"Ei tasu karta, et maailm kukub kokku, kui sa oma vigu avalikult tunnistad."

Uku Uusberg, Tallinna Linnateatri peanäitejuht
Salakavalad söömishäired ohustavad laste elusid (0)
07. juuni 2021
Scanpix

“Mu tütrel on anoreksia. Augustis saab tema haigusest viis aastat, sellest ligi kaks aastat on ta viibinud haiglas. Viimati oli Stefany haiglas kuus kuud ja sinna viidi ta jõuga, sest ta kaalus 32 kilo – võiks öelda, et kuu aega enne surma,” ütleb Snežana Härma postituses, mis tutvustab tema loodud söömishäirete liitu.

Seni üksi tütre anoreksiaga rinda pistnud ema soovib nüüd kokku viia abivajajad ja nende lähedased ning söömishäirete rehabilitatsiooni pakkujad.
Nagu teisigi vaimse tervise häireid, on koroonaaeg ka söömishäirete problemaatikat kriitilisemaks muutnud. “On juhtumeid, mil kooliõpilane tuleb ärevuse ja nutuhoogudega, kurdab, et ta ei suuda õppida, ja siis selgub, et kõva dieeditamine käib,” nentis psühholoog Jana Ehasoo. “Oleme näinud, et tüdrukud nälgivad klasside kaupa – käib võistlus, kes kiiremini kaalust alla võtab. Kindel päevarütm ja tavapärane rutiin on koroonakriisiga kadunud – koolis ei käida, puudub suhtlemine, kõik on isoleeritud. Pered on väikesel pinnal tiheli koos ja kuna ei ole oma personaalset ruumi, tekivad pinged.”
Snežana Härma sai oma tütre anoreksiast aimu, kui laps ühel reisil kokku vajus. “Stefany oli toona 12-aastane, kuid alguse sai tema söömishäire juba siis, kui ta otsustas 9-aastaselt veganiks hakata,” meenutas Härma. Enne kui nad abikaasaga jaole said, kulus kuid ja aastaid, sest söömishäire all kannatajad varjavad sageli oma probleeme. “Me käisime tööl ja õhtul koju jõudes olid kõik valmis pandud toidud söödud. Oli küll näha, et tütar on üha kergem, aga arvasime, et ta kasvab – oleme ka abikaasaga pikka kasvu.”
Anoreksia oleks
hauda viinud
Kõige raskem hetk saabus, kui Stefany kaalus kõigest 30 kilo ja temast oli järel ainult luu ja nahk. “Palusin appi kiirabi, politsei ja lastekaitse, et viia tütar tahtest olenematule ravile,” rääkis Snežana Härma. Vaid lähedased teadsid, mida tema pere läbi elab. “Kokku on tütar oma haiguse tõttu haiglas olnud peaaegu kaks aastat. Viimatisest, pool aastat kestnud haiglaravist saab nüüd peagi aasta.”
Nüüd istuvad tüdruku kõrval söögilauas kuus korda päevas kordamööda ema ja isa, et talle tuge pakkuda ja vajadusel enne ja pärast sööki rääkida. Paranemisprotsess on alles pooleli. “Selle viie aasta jooksul olen õppinud elama teadmisega, et mu tütrel on söömishäire,” tõdes Härma. “Olen õppinud ennast juhtunus mitte süüdistama ning olema rahulik igas olukorras – ka siis, kui mu tütar nutab ja teeb endale valu. Olen lihtsalt alati kõrval, talle abiks, ja seda 24/7. Kui mind parajasti pole, siis on mees.”
Söömishäired avalduvad kõige sagedamini 14-25 aasta vanuselt, aga võivad alata ka varem või hiljem. “Selle haiguse puhul pole oluline, kui palju inimene sööb või kui palju ta kaalub, vaid see, kuidas ta mõtleb toidust ning millisena tajub oma keha,” rääkis söömishäirete liidu rehabilitatsioonimeeskonna juht Jana Ehasoo. “Häireks saab nimetada söömiskäitumist või söömisest loobumist siis, kui see muutub inimesele keskseks teemaks sellisel moel, et segab tavapärast normaalset elu, suhteid, tööd ja õppimist.” Sealjuures ei ole kehakaalu põhjal võimalik aru saada, kas inimesel esineb söömishäire. Ehasoo sõnul esineb söömishäireid nii ala-, üle- kui ka normaalkaaluliste seas. Näiteks ei pruugi rasvunul tingimata olla liigsöömishäiret ning alakaalu piiril kõikuja ei pea olema anorektik, kuid söömishäirega käib alati kaasas mõtlemise ja taju häire. “Söömishäire põhiolemuseks on oma keha kontrollimine, mis on ärevuse ja negatiivsete emotsioonidega toimetuleku mehhanismiks,” märkis Ehasoo.

