"Riigid, kes täna on vaktsineerimise edetabelites kõrgel kohal, on teinud inimestele hästi lihtsaks sõna otseses mõttes “vaktsiini otsa komistamise”, et inimene ei pea oma tavapärastelt radadelt üldse kõrvale astuma, selleks, et oma vaktsiinisüst kätte saada."

Kersti Kaljulaid, president
NOORTE PEREUURING Vaesuses kasvanud lapsed väärtustavad vähem laste saamist (0)
05. juuni 2021
Pealinn / Pilt on illustratiivne

“Ka madala sissetulekuga pere võib seada lapse vajadused esiplaanile ja laps ei pruugi tunda seda vaesust,“ rääkis  Tartu Ülikooli Sotsiaalpoliitika kaasprofessor, psühholoog Dagmar Kutsar. „Samal ajal võib hoopiski üsnagi korraliku sissetulekuga peres, kus lapse vajadused ei ole esiplaanil, vaid näiteks on hoopiski laenude maksmine või, või mingisugused isiklikud ambitsioonid, tunda laps hoopis suuremat ilmajäetust.”

Pere Sihtkapital SA projektijuht Hillar Petersen ütles, et laste vaesus põhjustab ka lastevaesust ühesõnana ehk siis vastandit lasterikkusele. „Lisaks sellele, et lapsed saavad jala taha vaesuse tõttu juba oma kaua välja võideldud stardis, mõjutab see ka seda, kas nad üldse sinna starti jõuavadki,” lausus ta.

Pere sihtkapitali poolt eelmisel aastal läbi viidud noorte pereuuringus küsisime, mida noored arvavad enda tulevikust ja mida nad väärtustavad.

“Oli näha, et, kui on vaesus probleemiks, siis on ka nendel noortel olnud harvemini soov abielluda, nad on väärtustanud vähem laste saamist,” märkis Petersen.

Vaesuse nõiaring

“Võime tekitada sellise tsükli, kus omakorda lastevaesus põhjustab seda, et, lapsi sünnib vähem,“ rääkis Petersen. „See omakorda tähendab, et tulevikus on meil vähem maksutulusid ning jälle suureneb lastevaesus. Sünnib jälle vähem lapsi, samuti on  tulevasi lapsevanemaid vähem, kes üldse võiksid lapsi saada ja nii edasi ja kokkuvõttes ühiskond läheb sellist, võiks öelda vaesuse rada pidi.”

Peresõbraliku Eesti visioon võiks Peterseni arvates olla, et Eestis lapsed kasvaksid hästi  nii praeguses kui järgmistes põlvkondades.

“Et pered oleksid õnnelikud ja kestvad, tunneksid ennast kindlalt ja ühiskonnas väärtustatuna,“ rääkis ta. „Kindlustunne tähendab muidugi seda, et lastel ei ole ohtu jääda vaesusesse. Kõige suurem tõenäosus lapsel sattuda vaesusesse on just üksikvanemaga peres ehk kestvad paarisuhted on kriitilise tähtsusega. Oluline on ka laste kasvatamise ja lastega perede väärtustamine, sest lasterikastel  peredele on ka sissetulek leibkonnaliikme kohta väiksem.”

Õnnelik võib olla ka vaese pere laps

Rahvusvahelisest laste heaolu uuringust, milles Eestigi juba kahel korral osalenud on, selgub, et kuigi majanduslik heaolu on äärmiselt oluline, ei ole see alati seotud sellega, kui õnnelikuna laps ennast tunneb.

“Ka madala sissetulekuga pere võib seada lapse vajadused esiplaanile ja laps ei pruugi tunda seda vaesust. Samal ajal võib hoopiski üsnagi korraliku sissetulekuga peres, kus lapse vajadused ei ole esiplaanil, vaid näiteks on hoopiski laenude maksmine või, või mingisugused isiklikud ambitsioonid, tunda laps hoopis suuremat ilmajäetust,” märkis Tartu Ülikooli Sotsiaalpoliitika kaasprofessor, psühholoog Dagmar Kutsar.

“Riigi rikkus ja õnnelike laste osakaal riigis ei ole omavahel seotud. Seega siis lapse subjektiivset heaolu määravad hoopiski mingisugused muud asjad. Ja siit tuleb välja, et vaesusel ei ole mitte ainult raha nägu, vaid tal on mitmeid teistsuguseid nägusid.”

Iga-aastane andmeuuendus

Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja Heidy Roosimägi selgitas, et statistikaamet kogub vaesuse näitajaid iga-aastase üle-eestilise sotsiaaluuringuga.

“Tegemist on isiku-uuringuga ja selle põhiline eesmärk ongi hinnata leibkondade ja üksikisikute sissetulekute jaotust, nende elamistingimusi ja siis ka sealhulgas sotsiaalset tõrjutust ja seda viivad tegelikult sarnase metoodika alusel läbi ka kõik teised Euroopa Liidu liikmesriigid ja ka mõned Liidu välised riigid, et siis nii-öelda tulemused oleksid ka suures pildis võrreldavad,” selgitas Roosimägi.

“Korraldame me seda uuringut juba 2004. aastast ja iga kord küsitletakse selle uuringu raames ligikaudu 1% rahvastikust ning tulemused on siis piisavalt usaldusväärsed, et neid hiljem ka laiendada tervele elanikkonnale.”

Suhteline vaesus ja absoluutne vaesus

Roosimäe sõnul väljendab suhteline vaesus lihtsalt öeldes sissetulekute ebavõrdsust riigis ja seda tegelikult ära kaotada võimalik ei ole. „See oleks põhimõtteliselt võimalik ainult sellisel juhul, kui kõikide Eesti inimeste sissetulek oleks täpselt sama suur,“ lausus ta. „Vaesuse kui  ebavõrdsuse hindamiseks kasutataksegi seda suhtelise vaesuse suhtelise vaesuse näitajat, mis siis iseloomustab sissetulekute jaotust terves ühiskonnas.” 

Statistika kohaselt elas 2019.aastal suhtelises vaesuses ligi 300 000 inimest, mis on enam-vähem viiendik Eesti elanikkonnast.

“Kui suhteline vaesus oli ebavõrdsuse hindamiseks ja seda nii-öelda ära kaotada ei ole võimalik, siis absoluutne vaesus on see näitaja, kus räägitakse inimestest, kelle sissetulekud on väiksemad, kui on elatusmiinimum, ehk siis need inimesed, kes riigi silmis nii-öelda ei suuda ennast ära elatada.”

Väiksemate lastega pered on suuremas hädas

Roosimägi sõnul elab ligikaudu 4% 3-6 aasta vanustest lastest absoluutses vaesuses ja see näitaja on kõrgem, kui eesti keskmine.

“Kui vaadata viimaseid aastaid, siis laste seas on ebavõrdsuse kogemine pigem läinud selles mõttes positiivses suunas, et see kogu aeg või siis ebavõrdsuse kogemine on vähenenud. Siiski on meil teatud vanusegrupp, kuskohas on väga palju neid lapsi, kes elavadki absoluutses vaesuses, ehk siis kelle leibkonnad ei tule enda eluga võib-olla kuigi hästi toime,” tõdes ta.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.