"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
UKU UUSBERG Hea teater on alati nii ühiskonna peegel kui ka innovatsioon – et vaatajas sünniks midagi uut (0)
14. juuni 2021
Mats Õun

“Inimest ehitab üles väga palju, kui ta suudab enda kahetsusväärsed sammud omaks võtta. Ei tasu karta, et maailm kukub kokku, kui sa oma vigu avalikult tunnistad. Maailm hakkab siis hoopis arenema hoopis suurematesse kõrgustesse,” lausub Linnateatri uus peanäitejuht Uku Uusberg, kelle meelest suudab hea teater muuta inimest paremaks ja mõjutada isegi poliitikat empaatia ja tarkuse suunas.

Pealinn vestleb Linnateatri värske peanäitejuhiga vahetult enne tema tööleasumist Eesti legendaarseimas kunstitemplis. Räägime temaga teatri rollist inimeste elus, teatri arhailisusest ja uuenemisest ja ka sellest, milliste võtetega – erinevalt minevikust – lavastajad tänapäeval näitlejate parima esile suudavad tuua.
“Vägivallaga saab kiiremini igasuguseid asju ning inimlikult talitades on kindlasti keerulisem, aga ikkagi võimalik,” lausub Uusberg. “Aga despootliku töökultuuri poole tagasipöördumine oleks nagu rassiküsimuses ja naisõigustes tagasipöördumine.”
Enne jaanipäeva alustate tööd Tallinna Linnateatris. Kui palju teilt on seni uuritud, kuidas teatrile uue näo annate?
On ikka! On küsitud, et mis ma seal tegema tahan hakata. Olen vastanud seda, mida mõtlengi. Tahaksin kohale minna ja hakata alustuseks inimestega usinasti suhtlema mõistmaks, mida nemad tahaksid teha. Ja siis on mul endal palju mõtteid, keda võiks kutsuda ja mida ka lavastajana tahaksin tegema hakata. Peanäitejuht on teatud mõttes kuraator, kes püüab luua häid kooslusi. Eestis on väga palju häid lavastajaid, režissööre, heliloojaid, kirjanikke, kunstnikke ja üldse loovinimesi, kellega koostöö tegemine võiks rikastada üht teatrit ja selle truppi.
Tunnete Linnateatri seltskonda piisavalt hästi. Ega nad ei pea muretsema, et toote kuskilt uued sõbrad neid asendama ja kedagi trupist lükatakse kõrvale?
Ei-ei! Ma vastutangi just antud trupi hea käekäigu eest. Mul on linnateatris palju häid tuttavaid, pole ühtegi trupi liiget, keda ma üldse ei tunneks. Neil ei pea hirmu olema. Pigem tulen suure uudishimuga, et hakata koos nendega otsima ja leidma.
Teie intervjuudest on kumanud läbi, et teist saab uue ja vana ühendaja. Kuidas see uus ja vana ühendub?
Ma ei saa öelda, et see oleks mu agenda. Ma ei oska ka joont tõmmata, et mis on vana, mis on uus, mina ise olen täpselt nii vana, kui ma olen. Pikalt Eesti teatrites, muuhulgas pikalt Draamateatris töötades on mu sees küll kogu aeg pulseerinud, et nö vana hea teater on midagi, mis mind huvitab. Neis teatrites on olnud väga palju seda “vana kooli” sees. Teatrikunstis on väga palju nö loodusseadusi, mida ma enda kogemusest usun ja milles võib ehk määratleda seda nö vana. Need on püsivad seadused. Teatris on teatud arhailine olemus, mis selle kiirustava maailmaga koos justkui tegelikult ei muutu. Teatris on mingid seadused täiesti samad, mis aegade algusest peale. See on midagi, mida ma väga kalliks pean. Hoian südamega teatud aristokraatiat teatrikunstis, aga samal ajal ka kätt pulsil kõigil muutustel, mis ühiskonnas ja maailmas aset leiavad. Vana ja uue ühendamine on selles mõttes küll mõnikord ka mu teadlik otsus. Ometi ei ole see midagi, mis on minu jaoks rohkem eesmärk kui mõnele teisele lavastajale.
