koos klassikalise kammermuusikaga. Kõiges üksi tippu jõuda ongi väga keeruline, peab jagama kolleegiga oskusi ja teadmisi.

Kui omalaadne on maailmas kool, kus muusika on ühendatud balletikunstiga?

Tantsu ja muusikaõppimist ühendatud koole muidugi on. Ka Riias ja Vilniuses sellised koolid täiesti olemas. Neid saab nüüd ka meil olema. See peaks aitama õpilastel keskenduda oma erialale, kuid samas jälgima ka teisi kunste silmanurgast. Võibolla annab see lisainnustust, mine tea, vähemalt loodame seda.

Kas näete ohtu, et muusikud saavad olema uue koolis kuidagi privilegeeritud ja ballett võib jääda natukene varju? Te olete ka ise helilooja Sander Mölderiga kirjutanud kaks balletid  – “Keres”  ja “Kuldne tempel”…

Ei, seda ma küll ei ütleks, niisugused jutud tahaksin ma kummutada siin kohe. Niisugusel kartusel pole küll mingit alust. Tantsukunst on mulle olnud põnev kogu aeg. Tõepoolest, väike side loomingu näolgi on sellega täiesti olemas. Selle esimese balleti puhul leppisime kokku, et enamus tööd teeme ühes ruumis kahekesi koos. Mitte nii, et üks kirjutab ühe takti ja teine teise. Et saavutada ühine nägemus, rütm ja sound me tõesti kirjutasimegi koos. Siis tekkis mingit viisi uus helilooja, kes polnud enam ei mina ega ka Sander. See oli kellegi kolmanda muusika. Ka teise balleti puhul jätkasime enamvähem samamoodi seda teekonda. Kuigi siis oli juba rohkem olemas ka teadmine, milline see kolmas helilooja saab olema…

Praegu räägivad muusikud ka sellest, et tuleks eristada mitte klassikalist ja muud muusikat, vaid head muusikat kehvemaks. Püütakse ühendada eri muusikažanre ja selle sõnum on -muusika ongi üks. Mida sellest arvate?

Ma arvan, et kõik võimalused on katsetamist ja proovimist väärt. Sünnib kindlasti väga põnevaid asju. Selle katsetamise tuum on aga ikkagi oma erialas ja kindluses, millega sa seda valdad. Kui sa oled saanud oma alal hea hariduse, siis aitab see sul ka edasi minna ja mõista kõike muud. Sa ei nuru mitte teistelt valdkondadelt mingit teadmist, vaid sul endal on kindel alus, mida mujale ka panustada. See on asja mõte. Ja niisugusesse katsetusse, mis ületab piire niimoodi,  suhtun ma väga hästi.

Ma ei välista seda mõtet, et muusika on üks. Kui helidest midagi tehakse, siis see põhimõte ongi üks. Aga loojate mõttemaailma võib olla väga erinev.

Kas selline tantsijate ja muusikute läbikäimine võib sünnitada mingi uue sünergia meie kultuuris üldse?

Just. Selles osas on meil uuele koolile küll väga suured ootused. Võibolla hakkavad muusikud rohkem huvi tundma tantsukunsti vastu ning tantsijatega koos mingeid huvitavaid etendusigi välja mõtlema. Seni on ikka nii, et pillimängijad ja tantsijad on isegi teatris väga eraldatud. Baleriinid on laval ja muusikud istuvad oma orkestriaugus ning omavahel kokku ei saagi.

Kas muusikaõppuri koormus on suur? Mitu tundi nädalas peaks minimaalselt harjutama, et lisaks üldharidusele ka pillimäng selgeks saada?

See õppimine kõik pole ainult tundides mõõdetav, asja sisu on ka hästi oluline. Tavaline on see, et meil on kaks muusikaerala tundi nädalas. Hiljem tulevad juurde veel ansamblid ja orkestrid, kuulmisõpetused jm asjad. Harjutamise kohta on tehtud uuringuid, mille põhjal alates 12. eluaastast oleks minimaalne harjutamise aeg 15 tundi nädalas. Alates sellest võib mingeid tulemusi oodata. Aga see harjutamine peab olema teadlik ja eesmärgipärane, mitte ainult instrumendi kõrval istumine. See on päris suur koormus. Aga eks pillimängijate tase on ka väga kõrge tänapäeval. Samuti on ka balletiga. Väga raske on teha sama hästi, kui tipud ja jõuda nende tasemele. Selleks peab ikka väga palju pingutama. Me teeme kõik endast oleneva, et meil tuleksid sellised muusikud ja tantsijad, kel oleks midagi öelda ka kaugemal kui ainult Eestis.

