“Kui vanemad lähevad lahku, on nad ise kriisis ja käituvad sageli nagu lapsed. Nende laps satub siis oma vanemate, kahe väikese lapse tasemel käituva täiskasvanu vahele."

Ly Rüüs, Mustamäe sotsiaalhoolekande osakonna juhataja
SUUR INTERVJUU pargi 303. sünnipäeva puhul Kadrioru pargi juht Ain Järve: vägivald taimede vastu on õnneks kadumas (0)
22. juuli 2021
Ain Järve. Foto: Ilja Matusihis

“Viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud,” ütles Kadrioru pargi juhataja Ain Järve. “Tunnustamist väärt on, et kohalik kogukond hoiab asjal silma peal. Aeg-ajalt antakse ka märku, kui midagi silma jääb,” lisas ta.  

Kadroru Park tähistas hiljuti 303. sünnipäeva ning suurejooneliste pidustuste eel rääkis Järve põhjaliku intervjuu käigus Pealinnale nii Kadrioru pargist kui ka teistest linna parkidest ning nende muutumisest ajas. 

Kadrioru park sai hiljuti 303 aastat vanaks. Mida see number Teie jaoks tähendab?

Hiljaaegu just avastasin enda jaoks arvude sümboolika. 3-0-3-0-3-0-3 kolmsada kolm. Imekombel tähistas 1.juulil Eesti Rotary 30.taastegutsemisaastat. Kui Rotary taasalustas oma liikumist 90 aastat tagasi, siis nad ei teadnud seda, et tulevad 303.aastasesse Kadriorgu tähistama oma 30ndat juubelit.

Siis veel: 30. juulil täitub Jaapani aial 10 aastat. Minu kolleegidel oli meeles, et veebruaris sai mul täis 30 aastat töötamist Kadrioru pargis. Ja ongi kolmed-nullid käes. Kui nüüd võtta jällegi pargi poole pealt, siis meie ei ole ju pankurid, meie ei pea jälgima neid numbreid, meie saame filosofeerida ja mõelda ja unistada. Kui võtta nüüd mõlemad kolmed sealt 303-st ja siis lihtsalt mängima hakata. Algul on ilusasti püsti ja sirged, siis paned mõlemad kummuli ja ühe teise peale ja siis saad sümboolse pikali oleva kaheksa – lõpmatuse. 

Kui tavapäraselt õitseb Eestis roos kaks korda, juuni lõpp, juuli ja siis teine kord augustis-septembris, siis nüüd panevad roosid järjest kolm õitsemist.

Kuidas Kadrioru park selle troopilise suvega hakkama saab?

Nii hull oli viimati aastal 2018. Kuigi ta ei olnud nii pikalt nii kuum. See oli esimene kord, kui me saime hoomata seda, et kui tavapäraselt õitseb Eestis roos kaks korda, juuni lõpp, juuli ja siis teine kord augustis-septembris, siis nüüd panevad roosid järjest kolm õitsemist. See on enneolematu. Eks loodus ongi see, mis igal aastaajal on isemoodi. 

Arvestades, et kliima tundub muutuvat siiski soojemaks ja järjest sagedamini tekib ka kuumalaineid – kas peaks linnahaljastuse üleüldse ümber vaatama ja looma rohkem rohealasid ja rohekoridore, mida mööda oleks võimalik kuumal ajal liikuda või kus jahutust ja varju leida?

Selline üldine tava on, et inimene peab saama enda kodunt vähemalt 15 minuti jooksul rohealale. Selles osas on meie kesklinn õnnelikus olukorras ja ega muus linnas asjad halvemadki ei ole. Tallinn on selles osas ikka väga hästi hoitud.

Haapsalu hiljutise näite varal ja ka varasemalt Tallinnas aset leidnud puude langetamiste varal võib öelda, et see tekitab inimestes üsna palju emotsioone. Kuivõrd näiteks Haapsalu näitel oli puude mahavõtmine Teie arvates õigustatud ja kui palju on neis protestides emotsiooni ja kui palju teadmist ja arusaamist reaalsest olukorrast?

