"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
ENE MÄEOTS: Eestlased muretsevad neile omase jonnakusega (0)
24. juuni 2021
Meditsiiniuudised

Praegu on iseäranis keskikka jõudvate meeste ja naiste hulgas sotsiaalne surve, et kõik peavad olema väga sportlikud, saledad, noored ja võimekad,“ tõdes Ida-Tallinna Keskhaigla sisekliiniku südamekeskuse kardioloog Ene Mäeots. „Tegelikult peaksime aktsepteerima elu sellisena nagu ta on.“

Räägime hiljuti Tallinna teenetemärgi pälvinud tohtriga eestlaste südame tervisest ja koroonakriisi järgsest meedikute argipäevast.

Mida näete oma igapäevatöös kardioloogina – milline on eestlaste südame tervis täna?

Olen töötanud arstina 35 aastat, nii et on tõesti võrdlusvõimalus, mis selle aja sees on muutunud. Täna on seis südamehaiguste ravis palju parem, sest meie kasutuses on väga head ravimid. Kui täna on kellegi vererõhk liiga kõrge, on asi rohkem patsiendis endas, kes ei pöördu arstile või ei võta korralikult rohtu. Kui perearst ei saa vererõhu ravimisega hakkama, on tal võimalus konsulteerida kardioloogiga ja sellist vererõhku, mida üldse alla ei saa, esineb väga harvadel juhtudel. Vererõhuhaiguste tüsistused on seotud reeglina sellega, et vererõhk ei ole olnud normis.

Südameinfarktiga on sama lugu – kui haige jõuab õigel ajal haiglasse, on meie võimalused teda kiiresti ravida niivõrd head, et väga palju infarktitüsistusi saab ära hoida. Oluliselt vähem tekib inimestel infarktist põhjustatud südamepuudulikkust ning inimesed elavad kauem. Vanemaealisi on küll rohkem, ja seetõttu esineb ka südamepuudulikkust ja rütmihäireid rohkem.

Kas eestlased on asunud oma tervise eest rohkem hoolitsema?

Eesti inimesed on hakanud sportima ja see on väga hea. Harva juhtub, et inimesed spordivad üle – tavaliselt tehakse seda mõistlikult ja õppinud treeneri käe all.

Üks asi, mis on tervisele väga halb, aga mida eestlane teeb talle omase jonnakusega, on muretsemine. Eestlane oskab niivõrd hästi ja põhjalikult muretseda, et ta muretseb end haigeks! Minu vastuvõtul nad kurdavad, et muretsevad oma laste ja töö pärast… ja muretsevad ka selle pärast, et aiamaa ei ole korda tehtud. Tavaliselt ma ütlen, et kui te kasvõi ühe probleemi oma muretsemisega ära lahendate – kui teil sellest muretsemisest kasvõi natukenegi kergemaks läheb, siis muretsege! Tehke seda korralikult ja põhjalikult! Aga tegelikult ei lahenda muretsemine mitte ühtegi probleemi. Kuidas muretsemist Eesti inimese loomusest välja rookida, ma ei tea. Muretsemine on väga levinud ja meie vastuvõttudel igapäevane probleem – kõik need kõikuvad vererõhud tulevad ju ka emotsioonidest ja ei saada aru, et tegelikult toodetakse endale seeläbi haigust.

Kas olete kokku puutunud ka ülemäärase treenimise ja tervistkahjustavate toitumisharjumustega, mis justkui peaksid edendama tervist, aga tegelikkuses seda hoopis kahjustavad?

On kahjuks ka neid – eelkõige keskealisi mehi – kes hakkavad endale tõestama, et nad on väga tublid ja noored, et nad suudavad. Seeläbi teevad nad väga suuri pingutusi, misjärel tekivad südame rütmihäired ja muud probleemid – ja lõpuks jõuavad nad ikkagi arsti juurde.

Ma ei ütleks, et meil oleks täna väga valesid dieete. Ka taimetoitlus on teatud määral õigustatud, eriti nendele, kelle filosoofiaga see kokku käib. Siin tuleb aga jälgida, et kõik vajalikud ained oleksid siiski kätte saadud, eriti noortel daamidel, kel kipub tekkima rauapuudus. Naised kaotavad siiski iga kuu teatud osa verest ja sellega koos ka rauda. Kui rauda toidust ei saada ja seda millegagi ei asendata, on need daamid oma nõrkuse ja südamekloppimisega kardioloogi ukse taga. Süda klopib – järelikult süda on haige. Mina ütlen, et sööge liha või võtke rauapreparaate.

