“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
EKSPERT Vaesemad omavalitsused ei suuda digiõppevara osta, riik peaks tagama neile baaskomplekti (0)
15. juuni 2021
Mart Laanpere Foto Scanpix

„Kui tuleb kolmas laine, siis ma vaatan muidugi nagu koolidki haridusministeeriumi otsa, et kas nad suudavad välja pakkuda erakorralise lahenduse ja ma arvan, et nad on sunnitud sellisel juhul seda pakkuma,“ ütles haridusteadlane Mart Laanpere, kelle sõnul annaks digiõppevara kasutamist mõistlikumalt korraldada. „Digiõppevara võtab õpetajalt võtab ta oluliselt vaeva vähemaks, sest suur osa ülesannetest on automaatselt hinnatavad, õpilane saab kohe teada oma vastuse.“

Alates 15. augustist lõpeb leping haridus- ja teadusministeeriumil ja digitaalsete õppematerjalide pakkujate Opiq ja Foxcademy vahel, mis tähendab et riik neid populaarseid digiõppevarasid enam koolidele kinni ei maksa ja turg läheb erasektori kätte.

Sellel teemal arutlema oleme kutsunud Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi haridustehnoloogia vanemteaduri Mart Laanpere.

Mida teie sellest arvate, Mart Laanpere, kas see on normaalne, et jätsime nüüd digiõppevara erasektori kätte?

Kahtlemata seda annaks kuidagi mõistlikumalt korraldada. Aga nüüd on asjad läinud nagu nad on läinud. Nüüd tuleb uues olukorras hakata uusi strateegiaid välja mõtlema, et viie aasta pärast oleks olukord parem kui praegu.

Meil on Covid-periood ju käimas, kas selline asjade käik on nüüd antud hetkel ikkagi mõistlik? Kas riik ei peaks ikkagi hoolitsema selle eest, et kõikidele on õppematerjalid kättesaadavad?

Riik peaks tagama tõrgeteta turu ja siis doteerima osaliselt digiõppevara hankimist. Kuidas seda teha, see on nüüd omaette küsimus. Eesti turg on nii väike, et meil on siin Eestis alla miljoni inimese, kes eesti keelt räägivad. Ja neid, kes võiksid vajada neid õpikuid, neid on veel vähem. Meil on õpilasi üldhariduskoolides ligi 150 000 ja osad nendest õpivad ju vene õppekeelega koolides. Kui võrrelda Eesti õpikuturgu näiteks ingliskeelsete või venekeelsete või saksakeelsete maade õpikuturgudega, siis kahtlemata Eesti õpikukirjastused on oluliselt kehvemas olukorras, sest lihtsalt turg on nii pisikene.

Meil see turg töötab paberõpikute osas päris kenasti. Nüüd tuleks siis välja nuputada, et kuidas see turg saada tööle ka digiõpikute osas. Lihtsalt hetkel ei ole olemas väga head lahendust, aga sellega tegeldakse. Ja iseenesest on muidugi minu kui haridustehnoloogia inimese jaoks väga positiivne uudis, et koolid janunevad digiõppevara järele.

Üks asi, miks tõstsid teenuse pakkujad digiõppevara hinda, on see, et digiõppevara platvormide arendus on meeletult kallis. Ja esialgne leping, mille haridusministeerium sõlmis nende esimeste firmadega, ei katnud täiel määral nende platvormide arendusi, sest korraga on arendada vaja nii platvormi kui ka toota sinna platvormile digisisu ehk siis digiõpikuid ja ülesandeid. Nii et see on nüüd koht, mis tuleb välja mõelda.

Tegelikult võivad ju õpetajad olla väga erineval tasemel ja ka õpilaste seas on praegu mahajäämus siiski seoses Covid-perioodiga ja ka lapsevanemad on hädas, et kas ei võiks olla ühtset digitaalset õppeplatvormi, mis on ikkagi riigi poolt organiseeritud ja tehtud? Kas praegu ei teki hariduslikku kihistust?

See oht on kahtlemata olemas, et väiksemad ja vaesemad omavalitsused ei jõua samal viisil või samas mahus osta digiõppevara ja peavad siis jääma paberõpikute juurde. Siin tuleb nuputada, mis need paremad lahendused on.

Üks suund, mille kallal eksperdid oma ajusid on ragistanud, võiks olla see, et mingisugune baaskomplekt digiõppevara võiks olla ikkagi riigi poolt hangitud ja kõigile tasuta kättesaadavaks tehtud.