Haapsalu näite varal on tegemist totaalse kommunikatsiooniapsuga. Neid puid uuris meie Botaanikaaed ja Olev Abner nägi seal suuri probleeme.

Haapsalu näite varal on tegemist totaalse kommunikatsiooniapsuga. Neid puid uuris meie Botaanikaaed ja Olev Abner nägi seal suuri probleeme. Pooled puudest oleks tulnud langetada juba lähema paari aasta jooksul. Pidev vormilõikus oli puudele mõjunud letaalselt. Kuna uus teekatendus, mis hõlmas puudega osa, seal olid tulevased vertikaalid sellised, et allesjäänud puude säilitamise korral oleks need järgmisel aastal ise surnud.

Lisaks veel asjaolu, et trassidega minnakse väga sügavale, see omakorda toob olukorra, kus põhjavee tase langeb, mis tingib vanadel puudel vee defitsiidi ja nad oleks ka siis ära kuivanud. Põhjendused puud kogu tänava osas välja vahetada oli aianduslikult ainuõige ja põhjendatud, aga seda kommunikeeriti totaalselt õudselt.

Park areneb – kas me mäletame, mis on uus, mis vana?

Täna otsisin ühe artikli jaoks pildimaterjali, siis minu jaoks oli üllatav äratundmine, et see oli alles kaheksa aastat tagasi kui me istutasime esimese pärnaallee lossi ette kanali äärde. Need puud olid olematud. Täna me oleme nende kasvuhoogu maha võtma, et nad ei läheks meil käest ära.

Nad tunnevad ennast nii paganama hästi. Selles mõttes on hea, et Kadriorg on alati olemas ja me ei peagi seda väga tähele panema, mis on muutunud. Oluline on ikkagi see, et ta on olemas. On teatud pidepunktid inimestele, kes kui tulevad siia, siis teavad, et on olemas päikesekell, Luigetiigi peenrad ja Jaapani aed on meil ju „kogu aeg olnud“. Ja Roosimägi on kogu aeg olnud, mitte vahepeal mingi muu asi. Selline äratundmine on minu arvates hästi huvitav.

Mul oli hiljaaegu kogemus, kus üks nooremapoolne meesterahvas tuleb pargis minu juurde ja küsib: „Aga lossi ees oli ju kaks purskkaevu?“. Ütlesin, et oli küll. „Mul on ka lapsepõlvest meelde jäänud, et oli. Siis ma mäletasin ikka õieti,“ ütles mees. Tegelikul Eesti ajal tehti sinna kaks pidulikku purskkaevu sest president resideerus lossis.  

Nende samade kolmede juurde tagasi tulles, 1721 valmis lilleaed. Ehk täna möödub 300 aastat selle aia rajamisest. 

Millised on uued trendid maailma parginduses – mis taimed ja puud on moes, kuhu pargid arenevad? Suurlinnades on populaarseteks muutnud ka katuseaiad, inimesed soovivad üha rohkem rohelust ka väikestel pindadel. Kas tulevik on mikroparkide päralt?

Eks täna ongi aednikele suur väljakutse – mis on tuleviku puud tänavatel ja parkides, mis täna istutades rõõmustaksid inimesi 50 aasta pärast.

Katuseaiad on luksus. Juba puht ehituslikult. Täna soovitatakse katustele päikesepaneele. Aga tänavahaljastus liigub linnades madalate või kitsaste võradega puude soosimise suunas. Iga puu vajab hoolt ja hooldus on suurte puude puhul kallis. Madalad dekoratiivsed õunapuud, kirsid, toomingad või püramiidjad tammed, lepad jne. soojaks läheb tõesti. Täna proovime pargis kasvatada pööke, mis veel 10 aastat tagasi oli naerukoht. Täna pöögid kasvavad. Samuti punaseõieline hobukastan ja muud lõunapoolsed sordid.

Ära hakkavad kaduma harilikud jalakad, harilikud hobukastanid ja harilikud tammed. Eks täna ongi aednikele suur väljakutse – mis on tuleviku puud tänavatel ja parkides, mis täna istutades rõõmustaksid inimesi 50 aasta pärast.