Olete öelnud, et Linnateater on psühholoogiline teater. Milline on psühholoogiline teater?
Teatrikunst ongi minu arvates alati psühholoogiline, ka abstraktne, semantiline ja installatiivne teater. Inimene on psühholoogiline olend ja näitleja on oma olemuselt alati psühholoogiline. Aga see, mida määratleme justkui ametlikult psühholoogilise teatrina, on teater, mis põhineb autori läbi toimetatud näidendil. Eriti põnev on see suund minu arvates klassikaliste näidendite puhul, mis on kirjutatud ajal, kui maailmas ei olnud kõigil veel kiire. Klassikalistes näidendites on peidus tohutult peen struktuur, millele ei saa kunagi alguses sõrme peale. Autoril on olnud aega. Sellele on vaja alguses metoodiliselt ja süvenenult läheneda, et ta ärkaks ellu ja avaks end kaasaegses õhus. On vaja, et näitlejal oleks selge, mida mängida ja mille nimel mängida. See saab sündida ainult koos näitlejatega.
Kuidas siis oleks õigem seda teatrit kutsuda?
See, millest me räägime, on sõnateater – nii on vist selgem öelda. Sõnateatrit saab teha täiesti erinevalt. Saab teha nii, et ta jääb kuidagi maadligi ja tavalisemaks. Ja saab teha nii, et see ikkagi muutub inimestele, kes seda teevad, oluliseks, ja seeläbi ka saalis väga mõjuvaks. Samas mulle endale teatrivaatajana meeldib ka, kui etendus ei ole ainult sõnateater. Teater võib vabalt olla ka vormi- ja kujunditeater, kus sõnad lihtsalt on või ei ole. Selles mõttes sõltub teater ikka ainult inimestest, kes teda hakkavad tegema. Ma loodan küll, et saame viie aasta pärast rääkida paljudest erinevatest vormiilmingutest Linnateatris ning samal ajal hästi hoitud sõnateatri kvaliteedist. Pean väärtuslikuks, et näitleja on alati psühholoogiline, et talle tuleb läheneda teatud tõsiseltvõetavuse ja pühadusega. Mulle tundub, et Linnateatris on teatrikunstiline väärtusruum inimestel sarnane. Tõekspidamised, kuidas on hea teatrit teha, ühtivad ka minu omadega.
Nii et te hindate Elmo Nüganeni aastakümnete pikkust tööd?
Absoluutselt! Ka Raivo Põldma on teinud seal väga head tööd. Hindan väga, kuidas on maja üles ehitatud ja millised on seal teatris kehtivad töökultuurilised aluspõhimõtted. Nende kahe mehe panus sellesse teatrisse on väga suur ja meil on au seda jätkata. Tunnen, et ei peaks kindlasti muretsema, kas teatrit kuhugi teise kohta hakkame suunama. Muidugi on mul oma tunnetus ja ma olen ka noorem inimene. Aga see on mu vabadus, et otsida ja leida midagi erilist koos kõigi nende inimestega, kes seal töötavad.
Mida aga arvata Henrik Kalmeti omaaegsest väljaütlemisest, et Linnateater pole piisavalt uuenduslik? See väljaütlemine maksis talle töökoha. Kas püüate siiski teatrit teha moodsamaks, uuenduslikumaks, ja mida selle all võiks silmas pidada?
Hea teater on minu jaoks iga kord innovatsioon, vaataja sees sünnib uuendus. Alati, kui vaataja on millegagi kaasas. Selletõttu ei oska ma kaasa arutleda teatri moderniseerimise ja uuenduslikumaks muutmise suhtes. Omavahel suheldes on teatrit tehes alati laual kõige moodsamad kaasaegsed mõtted. See kõik elab edasi kokkulepetes, millest sünnib teater. Iga õhtu sünnib teater uuena ja modernsena. Põhivara on teatris inimesed, modernsus ning kaasaegsus on alati inimestel kaasas.