Õgimishood segamini süütundega

Söömishäireid on mitut tüüpi. “Anoreksiaga kaasneb söömisest keeldumine ning tugev piiramine,” selgitas Ehasoo. “Buliimiale on iseloomulikud söömise piiramine, kontrolli kaotamine ning kompenseeriv käitumine ehk toidu väljutamine oksendamise, diureetikumide, lahtistite, ülemäärase treenimise või saunas higistamise abil. Ülesöömishäiret (binge eating) omakorda iseloomustavad kontrollimatud söömishood, mil süüakse ebatavaliselt suures koguses ja kaloraažis toitu ning millega kaasneb süü- ja häbitunne.”
Leidub ka söömishäireid, mis pole ametlikult diagnoositavad, kuid viitavad samuti häirunud söömiskäitumisele. “Näiteks ortoreksia on kinnisidee süüa ainult “õigeid” toite ja vältida “valesid”,” lausus Ehasoo. “See on uuema aja söömishäire, kus põhirõhk pole niivõrd toidu kogusel ja kaloraažil ning kehakaalul, vaid toidu koostisel ja “kasulikkusel”. Meestel esineb sagedamini bigoreksiat ehk lihasdüsmorfiat, kus oma keha tajutakse ebapiisavalt lihaselise ja muskulatuursena. Sageli kasutatakse siis steroide, diureetikume ning kõhulahtisteid, samuti ülemäärast lihaste treenimist.”
Seega on söömishäirete üks ühine joon, et inimese mõtted keerlevad pidevalt kehakaalu ja toidu ümber. Kuigi kõik söömishäired kahjustavad tervist ja vajavad arstiabi, on anoreksia suremuse poolest kõige ohtlikum. “Koguni 25% juhtudel lõpeb anoreksia surmaga,” tõi Ehasoo välja. “Niisiis on suremus sagedasem kui depressiooni puhul.”
Olgugi et levinud arvamuse kohaselt saab söömishäirest rääkida alles siis, kui kehakaal on äärmuslikult langenud, on sel juhul juba väga raske inimest aidata ja ta sellest seisundist välja tuua. “Mida varem märgata söömisega seotud kinnisideid, seda paremaks osutub prognoos,” rõhutas Ehasoo.

Lapse aitamiseks kulus 560 eurot kuus

Seni üksi võidelnud Härma otsustas saatusekaaslasi toetama ning abi koondama hakata, kui tema tütar viimati haiglast tuli. Söömishäirete puhul on senine praktika pöörduda psühholoogile, kel on vastav kogemus ja väljaõpe. “Siiski on enamasti tegemist erasektoriga ning kui me arvestame, et teraapias on vaja käia vähemalt kord – raskematel aegadel kaks korda – nädalas ning ühe teraapia hind on 50-70 eurot, läheb see väga kulukaks ja neid, kes jaksaksid selliseid summasid maksta, leidub vähe,” nentis Snežana Härma, kel kulus tütre teraapiateks 560 eurot kuus. “Söömishäiretega ei määrata puuet, seepärast ei laiene abimeetmed puuetega inimestele ning abivajajatel on keeruline riigisüsteemi poolt abi saada. Söömishäirete ravi kestab aastaid, sellest ainuüksi statsionaarne ravi kuid, näiteks minu tütar oli viimasel korral pool aastat haiglas. Haiglaravi läheb riigile maksma 110-140 eurot päevas, kuid kui arvestada, et üks teraapiatund maksab 50 eurot, oleks ennetamine ju palju odavam. Minu tütre raviks kulutas riik 26 000 eurot!”