Kuidas pargis jalutajad on ajaga muutunud?

Kui oli Jaapani aia mõtestamine, siis mis olid kõige suuremad hirmud? Suurim oli see, et kas inimesed võtavad ta omaks, ta on ju ikkagi võõras. Pole üldse meile omane. Et mis mõttes ma ei tohi päevitada? Või mis mõttes ma ei või istuda? Mis juttu sa räägid, et see on elutee ja sellepärast pole siin pinke, kuna elust ei saa võtta puhkust? Mul oli ju ka väga selgelt silme ees need emotsioonid, millele saatkonna inimesed kohe osutasid.

Esiteks – nad kinkisid omal ajal olümpiamängude jaoks Moskva botaanikaaiale Jaapani aia ja siis panid kolm punkti sinna… Kui saatkonna inimesed tulid kõigepealt vaatama, et kuhu seda Jaapani aeda meil üldse plaanitud on. Nad tulid autost välja, võtsime nad kenasti vastu, näitasime ümbrust ja järsku kultuuriatašee jäi seisma, näitab näpuga tiigi peale, kus oli üks tühi „longero“ purk ja ütleb: “Jaapani aias sellised asjad küll ei uju.“ Ning ilma ühegi kommentaarita mindi minema.

Tunnustamist väärt on, et kohalik kogukond hoiab asjal silma peal. Aeg-ajalt antakse ka märku, kui midagi silma jääb.

Me ju teame, et teatud elusündmuste puhul on oluline ennast jäädvustada. Me ju teadsime seda, et see surve, mis juba enne Jaapani aeda oli sellele kohale päris suur. Kui meil olid oma teatud mõtted, et me tahame siia sammalt saada, mitte muru ja me ei saa igale poole inimesi käima lasta. Eks alguses olidki need hirmud liiga suured. Oma arust me rääkisime ja mõtestasime seda laiemalt aga inimestelt tuli ikka küsimusi, et miks ma ei saa, miks ei tohi? Kus see kirjas on? Oleme ausad, kui meil olid suuremad üritused Lauluväljakul, siis me sõna otseses mõttes piirasime aedadega Jaapani aia ümber. 

Täna iseenesest on ju selles suhtes hea tõdeda, et inimesed tegelikult ikkagi hoiavad. Sellist “täiskuu“ emotsiooni, seda ikka tunnetad ju. Keegi tuleb ja otsustab, et tema kunstnikukäsi on kõikide nende šedöövritega võrreldes, mis on meie muuseumides, on kordades graatsilisem. Seda juhtub. Õnneks viimastel aegadel on hea tendents, et me pole vägivaldsed taimede vastu. Need haigused, kus sul oli õhtul vaja Roosimäele minna ja pruudile sülem roose murda – see on läinud. Tunnustamist väärt on, et kohalik kogukond hoiab asjal silma peal. Aeg-ajalt antakse ka märku, kui midagi silma jääb. 

Kuidas pargi töötajad, aednikud, selle kuuma suve üle elavad?

Mul on enda aednike üle… Ma ei oska ilusaid sõnu leida aednikele. Me teame, et kõik avatud ruumid on viis kraadi veel soojemad. Kui väljas on 31, siis järelikult lilleaias on 37. Kui ma mõtlen, et lilleaias on 2,7 kilomeetrit  pukspuu hekki ja see lõigati kolme päevaga ära. See on ime. See oli kujutletamatu.

Kui ma mõtlen selle peale, et seesama taim on ju kõige olulisem. Inimesed tulevad laupäeval-pühapäeval välja. Ma ei saa neid sundida aga nad ikkagi tulevad, sest täna on oluline, et sa pead saama juua. Kui sa mõtled sellepeale, millised sajad puud on meil Reidi teel, siis on veel Haaberstis puud, Ülemistel puud ja lillekastid, Vabaduse väljakul lillekastid, siis mõtled, mis Tammsaare pargis toimub – kõik peab ju ellu jääma. Lihtne on öelda, et ei jaksa. Peabki tunnistama, et ega nii mõnegi inimese silmis näed läbipõlemist. Tundub, et saame kaks päeva hõlpu ja siis tuleb jälle palavus. 