Inimesena, kodanikuna – mis on teravamad teemad, mis teid kõnetavad? Kas on lootust, et toote samad teemad ka lavalaudadele?
Loodus. Kokkulepe. Internet. Tehisintellekt. Polariseerumine. Inimene. Pühadus. Humanism. Meedia vastutus. Egoism. Armastus. Bürokraatia. Börs. Eesti. On lootust, et antud teemadega tegelen. Kindlasti on lootust, et ka muude teemadega tegelen.
Eesti online tsitaadikogus on kirjas üks teie mõte: “Inimese suurus tuleneb sellest, et ta suudab endale öelda, milles ta on väike.” Kui palju selliseid “suuri” inimesi teie teele on sattunud?
Minu teele on väga palju selliseid inimesi sattunud, kes on oma “mina” ja “ise” tõttu käitunud kahetsusväärselt ja julgevad seda tunnistada, vabandada, isegi võib-olla analüüsida ja minna edasi. Selles peitubki minu meelest inimese suurus. Inimest ehitab üles väga palju, kui ta suudab enda kahetsusväärsed sammud omaks võtta. Ei tasu karta, et maailm kukub kokku, kui sa seda avalikult tunnistad. Maailm hakkab siis hoopis arenema kuhugi veel suurematesse kõrgustesse. Minu meelest on suuri inimesi ikkagi päris palju.
Kas seda saab ka lavastamisse ümber kantida? Mis saab siis, kui näitlejale tundub, et tema tõlgendus on “maailma õigeim”, kuid lavastaja on teisel arvamusel?
Dialoogi pidamine ongi prooviprotsess ja teatri töö. See on see, miks teatritöös on palju kirge ja konflikte. Kui mulle näiteks mõni näitleja tõestab väga tugevalt, et midagi peaks teisiti tegema, siis on tähtis hingata ja kuulata. Ma olen elu jooksul väga palju kogenud olukordi, kus näitlejal on õigus. Olen väga tänulik, et see dialoog on aset leidnud ja me muudame kurssi. Teatri tegemine, nagu ka elamine on suuresti improvisatsioon, iseenda hinge ettevalmistus muudatusteks on tähtis, see teebki elust ja teatrist põneva väljakutse.
Omal ajal oli lavastaja nagu despootlik jumal. Nii reljeefselt, nagu suhtlesid Panso või ehk ka Komissarov, tänapäeval ehk enam ei saa. Kas praegu juhtub pigem vastupidi – lavastaja ei suuda oma nägemust ellu viia, kardab näitlejat psühholoogiliselt raputada?
Tähtis on ka seal tasakaal, minu arvates. Vägivallaga saab kiiremini igasuguseid asju ning inimeste hinged on kohanemisvõimelised. Lavastajal on inimlikult talitades kindlasti keerulisem, aga ikkagi võimalik. Selline muutus on areng õiges suunas. Ja tõsi on ka see, et nii võib jääda mõni kunstitipp vallutamata. Aga despootliku töökultuuri poole tagasipöördumine oleks nagu rassiküsimuses ja naisõigustes tagasipöördumine.
Meil oli teater NO99, mis püüdis ka poliitikat mõjutada. (Ühtne Eesti Suurkogu, Savisaar jne). Kas teater peab kompama ühiskonna närvikava, sekkuma päevapoliitikasse?
Teater kindlasti võiks kombata ühiskonna närvikava, ta ei pea sekkuma poliitikasse, vaid saab vajadusel mõjutada poliitikat, empaatia ja tarkuse suunas. Linnateatris on minu arvates igasugust tüüpi lavastused võimalikud.
