"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
KUMMITUS ANNAB KINNISVARALE VÄÄRTUST Kus Tallinna vanalinnas jooksis hiiglasliku ämbliku saatel sinises kleidis tütarlaps? (0)
09. juuli 2021
Foto: Pixabay

„Kui pärast remonti kolis Toompeal Stenbocki hoonesse esimese peaministrina Mart Laar, on seal väidetavalt nähtud kummitamas verises kleidis tütarlast. Nii, et kui te olete peaministril külas ja teid keegi näpistab, siis pole see mitte peaminister, vaid nähtavasti see õnnetu saatusega tütarlaps,“ rääkis ajaloolane Jaak Juske, kes korraldas Keskaja Päevade raames ringkäigu kummituste jälgedel.

Samuti sai ringkäigul teada hiiglasliku ämbliku ja sinise kleidiga tütarlapse loost.

Jaak Juske on ka varasemalt Keskaja Päevadel käinud rahvaga vanalinna avastamas, aga nüüd pole saanud pikalt suuri matkasid teha. Seda suurem rõõm on jälle suuremal hulgal rahvast näha, kinnitas Juske.  

Algab ringkäik Jaani kiriku eest, kus on Tallinna elupaiga häll. Siit kaevati  2008.aastal välja kiviaegne, enam kui 5000 aasta vanune asulapaik. Viimase aasta jooksul on kaevatud ka Roosikrantsis ja sealtki on leitud kiviaegne asustus. Siin mere kaldal on elatud aastatuhandeid.  

Jaani kiriku juurest liigutakse mööda Harju tänavat vanalinna. „Räägime ära kõik need vanad lood, aga tulevad ka mõningad uued legendid,“ sõnas Jaak Juske.  

Jaak Juskele meeldib ajalugu, kuna see ei saa mitte kunagi otsa. „Niikaua kuni mõni inimene veel siin maa peal ringi liigub, siis tulevad uued lood ja tänane päev on homme saanud ajalooks,“ ütles Juske. 

Vanalinna võlu muidugi on see, et sa võid siin lõputult käia aga alati on midagi uut avastada – detail mõnel hoonel või kuskil on värav lahti jäetud ja piilud tagahoovidesse. Täiesti uued põnevad ja harjumatud vaated.

„Ma räägin alati, et lisaks hoonetele vaadake tänavasillutist,“ kordas Juske. „Selles sillutise mustris on peidus väga põnevad lood. Näiteks Harju tänava ja Vabaduse väljaku nurga peal on markeeritud halli kiviga keskaegne Harjuvärava asukoht. Seal on näha kui suured need väravakompleksid olid. Sama on tehtud ka Viruvärava kunagises asukohas. Harju tänaval on halli joonega markeeritud 1944.aasta pommitamise eelne tänavajoon. Saab näha kui palju on tänavat pärast sõda tõmmatud laiemaks. Raekoja platsil on ära märgitud koht kus asus vanasti suur kaak ehk häbipost. Või kuulus poolik rist, kus olevat Rootsi aja lõpul üks mõrvarist pastor oma pea kaotanud. Lugusid sillutises on päris palju aga neid peab teadma või rahvale rääkima.“ 

Kummitusi võib jagada kolmeks 

Vanalinnas on väidetavalt enam kui poolsada hoonet kus rohkem või vähem kummitab. „Mis on kõige ägedam – neid lugusid tuleb järjest juurde,“ ütles Juske. „Kui ma neid tuure teen, siis alati on keegi, kes olles mõnes majas elanud või töötanud ja kuulnud-näinud midagi seletamatut, on veendunud, et seal kummitab. Selliseid lugusid uurides ja neist kirjutades, püüad kummitusi mõistuslikult grupeerida või seletada.“  

Suur osa lugudest on sarjast „hirmul on suured silmad“. Pime öö, torm, kiliseb-koliseb, varjud – ja fantaasia hakkab tööle.  

Teine osa on väljamõeldud lood eelkõige 19.sajandi romantismiperioodist. Igal vanal mõisal, lossil, majal pidi ju oma kummituslugu olema. Kohati aitas kaasa hirm ja nii need lood on sündinud.  