Härma sõnul on Eestis hinnanguliselt koguni 50-90 000 söömishäirega inimest, mis moodustab 4-7% elanikkonnast. “Kõik nad ei ole mõistagi diagnoositud,” nentis Ehasoo. “Diagnoosini jõutakse väga aeglaselt, sest oma haigust sageli ei tunnistata. Keskmiselt läheb 5-8 aastat, enne kui söömishäirega inimene üldse kellelegi julgeb rääkida – see on häbiga seotud häire. Ka lapsevanemad elavad sageli eituses; see on kaitse, sest vanematel on sageli suur süütunne, kui lapse tervis on korrast ära. Ometi tasub teada, et lapse söömishäires ei ole vanemad süüdi.” Härma sõnul tuleks söömishäirete osas harida kogu ühiskonda: “Näiteks ütles kooliõde ühele tüdrukule, et ta olla kolm kilo ülekaalus. Pärast koroonapiiranguid kooli naastes oli tüdruk 26 kilo maha võtnud! See ei tähenda, et kooliõde on süüdi, aga oleks hea, kui lastega tegelevad inimesed – kooliõed, treenerid, õpetajad jt – teaksid, millist efekti võivad omada sellised kehakaalule suunatud märkused.”
Tänaseks on aastapäevad tegutsenud söömishäirete liit aktiivselt abi osutanud mõned kuud. “Soovime pakkuda tuge ja teaduspõhist infot söömishäirete ja söömishäirete ravi kohta ning tõsta teadlikkust söömiskäitumise teemadel,” selgitas Härma. “Viime läbi koolitusi, korraldame tugigruppe ja üritusi. Oleme sotsiaalkindlustusameti ja töötukassa partnerid, mis tähendab, et osutame kolme tüüpi rehabilitatsiooni: abivajav laps, sotsiaalne rehabilitatsioon ja tööalane rehabilitatsioon. Käsitleme igat juhtumit individuaalselt ning aitame abivajajal selgust saada, kas ta on õigustatud saama riigipoolset abi. Abimeetmed on tegelikult olemas, aga selleni jõudmine, kriteeriumitest arusaamine ning hindamiskadalippude läbimine on pikk ja keerukas protsess.” Söömishäirete liidus saab toetust ja julgustust, abita ei jäeta kedagi.

“Kui söömishäiret veel diagnoositud ei ole, soovitame psühhiaatri juurde pöörduda,” jätkas Härma. “Kuna meil on arstidega partnerluskoostöö, saavad abivajajad arsti juurde nädalate, mitte kuudega. Kui nooruk on diagnoositud, jääb ta psühhiaatri juures käima, kuna enamasti on määratud medikamentoosne ravi. Ühtlasi tulevad nad meile rehabilitatsiooniteenustele, mis on riigi poolt rahastatud ning mõeldud lisaks haigekassa teenustele haigusest taastumiseks. Paraku pole paljud üldse teadlikud, et psühhiaatrilise diagnoosi olemasolul toetab riik aastas 4300 euroga rehabilitatsiooniteenust, mille sisse kuuluvad psühholoogi, psühhiaatri, meditsiiniõe jm teenused.”