Digiõppevara kahjuks ei ole sama nagu on õpik. Õpik on tõesti viie aasta pärast kasutada, kui õpilased on seda hästi hoidnu.

Digiõppevara ei ole asi iseenesest, ta vajab endale platvormi alla ja see platvorm vajab pidevalt hooldust, millega kaasnevad kulud. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas seda teha.

Teine lahendus on pakkuda nii öelda suurte tegijate turu kõrvale väikeste tegijate turgu, ehk siis suur osa Eesti tänastest õpetajatest niikuinii loovad digiõppevara, sest nad ei rahuldu sellega, mida pakuvad kirjastused. Nad tahavad ise juurde teha esitlusi, ülesandeid, töölehti, videoklippe ja neid õpetajaid on päris palju, kes suudavad seda teha.

See nüüd on üks võimalik strateegia, mille kallal haridus- ja noorteamet praegu tegutseb, et äkki oleks võimalik tekitada selline väikeste tegijate turg ehk siis otse tootjalt tarbijale. Aga seal on terve hulk küsimusi, mis tuleb enne lahendada – kvaliteedi küsimused, tehnilise platvormi küsimused, litsentside küsimused.

Õnneks on nüüd asjad hakanud liikuma selles suunas, et HARNO hariduse-, noorte-, ametiõppevara ja õppekavaosakond on moodustanud viis töörühma, kuhu kuuluvad eksperdid nii ministeeriumi, hariduse, noorte, ametikoolide kui ka ülikoolide ja eraettevõtete poole pealt, kes tegutsevad just täpselt nende küsimustega.

Ma ennustan, et see segadus, mis praegu justnagu ootamatult meile kaela sadas ja jõudis ka uudistesse, et see loodetavasti sügiseks ka laabub. Aga sügisel ikkagi tuleb uus pahanduse laine sellega, et koolid ikkagi tahaksid jätkata samamoodi digiõpikute kasutamist nagu eelmisel aastal, sest need on nii mugavad. Aga ilmselt samas mahus ei ole see enam kuidagi võimalik.

Kas see ei tähenda mingisugust teatavat tagasiminekut selles osas, et Eestis kui e-riigis tekib lünk ja paus tehnoloogilises arengus?

Mina ise tahaks loota, et vastupidi. Et just nüüd sel aastal laotakse vundament väga tõsisele arenguhüppele. Aga vähemasti tänu pandeemiale suurenes hüppeliselt nende koolide arv, kes üldse hakkasid digilahendusi kasutama ja teavad, mis asjad need digiõpikud on ja miks nad head on.

Miks nad on head, kellele on digiõppevara vajalik, on see õpetajale või õpilasele või hoopis lapsevanemale?

Ma arvan, et see on kõigile. Õpetajalt võtab ta oluliselt vaeva vähemaks, sest suur osa ülesannetest on automaatselt hinnatavad, õpilane saab kohe teada oma vastuse. See tähendab, et ka õpilasel on parem, ta ei pea ootama, millal õpetaja ükskord jõuab töö parandatud ja punase pastakaga sinna midagi kirjutatud. Ta saab kohe tagasiside.

Lapsevanemal on ilmselt parem ülevaade sellest, millega laps tegutseb, ta saab koos lapsega katsetada ka interaktiivseid harjutusi. Aga ma ikkagi rõhutan, et see on väga esialgne lahendus.

Mina ootan pikisilmi ülesandeid, mis rõhuvad mitte ainult meelde jätmisele nagu praegune versioon, vaid on ka selliseid loovaid ja ka koostöös lahendatavaid ülesandeid.

Aga kui sügisel oletame, et tuleb kolmas laine ja koolid lähevad distantsõppele, siis koolid on  ikkagi hädas sellisel juhul?

Osa koole kahtlemata on ja eks see sunnib nüüd koole ja õpetajaid leidlikkusele. Ma väga loodan, kuigi õpetajad on väga väsinud praegu koroonakevadest, et kooli juhtkonnad ei lase õpetajaid enne suvepuhkusele, kui nad ei ole mõelnud välja plaan B-d sügiseks. Kui nad hakkavad seda mõtlema augusti viimasel nädalal puhkuselt tagasi tulles, siis on liiga hilja. Jah, alati võib pahandada ja kirjutada kurje artikleid meedias, näidata näpuga ministeeriumi või firmade poole, aga tegelikult praegu on ees veel üle kahe kuu aega ja on valmis võimalik mõelda mingid alternatiivsed lahendused. Ma arvan, et ka ministeerium ilmselt mõtleb alternatiivsete lahenduste üle. Kui peaks kolmas laine tulema, siis ma loodan, et leitakse mingi uus ajutine lahendus, mis võimaldab ikkagi kõigil lastel ja kõigil koolidel ja kõigil õpetajatel ühtviisi toime tulla.