Praegu liigub teater taas ka Merle Karusoo jälgedes, Mari-Liis Lille värske etendus perevägivallast kõnetab ilmselt paljusid vaatajaid. Kas Linnateatril on plaanis samuti teha midagi, mis peegeldaks otseselt Eesti elu kogu tema koleduses-kirevuses? Tahate olla rohkem ühiskonna peegliks, parandajaks?
Jällegi, iga teatrilavastuse algimpulss on minu arvates mingil moel kindlasti ka soovist olla ühiskonna peegel või parandaja. Tähtis on minu jaoks, et selle käigus jääks alati alles ka teater, saladuse õhustikuga kunstiline kogemus. Aga nähtamatul moel on iga prooviprotsess kuidagi seotud mingi kodanikutundega igal teatritegijal, minu arvates. Isegi, kui ta seda ise ei teadvustata. Seetõttu pole mu jaoks eraldusjoon nii range, et Karusoo, Mari-Liis ja NO kuidagi on, teised mitte.
Eesti ja suveteatrid. Kuivõrd võiks Linnateater tulevikus inimesi suveetendustega rõõmustada – kas suvised etendused on näitlejatele uut moodi ja vajalik kogemus?
Suveteater on väga eriline, lausa eraldi meedium teatrivormide seas, ning Linnateater on sellesse aegade jooksul väga võimsalt panustanud. See suund võiks tingimata leida jätkumist.
Vana Baskini teater võttis ette lausa kohtutee, et vaidlustada teatrite rahagamismudel. Kas praegu on teatrite rahastamise süsteemis vaja muutusi?
On küll vaja minu arvates mõningaid mõtestamise muutuseid, aga nendest ma räägiksin inimestele, kelle vastutusala on neid vahendeid juhtida. Minu meelest on erakordne ja tegelikult üliväärtuslik see, et meil on riigiteatrid ja munitsipaalteatrid. Ma seda lammutama ei tõttaks. Aga mõtestamises oleks maksumaksja raha suhtes vastutustundlik vaadata uute silmadega teatud nüansse, mis muutuv maailm endaga on kaasa toonud. Seda selle nimel, et riigitoega teatrites sünniks kvaliteetne teater ja ei läheks liinitööks.
Kas ja millised teatrid peaksid teatri viima rohkem n.ö massidesse või igasse Eesti maanurka? Tänapäeval pole paljud lapsed teatris käinud, või kui, siis harva. Kust see teatriarmastus peaks tulema?
Teatriarmastus peaks muidugi tulema teatrist ja ka minu esimene suure saali lavastus oli lavastus koolilastele, just seda sihti silmas pidades. Ning muidugi peaks teatrid võimaluse korral fantaseerima juba arvestusega, et teatri saaks kokku pakkida ja gastrollile minna. Ma olen alati mõelnud, et teatri puhul pole vahet, kus need paarsada inimest koos on. Tähtis on see inimeste jagatud siin ja praegu, see on sama energiahulk, nii Raplas kui New Yorgis, Tõrvas kui Berliinis.
Olete päris mitmes teatris saanud kolleegipreemiaid, sest teid on hinnatud nii lavastajana kui näitlejana. Kuidas töökaaslaste tunnustusse suhtute?
Kolleegipreemiad on mulle väga kallid preemiad! Olen nende hulga üle uhke, see teeb mulle rõõmu. Kui ma igatsen eneseks olemise kindlust, siis sellele tuginedes tunnen end vaieldamatult kindlamalt. Tunnen enda arvates repertuaariteatri näitlejat, tema argipäeva ja igatsusi. Olen töötanud repertuaariteatris näitlejana. Seal on teatud spetsiifiline dünaamika, mida on mõistlik lavastajana tunnetada.
Olete nii autor, lavastaja kui näitleja. Kas olete neid kõiki võrdselt või midagi on teile antud natuke rohkem?