Siiski ei lähe kõik veel ladusalt. Olgugi, et riigil on olemas rehabilitatsiooniprogramm kuni 19-aastastele lastele, ei laiene see automaatselt igale abivajajale. “Oletame, et meie juurde söömishäirete liitu tuleb ema tütrega, kel juba neli aastat söömishäire, mida perearst ei ole siiani diagnoosinud,” tõi Härma näite. “Saadame lapse psühhiaatrile, kes paneb söömishäire diagnoosi: anorexia nervosa, millega kaasneb raske depressioon. Samal ajal me ei jäta last ripakile, sest tema ja tema lähedased vajavad abi. Meie juures kohtub lapsega ka psühholoog, kes annab oma hinnangu. Järgmiseks jõuab juhtum lastekaitsetöötaja lauale – ainult tema otsustab ja ütleb lõpliku sõna, kas laps saab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust või mitte. Kõik senised spetsialistid – arst, psühholoog, söömishäirete liit – ütlevad, et laps vajab abi. Sotsiaaltöötaja aga teatab: me käisime kodus, tolmu pole, kodu on korras, laps ei vaja sotsiaalset rehabilitatsiooni. Seega, lõpliku otsuse langetab inimene, kes ei tea, mis on söömishäire. Meil on juhtum, mil Nõmme linnaosa valitsuse lastekaitse otsustas mitte võimaldada rehabilitatsiooni, vaid üritas vanemale selgeks teha, et lapsele tuleb taotleda puue. Vaatamata asjaolule, et oma hinnangu on andnud psühhiaater ja psühholoog, leiab sotsiaaltöötaja, et sellest ei piisa, ning pere riigipoolse abini ei jõua! See on imestama panev, kuidas süsteem on selliselt seatud, et sotsiaaltöötaja hinnang on olulisem kui psühhiaatri-psühholoogi oma, kui ometigi on sotsiaalne rehabilitatsioon mõeldud just neile, kellel on muresid psühholoogilise, tervisealase ja kognitiivse seisundiga toimetulekul, mille hindamine pole ju sotsiaaltöötaja pädevuses, seda oskavad adekvaatselt hinnata ainult vaimse tervise spetsialistid! Minister Signe Riisalo imestab intervjuus, miks inimesed ei pöördu sotsiaalse rehabilitatsiooni poole… Ei pöördu, sest ei teata, et meil on sellised võimalused! Minu tütar oli viis aastat haige, sellest poolteist aastat veetis ta haiglas. Kogu selle aja jooksul ei kuulnud ma kordagi, et meil on söömishäirete jaoks sotsiaalne rehabilitatsioon… Isegi paljud arstid ei tea sellest midagi, rääkimata tavakodanikest-abivajajatest! Inimesed tunnevad end abitult. Olen kuulnud ka juhtumeid, mil raske söömishäirega lapse meeleheitel ema ütleb: mul ei ole seda raha kuskilt võtta, las sureb.”

Lisakannatused kadalipus

Ehasoo tõi välja, et lisaks absurdsele olukorrale, milles lastekaitse ei soostu psühhiaatri hinnanguga, mis teeb abivajajate olukorra aeganõudvaks, lisandub niigi kannatanud inimestele lisakannatuste tekitamine. “Psüühikahäirete taga on sageli häbitunded, aga selleks, et riiklikku rahastust saada, peab läbima hindamiste kadalipu ehk inimene peab rääkima oma traumaatilist lugu uuesti ja uuesti – kord psühhiaatrile, seejärel uuesti töötukassale, sotsiaalkindlustusametile või lastekaitsele.”
Ehasoo sõnul on see taasohvristav ja nii ei peaks süsteem toimima. “Kui abivajaja on oma lugu rääkinud psühholoogile-psühhiaatrile, peaks nende hinnang olema juhtumikorraldajatele piisav, et abivajaja abini jõuaks,” rõhutas ta. “See hoiaks tohutult kokku ka riigi ressurssi, mis kulub praegu juhtumikorraldajate-hindajate armeele. Ei ole ju ometi põhjust kahelda psühhiaatri pandud diagnoosis! Miks peab samasid kriteeriumeid, mille põhjal ongi diagnoos pandud, hakkama juhtumikorraldaja veel üle hindama? Psüühikahäiretest arusaamine on keeruline ja pole imestada, et juhtumikorraldaja, kellel pole vastavat haridust, ei suuda ega oska häireid ära tunda. Muidugi on sotsiaaltöötajate töö oluline – palju on igasugu asjaajamist, milles just nemad on pädevad, aga psüühikahäired võiksid jääda ikkagi vaimse tervise spetsialistide hinnata.”
Ehasoo sõnul arvatakse vahel, et söömishäire on mingi eraldiseisev vaevus, kuid tegelikult on see üks viis ärevusega toimetulekuks. “Söömishäirete liidus tegeleme me kõikide psühhikahäiretega – abi saab nii ärevushäire, meeleoluhäire, depressiooni, obsessiiv-kompulsiivse häire kui ka pervasiivsete arenguhäirete puhul.”
Härma täiendas: “Kui minu juurde tuleb klient, kes on aastaid olnud kimpus anoreksiaga ja kaalub 30 kilo, helistan kliinikusse ja aitan tal samm-sammult abi saada. On raskeid juhtumeid, kus patsiendid ei ole raviga nõus, nagu ei olnud ka mu enda tütar, ning siis tuleb rakendada tahtest olenematut ravi. Vanema prioriteet peab olema lapse ellujäämine. Rehabilitatsiooniteenused pakuvad toetust ka vanematele, sest nimelt nemad on suurim ressurss lapse tervenemisel.”
Söömishäiretest on võimalik paraneda, aga kiireid lahendusi ei ole. “Kuna tegemist on tajuhäirega, millega kaasneb ärevustunne, on võtmesõnaks ärevusega toimetulek, nii et poleks vajadust toimetulekumehhanismina kasutada söömiskäitumist,” märkis Ehasoo. “Kui kasvab enesekindlus ning usaldus oma keha vastu, algab paranemine.”