Nii et suund on võetud sellele, et oleks rohkem Randalusid, Kaljusteid ja Kõrbesid?

Täiesti õige! Ilma selleta polekski meie tegevusel üldse mõtet. Tahame luua keskkonna, kus noored anded saaksid arenemiseks kõige paremad tingimused. Et nad saaksid keskenduda oma alale ja saavutada parima tulemuse arendades oma võimeid nii kaugele kui vähegi võimalik.

Kuidas te hindate laste muusikakoolide taset?

Need koolid on ka meie kooli jaoks oluline taimelava. See osa, keda muusikakeskkool on algklassides kasvatanud, on ikka väike, keskkooli ossa tullaksegi enamasti muusikakoolidest. Nende koolide tase on muidugi erinev. Aga kõige olulisem on ikkagi ära tunda need noored inimesed, kellel on eeldusi kujunda heaks muusikuks. Kõik nad tuleb saata nii ruttu kui võimalik edasi õppima heade õpetajate juurde. Meil on suhteliselt hea muusikakoolide võrgustik ja õpilasi ikka tuleb kogu aeg peale.

Mõnestki saavad omakorda muusikakoolide õpetajad. Koostöös muusikaakadeemiaga me seda vagu siis veame. Muusikakooli õpetaja kutse pole ju midagi alaväärset, nendel inimestel meie muusikakultuuri alus ju seisabki. Uhke amet!

Kas näiteks pillimänguõpetus on püsinud kogu aeg enam-vähem ühesugusena või on viimasel ajal ka mingeid pedagoogilisi uuendusi? Kas tehnilise meisterlikkuse drillimine on endiselt kõige tugevam alusvundament?

See tehnika drillimine on muidugi õpetuse üks väga suur osa. Aga kui on ainult tehniline võimekus ja sisu poolt ei ole, ega siis seda esitajat väga huvitav kuulata ei ole. Pillimäng peaks ikka koosnema mõlemast poolest. Kogu aeg kirjutatakse juurde uut muusikat, me peame koolis end sellega kursis hoidma. Ja kui palju erinevaid kontserdi vorme on tekkinud tänaseks! Peame ka selle kõigega end kohandama ja mõtteainet on siin palju. Pidevalt arenev psühholoogia võimaldab meil teada, kuidas inimesel rohkem arendada kõiki enda andeid, mis temas peidus on. See annab uusi mõtteid ka pedagoogikas.

Kuidas ära tunda, et kellegi laps on andekas ja talle tasub muusikat õpetada?

No nt mu vanemad on öelnud, et ma laulsin kogu aeg. Kui tulid muusikasaated, siis need olid minu jaoks väga huvitavad, ma kuidagi võpatasin kohe nende peale. Kui lapsed ikka laulavad, trummeldavad rütme ja muusika peale elavalt reageerivad, seda kuidagi erilisel moel tunnetavad ja vastu võtavad, siis tasub sellised lapsed küll meie kooli tuua.

Kas uude kooli saab tulla õppima ka tavalisest koolist?

Jah, me praegu muusikakeskkoolis võtame ka kogu aeg alates teisest klassist vastu täiendavalt õpilasi kõikjalt Eestist. Muidugi peab neil olema seos muusikaga, vanemad lapsed on õppinud ka muusikakoolis kooli kõrvalt.

Kui tihe on meil muusikutevaheline konkurents? Kõik ei pääse ju välismaale.

See oleneb erialast. Kui mõtlen orkestrimuusikute peale, siis on pidevalt vaja mängijaid. Orkestrid tahavad kogu aeg toidet saada ehk uusi muusikuid, kes mängiksid ERSOs või Estonia teatri orkestris või ka Tallinna kammerorkestris. Ka Vanemuises vajatakse pidevalt uusi muusikuid. Küsimus on eelkõige heliloojates ja klaverimängijates, kes peavad tõesti olema ikka väga säravad, et läbi lüüa. Aga muusikapedagoogide olukord on meil kogu aeg olnud halvas seisus. Sinna on tulevikus vaja ka väga palju uusi jõude. Muusikaõpetajad on juba üsna eakad ja lahkuvad varsti oma tööpõllult.

