„Vägivallatsejad on täiesti tavalised inimesed, aga muutuvad koletisteks oma ruumis ja territooriumil. See ongi  põhjus, miks vägivallatseja ei luba oma ohvrit välja,“ sõnas jurist Maarika Pähklemäe, kelle sõnul ei saa ohver nii teistele näidata oma sinikaid ja pisaraid. „On isegi päris mitmeid juhtumeid, kus mees on olnud armukade oma lapse peale,“ lisas Tallinna Naiste Kriisikodu psühholoog Ülle Kalvik.

Seekordse päevaintervjuu teemaks on lähisuhtevägivald. Vestluskaaslasteks on Tallinna Naiste Kriisikodu psühholoog Ülle Kalvik, kes on töötanud sellel alal juba kuusteist aastat ja Maarika Pähklemäe, kes on selle teemaga tegelev jurist.

Uuringute järgi on perevägivalda kogenud 30 protsenti naistest. See on väga suur number, kas see on reaalne?

Pähklemäe: Mina arvan, et see arv võib olla tegelikkuses isegi tunduvalt suurem, sest naised kardavad oma murega pöörduda ja abi küsida. Naised on peale lähisuhtevägivalla konflikti toimumist šokis ja siis sõltub teatamine sellest, kes on naise võrgustik ja kus ta parajasti viibib. 

Saame nimetada seda igapäevaseks?

Kalvik: Jah, ja siin on ka see külg, et naised teinekord ei saa aru, et see otseselt vägivald on. Nad hakkavad ennast süüdistama, et ma ikka ei olnudki nii hea. Võib-olla püüavad seda olukorda kuidagi pehmendada. Alles siis, kui nad kas loevad midagi või tutvuvad kellegagi, kes on sama üle elanud ja välja tulnud või näevad mingit saadet, siis ütlevad, et sain aru, et see on täpselt minu lugu. Nii et neid võib tõesti olla veel rohkem.

Milline on vägivaldne mees? Kuidas me nad ära tunneme?

Pähklemäe: Tegelikult ma ei ütleks, et vägivaldne on mees või naine, vaid inimene võibki olla vägivaldne ja see vägivallatseja ei pruugi ise defineerida, et ta on vägivallatseja. Kõige kurvem on see, et ka ohvrid kohanevad ja lepivad selle situatsiooniga. Sellistes olukordades elatakse väga pikki aastaid. Alguses, kui tutvutakse, siis mees võib olla väga tähelepanelik, tuleb minuti pealt vastu, kingib lilli ja kontrollib suhtlust. Seltskonnas ütleb, et pruut on tema oma. Need on väga tõsised märgid, et ta hakkab juba piirama ja mis peaksid panema juba natuke mõtlema. Ükski naine ei ole mehe omand ega mees ei ole naise omand. Nad on ju kaks võrdset partnerit, kes on otsustanud koos olla ja pere luua.

Nii kaua kui suhted on head, siis ongi kõik väga hästi. Kui suhe on halb või lõpeb, siis tuleb ka kohtuvaidlustes ühisvara jagamistes välja, et mehed ikkagi leiavad, et vara kuulub rohkem neile ja naise panus pole märkimisväärne.

Kas sellisesse suhtesse, kus on tugev omanditunne, on juba algselt selline lõpp sisse kodeeritud nagu praegu kuulsime?

Kalvik: Naine harjub tasapisi selles olekus olema ja ta leiab, et see ei ole ju paha, et minu eest hoolitsetakse ja kõik läheb ilusasti. Nii kaua, kui ollakse kahekesti, võib-olla ongi teineteisele see aeg pühendatud, aga kui tulevad lapsed, hobid, sõbrad, siis lähevad need asjad väga keeruliseks. Mees ütleb, et aga sul olen ju mina, miks sa pead teistega kohtuma. On isegi päris mitmeid juhtumeid, kus mees on olnud armukade oma lapse peale, sest alguses pööratakse väga palju tähelepanu mehele ja vastastikku, aga kui lapsed tulevad, siis naine ei jõua ju kõikide eest korraga hoolitseda. Mees peaks ka alustama laste eest hoolitsemist ja kui seda pole kokku räägitud või ei ole harjutud niimoodi mõtlema või kasvatatud, siis tulevad esimesed probleemid. 