Veel näen, et eriti noored mehed ei taha rohtu võtta – arvatakse, et kui sa võtad rohtu, oled sa nõrk ja haige, mitte enam nii apetiitne. Tegelikult on inimene haige just siis, kui on haigus, kuid ta rohtu ei võta. Võtame näiteks kõige lihtsama kõrgvererõhuhaiguse. Tüsistused tekivad ikkagi kõrge vererõhu tõttu ja kui tervislike eluviisidega ei õnnestu rõhku normaliseerida, tuleb võtta rohtu. Organismi jaoks on oluline, et rõhk on normis. Suhtumine, et „ma olen nii tervisliku eluviisiga, et rohtu ei võta,“ ei ole õige. Kui probleem on, tuleb seda ravida. Praegu on iseäranis keskikka jõudvate meeste ja naiste hulgas sotsiaalne surve, et kõik peavad olema väga sportlikud, saledad, noored ja võimekad. Tegelikult me peaksime elu aktsepteerima sellisena nagu see on.

Kas tüüpilise muretsemise alla võib liigitada ka tänapäeval väga levinud ärevushäired?

Kardioloogid näevad ärevushäireid väga palju. Näiteks tuli mulle hiljuti vastuvõtule 22-aastane noormees, kellel pole mitte ühtegi kardiovaskulaarse haiguse riskifaktorit ega haigustunnust, aga ta oli nii mures. Ma ei ole esimene arst, kelle ukse taha ta tuli. Sellisel puhul on keeruline inimesele seletada, et tal ei ole haigust – siis ta tegelikult pettub arstis, sest sümptomid ju on… ja kui ta loeb veel ka internetist, siis dr Google leiab kindlasti hirmsa diagnoosi! Sakslastel oli väga hea karikatuur: haigla ukse peal on suur silt „Kui te saite oma diagnoosi doktor Google’ilt, küsige teist arvamust ka doktor Yahoo käest!“

Mina ei karda arvutite pealetungi, sest arvutirobot ei pane inimest konteksti – tema ei vaata inimesele otsa, tema ei mõista inimest. Selleks on ikkagi arst, kes ütleb, kas haigus on või ei ole. Aga kui lugeda internetist näiteks südamekloppimise kohta, leiab sealt diagnoose alates veepuudusest, lõpetades pahaloomulise haiguse ja kopsutrombiga, ning ka sinna vahele jääb 1500 muud haigust! Kuna inimestel puudub taustteadmine – nad ei ole õppinud anatoomiat ega füsioloogiat –, võtavad nad informatsiooniküllusest just selle, mis neid kõige rohkem hirmutab.

Milliseid koroonaviirusega seonduvaid väärarusaamu olete kohanud?

Kui palju leidub isehakanud pseudovirolooge, kes justkui nagu teavad kõike Covid-19 viirusest…! Eestis on võib-olla kümmekond inimest, kes viirusest tegelikult kõike teavad, aga räägivad põhiliselt need, kes mitte midagi ei tea. Nad ei saa aru, et võtavad sellega vastutuse osade inimeste haiguse ja surma eest, sest nemad on andnud soovitusi, mille tõttu keegi on jäänud haigeks ja keegi on surnud. Selle peale peaksid väga tõsiselt mõtlema kõik need, kes on viirust eitanud ning olnud maskikandmis- ja vaktsineerimisvastased.

Mida tuleks silmas pidada nüüd, mil koroonapiirangud on praktiliselt lõppenud ning kõik saavad kergemalt hingata?

Praegu on suvepuhkuste aeg. Kuigi Eestis on kuumem kui mõnes Vahemere kuurordis, tahetakse ikkagi kuhugi sõita ja unustatakse, et ka need, kes on haiguse läbi põdenud või vaktsineeritud, võivad endaga kaasa tuua viiruse järgmised tüved – ja nii võib kohal olla järgmine koroonalaine. Juba on Eestisse jõudnud koroonaviiruse delta tüvi. Tuleks tõsiselt kaaluda, kuidas me liigume ja milline on meie vastutus sellest haigusest üle saamiseks. Esimene, mis selleks vajalik, on vaktsineerimine. Kui elanikkond on vaktsineeritud, on ka haigusel raskem levida.

Kuidas muutus Teie töö koroonakriisi ajal? Mida tuli ümber õppida, mis vajas enim kohanemist?