Millised võimalused siin üldse on, kuhu siin saab areneda – hologramm või liitreaalsust või milliseid variante saaks õppetöös ära kasutada?

Kõik need liitreaalsuse ja 3D ja tehisintellekti asjad ei kuulu praegu põhilahenduste hulka. Kõik need on väikesed lisalahendused nendele, kellel on palju aega ja huvi midagi väga kastist väljas teisiti teha. Ma tean, et nendega tegeldakse ülikoolide poole peal, ettevõtluses natukene vähem, vähemasti Eestis.

Ameerikas, ingliskeelsetes riikides tegeldakse sellega juba rohkem ka ettevõtete poole peal. Minu põhilootus on ikkagi see, et me saame paika nii-öelda baasplatvormi ja baassisu, mis asendab paberõpikud. Ja nii, et oleks võimalik kolida üle koolide kaupa. Võib-olla mitte sunniviisiliselt, vaid vastavalt koolide valmisolekule ja rahalistele võimalustele.

Kahtlemata hinnasilt on suurem kui paberõpikuga, aga see toob nii palju lisaefekti, et mingil hetkel on see mõistlik, et kolitakse uuele platvormile.

Ma tuletan meelde, et sisu ei ole veel kõik ehk siis digiõppevara digiõppematerjalid on ainult osa sellest mängust. Teine osa on õpilaste õpitegevuste ja ühistegevuse toetamine erinevatel platvormidel. Ehk siis veebipõhine õpikeskkond – see areneb praegu päris kiiresti ja see on ka samamoodi tuule tiibadesse saanud pandeemia ajast.

Eesti koha pealt on näiteks tuua Net Groupi nimelise ettevõtte poolt ja Tallinna Ülikooliga koostöös arendatav platvorm, mis on just selline järgmise põlvkonna platvorm. Sinna tuleb tulevikus ilmselt ka tehisintellekti komponent sisse, mis hakkab soovitama õppijale just tema tasemele sobivaid ülesandeid ja videoklippe ja toetab õpilaste omavahelist koostööd.

Hea digiõpik võimaldab õpetajal sinna midagi juurde toota, mingisuguseid ülesandeid seal sees muuta, lisada enda poolt videoklippe, esitlusi. Ideaalne tulevikuõpik on see, millest õpilased ise kirjutavad vähemasti veerand kursuse lõpuks juurde. Selle kaudu õpivad nad päriselt aru saama sellest, mida nad kursusel õpivad.

Kas tuleviku digiõppevahend on äkki hoopis selline, et õpilane saabki kodus olles ise õppida, ei peagi kooli minema?

Ma väga loodan, et mitte. Ainealased teadmised on ainult üks osa sellest, mida kool õpilasele eluks kaasa annab. Lisaks sellele õpivad õpilased koolis üldpädevusi ehk siis enesejuhtimisoskust, ajatundmist, koostööoskust, kultuurilist pädevust, digipädevust ja nii edasi.

Selleks on vaja tulla kokku koos teistega, et teha midagi lahedat. Õppimine ei ole ainult teadmiste omandamine, haridus ei ole ainult teadmiste omandamine ja selle muu jaoks tuleb ikkagi näost näkku kokku saada. Näha on, et nii õpetajad kui õpilased on seda taga igatsenud ja nüüd nad saavad tõeliselt aru, kui oluline see on. Enne oli palju õpilasi, kes mõtlesid ikka, et tulevikus ma ei pea üldse kooli minema, ma õpin kodust, kuna tehnoloogia on nii võimas jne.

Pärast seda pandeemiat, kus nad on istunud tehnoloogia otsas kaheksa tundi päevas, on kõik aru saanud, et kool ei ole ainult teadmiste omandamine ja individuaalne tegevus. Tuleb ikkagi minna kooli kohale ja seal midagi lahedat koos teha – jõulupidusid, näitemänge, palli mängida – see kõik kuulub hariduse juurde.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.