See on järsku nagu ühiskonna norm. Oleme ju Euroopas kõige enam kannatav riik vägivalla all, see on ju juba märk sellest, et ühiskonnas on midagi valesti?

Pähklemäe: Väga õige tähelepanek. Kui me räägime vägivallast, hoiakutest ja käitumismustritest, siis need on ju tegelikult meie ühiskonna poolt väljakujunenud tavad ehk meie isade, emade, vanaisade ja tädide suhtemudelid, mis on kehtinud. Lähisuhtevägivalla puhul on vahel ka selline tendents, et kui ema on saanud peksa, siis üldjuhul ka tütar valib sellist partnerit ja suhet, mis ei toimi hästi, vaid kisub ka vägivallasuhte poole. Ei oskagi öelda, mis on selle põhjus. Psühholoogid oskavad täpsemalt öelda, juristid lihtsalt ütlevad et vägivald on vägivald ja selle vastu tuleb võidelda.

Kalvik: No see on tuttav käitumisviis. Mulle rääkis üks naine, et üks noormees saatis teda koju ja küsis, et vabandage neiu, kas ma tohin teid suudelda. Naine oli nii vihane, et mis sa oled mingi luuser või … Mees tegutseb ju, et tee see asi ära, mis sa sellest küsid. Kui ta pärast nägi, kui hästi see mees oma tulevase pere lõi, siis tal oli nii kahju, sest tema võttis sellise, kes kohe tegutses. Sellest suhtest pidi ta aga välja tulema, sest mees tegutses liiga palju. Vägivaldselt. See on teatud niisugune harjumusviis.

Pähklemäe: Meil on põhiseadus, mis garanteerib kõikidele inimestele – nii naistele kui ka meestele võrdsed õigused. Me ei oska neid õigusi kasutada ja me ei oska lähisuhtes end teostada ja kehtima panna. Kui sinu partner tõstab häält ja see on sinule ebamugav, siis tegelikult tuleb öelda, et minule see ei sobi, stop. Me tegelikult tajume intuitiivselt ära, mis mulle ei sobi. Ma ei räägi seadustest, millesse peame süvenema ja täpselt lugema, kuidas on keegi sinna sätte sisse mõtestanud, aga me tajume ära, mis meile ei sobi lähisuhtes. Keegi ei pea lähisuhtes ka kedagi teenindama.

Kalvik: Mulle väga meeldib just see lause, et mulle ei sobi. Seda räägin pidevalt nendele naistele, kes tulevad nõustamisele, et kas sulle meeldib, et ta nii käitub.  Naised küsivad, kuidas nad ütlevad, et ei meeldi. Vot niisama ütledki, et minu arusaamine õigest suhtest või heast läbisaamisest on teistsugune, et minu arusaamine sellest, mis on hea või halb on kuidagi teisiti kujunenud, et kas lepime kokku või mida me teeme. Või kuidas edasi minna. Kui on üks asi ikkagi täiesti lõhki läinud, miks peaks siis iseennast või teist sundima olema, eks mingil määral tuleb ju järgi anda. Suhe on ju vastastikune kokkulepe, aga kui ma kogu aeg püüan aina parem ja parem olla, siis tegelikult on teada, et mida parem naine tahab olla, seda rohkem talle pannakse koormat peale. 

Kas on võimalik säärane vägivalla algus, et võim ja raha tekitavad selle situatsiooni, et inimene muutubki vägivaldseks?

Pähklemäe: Mina ei tea, mida tunnevad väga rikkad inimesed, aga tean, et nad on ka väga õnnetud. Armastust ja lähisuhteid ei saa osta. Ma tean väga edumeelseid inimesi, kes on ka väga hea kapitali teeninud, aga nad ei ole kõik nii õnnelikud, sest neil ei ole paarisuhet. Ma saan neist ka aru, sellepärast, et nad on saanud kõrvetada. See ei ole nii lihtne küsimus, et kas see võim ja raha siis muudab inimest selliseks. Ma ei usu.