Olen tänaseks jõudnud sinna, et ma ise ei igatsegi seda selgust, kes ma olen. Tunnen, et need kogemused nii väga täiendavad üksteist. Iga lavastamiskogemus täiendab mind autori ja näitlejana. Mängimiskogemus arendab lavastaja ja kirjutajana. Iga kirjutamiskogemus arendab mind tegelikult näitleja ja lavastajana. Kogu aeg läbi kolme reaalsuse tegutsedes tundub, et ma teatripraktikuna ja ka inimesena arenen. Kõik algas igatsusest olla näitleja. Lavastama hakkasin igavusest. Kirjutama hakkasin vajadusest. Olen õnnelik, et olen seda kõike teinud. Tänu säärasele ettevalmistusele on mul julgust seda ikka ja jälle teha. Olen tänulik, et mulle see võimalus on elus antud. Tänu sellele oskan ma läheneda teatrikunstile kindlasti üpris mitmest vaatepunktist.
Praegu on teil Draamateatri üks roll “Kuritöös ja karistuses”. Koroonaaeg on löönud kõik sassi ja etendusi pole toimunud. Kuidas näitleja sellest kõigest üle saab?
Mulle tundub, et selline tegevusetus sünnitab ürgsemal tasandil isu teatrit teha, ja see on tegelikult väga hea. Kui see haigus kord päriselt rahuneb, siis ma küll usun, et hakkab sündima väga head teatrit. Juba praegu on seda näha.
Ajame juttu Snelli tiigi lähedal, kus kõik on praegu ilus ja roheline. Paljudele on just kevad kõige kaunim aastaaeg oma õrna rohelisusega ja õite tärkamisega. Kas ka teile?
Mina olen õnnelik, kui suudan saavutada naudingu igast aastaajast. Eesti aastaaegade vaheldumine on väga rikastav. Vaieldamatult aga esitavad talvised ja sügisesed olud palju suuremaid väljakutseid ning kevades on suurt vabanemist sellest. Ja selleks kevad alati võidab. Aga kevadel sündinud lehtede kadumises, puude raagu minemises, ka kõiges selles on ilu. Rääkimata talvest. See kõik arendab meis leppimist paratamatusega. Mis on ka elu osa.
Rohelises Tallinnas on piisavalt kohti, mis võiksid sarnaneda mõne Eestimaa väiksema linna paikadele. Kuidas mõjutas teid väikesest linnast suurde linna tulek?
Alguses oli mul väga raske kohaneda. Raplast tulles mõjus Tallinn ilmatu suurena. Mingil hetkel sain aru, miks see nii on. Raplas tundus, et kõik inimesed on tuttavad. Seal olin end häälestanud usalduslikumale lainele. Väikses linnas olen justkui kõiki inimesi näinud ja tunnetan kogu inimkonda. Tallinnas avaneb tõesem osa, et ega see ikka nii ei ole ja ei hakka kunagi ka olema. Ise ma tunnen ennast vabamana, kui mul on võimalik öösel näha tähti ja hommikul kuulda linnulaulu. Aga naudin vahel ka liiklusvoogu, linna ja lõhnasid, mis linnas on. Mulle meeldib nii linn kui väikelinn, maa, mets ja meri. Hea, kui on vaheldust.
Mida ühele teatrile tähendab olla linna teater?
Kõigepealt, et see asub Tallinna linnas. Aga siin on ju veel teatreid. Linnateatril on mõneti esindusfunktsioon. Aga ilus on see, et Tallinna Linnateatrit on ka poliitilistes tõmbetuultes ikkagi kõik poliitikud ja inimesed aktsepteerinud kui kunstitemplit, mitte ideoloogilist paika. Seda tahan ma kindlasti säilitada. Teater oma olemuselt peaks olema ikkagi vaba.
Seda vabaduse tunnet annab vast ka see, et te ei tunne hirmu uue, vastvalitud direktori ees?