Palju Kadrioru pargis usinaid aednikke on?

Me oleme endale võtnud ka abijõudu väljast. Ajutised suveabilised aitavad meil Tondiraba pargi väljaehitamist ehk pargi „vundamendi ladumist“. Kui me Tondiraba avame, pole see veel lõppstaadium. Tegelikult me saame endale ühe krimpsus nahaga beebi, kellel on nohu-köha ja kes kogu aeg lärmab, siis me peame teda hakkama kasvatama suureks. Õnn, et meil on selliseid oma ala spetsialiste, kes on vahepeal muule teele läinud aga nüüd meile appi tulnud.

Kitsamalt Kadriorus on 18, Reidi teel 4 inimest, kes aegajalt käivad pargis abis. Ütleme nii, et täna saame hakkama. Aga kuum on inimesed ikka piiri peale viinud. 

Mis motiveerib neid inimesi?

Nii raske on sellele küsimusele vastata. Olen ise mitu korda küsinud: „Aga miks sa tuled esmaspäeval tööle?“. Sa ju tead, et viis päeva järjest on katel ja sundasend ja ega mu enda inimesed ei oskagi öelda, mis on see, mis sunnib neid tulema hea meele ja puhta südamega tööle. Küsin inimeselt, et sa oled ju Roosimäel, kas sa vahepeal ikka puhkad ka? „Einoh, ikka puhkan aga mul on täna plaanis teha see ja see ja see ära.“ Ja ega ta ei jäta – teebki ära. Peale selle peab lisaks oma töökohale minema ka mujale appi. Needsamad Roosimäe  inimesed käivad ka Reidi teel roose hooldamas.

Reidi tee on linlaste poolt ülimalt hästi vastu võetud ja seal on igal ajal palju jalutajaid.

Kui vaadata tänast seisu, siis me oleme Lauluväljaku peasissepääsu lasknud nii  võimsaks kasvada, et isegi merelt ei näe laulukaart.

Kui ägedad ja lahedad on need udupurskkaevud, kus saab leitsakut leevendada. Reidi tee kõrval ootab tegelikult ju Pirita suund tegemist. Pirita tee äär peaks olema läbimõtestatud. Kui vaadata tänast seisu, siis me oleme Lauluväljaku peasissepääsu lasknud nii  võimsaks kasvada, et isegi merelt ei näe laulukaart. Vähesed näevad projektis ringikeste taga üha laienevat puud või põõsast. Plaani peal tundub ilus aga unustame, et igal hommikul hakkab loodusseadus jälle tööle.

Aga ikkagi see Reidi tee aktiivsus ja kohe pärast Russalkat algab muru ja tühi väli. Ja sa käid ja käid ja ikka tühi väli. Siis jõuad majade vahele ja avastad, et pead minema üle silla, et saada randa. Aga peabki vist julgelt unistama, siis kunagi saavad need mõtted ka teoks. 

Reidi tee on ülihea näidis. Tuletan oma kolleegidele aeg ajalt meelde, et kui me võtame Ülemiste ja Järvevana tee, siis see on ju ka meie haldusala. Kui võtta kõik need tunnelid ja sillad ja estakaadid ja siis selle visuaali, mis on näha ja pole maa all, siis kogu see „biomass“ on kaks protsenti kogu eelarvest. Reidi teel tuleb välja, et see mida sa visuaalis näed, on kakskümmend protsenti eelarvest. See on hea otsustamise koht. Kui ma panen kaks protsenti, saan Ülemiste – kui kakskümmend protsenti, siis saan Reidi tee. Kui panen kümme protsenti, siis saan juba „midagi“ ja kindlasti mitte Ülemiste. Minu arvates on see meie otsustajatele väga hea baas. Me saame teha atraktiivselt või me teeme selliselt, et ongi mingi trass. 