Kalvik: Jah, on küll, aga siin on ka teine külg. Kui  võtame neid noori naisi või noori tüdrukuid, kes tahaksidki väga hästi ja rikkalt elada, siis nad ei saa sellest aru, et tihtilugu astutakse kuldsesse puuri. Kui kõik on olemas ja ei ole mingit vajadust enam vaeva näha või kui ka keelatakse seda näha, siis sellest ei tule midagi välja. Ja siis on mõlemad õnnetud. Rikkus ei ole see näitaja. Pigem on ikkagi omavaheline sobivus.

Pähklemäe: Mina ikka olen kindel selles, et inimõigused tähendavad ka vabadust. Kui ikka paarisuhe liigub selles suunas, kus ei lubata sõbrannadega väljas käia ja suhelda või vanemate juures käia, siis see on piiramine. See on arusaadav, et iga normaalne inimene tajub seda. Siin on probleem selles, et kuidas ja kas see ohver ise ära tunneb, et ta on sellisesse olukorda sattunud. Me  tajume seda ebamugavuse tunnet väga pikalt ja me kohaneme sellega. Ja kui me kohaneme, siis me võtame seda iseenesestmõistetavana juba. 

Tihti lähedased märkavad ja teevad endast kõik sõltuva. On olukordi, kus on püütud oma tütart või oma õde või sugulast sealt keskkonnast korra välja tuua, et rääkida, aga kui ohver tuleb välja sellest keskkonnast, siis ta on juba traumeeritud. Sellel hetkel talle öelda, et sa oled kõik valesti teinud ja pead ära tulema, on väga vale samm. Pigem kui selline olukord on, siis mitte asuda sajatama, vaid siis ikkagi ära kuulata ja anda lihtsalt kontaktid, sest ohver peab ka saama rahuneda maha ja teha oma valikud. 

Kuidas sellega on, kas minnakse teisi inimesi abistama või vaikivad kõik?

Kalvik: On neid kes abistavad. Huvitav, et tihtilugu helistavad mehed partnerite pärast, kelle eelmine partner või abikaasa on olnud vägivaldne või manipuleeriv. See on tore, et naine saab tunda, et on ka teistsuguseid mehi.

Saame anda nii palju kui võimalik inimesele märku, et on ka teistmoodi võimalik elada ja suhet pidada. Väga levinud on arusaamine, et ma tahan terviklikku perekonda, et lastel oleks isa. Seda ma paljudele naistele ütlen, et see mees ei saa olla hea isa, kes ei austa oma laste ema. See on esimene samm. Kui ta laste juuresolekul ütleb halvasti või lööb või mõnitab, siis lastele jääb see ju meelde. Nemad peavad hakkama lõpuks valima kumb see õige käitumisviis oli.

Elame justkui kahte elu – seda, mis elame kodus kui paneme ukse kinni ja siis kui kõik on ilusad ja naeratavad?

Pähklemäe: Paraku see nii on. See on ka seadusega nii üles ehitatud. Meie tavasid ja traditsioone üleöö ei muuda. Saame muuta hoiakute murdmise teel ja seadusloome kaudu.

Miks inimesed otsustavad vaikida?

Pähklemäe: See on meie hoiakute küsimus. Kui räägime lähisuhtest perekonnas, siis ka see on pikki aastaid olnud traditsioon, et pereelu ongi pere enda teha, et keegi kolmas sinna ei peaks sekkuma. See on ka see põhjus, miks on palju räägitud, et naabrid ei sekkunud ja aktsepteeriti vägivalda. Mina arvan, et need ajad on juba möödas. See on vale käitumine olnud ja see on lubamatu, et suur hulk naisi, meie emad võib-olla vanemad ja vanavanemad on vägivalda kogenud. Juba sellepärast peaksid tänapäeva naised olema julgemad ja realiseerima oma õigusi. 