Kuidas aru saada, et lapsel on söömishäire, ja kust otsida abi?

• Lapse kehakaal ja -areng jääb eakaaslastest maha 10-14-aastasena, kui tavapäraselt hakkab keha muutuma.
• Laps kaebab kõhuvalu, iivelduse ja kõhukinnisuse üle, aga ütleb, et ta sööb normaalselt.
• Laps hakkab ühistest söögikordadest eemale hoidma ja leidma ettekäändeid, nagu ta oleks juba söönud.
• Dieedipidamine ning teatud toitudest hoidumine (liha, või, piim, munad jne).
• Ülemäärane treenimine ja suutmatus füüsiliselt paigal püsida (näiteks istuda ühe koha peal).
• Kalorite lugemine ning täpsed teadmised toiduainete kaloraažist.
• Söömishäirete puhul saab abi MTÜ Söömishäirete Liidust, mis asub T1 kaubanduskeskuse teisel korrusel Peterburi tee 2. Kohtumine tuleks kokku leppida telefonil 525 1207.
• Tallinna lastehaigla pühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonnast Tervise 28, tel 67 8743, soomishaired@lastehaigla.ee
• Psühhiaatria ja psühholoogia keskus Sensusest Lauteri 5, tel 5341 5708, sensus@sensus.ee

Beškina: hoolitseme, et lastekaitsjad saaksid söömishäiretega lastele paremat abi pakkuda


“Oluline on teada, et söömishäiresse võivad haigestuda eri inimesed, sõltumata nende soost, vanusest, kehaehitusest,” lausus abilinnapea Betina Beškina.
Beškina selgitas, et Eestis on hinnanguliselt 50 000–90 000 söömishäirega inimest, neist umbes 20% on lapsed. “Kuna lapsed ja noored on eriti haavatavad, panen kõikidele lastevanematele südamele: jälgige oma lapsi ning kahtluse korral pöörduge julgelt abi saamiseks spetsialisti poole,” lausus ta. “Tegemist on väga salakavala haigusega, seega tasub tähelepanu pöörata oma laste toitumis- ja käi-tumisharjumustele. Eriti teravalt võiks last jälgida siis, kui ta muudab oma toitumiskäitumist drastiliselt – näiteks lõpetab koos perega söömise, hakkab järgima karmi dieeti või asub treenima senisest tõsisemalt ja intensiivsemalt.”
Linn loodab teha söömishäirete liiduga tihedat koostööd, et tulevikus oskaks näiteks lastekaitsetöötajad söömishäiretega lastele senisest paremat abi pakkuda.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.