Merelinn Tallinn on koht, kus kindlasti peaks ka lahel väheke ringi sõitma ja parimaid linnavaateid nautima. Ja mis veel parem – kaljasega „Delfin“ on see võimalus soovijail olemas, nendib aluse kapten Andrus Koch. Vaata videost, mida räägib “DELFIN”i kapten Andrus Koch meresõidu ohtude kohta ning seda, milline oli eilne merepeo avamispidu.
Lennusadamas seisis eile kai ääres „Delfin“ ja kaks merekaru on lahkelt nõus alust tutvustama. Kapten Andrus Koch pole Merepäevadel mitte päris algusest osalenud. Aga umbes 10 aastat tagasi oli ta „Jukuga“ Admiraliteedi kail kohal. See on ainus võimalus enam vähem kiiresti aastarahad teenida. „Merepäevad on see, mis toidab,“ teatab kapten. Kahjuks ei saa „Delfiniga“ aastaringselt tööd teha, kuigi tahaks.
„Hebest“ sai „Habe“
Kapten Koch ütles, et neil on veel üks laev, mis toidab talvel. „Aga see ei ole ilus laev, see on päästealus SAR. Teeme meeskondade vahetusi aastaringselt ja laeva nimi on „Habe“. Kunagi oli ta „Hebe“.“
„Habe“ osteti kaks aastat tagasi Turu linnast. Ta „sündis“ Inglismaal oli päästealusena valves 10 aastat. Siis sõitis Taani ja oli seal 15 aastat, siis Saksamaal ja Rootsis. Alus jõudis lõpuks Kemisse, siis Hankosse ja nüüd on ta Tallinnas.
Talvel veetakse jäälootse. Laevad, mis lähevad Peterburi poole, peavad jäälootsi pardale saama. Tallinn on ainus mugav sadam kus saab meeskonda vahetada, jäälootsid peale panna, slopid ära anda ja ehk väike remont teha. Laevad reidil ei seisa niisama. Mõni laev ootab komisjoni. „Eile oli näiteks ühel laeval Lloydi ülevaatus,“ sõnas Koch. „Tuukritega käisime kohal.“
Selliseid laevu nagu „Habe“ on Tallinna lahel vaid paar veel. „Pisiremondi ja varuosade pärast ei pea suur laev veel sadamasse sisse sõitma vaid „töösipelgad“ veavad vajaliku kohale,“ ütles Männard. Aga kohe parandas kapten kohatut sõnavalikut – ei ole me mingid sipelgad. „Tuhat hobujõudu saba all, liigub ikka väga käbedalt kui vaja.“
„Kiira“ või „Sailor Jerry“
Kolmas alus, ilus kahemastiline purjekas, on remondis juba mõni aasta – peame uue mootori laevale panema. „Seda laeva ehitati 25 aastat,“ sekkub jutuajamisse Tarmo Männart. Ilmselt oli üks väike konstruktiivne viga, mis oli seotud mootori jahutusega ja nüüd on mootor „õhtal“. Ootame uut mootorit. Laeva nimi on „Sailor Jerry“ aga algselt oli ta „Kiira“. Männart selgitas, et üks Soome härrasmees tahtis endale ja oma abikaasale pensionipõlve puhkuselaeva. „Meisterdas seda 16 aastat maa peal ja 9 aastat vee peal. Kui ta laeva valmis sai, jõudis abikaasaga vaid mõned reisid teha. Abikaasa suri ja laev oli ühe inimese jaoks liiga suur. Laev seisis Soomes ühe Muumimaa ligidal ja me tõime ta sealt Eestisse.“
„Delfin“
„Delfin“ on 16 meetrit pikk ja ruumi on laevas päris palju. Tuleb välja, et ka „Kiira“ on 16-meetrine ja „Habe“ samuti. Mõlemad merekarud on veendunud, et 16 on õige mõõt. Kuna Andrus ja Tarmo on veel ka sugulased, siis lepitakse kokku, et 16 on nende „kaliiber“.
Laeval saab hakkama ka kahe inimesega aga kui on vaja purjetada, siis võiks viis olla. Kolm tegelevad purjedega, üks on roolikambris ja üks on varuks.
„Delfin“ ehitati 1939.aastal ja vanast laevast on üsna vähe järele jäänud, aga midagi siiski. Laevakiil ja umbes 10 kaart on algsed. Ülejäänud palngud ja mast on uus.
Algselt oli „Delfin“ kaubalaev Ahvenamaal. Kvalifikatsiooni järgi on ta kahvelpurjega tender. Tegu on Taani projektiga aastast 1805 ja ehitatud Ahvenamaal 1939. Algselt polnud laeval salongi vaid oli suur kaubatrümm. Praegu on aga korralik salong, kus laua taha mahub oma 10 inimest vabalt ära. Aastal 1979 või 1980 ta kanti maha ja perekond Lindströmis Marienhamnist ostsid laevakes ära ja taastasid ta. Laevaga tehti lõbureise ja ta oli Ahvenamaal päris tuntud laev.
Andrus ja Tarmo meenutasid, et kui nad käisid ülemöödunud aastal Marienhamnis, võeti neid väga hästi vastu. Oli omaette kai endise omaniku kõrval ja terve suguvõsa tuli kokku delfiini vaatama.
Sellel reisil juhtus ka väike äpardus. Käigukast ütles üles ja võeti ühendust päästjatega. „Te olete ju purjelaev, purjetage siis,“ ütles üks sealne tegelane. Kui mehed vastasid, et nad on „Delfin“, oldi aga kohe nõus järgi minema. „Poisid tegid väga hea töö,“ meenutas kapten. „Veidi unised vabatahtlikud päästjad tulid neljakümne minutiga 35 miili, viisid kai äärde, teadsid kus oli „Delfini“ koht. Küsimusele, palju see maksab (Soomes maksab 5 miili 800 eurot), tegid Ahvenamaa päästjad solvunud näo ja ütlesid: „See on tasuta, ega me soomlased pole.“
„Elu on meil päris huvitav,“ võtsid Andrus ja Tarmo asja kokku.
„Delfiniga“ tehakse lõbusõite ja enda jaoks ka mõnikord, tunnistas kapten. Tarmo lisab, et enda jaoks sõit on „hingele“. Ei tee midagi, istud laevas ja sadamas ja vaatad ilusat merd, loojangut, päikesetõusu.
Sõita saab delfiiniga päris kaugele. Kütust jätkub Kieli kanalini ja tagasi ning jääb ülegi. Vett jätkub nädalaks, kui mõni proua ei hakka nõusid pesema nagu kaks aastat tagasi olla juhtunud. Külmkapp on ka olemas kapten arvas, et võib nädal aega ilma sadamata olla.
„Delfinis“ on maganud pikal reisil 12 hinge. Kel huvi, võib kapteniga ühendust võtta ja ehk saab kaubale oma seltskonna väikese väljasõidu asjus. 5-7 mõistliku inimesega tuleks reis kindlasti kõne alla ja seda kasvõi põhjapoolusele. Tuleb arvestada aga umbes 220-250 eurot inimese kohta päevas. Hinna sees on kütus, kai maksud, söögid, jõujoogid (vaadi prosecco otse Itaaliast).
