"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
HEEROLDI JUTUD Ukraina kultuurikeskus tegutseb vanalinna iidses tornis (0)
14. juuni 2021

Heeroldi jutujärg on jõudnud Laboratooriumi tänavasse, kus taustaks on mõnevõrra murenenud linnamüür mitmete tornidega, mis on enamasti ehitatud nagu hoburaud. Linna poole sirge, väljapoole ümar. „Meie huviobjektiks on aga kolmas nendest tornidest – nimelt Grusbeke-tagune torn, mis oli alguses täiesti ümmargune. Ta väärib tähelepanu mitte ainult kui kindlusarhitektuur, vaid ka koht, kuhu Ukraina Kultuurikeskus on midagi huvitavat välja pannud,“ rääkis heerold Jüri Kuuskemaa.  

„Soklikorruse laoruum on nii kõrge, et tipp kaob hämarusse – võlve me ei näe,“ lausus heerold. „Ruum ise on täiesti ümmargune ja see müüriladu peaks olema nii umbes kuussada aastat vana. Arvatakse, et see torn ehitati 1400. aasta paiku.  Aga sellest on saanud Neitsi Maarja kabel. See üllatab meid suure Neitsi Maarja kujutisega siinsamas, väikese ruumi seinal. Nagu te näete on siin niihästi meie rahvuslind suitsupääsuke kui ka palve Maarjamaa eest: 

„Jumalaema sina oled võtnud 

Eestimaa oma kaitse alla.“ 

See on meie rahvuslipu värvides sini-must-valge. 

Siin ukse taga on spetsiaalne kirjakamber ehk skriptoorium.  

Kuivõrd Neitsi Maarja on võtnud Maarjamaa, meie Eestimaa, oma kaitse alla, siis on ju Ukraina kultuurikeskuse soov seda siduda ja väljendada. Siin on üks suur raamat, kuhu tulevad sisse tekstid meie kirjanikelt ja koolilaste kirjutised, kes soovivad ka näiteks, et minu talu juures on siile jäänud vähemaks, et Maarja, ole kallis ja aita, et siilid saaksid püsida või aita oravaid või mingisugused taimed on ohustatud. See kõik peaks ladestuma nagu eestkoste palvetena Jumalaema poole.  

Otse linnamüüri kõrval on millegipärast torni serva lõhutud üks kummaline auk. Siia on paigutatud üks veskikivi ja natukene kõrgemal Jumalaema Jeesuslapsega. Ta on natuke nagu Ukraina ikoonikunst – natuke naiivne, natuke rahvalik. Aga see annab talle erilise südamlikkuse.  

Siin on algne kaitsekorrus. Selline, kus katust ei olnud. Oli lahtine võitlusplatvorm ja siin on laskeavad. Nende laskeavade taga seisid suurematel suurtükid ja väiksematel kasutati ambusid. Hiljem, kui torn sai peale kõrge katusekiivri, on siin võimalik rajada õppemuuseumi, kus lastele näidatakse mitmesuguseid tööriistu ja kujusid, millest märgatav osa on seotud ühelt poolt kaitsefunktsiooniga ja teiselt poolt loodusega.

Üks mööbli liik, mis on inimestele äärmiselt oluline, mille juures väljendatakse palju hoolivust ja armastust, on hällid ja lapsevoodid. Siin on üks Eesti konstruktsiooniga lapsevoodi, siin on üks Ukraina häll – otsad on maalitud. Natuke edasi on üks Hiiumaa vibuhäll, mida saab üles-alla kiigutada. On teisigi. Selles mõttes on Ukraina Kultuurikeskus oma häälestuselt vägagi rahvusvaheline ja kiriklikult oikumeeniline.  

Küll on tore, kui saab vanuigi pöörduda tagasi lapsepõlve – kiikhobuse selga. Siin Grusbeke-taguses tornis on selleks mitu head võimalust. See ratsu, keda mina kasutada saan, on Ukraina päritolu. Siin on ka Eesti meistrite ja Vene meistrite poolt tehtu, isegi vist Saksa meistrite tööd nii puust kui muust. Üks on isegi hobusenahaga kaetud, mis väidetavasti olevat Berliinist kuidagimoodi Eestisse välja jõudnud. Nende hobude kõrval on siin ju teisi toredaid loomi ka. Üks minu lemmikmänguasju – karu ja mees teevad sepatööd kahekesi.  

Grusbeke-taguses tornis asuv muuseum-töökoda on praegu suviste ettevalmistuste järgus. Mõne nädala pärast tulevad siia juba lapsed, hakkavad jälle midagi meisterdama vilunud tegijate eestkostel. Ja siia lastakse ka ekskursioone nii, et soovijad saavad siia sisse uudistama tulla. Arvestage aga, et keerdtrepi astmed on väga kõrged ja kui jalad hästi ei paindu, võib tekkida probleem.  

Ukraina kultuurikeskuse tipuks ja krooniks pean mina nende punaseid raamatuid ja nende mitmeid väljaandeid. Üks neist on Ukrainale pühendatud, aga poeetiline punane raamat, mis on mul käes, on pühendatud Eestile. Ütleksin niimoodi, et töö, mida siin tehakse, on suunatud keskkonna ja maailma kaitseks ja võiks olla mõnelegi suurele rahvusvahelisele institutsioonile täiendavaks eeskujuks.“  

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.