Tänapäeva muusiku karjaäär tähendab tihtipeale ka erinevate võimaluste kombineerimist. Ollakse nii õpetaja kui mängitakse mõnes kollektiivis. Peale selle võib esineda ka soolokontserditega. Tegevusi saab väga hästi osavalt kokku panna, nii et teeb endale ka rõõmu. 

Kas meil on muusikuna üldse võimalik ära elada?

Eks need palgad on orkestrites ja mujalgi ikka liikunud aastatega kogu aega ülespoole. Ja nagu ma ütlesin, kombineeritakse mitmeid tegevusi, antakse soolokontserte, selle kõrval mängitakse orkestris ja tegeletakse pedagoogitööga. Ega neid, kes muusikavaldkonnast üldse ära lähevad, väga palju ei ole.

Muidugi, võib proovida minna mängima mõnda Euroopa tipporkestrisse ning saada seal kogemusi, see on ka ilus üritamine. Aga saab ka Eestis täiesti ära elada, muusikule on Eestiski väga palju tänulikku publikut.

Kas Eestis on heliloojate põud või vastupidi, üle tootmine? Olete ise ka õppinud komponeerimist, milline on üldse helilooja seisund ühiskonnas?

Heliloojal on keerulisem kui näiteks kirjanikul, kuna selleks, et helid ka trükitud noodiridadelt üldse kuhugi jõuaksid, peab seal vahel olema veel keegi, kes neid helisid mängida või ette kanda tahab, kui just tegemist pole elektroonilise masinamuusikaga. Praegu on minu meelest olukord väga hea. Meil on üsna palju häid heliloojaid, kes paistavad silma nii Eestis kui ka väljaspool. Eks me valmistame ka ette neid, kes tahaksid edaspidi astuda muusikaakadeemiasse komponeerimist õppima. Aga ega ainult siis Eestis ei saa komponeerimist õppida, kõik muusikakõrgkoolid õpetavad seda ja õpitakse ka välismaal. Ja vastukaaluks on ka meie muusikaakadeemias päris palju välisüliõpilasi, kes tahavad muusikat kirjutama hakata. Ja ma tahaksin loota, et meie uue kooliga saab ka heliloojate ettevalmistus hoogu juurde, et meil oleks ikka eesti keelt kõnelevaid heliloojaid ka tulevikus. Aga sellist hoogu ja tegijate enesekindlust tahaksin näha juurde saamas kõigis valdkondades meie uues koolis.

Meie kooli lähedal on ka palju noorte õppeasutusi, kelle õpilased ehk leiavad ka tee meie kontsertidele ja meie õpilastel saab olema siis tore võimalus oma eakaaslastele oma kunsti tutvustada.

Kuidas siis hinnata Eesti muusikaelu, kui mitte silmas pidada vahepealset piirangute aega?

No see muusikaelu on ikka olnud isegi väga vilgas. Välja arvatud muidugi viimane aeg, on kõik ikka pulbitsenud väga tugevalt. Tavaliselt on igal õhtul ikka mitu kontserti, nii et tuleb valida, kuhu minna…Ja publikut jätkub igale poole muusikat nautima. Nälg muusika järele oli publikul tõesti juba suur ja pole kahtlustki, et kogu see pulbitsev muusikaelu taastub. Sama on ka balletiga. Inimesed olid kõike sunnitud vaatama ekraani vahendusel ja tahysid näha, kuidas see tants päriselt ka välja näeb.

Kas see koroona aeg õpetas muusikutele ka midagi?

Mõnevõrra on see õpetanud pilli paremini käsitlema. Aga pilli kõla hindamine on distantsilt keeruline. Selleks veel head lahendused puuduvad. Tantsijad ka püüavad end kodus mingil määral vormis hoida, aga õpetaja ei saa läbi interneti ikka tantsijat juhendada, nagu peaks.

Kas teil üldse vaba aega ka on, mil saab muusikast ja tööst puhata?

(Naerab)- eks seda on küll väga vähe. Neid hetki sisustan peamiselt lugemisega, vahel õnnestub ka pikemale jalutuskäigule minna. Praegu ongi looduses viibimine üks vähene rõõm kusagil käia. Pärast seda hakkab mõte jälle peas käima ning võib töö juurde tagasi pöörduda.