Kas Kadrioru pargi spetsialiste kuulatakse ka?

Kui mõelda selle peale, siis mulle on öeldud, et „andunud“ koduaednikest pargikülastajad jagavad seda teadmist, et nüüd nad istutavad, nüüd lõikavad ja väetavad. Kui juba siin tehakse – järelikult on õige aeg. 

Mis puutub aga otsustajatesse, siis mina olen juba pikka aega olnud tänulik selle eest, et meil on olnud läbi aastate tark tellija. Ta on lasknud meil siin 30 aasta jooksul eksperimenteerida ja ta usub meie kompetentsi. Kui meie käest küsitakse ja me ütleme kas midagi toimib või mitte, siis seda ikkagi arvestatakse. Selles suhtes on küll hästi. Ilmselgelt ju paremat kompetentsi purskkaevude alal pole mitte kellelgi teisel, sest purskkaevud on meie hallata. Kui purskkaevudega hakkame tegelema nii Kotkapoja tänaval kui Pirita vana purskkaevu ümbertegemisel, siis esimene vaade on ikkagi meie poole, et mida me teisiti teeksime kui me soovime saada seda või teist lõpptulemust. 

Aastaid tagasi teadsin, et Tallinnas on 40 purskkaevu. Palju neid nüüd on?

Inimene läheb vee äärde, tee, mis sa tahad.

Ma arvan, et neid pole eriti palju juurde tulnud. See number võiks olla 48 või 52, mida me haldame. 

Kõigis linnaosades on purskkaevud. Nõmmelgi on neid palju – Ravila, Õie, Nõmme ema. Minu arvates on see mõistlik lahendus, et kui meil on looduslikud või poollooduslikud veekogud, siis miks nad peavad olema morbiidselt siledad. Seal võiks ka mingisugune liikumine olla.

Kui mõelda seda, et me ikkagi tahame muuta linna atraktiivsemaks ja inimsõbralikumaks, siis on ju kolm elementi, mis teevad ühest ruumist väärika ruumi. Need on vesi, reljeef ja alles siis tulevad taimed. Inimene läheb vee äärde, tee, mis sa tahad. 

Lasnamäel Pae pargis on purskkaev, kas ka rajatavasse Tondiraba parki tuleb purskkaev?

Tondirabasse ei tule. Tondiraba eesmärk arhitektidel ja projekteerijatel oli väga ühene. Teeme need äärealad hästi aktiivseteks, et meil oleks tegevusi aga kogu selle looduslik osa, mis on isetekkeline, las jääbki selliseks kolmanda taseme pargiks – veidi metsikuks ja salapäraseks. Veidi umbekasvanud, seal võiksid olla ka mingid rajatised aga, et ta oleks selline, mis elab oma elu. Inimesed, kes seal ümbruses elavad, on ääretult tänulikud selle eest. See on kujunenud nende „tagahooviks“, seal nad on käinud, võtnud poest oma õlle ja arutanud maailma asju ja parandanud seda maailma ja siis rahulikult oma kodudesse läinud.

Me tahame liiga palju seda „kultuursust“ tekitada nendes kohtades, kus tegelikult seda ei peaks tegema. Me ei pea kõike, nagu näiteks Rahu tee koridor on parajaks mõnusaks võpsikuks läinud, pargilaadseks välja raiuma. Las ta olla see võpsik ja see on kümnetele, sadadele, tuhandetele inimestele just sellisena loomupärane keskkond.

On üliemotsionaalne, kui tulevad järjest emad ja vanaemad sinu juurde ja räägivad, et palun jäta need pohlad alles ja mul on selles kohas lilled, ära sinna muru tee… See oli üllatav leid, et kui me seal eelmisel talvel hakkasime puhastusraiet tegema ja me saavutasime selle efekti, et meil tekivad siin pisikesed miniatuursed maailmad. Saime teha vaatekoridore ja kevadel avastasime, et jumaluke, siin kasvavad käpalised – Balti sõrmkäpp, mis tegelikult tahab ju valgust. Kui vaadata uuringute plaanide peale, siis nendes kohtades, kus sina nad avastasid, pole enne keegi tähele pannud, et nad seal kasvavad. Muudad korra keskkonda ja avastad täiesti uue keskkonna.

