"Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud."

Ain Järve, Kadrioru pargi juhataja
AJALOOLISED FOTOD! Tallinlaste tõeline supelkultuur sai alguse Pirital (0)
13. juuli 2021
Tütarlapsed tantsimas meres Pirita rannas. 1930.aastad. Tallinna Linnamuuseum

Suvitamine ja suplemine hakkas Tallinnas laiemalt levima 18.-19. sajandil. Oluline oli linnamüüride vahelt välja pääseda. Tol ajal sai Viimsis ja Löwenruhs võtta näiteks vanne, sest levis kümblusasutuste kultuur.

Tallinlaste lemmik väljasõidukoht üle-eelmisel sajandil oli Kopli poolsaar, kus oli kaunis rand, männisalud ja 15 kõrtsi. 20. sajandi alguses aga kõik muutus: Tsaari-Venemaa rajas sinna suured sõja- ja laevatehased. Paik muutus tundmatuseni. Paljassaares asus Viru Liiva rand, Koplis Süsta tee lõpus oli noorte kotkaste rand.

Pelgurand (Stroomi rand) – atraktsioonid ja spordivahendid Pelguranna rannahoone tagusel alal. Foto: Tallinna Linnamuuseum

Populaarsed kodukootud rannad lihtrahvale

Kalamaja tänava lõpus Patarei kõrval supeldi, samuti praeguse Linnahalli kandis nn Soojakas. Elektrijaama jahutusvesi soojendas merevett. Seal sai ujuda varakevadel ja hilissügisel ka.

Stroomi rand on saanud nime ühe kõrtsi järgi, mis asus Paldiski maantee ja Pirni tee nurgal. Praegune rand oli varem karjamaa ja ainult karjapoisid ujusid seal. Stroomi mets oli väljasõidukoht ning 1920ndatel hakati ka randa arendama. Stroomi oli lihtrahvalikum, Pirita oli nooblim. Aga Stroomil oli ka söögi- ja joogikohti, sai tantsida ka õnneloosi mängida. Rannahoonet esialgu polnud ja Pelgulinna heakorra selts hakkas selle arendamisega tegelema. 1935 valmis rannahoone projekt Anton Soansilt. Tegu oli väga kaasaegne ehititisega – pikad supelsillad viisid vette (midagi samalaadset on ka uue Stroomi rannahoone juurde planeeritud).

Vaata galeriid (18)

GALERII: 1920. aastate lõpp ja 1930. aastad Pirita Rannas

Tuntuim rand – Pirita

Pirital sai 1920ndatel alguse päris supelkultuur. Enne I maailmasõda olid seal kaluriosmikud ja roostetanud meremärgid. Suvilaid ehitati linna poole jõge. Toomas Abiline märkis, et need rikkamad eestlased nimetasid kalureid põrsakülaks. Vastupidi jällegi matsikülaks. Tasapisi algasid aga Pirital üldised korrastus- ja ehitustööd. Tollal olid olulised tervislikud eluviisid. Näiteks tuberkuloosi vastu võideldi päikese ja männimetsaõhuga.

Aga Piritale oli esialgu raske saada. Tulid mootorlaevad ja bussid. Laevad väljusid Kalarannast, bussidele olid suviti tohutud järjekorrad. Pirita teel oli palju liiklusõnnetusi.

Eelmise sajandi alguses kutsuti Pirita randa «ilusate kehade, saledate jalakeste ja võluvate vormide börsiks». Hakati rannaala korrastama ning 1924.aastal oli siin juba ajutise ehitisena rannahoone koos riietuskabiinide ja väikese kohvikuga.
Aastavahetusel 1927/1928 korraldati Sanatoorium Kloostrimetsa eestvõtmisel Pirita rannaala planeerimiskava võistlus, kuhu esitati 11 projekti. Supelhoone projekteerisid Edgar Kuusik ja Frans de Vries ning Pirita rannaala lõpliku planeerimiskava koostasid arhitektid Edgar Kuusik ja Anton Soans.

7. juunil 1929 kogunesid külalised supelasutuse avamist pühitsema. Pirital toimetasid mehed enne II MS juba palja rinnaga, ainult pükstes, teab rääkida Toomas Abiline Linnamuuseumist. Mujal Euroopas oli meestel rind enamasti kaetud. Naistel pidi olema trikoo ühes tükis ja naba ei tohtinud paista! Naba võis hakata paljastama peale II maailmasõda.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.