"Riigid, kes täna on vaktsineerimise edetabelites kõrgel kohal, on teinud inimestele hästi lihtsaks sõna otseses mõttes “vaktsiini otsa komistamise”, et inimene ei pea oma tavapärastelt radadelt üldse kõrvale astuma, selleks, et oma vaktsiinisüst kätte saada."

Kersti Kaljulaid, president
PÄÄSTETEHNIK Siim Peetris Ära mine merele kunagi üksi ja ilma mobiiltelefonita (0)
16. juuli 2021
Scanpix

„Süstaga või aerulauaga õhtusel tuulevaiksel Tallinna lahel sõites saab ühe parima elamuse ning lummavama vaate linnale,“ põhjendas Eesti aerutamisföderatsiooni juhatuse liige ja päästetehnik Siim Peetris seda, miks võiksid merepäevade külastajad ka ise aerud kätte võtta ja merd proovida. Enne aga tuleb rannal selgeks saada mõned oskused ning elementaarne ohutustehnika.

Peetrise sõnul näib merel minek süütu tegevusena, aga kui laine viib sind rannast kaugele ning jalad enam põhja ei ulatu, siis õnnetuse vältimiseks on parem varem selgeks teha põhilised ohutusalased asjad. Merel olles on maa alati kaugel ning kõige tähtsam on teada, kuidas ennast ise aidata.

„Kõige suurem elukindlustus on päästevest, ilma milleta ei tohi minna jõele ega järvele, rääkimata siis merest. Süsta või kajakiga merele minnes on tähtsal kohal riietuse valik. Tallinna lahe omapära on see, et ühel päeval võib olla vesi 20 ja teisel päeval hoopis 7 kraadi soe, kuigi väljas on 30 kraadi. Seepärast tuleb riietus valida vee temperatuuri järgi, sest vee peal, rääkimata vees olles on alati jahedam,“ rääkis ta.

Praeguse palava ilma korral on janu kustutamiseks vajalik ka veepudel.

Kui aga peaks õnnetus juhtuma ning näiteks süst on ümber läinud, siis abivahenditena saab kasutada aerupatja, käsitsi pilsipumpa, aerunööri, et asjad kaduma ei läheks ja aer ära ei kaoks. „Ilma aeruta pole ka paadis midagi teha. Oluliseks asjaks on ka signaalrakett.“

Jälgida ilma ja tuult

Üldise ohutuse reeglitest on tähtis kaasas kanda täis laaditud mobiiltelefoni, et õnnetuse korral abi kutsuda. „Merel ei maksa ka üksi käia, sest ainult ise end aidata on keerulisem kui mitmekesi. Mõistlik on merele minekust teavitada ka lähedasi või siis suurema seltskonnaga minekul merepäästekeskust. Nemad võtavad ka ise ühendust kui õigel ajal tagasi ei jõua,“ selgitas ta.

Ujumisoskuseta inimestel päästetehnik merele siiski minna ei soovitanud. Samuti ei ole merele asja alaealistel, kes on üksi ilma täiskasvanuteta. „14-aastased saavad kalda ääres juba päris kenasti hakkama, kuid alati peab täiskasvanu juures olema. Ülemist piiri pole ning kui tervis lubab, siis on aktiivne tegevus mere peal alati kasuks.“

Peetris tõi veel välja, et võrreldes süstaga on aerulaual merele minek veidi turvalisem. Aerulauaga on enesepäästmine lihtsam, sest iga inimene suudab lauale tagasi ronida. „Aerulaual seotakse üks nööriots jala külge, et laud minema ei ujuks kui vette kukud. Siis saad alati selle peale tagasi ronida. Kajakk aga ei pruugi oskamatul käsitsemisel enam sulle alluda.“

Veel soovitas ta enne plaanitavat merele proovima minekut jälgida ilma ja tuult. „Vastu tuult aerutamine merel pole mitte igaühele jõukohane tegevus,“ tõdes ta siiski. Maapealne instrueerimine enne veele minekut kestab tavaliselt pool tundi. Peetris, kes ka ise merepäevadel Noblessneris telgis koolitust läbi viib, kutsus kõiki huvilisi kohale tulema ning meresõitu ikkagi ise proovima.

Veele kaine peaga

Reedest pühapäevani toimuv Eesti suurim merepidu Sail Tallinn toob pealinna sadamatesse vägevad purjelaevad, kuid mereiluduste kõrval saab nautida ka rikkalikku kultuuri- ja meelelahutusprogrammi.

Tähtsal kohal on ka mereohutuse koolitus ning üldine ohutustehnika vees. Seda on päästeameti telgis tegemas ka Põhja Päästekeskuse ennetusosakonna nõunik Mait Lillemaa, kelle sõnul näitab koolituse vajadust üldine statistika – tänavu on juba uppunud 31 inimest, neist alates juunist 13.

„Peamiseks põhjuseks meeste puhul ikka alkohol ning laste osas järelevalveta jätmine. Seda eriti kohtades, kus puudub vetelpääste või rannavalve. Tallinna valvatavate randade puhul on uppumised läbi aastate olnud hästi madalal tasemel“ lausus ta. Lillemaa sõnul on enne veekogule minekut suureks abiks laste ujuma õpetamine. „Suureks edasiminekuks on laste ujumise tunnid, mida koolides läbi viiakse. Neis ei õpetata ainult ujumist, vaid näidatakse ka, kuidas end ja teisi abistada ohu tekkimisel.“

Päästevest ikka selga

Teisalt on vaja inimesi rohkem harida, et nad oskaksid ka ohte märgata. „Väga paljudel on filmide põhjal jäänud mulje, et kui inimene hakkab uppuma, siis ta hakkab vees hirmsasti kätega vehkima ja karjuma. Päriselus aga uputakse vaikselt, liikudes üles alla nagu õngekork. Eluspüsimise refleks ja jõud läheb selle peale, et end vee peal hoida, mitte karjumise peale.“

Päästja paneb eriti enne veesõidukiga merele minejatele südamele kanda kindlasti päästevarustust. „On tähtis kanda päästevarustust ikka seljas, mitte paadi põhjas, kus see võib õnnetuse juhtudes ära kaduda või kättesaamatusse kaugusse loovida.“

Sama kehtib ka uute veesõidukite puhul, nagu aerulauad. „Viimane hoitav juhtum leidis hiljuti aset Pirital, kus inimene läks lauaga veele, seejuures ilma päästevestita. Nüüd on ta siiani kadunud,“ hoiatas ta.

Merepäevadele tulijatele ja päästeala külastajatele näidatakse erinevaid päästeveste ja proovitakse neid ka selga. Virtuaalreaalsuse mänguga lahendatakse erinevaid ohtlike olukordi. Kui plats on piisavalt suur, siis saab ka päästerõngast visata.

Kogu merepäevade programm on nähtav siin!

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.