"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
Suvel saab huviline Kadrioru pargis talveunest ärganud nahkhiiri silmata (0)
27. juuni 2021
Albert Truuväärt

Suuri puid ja veekogusid armastavate nahkhiirte lemmikpaigaks on Kadriorus kujunenud Jaapani aed.

Pargis elutsevad asutuse Kadrioru park juhataja Ain Järve sõnul Eestis kohatud nahkhiirtest ligi pooled, kokku kuus liiki.

«Seega pole õnneks alust ülemeelikul aprillinaljal, et Kadrioru parki oleks vajadust Alutaguse metsadest pisiimetajaid nagu nt lendoravaid veel juurde meelitada!» naeris Järve. Kadrioru pargis võib kohata kõige suuremat Eestis elutsevat nahkhiireliiki suurvidevlast tiivasirutuse ulatusega kuni 40 cm. See pruuni ja lühikese karvastikuga 30 grammise kaaluga imetaja lendab talvituma Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Aga võib silmata ka kõige väiksemat kääbus-nahkhiirt, kelle tiivasirutus küünib 24 cm ja kes kaalub vaid 7 grammi. Samas elab ta küllalt vanaks, kuueteist aastaseks. Siiakanti ilmub ta taas lõunast tagasi lennates maikuus.

Kui õigel ajal kohale minna, saavad pargis jalutajad neid maailmas ainulaadseid tiivulisi imetajaid peagi ka oma silmaga näha.

«Nahkhiired ärkavad talveunest, kui ilmad on putukate lendamiseks küllalt soojad, » rääkis nahkhiireuurija Oliver Kalda. «Tänavu algab nahkhiirte aktiivne tegutsemine ilmselt mai alguses. Nad on selles mõttes hea vaatlusobjekt, et inimest nad ei pelga.»

Kõige paremini on nahkhiired vaadeldavad õhtuti veel helendava taeva taustal.

Taevahelenduses nähtavad

«Umbes kolmveerand tundi enne päikeseloojangut, mil taevas veel hele ja nahkhiired paremini näha,» soovitas Kalda. «Puude ümbruses võib neid kohata varemgi. Kui kõht tühjem, siis võivad nad ka valgemas õõnest välja lennata. Kadrioru pargis soovitaksin minna Alumisse aeda, kus suurtel puudel pesitseb pargi-nahkhiirte koloonia. Suures koloonias võib olla mitukümmend kuni sada looma, mistõttu vajavad nad toitumiseks üsnagi suurt ala. Puutüvel võib neid siiski harva kohata. Nad ronivad oma õõnest välja, vaatavad ringi ja panevad kohe lendu!»

«Nahkhiirtele on meeldima hakanud loodusliku ilmega Jaapani aed,» ütles Järve. «Omal ajal oli ta unustatud paik, kus käis vähe inimesi, majandus oli kehvakene. Nüüd viimastel aastatel sõidab Kadrioru pargi lähedal Narva maanteel üha suurenev rekkade vool,  kuid sellele vaatamata on nahkhiired seal hästi kohanenud! Jaapani aia mitmekesise maastiku kõrval sobib neile ka aia maasse süvistatud valgustus.»

Jaapani aed meelitab kartlikke nahkhiiri Järve sõnul suure maantee lähedusele vaatamata. Eriti sobivad Jaapani aia tiigid veelendlasele.

Eeskujulik valgustus

Kalda sõnul on Jaapani aia madal valgustus eeskuju vääriv.

«Kui lambid on madalamal, on ka valguse intensiivsus väiksem. Jaapani aia valgustus pole suunatud puuvõradele nagu parkides tavaliselt,» selgitas Kalda. Poollooduslikud tiigid meelitavad vees paljunevaid putukaid, veelendlastele on Kirdetiik seetõttu hea toidulaud. Muidugi vajavad nahkhiired vett ka joomiseks.»

Võrreldes 2009. aastal Kadrioru pargis läbi viidud nahkhiirte varjepaikade asukohtade uuringuga näitab eelmisel suvel läbi viidud uuring seal nahkhiirte arvukuse tõusu. 

«Kasutasime mõlemas uuringus sama metoodikat, kus sõltuvalt liigist pannakse kohatud isendid kirja iga 50-100 meetri tagant,» kirjeldas ta koos Rauno Kaldaga tehtud teadustööd. «Viimane uuring näitas, et nahkhiirte suhteline arvukus Kadrioru pargis on kasvanud. Pargi – nahkhiire suhteline arvukus 2009. aastaga võrreldes koguni kolm-neli korda. Kui juulis 2009 registreerisime tuhande meetri kohta ühe pargi-nahkhiire möödalennu, siis 2020. aastal juba kuue isendi oma.»

