"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
KÜÜDITATU Kohatu on seostada tänapäeva elu kannatuste ja stressiga (0)
21. juuni 2021
Tiia Nurmis. Foto: Albert Truuväärt

“15. juunil kavatsesime tähistada ema sünnipäeva, koju oli toodud head-paremat ja suitsuvorsti lõhn jäi mulle ninna järgmiseks 15 aastaks,” meenutab Tiia Nurmis, kes nelja-aastasena koos vanematega 1941. a 14. juunil kodunt ära viidi.

Nurmis mäletab kaunil juunihommikul uksel püssiga seisnud sõdurit: “Ma ei taibanud, miks nii vara voodist üles aetakse!”
Väljasaadetavate nimekirja jõudis tema isa põhjusel, et oli kuulunud vapside hulka ja käis kaitseliitlasena aktiivselt õppustel. Tal oli vendadega kahasse Tallinnas Kadaka teel savitoodete vabrik. See tähendas, et toonase ideoloogia valguses on tegemist nn sotsiaalselt võõra elemendiga, ja et välja tuleb saata lisaks temale ka pere – naine ja kaks tütart.

1941. a, juuniküüditatute täpse arvu üle arutletakse siiani. Ajaloolane Toomas Hiio on öelnud, et number sõltub, milliseid dokumente aluseks võtta. Suurusjärguks hinnatakse üldiselt 10 000. 1941. a küüditamise statistikat kajastab näiteks NSV Liidu NKGB ülema Merkulovi ettekanne Jossif Stalinile: arreteeritute ja väljasaadetute koguarv oli 9156.

Pidevalt tühi kõht

Tiia Nurmise lugu on selles mõttes tüüpiline, et väljasaatmisele kuulus toonase ideoloogia kohaselt “nõukogudevastane ja sotsiaalselt võõras element”, kes oli enne küüditamist juba julgeolekus ka arvele võetud. Kokku kuulus nõukogude julgeoleku nn musta nimekirja juunis 1941 suurusjärgus 15 000 inimest. Mis põhjusel tegelikult vähem välja saadeti, sest vahepeal kavandati arvuks ka 11 000, on tänaseni selgusetu. Tallinnas koguti väljasaadetavad Kopli ja Pääsküla jaama, kus vagunid juba ootasid.

Esimene mälestuspilt seoses vaguniga seostub Tiia Nurmisel tühja kõhuga. “15. juunil kavatsesime tähistada ema sünnipäeva, koju oli toodud head-paremat ja suitsuvorsti lõhn oli jäänud mulle ninna järgmiseks 15 aastaks,” ütleb ta. “Ema oleks saanud 36. Isa oli varem hoiatatud, et tal oleks targem põgeneda. Ta ei läinud, sest uskus, et pole milleski süüdi.”

Tähega A märgistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed ning B-vagunitesse naised ja lapsed. Teekonna alguses sõitsid kõik rongides koos üle Eesti piiri. Seejärel saadeti mehed vangilaagritesse valdavalt Uurali või Ukraina piirkonnas ning naised-lapsed tööle kolhoosidesse. Tallinnast pärit küüditatud naised-lapsed jõudsid koos saarlastega valdavalt Kirovi oblastisse.

“Isaga olin viimast korda koos veoautokastis,” sõnab Tiia Nurmis vaikselt. Teada on vaid, et tema isa suri 1943, aga mis asjaoludel täpsemalt, on siiani selgusetu. 1941. a lõpus asusid meeste vangilaagrites tegutsema julgeoleku uurijad ja paljud mõisteti mahalaskmisele.

Naisi-lapsi ootas töö ühes Kirovi oblasti majandis. Omaette toa sai Tiia ema kahe tütrega alles 1954. Elati ühiselu näiteks kultuurimaja suures saalis, mis oli koikusid nii täis pikitud, et meenutas suurt haiglapalatit. Nari nari kõrval ja üks suitsu ajav pliit. Üheksa peret koos, kõik Eestist. Soojemal ajal sai õues lõkke peal süüa teha. “Mäletan, et just meie nari kohal oli katuses auk, nii et öösiti tähed taevas paistsid,” ütleb Tiia Nurmis.
Mitte ainult Tiia Nurmis, ka paljud teised küüditusteekonnale saadetud on meenutanud toonaste ohvrite ebapraktilisust. See on ka seletatav, sest suurem osa küüditatutest pärines n-ö kõrgkihist, kel puudus vähimgi ettekujutus või karastatus rasketes oludes toime tulemiseks.

Katuseaugust vaatles tähti

Tiia Nurmis meenutab, et näiteks kartulit hakati nende 160-liikmelises naiste-laste kogumis kasvatama alles sõja ajal. Esimene aasta asuti veel teatud tardumuses.
Tõenäoliselt loodeti ka mingit imetabast pääsemist seoses puhkenud sõjaga. Maad eraldati igaühele 300 ruutmeetrit. Kartul aitas ka nälga võita, sest perele anti leiba pelgalt 300 grammi päevas – 100 grammi liikme kohta. Kuid see polnud tänapäeva leib, vaid vett täis ja nätske. Tiia läks põllule appi rohima, aga tõmbas vaid mulda umbrohule peale, sest muidu normi täis ja leiba lisaks ei antud.
Eriti hull oli 1946. a suvi, mil ikalduse tõttu polnud üldse leiba: “Ma meenutasin Aafrika last: kõht vee joomisest punnis ja jalad kõverad.”

Stalini surma järel lubati kohalikud koolid lõpetanud Tiia edasi õppima Gorkisse. Ta proovis ülikooli, aga sisse ei saanud, ja õppis tööstuskoolis 5. kategooria treialiks. Pärast Eestisse naasmist asus tööle Balti laevaremonditehasesse ja lõpetas tehnikaülikooli – toonase nimetusega polütehnilise instituudi. Kogu oma elu on ta töötanud laevamehaanika insenerina – kuni pensionile jäämiseni 1991. a.
“Elu läks kergemaks 80ndatel, kui kaks tütart juba suuremad,” ütleb ta. Tiial on neli lapselast.

Kui temalt küsida, kas on kohane rääkida viirusekriisiga seoses rasketest üleelamistest ja kannatustest, ja raskest jäljest psüühilisele tervisele, küsib naine vastu: “Mis stress!? Mis kannatused!? Inimesed on ära harjunud liiga hea eluga.”

Ajaloolane: 20-aastane väljasaatmine muudeti eluaegseks

“1941. aastal saadeti välja 20 aastaks ja seoses sagedase põgenemisega muudeti see 1948. a eluaegseks,” ütles küüditamist põhjalikult uurinud ajaloolane Aigi Rahi-Tamm. “Alles Stalini surm võimaldas seega küüditatutel tagasi koju tulla.”

Rahi sõnul tuleks toimunut vaadata suuremas pildis, sest samal ajal toimusid massiküüditamised ka Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas ja Moldovas. Kuigi on otsitud seoseid küüditamise ja sõja puhkemise vahel 21. juunil, nädalapäevad pärast küüditamist, mil Saksamaa Nõukogude Liidule kallale tungis, Rahi seda määravaks ei hinda.

Tema sõnul ei muutnud see midagi, sest ka NSV Liidu juhtkonnas siis veel sõjaga ei arvestatud. Oluliseks peeti ikkagi võimalike nõukogude riigikorra ideoloogiliste vaenlaste kõrvaldamist. Suures osas tabas 1941. a küüditatuid kõige raskem saatus, kui võrrelda näiteks 1949. a väljasaadetutega. Eriti seoses sõjaga.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.