Te olete algatanud TVs väga populaarseks osutunud klassikatähtede saate. Just see saade näitas, et ka klassikalise muusikaga tegelevad toredad noored. Et nad pole nohikud, kes tegelevad mingite vanaaegsete asjadega. Kuidas muuta veel klassikalist muusikat noorte seas popiks?

Neid klassikalise muusika sündmusi peaks muidugi olema ka väljapool TV programmi. No üritusi, kuhu klassikalise muusika tegijad tulevad kokku ja seal on ka palju noori. Midagi sellist nagu folgifestivalid, aga klassikalise muusikaga ja miks mitte uute katsetustega, kus pole rangeid piire. Meie kool saab tulevikus käia koolides esinemas, kohtuda õpilastega ja näidata neile kui vahva on see muusika tegelikult, mida me teeme. Jah, just nii saame näidata kõigile, et seda muusikat mängivad täiesti toredad normaalsed noored inimesed. Mida rohkem ollakse hea muusikaga kokku puutunud, seda paremini ollakse ka tulevikus nõus seda kuulama ikka ja jälle.

Kuid see ei välista, et meie noori toredaid klassikatähti peaks rohkem ka televisiooni kaudu tutvustama?

Täiesti õige! Meil on ka väga palju parimas loomeeas interpreete, kes samuti vajaksid rohkem tutvustamist. Nemad võiksid ka kõik olla palju nähtavamad. Mõelda on palju, kuidas seda kõike teha. Peaksime viima laiale üldsusele sõnumi, et klassikaline muusika on üks täiesti normaalne kultuuri ja ka elu osa ja sellega tegelevad noored on täiesti lahedad tüübid.

Uus kool tahetakse suruda ametikoolidega ühele pulgale või bürokraatide jaoks samasse lahtrisse kutsekoolidega. Kas kunstidega tegelev kool peaks seisma sellest süsteemist kuidagi eraldi?

Põhimõtteliselt on eriala ikkagi eriala, elukutse. Samas uus kool ei saa olema sajaprotsendiliselt kutsekool. Meil saab olema gümnaasiumi õppekava ja vaatame, kuidas üldse meie riigis kutse- ja gümnaasiumihariduse ühtesulamine hakkab minema. Vastavalt sellele hakatakse ka tulevikus otsuseid tegema. Selles mõttes saab see kool olema küllalt omanäoline. Eks vaatame kuidas see hakkab arenema ja siis võib öelda, et oleme kool, mis tegutseb korraga nii gümnaasiumihariduse kui kutsehariduse maastikul. Nii nagu täna antakse muusikakeskkoolis gümnaasiumiharidust, see kõik tuleb uude kooli kaasa ja jätkub.

Olite väga kaua tegelenud uue kooli ruumide kavandamisega. Kas sellest lähtus ka otsus konkureerida kooli juhiks?

Nii see oli. Tundsin, et suudan seda huvitavat loodavat õppeasutust juhtida, nagu olin andnud nõu, kuidas kujundada selle maja ruume vastavalt muusikaõppurite vajadustele. Ja muusikaõppeasutuse juhtimine pole mulle ka mingi tundmatu tegevus.

Olete seni olnud Tallinna Muusikakeskkooli direktor, aga ka tuntud ja armastatud helilooja. Miks peab üks helilooja tegelema administratiivse tööga?

Minu senise töö juures on see üsna loogiline, et ma olen tegelenud administreerimisega. Üks pool on omal moel alati teist poolt täiendanud. Saab ühest maailmast teise libiseda, kui mõte ühes kohas kinni jookseb, võib enda ümber lülitada teisele tegevusele. Hea on vahepeal teise asja peale mõelda. Minu jaoks on need tegevused teineteist täiendavad poolused olnud. Ärkad hommikul üles kella kuue ajal, siis teed esimese asjana arvuti lahti, vaatad, mis on vahepeal juhtunud, siis lähed tööle, teed oma asjad ära ja tead, et õhtul ootab sind veel üks sessioon heliloomingut. See annab ka päevase töö jaoks mingi värskuse ja vastupidi ka. Ja kui ühe asjaga tegeled, siis kusagil otsib samas mõte ka lahendust teisele asjale.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.