Naised on selles võitluses aga üksikud, sest juriidilistes vaidlustes on olnud rida selliseid juhtumeid, kus ema ei usu tütart, et tema mees on vägivallatseja. Ja on olnud selliseid olukordi, kus tütar ei olegi rääkinud emale, et ta on olnud korduvalt ja korduvalt operatsioonidel luumurdudega. Lõpuks siis arst, kes teda seal kokku lappis, ütles, et te peate tegema selle otsuse. Kui oled sellises konfliktses olukorras, siis keegi, kes ei ole professionaal, näiteks sõbrannad, ei pruugi seda märgata. 

Vägivallatsejad on täiesti tavalised inimesed, aga muutuvad koletisteks oma ruumis ja territooriumil. See ongi  põhjus, miks vägivallatseja ei luba oma ohvrit välja. Ta tahab raiuda need suhtlemise piirid kõik ära ainult sellepärast, et tal oleks kontroll ja ohver ei saa teistele näidata oma sinikaid ja pisaraid. 

Millised on teie näiteid, millised naised teie juurde abi otsima tulevad?  Kas nad räägivad kõik ära?

Kalvik: Kindlasti alguses kõik ei räägi. On terve rida küsimusi, näiteks seksuaalne vägivald, mis ei tule enamasti esimesel korral välja ja võib-olla isegi kolmandal, vaid jutu sees tasapisi, kui hakkame rääkima õigustest ja valikutest. Naised on väga erinevad ja nii nagu oli juttu on nad väga hea haridustasemega naised. Vahepeal alla keskerihariduse ei olnud ühtegi naist. Kõik olid haritud ja nii kenad naised, et vaatad suu lahti ja väga imetled neid naisi. Kui nad hakkavad rääkima, mis elu nad kodus elavad, siis tundub uskumatu. Teine külg on see, et vanemad tihti tõesti ei usu ja on ka neid juhtumeid, kus vanemad toetavad meest ja ütlevad, et aga ta ju töötab, meil oli veel hullem ja mis sa pirtsutad, kannata ära! Tegelikult polegi neid nii vähe.

Kas seaduses on rehabilitatsioonivõimalusi ka? Kui kohus määrab karistuse, kas saaksime kuidagi vägivallatsejat ravida?

Pähklemäe: Kõik, mis puudutab viharavi ja psühholoogilist ravivajadust seda tuvastatakse menetluse käigus. Kas ja millised programmid on tehtud seda võib-olla oskab Ülle rohkem rääkida. Mina saan ainult öelda seda, et ohvril on võimalik taotleda kohtu kaudu mittevaralist kahju ehk moraalset kompensatsiooni, aga see kõik on väga keeruline ja aeganõudev protsess. See on menetluslikult ohvrile nii keeruliseks tehtud, et ilma pädeva lepingulise esindajata ta ei saagi hakkama. Riigi poolt pole veel siiani ette nähtud, et ohvrile määratakse lepinguline esindaja riigi poolt. See on väga oluline just sellepärast, et osapooled tõesti võivad ära leppida ja siis rahaline võimekus on just meesvägivallatseja poole peal. Naisohvrid tavaliselt ei ole rahalist võimekust kui räägime majanduslikust vägivallasituatsioonidest. 

On olnud juhtumeid, kus läbirääkimistel palgatakse teisele enda poolt esindaja ja ohver ei suuda ei öelda sellistes olukordades ja kas ja millises olukorras siis veelkord teda petetakse või tema heausklikust ära kasutatakse. Need olukorrad on väga traagilised minu jaoks. Ma arvan, et seadusandja peaks jõudma ükskord nii kaugele, et lähisuhtevägivalla ohvritele peaks olema riigi poolt määratud vähemalt esindaja.

Millised on kindlad märgid, millega naine peab hakkama tegutsema?