Kolmas grupp on Jaak Juske jaoks kõige põnevam. „Lood mida mina mõistuslikult ei oska seletada – võibolla on seletus, võibolla pole,“ rääkis ta. „Neid, kes mulle selliseid lugusid pajatanud on, ma luiskamises ei kahtlusta. Olen pikalt olnud õpetajaametis Gustav Adolfi Gümnaasiumis, mis on vana nunnaklooster ja Eesti kurikuulsaim „kummituskool“. Seal läbi viimaste kümnendite kordub lugu, kus õpetaja on öösel koolis valves mingi ürituse raames, tukastab, ärkab üles ja tema ees on nunna kummitus. Kui nüüd otsida lahendust või seletust, siis kuna see on üks esimesi kooli, mis uuel ajal tehti korda, siis 1997.aastal, enne remonti, tehti kooli ehk endise kloostri siseõues arheoloogilised uuringud. Sealt tuli üllatuslikult välja keskaegne nunnade kalmistu, kus leiti mitukümmend nunna põrmu, mis maeti kõrvalasuvasse Issanda Muutmise Kirikusse, mis on Eesti kõige unikaalsem kirik. Ehitati katoliiklikuks kloostrikirikuks, pärast reformatsiooni muutus luterlikuks Rootsi garnisonikirikuks ja pärast Põhjasõda ehitati ümber õigeusukirikuks. Üks kirik ja kolm erinevat konfessiooni. Sinna siis need nunnad maeti ja pandi kirikusse neile ka hauaplaat. Nii, et selles koolis on niisugused seletamatud lood.“  

Jaak Juske toonitab, et kui teie majas on kummitus, siis on see pigem positiivne. Annab kinnisvarale väärtust juurde. See näitab, et majal on lugu. Igal vanal majal võikski olla oma kummitus. „Kui kummitus on, siis ärge teda kartke, vaid võtke teda kui halvasti nähtavat naabrimeest või naabrinaist,“ ütles Juske. 

Kas vanalinnas kummitab mõnes kohas rohkem? 

Jaak Juske kinnitas, et need lood on üldiselt mööda linna laiali. „Vanasti oli meil Toompea ja all-linn. Vanas aadlilinnas majad lausa kubisevad kummituslugudest. Üks kuulsamaid hooneid Toompeal on Stenbocki maja, kus asus 19.sajandil meie vanima kooli, Tallinna Toomkooli poiste pansionaat. Sealt on pärit lugu, kuidas pansionaadi peremehe tütar hakkas Balti saksa poistega semmima, mis käis isale ilgelt närvidele ja nagu toona kombeks – tahtis tüdrukule kerepeale anda. Tüdruk põgenes suurest hirmust kodust ja kui isa ta kuskilt vihahoos kätte sai, olevat ta tütre läbi peksnud. Kui pärast remonti kolis sinna hoonesse esimese peaministrina Mart Laar, on seal väidetavalt nähtud kummitamas verises kleidis tütarlast. Nii, et kui te olete peaministril külas ja teid keegi näpistab, siis pole see mitte peaminister, vaid nähtavasti see õnnetu saatusega tütarlaps.“  

Aga ka näiteks Toompea lossis 1990. aastatel oli selline lugu, et mingil hetkel hakkasid väidetavalt iseenesest uksed ja ukselingid liikuma. Üks tudenginoormees, kes seda fenomeni uuris, sai hiljem mägedes matkates õnnetult surma. Siis olevat samal päeval hakanud uksed jälle liikuma. Sellised lood.  

Kummitavad ikka need, kes on kurva otsa leidnud 

Need on tihti sellised õnnetud hinged. Eks õhtu lõpuks kummituste või vaimude maailm ongi nagu usu küsimus. Mõni on täiesti veendunud, et nad on olemas, mõni risti vastupidi. „Mina oma esmakohtumist pikisilmi ootan,“ kinnitas Juske.  

Jaak Juske on pannud tähele ühte fenomeni: „Kui ma käin üle Eesti lastega kohtumas ja räägin kummitustest ja saalis on poisid-tüdrukus esimesest viienda klassini. Küsimuse peale, kes on kummitust näinud, tõstab enamik käe ja kõik tahavad korraga rääkima hakata. Pärast viiendat klassi väga ei juleta tunnistada. Võibolla väiksemad lapsed tajuvad maailma teistmoodi.“ 

Juske sõnul on olnud vanalinna kõige kuulsam kummitustorn möödunud sajandi alguses Lühikese Jala väravatorn.

„Ühes tornis kummitas seal sedavõrd palju, et on eraldi raamat kirjutatud sealsetest kummitustest,“ rääkis ta. „Seal kordub palvetava musta munga kummitus ja see on ka ainukene kummitus, kelle nime me teame. Munk Justinus. Aga see on alles algus. Väidetavalt ilmusid torni sisemüüridele suured verised mehepead, seal on nähtud tantsimas räbalates munkasid, torni müüridest olevat väljunud purjelaevad. Pika Jala müüri peal on nähtud hiiglasliku ämbliku saatel sinises kleidis tütarlast jooksmas. Uskuge, või mitte.“ 

Jätk on selline, et nõukogude ajal taastasid seda torni poolakad. „Pärast seda said seal ruumid Hortus Musicus, kes lasi kõik üle pühitseda. Väidetavalt praegu seal ei kummita,“ lisas Juske.  

Poolteist tundi reedel mõnuga jalutamist vanalinnas, tõotab osalejatele kuhjaga verdtarretavaid jutte ja hulgaliselt uusi teadmisi, seda mitte ainult kummitustest.  

Kõikide Jaak Juske poolt juhitavate ringkäikude info on üleval tema fb-lehel.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.