Jah. Direktorit ma selles mõttes ei karda. Kuna me oleme kooseksisteerimist harjutanud juba varajases teismeeas, siis sellega on väga hästi. Juba praegu on mingeid jooksvaid küsimusi, millega tegeleme. Me pole veel seal tööl, aga kuna see puudutab meie tulevikku, siis me peame sellega tegelema ja tõesti on väga meeldiv see, kuidas me teineteist tajume.
Tegelikult ei lähe te enam vanasse, remondis olevasse, Laia tänava Linnateatrisse vaid ajutiselt Salmesse, kus Noorsooteater kunagi alustas. Kas see on restart teatrile?
Mina arvan, et see on üks väga põnev vaheetapp. Seda väljakutset püüan võtta pigem võimalusena. Staap Salmes on väga hea lahendus olukorrale. Nendel seintel on teatrimälu ja see hoiab meid.

Uuenenud teatris jätkub kohti 620 inimesele
“Sulgesime ühe ukse vanalinnas selleks, et avada kahe aasta pärast teine. Sealt avaneb meile juba uus peatükk Tallinna Linnateatri ajaloos,” ütles abilinnapea Eha Võrk.

  1. märtsil algas Linnateatri uuendamine ning niikaua annab teater etendusi Salme kultuurikeskuses. Võrgu sõnul on tegemist sajandi ehitusega kogu Eestis. “Sulgesime ühe ukse vanalinnas selleks, et avada kahe aasta pärast teine. Sealt avaneb meile juba uus peatükk Tallinna Linnateatri ajaloos,” ütles Võrk. “Jääb vaid soovida, et uuenenud teatrikompleksi avamine toimub täissaalis teatripere ja -publiku osavõtul.”
    Teater saab uued ning uuendatud praegused saalid. Laia, Aida ja Laboratooriumi tänavale rajatakse muinsuskaitse nõudeid arvestades kaks uut hoonet ja uue ilme saavad senised hooned, nii et kahest sisehoovist moodustub tervik. Teatris ja selle suvelaval lisandub publikule kokku 620 kohta. Linnateater saab täiesti uue 130 kohaga black box’i, Põrgulavale lisandub täiendavalt 190 istekohta, nii et saali mahub edaspidi 350 inimest. Suvelavale lisandub ligikaudu 300 istekohta.
    Linnateatri 28,4 miljoni eurone uuendus peaks valmima 2023. aasta märtsis.

Pälvinud arvukalt tunnustust oma kolleegidelt
• Lavastaja ja näitleja Uku Uusberg on sündinud detsembril 1984 Raplas.
• Ta lõpetas 2003. aastal Rapla ühisgümnaasiumi ja 2008. aastal lavakunstikooli XXIII lennu. 2008. aastast on Uusberg töötanud Eesti Draamateatris, esmalt näitlejana ning alates 2012. aastast lavastajana.
• 21. juunil saab Uusbergist Tallinna Linnateatri uus peanäitejuht.
• Uusberg on pälvinud 2009. aastal Kristallkingakese auhinna, festivalilt DRAAMA 2009 lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia lavastuse “Vahepeatus” eest ning Vanemuise kolleegipreemia parima lavastuse eest “Kuidas kuningas kuu peale kippus”. 2012. aastal Vanemuise kolleegipreemia parima lavastuse “Karjäär” eest, Eesti Draamateatri kolleegipreemia “Käsu-Ants” etenduse “Kevadine Luts” lavastamise eest, 2015 Vanemuise kolleegipreemia parima lavastuse “Üritus” eest. 2017. aastal Ants Lauteri nimeline auhinna ja Käsu-Antsu etenduse “Ivanov” lavastamise eest. 2019. aastal linnateatri kolleegipreemia parima lavastusele “Põhjas” eest.
• Ta on Urve Uusbergi ja Valter Uusbergi poeg ning Pärt Uusbergi ja Andero Uusbergi vend. Uku on abielus linnateatri näitlejanna Sandra Uusbergiga; neil sündis novembris 2014 poeg ja aprillis 2016 tütar.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.