Pähklemäe: Rusikareegel on see, et naistel on väga hea intuitsioon ja oma südame häält tuleb usaldada. Kui tunned ebamugavust, et selline käitumine ei sobi, siis tuleb olla iseenda suhtes aus. Kui ei julge vastaspoolele öelda, et stop, siis vähemalt otsida abi, küsida ja konsulteerida, et mulle selline käitumine ei sobi ja mida ma pean tegema. Ma arvan, et Eesti ühiskonnas on vähemalt nii palju positiivset ja head, et meil on tugevad naisteühenduste võrgustikud, meil on naiste tugikeskused, naisorganisatsioone minu meelest siin oli vist peaaegu 200 ringis. Alati saab pöörduda kellegi poole ja konsulteerid. Kui ei julge pöörduda kohtusse, politseisse, traumapunkti, siis pöördu vähemalt naisorganisatsioonide poole.

Ülle Kalvik, olete kuusteist aastat töötanud psühholoogina, kas see teema on ajas muutunud? Millised on praegu markantsemad näited?

Kalvik: Teema iseenesest pole muutunud, aga teatud nüansid ja suhtumine olukordades küll. Kui alguses kannatasid naised väga pikalt kuni enam ei suutnud, siis nüüd julgetakse abi küsima tulla. Ka rikkad ja ilusad. Kahjuks on meil  terve rida ametnikke ja abistavaid organisatsioone, kasvõi lastekaitse või sotsiaalvõrgustik, kes ei ole läbinud seda temaatikat ja siis võetakse osapooli kui lihtsalt võrdne võrdsega. Siin ei ole tegemist võrdne võrdsega, vaid ohvri ja vägivallatsejaga.

Kui on laste jagamine, siis see ei tule tavaliselt kohtutes välja üldse, vaid vaadatakse ainult, kuidas kellele lapsi anda. Ma ei räägi sellest, et igale vägivaldsele teole peaks olema väga ränk karistus, aga peaks olema hukkamõist. Kasvõi see et niimoodi ei tehta, et ka keegi kõrvalt ütleb. Sest nagu rääkisime, naine harjub.

Meie inimesed väga kohtusse ei lähe, mis on takistuseks?

Pähklemäe: Siin on kohtumenetluslik keerukus ja võistlev printsiip. Kui üks lähisuhte partneritest on finantsiliselt jõukam ja teisel on võimekust vähem, siis need osapooled ei ole võrdsed.  See on poliitikute rida, see ei ole alati nii olnud, meie õigusmõistmine on ju ka erinev olnud ajalooliselt. See on mõttekoht, et kuidas me siis lubame ja siis tekivad sellised lahendid, mis tunduvad ebaõiglased.

Mis siis peaks seadusandluses kohe ja praegu muutma?

Pähklemäe: Mina arvan, et lähisuhtevägivalla puhul võiks olla ka automaatne õigusabi. Ükskõik, kas ta on tasuta või mitte tasuta, aga see olukord, kus üks vägivallatseja näiteks kriminaalmenetluses saab endale automaatselt riigi õigusabi korras advokaadi kaitseks ja teine on ilma kaitseta, siis see on ebaõiglane. Hiljem, kui meedia kajastuses ütlevad, et ohver kaotas ka veel kohtus, siis see tänitamine on niivõrd ülekohtune. See sõltubki meist endist, et kas läheme selle tänitamisega kaasa või saame aru, et kohtulahend ei ole ka kõik veel. 

Kui sageli on praktika see, et vanemad lausa elavad oma muresid lapse peal välja ja kui tekivad tülid, siis laps unustataksegi ära?

Kalvik: Psühhiaater Anne Kleinberg on öelnud, et isegi raseduse ajal, kui mees ei suhtu oma lapse emasse hästi, ta ei pea teda isegi otseselt lööma, siis isegi see võib kahjustada ja rikkuda ära lapse bioloogilise materjali kogu eluks. See tähendab, et tekivad õppimishäired, imelikud haigusnähud, mingid valud, millele ei saa diagnoosi panna jne. See laps on palju altim riskikäitumisele. Need lapsed on suures osas ka koolikiusamise ohvrid. Neile jääb ohvritempel külge ja nad ei saa ise aru miks, aga siin on üsna suur seos omavahel.