Arvan, et Tondirabaga on sellist avastamist ja üllatumist küll ja veel. Täna vaatad seda ruumi ühe pilguga, kuid selles ruumis on veel omi salapäraseid tendentse. Tondiraba võiks olla omaette selline kontrastmaailm – 21.sajandi tegevuste väli ja salapärane maailm oma raba ja järve ja muutuva kanaliga.

Kas väljakutseid pakub rohkem Tondiraba või Kadrioru park?

Väljakutsed tulevad kalmistutelt. Ma hommikul ärkan mingi kalmistu õõv peas ja õhtul lähen magama, mõeldes ikka mingi kalmistuteema peale. Üritan endale selgeks teha, et kalmistud on nagu park – ei saa eeldada, et aasta pooleteisega on „kohe“ kõik korras. See on protsess ja ma pean iseendas need pinged maha võtma. Kogu aeg on tunne, et ma jälle ei jõudnud ja miks see asi ei liigu.

Esimest korda elu tegeleme investeerimisega. Mingisugused load, mingisugused tingimused, hanked. Saad aru, et tegelikult ei saagi aru sama sest pole elu õppinud ehitust. Nagu ehitaja ei saa aru minust kui ma räägin aianduslikest vajadustest ehitaja vaatab ka nõutult otsa. 

Millised on kalmistutel need kõige tähtsamad asjad, mis peavad tehtud saama?

Kalmistud on valdavalt loodud kolmekümnendatel.  Metsakalmistu on loodud täiesti oma põhimõtte järgi, Rahumäe ja Siselinna on linnakalmistud, Pärnamäe ja Liiva on maastikku ja loodust arvestavad metsatüüpi. Kõiki neid peab käsitlema erinevalt. 

Oleme kalmistutel jäänud ajas seisma. Täna on palju selliseid juhuseid, kus inimesed on eluajal võtnud kindla seisukoha, et ta ei taha oma järglastele kohustust käia ja hooldada kalmuplatsi. Kalmistutel on kasutust leidnud niinimetatud mälualad. Kenasti kujundatud, seal on vesi ja pingid. Küünla ja lillepanemise koht. Veel on välja tulnud, et paaridel on soov koos maetud saada. See tähendab, et kui üks lahkub varem, peaks olema koht kus hoida urni senikaua kui teine järele jõuab. Ka selline koht peaks kalmistul olema. Need on need suured väljakutsed, mida tahaks lahendama hakata.

Kadrioru parki on suuri asju tehtud aga kas on midagi suurt veel ees ootamas?

Lossiesine peab muutuma miniatuurseks lilleaiaks ja eesmärk on taastada kogu see purskkaevude allee.

See, milleks ma olen ennast üle 20 aasta ettevalmistanud, on see alumine aed. Oleme läbinud kõik vajalikud etapid – meil on muinsuskaitse eritingimused, muinsuskaitse ekspertkomisjoni hinnang – kuidas käsitleda seda ruumi lossi ees. On ime, et me saime selle aasta projekteerimistingimused. Juulis on pakkumiste esitamise tähtaeg ja see, kes valitakse välja, hakkab asjaga tegelema. Kolmeteistkümne kuu pärast on meil olemas projekt ja siis läheb lahti. 

See piirdeaia jupp, mis täna on siin kolmekümnendatest aastatest alles jäänud, peab kaduma. Lossiesine peab muutuma miniatuurseks lilleaiaks ja eesmärk on taastada kogu see purskkaevude allee. Oleme oma järjepideva tööna täna sellele ruumile raami juba loonud.

Vaata allpool ka saatesarja “Majad Ajas” põnevaid saatelõike Kadrioru pargist:

Majad Ajas. Kadrioru park I (Pargi plaanid)

Majad Ajas. Kadrioru park II (Luigetiik)

Majad Ajas. Kadrioru park II (Puud)

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.