Öise eluviisiga nahkhiirlased kasutavad saagi püüdmisel orienteerumiseks kajalokatsiooni, kus heli kajana tagasi peegeldub.

Loendus helide kaudu

Detektor aitab nahkhiirte helilained inimkõrvale kuuldavaks muuta.

«Kuna nahkhiired tekitavad palja kõrvaga kuulmatut ultraheli, on vaja meil selle kuulmiseks muundurit ehk ultraheli mikrofoni vahele,» selgitas Kalda. «Vaatlesime öösiti, alustades tund pärast päikeseloojangut. Käisime ringi klapid peas ja nahkhiire-detektor käes, mis meile nahkhiirte kajalokatsiooni häälitsused kuuldavaks teeb, helisageduste erinevus võimaldab nii ka nahkhiire liiki määrata.»

Teadlase sõnul võib ühes puuõõnes ka sadakond pisi-imetajat koos pesitseda.

«Nahkhiired on sotsiaalselt tihedalt seotud grupp, kellele on veekogud ning suured ja vanad puud üliolulised,» lausus Kalda. «Ühes puuõõnes võib neid liigist olenevalt koos olla kümnest mitmesajani. Sama koloonia võib kasutada korraga ka mitut puuõõnt, mõnikord otsivad nad jahedamat, mõnikord soojemat paika.»

Juba peagi mõeldakse ka järelkasvule. Poegimise ajal võib nahkhiirte eluala ulatuda varjepaigast kahe-kolme kilomeetri kaugusele, olenevalt putukate arvukusest ja tuule suunastki.

Noorte nahkhiirte lennuharjutused keset suve

«Mai teisest poolest kogunevad emased nahkhiired poegimiseks kolooniasse. Noored sünnivad ühe-kahekaupa olenevalt liigist juuni teisest poolest kuni juuli alguseni. Kui ilm on külm, siis tiinus kestab kauem,» ütles Kalda. «Puuõõnes üles kasvatatud pojad lennuvõimestuvad kolme kuni nelja nädalaga. Mida varem see juhtub, seda rohkem aega lennuharjutusteks ja rasva naha vahele kogumiseks jääb. Kadrioru pargi nahkhiirtest lendavad talveks lõunasse pargi-nahkhiired ja suurvidevlased. Rändur on ka Kadriorus kohatud kääbusnahkhiir. Põhja-nahkhiir ja veelendlane seevastu on paiksed.»

Pargi-nahkhiired armastavad Kesk- või Lõuna-Euroopasse talvituma siirdudes samasse puuõõnsusse järgmisel aastal  tagasi tulla. Nahkhiire rekordränne on ulatunud ligi kahe tuhande kilomeetrini. Kalda sõnul on nahkhiired igati arukad loomad.

«Eesti liigid kaaluvad keskmiselt kümme grammi, mahtudes kenasti peopesasse. Nahkhiired on väga sümpaatsed, kes sulle peos hoides targa näoga säravate silmadega otsa vaatavad. Muidugi ei tasu unustada, et neil on tüüpilised kiskjate hambad, kuigi väga pisikesed!»

Toitumas võivad nahkhiired käia isegi 20 km kaugusel.

Madal valgustus on nahkhiirtele sobilik 

Kaheksa aastat tagasi Jaapani aeda paigaldatud maalähedased valgustid  jätavad ala hämaraks. «Nahkhiired vajavad hämarust,» selgitas Kadrioru pargi juhataja Ain Järve. «Et neil hubasem oleks, demonteeriti senised 3,5 meetri kõrgused valgustid maha ja aeda läbiv pargitee sai uued  maalähedased valgustid.» 

Moodsad valgustid toetuvad maa-alusele ilmastikukindlale betoonplaadile. Lisaks maasse süvistatud nõrgema valgustugevusega punktvalgustusele paigaldati nahkhiirtele puidust varjekastid ja ala varustati infotahvlitega. Linn sõlmis lepingu kaitsealustele nahkhiirtele Kadrioru pargi tiikide ümbruses soodsate elunemistingimuste loomiseks 2014. aastal lepingu KH Energia – Konsult AS-ga.

Hiljutised uuringud näitavad, et püsivalt on Kadrioru pargis kohal põhja-nahkhiir, pargi-nahkhiir, veelendlane, kääbusnahkhiir, suurvidevlane, pruun-suurkõrv ja üsna harva külalisena tiigilendlane.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.