Üksikisiku seisukohast ütleks niimoodi, et meil oli paarinädalane periood, kus inimesed ehmatusega tühistasid oma vastuvõtte – nad ei tahtnud tulla haiglasse, mis oli ka mõistlik. Korraldasime kiiresti oma töö ümber, hakkasime tegema telefonivisiite, mis päästis ajutiselt olukorra. Ambulatoorses töös täna enam olulist muutust ei ole. Küll selgus koroonakriisis, et ka Eestis on võimalik telefonivisiit ja ma arvan, et see on ka edaspidi väga mõistlik lahendus teatud situatsioonides. Välismaal on telefonivisiit täiesti tavaline asi ja hinnatud täpselt samasuguse arstitööna kui see, et patsient tuleb kabinetti.

Kui rääkida haigla seisukohast, siis terve rida plaanilist tööd redutseeriti pikemaks ajaks, sest oli vaja voodikohti Covid-19 haigetele. Plaanilist tööd tehti täpselt nii palju kui jagus voodikohti. Paljud plaanilised lõikused toimuvad praegu tormiliselt näiteks ortopeedidel, kelle plaaniline töö tõsiselt edasi nihkus.

Koroonakriisile järgnes plaanilise ravi nn „aukude lappimine“ – kuidas meedikud vastu peavad?

Paljud meedikud on teinud väga palju ületööd, sest tuli katta palju lisavalveringe Covid-19 osakondades. Meile ei tulnud ju koos koroonaga haiglasse lisaks õdesid, arste ja hooldajaid, vaid me pidime samade inimestega katma mitmeid lisavalveringe koroonapatsientide jaoks. Haigla on suur mehhanism, mis peab töötama koroonaviirusest hoolimata. Meditsiinipersonali õlgadel lasus tohutu koormus, mille tõsidust mõistavad vaid meedikud. Kurnatus annab tunda – loeme seda oma kolleegide silmadest. Loodame praeguse ilusa suve peale, et inimesed saaksid end maksimaalselt välja puhata

Tallinna teenete märgi saite pikaajalise ja tulemusliku tegevuse eest linna elanikele kvaliteetse arstiabi tagamisel, arstkonna erialaste teadmiste täiendamisel ja tervisevaldkonna edendamisel?

On tore, et märgati: ka Covid-19 taustal käib igapäevane põhitöö. Minu töö sisekliiniku ravikvaliteedijuhina ei tähenda ainult kontrollimist ja näpuga näitamist, ravi kvaliteet on väga suures osas töö tulevikku – nii arstide kui õdede-hooldajate teadmiste parandamine, neile uute teadmiste kättetoomine. Arstide õpe ei lõpe ülikooliga – arst ei saa töötada teadmistega, mida ta sai 10, 20 või 30 aastat tagasi ülikoolis. Haiged peaksid kartma arsti, kelle kohta pole öeldud, et vastuvõtule ei saa, sest arst on koolitusel! Olen korraldanud konverentse alates 2003. aastast ning nende sekka kuuluvad ITK sisekliiniku konverentsid, Tallinna haiglate vahelised avatud konverentsid, haiglasisesed kliinilised konverentsid ja alates 2020. aastast ka haigla suured konverentsid kaks korda aastas).

Mida soovitaksite inimestele praeguses kuumalaines – kuidas oma tervist peaksid hoidma südamehaiged, ja teised, kel südamekaebusi pole?

Praeguse kuuma ajaga kaotab organism termoregulatsiooni ja higistamisega väga palju vedelikku. Vajalik on juua kuni 1,5–2 liitrit enam, kui harjunud oleme või arstid ette kirjutavad. Kõige lihtsam ja käepärasem on juua kraanivett, kuid siin tuleb kindlasti arvestada higistamisel kaotatud soola kompenseerimise vajadusega. Tavaline kraanivesi ei sisalda vajalikke soolasid, mistõttu võib selle joomisega enesetunne isegi halveneda. Soola (just naatriumi) puudusel langeb vererõhk, tekib või süveneb südamepuudulikkus ja halveneb neerude töövõime. Näeme praegu, et haiglasse satub haigeid, kelle naatriumi tase veres on väga madal. Kuumal ajal peaks eelistama sooladega mineraalvett või sööma suutäie soolast – olgu see heeringas, soolakurk või muu soolasem toit. Ka kõrgvererõhu ja südamepuudulikkuse haiged peaksid tarbima enam vett ja veidi soola – kindlasti rohkem, kui neile tavalistes oludes on arsti poolt lubatud. Vanemaealistele ja südamehaigetele soovitan liikumisteks varasemaid hommikutunde, mil õhk õues on värske ja pole ka nii palav.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.