“Kui vanemad lähevad lahku, on nad ise kriisis ja käituvad sageli nagu lapsed. Nende laps satub siis oma vanemate, kahe väikese lapse tasemel käituva täiskasvanu vahele."

Ly Rüüs, Mustamäe sotsiaalhoolekande osakonna juhataja
Aleksei Turovski: Miljonid loomaliigid saavad inimeseta hakkama, kuid vastupidi mitte! (0)
06. august 2021
Aleksei Turovski Foto Ilja Matusihis

„Üks olulisemaid nüansse, mida loomad on mulle õpetanud, on see, et õpilasel – olgu selleks kasvõi jääkaru või varblane – on vaja, et aine oleks huvitav ja selge,“ mõtiskleb algava kooliaasta eel oma 75. sünnipäeva äsja tähistanud zooloog ja mitme raamatu autor Aleksei Turovski. „Sealjuures õpetasid loomad: kui sa tahad noort looma õpetada, ära talle haiget tee! Tee asi huvitavaks, kuid ära kunagi kasuta valuvõtteid.“

Palju on polemiseeritud, kui paljus inimesed loomadest erinevad ja paljus me neile sarnaneme. Mis on meie ühisosa ja milles saab kindlalt väita, et inimene ei ole loom?

See on lihtne – inimene on loom, ja kogu lugu! Esikloomaline, primaat, inimlaste sugukonnast, ja kindlast liigist, üksainus alamliik – see on inimese zooloogiline positsioon. Inimene üritab igatepidi välja rebida oma loomsest olemisest, aga hästi see lõppeda ei saa. Loomadel on väga palju tähtsaid omadusi ja võimeid, millest vägisi taganeda ei tohi.

Mis meid eristab? Meil on erakordselt arenenud kontseptuaalse mõtlemise, see tähendab keele abil mõtlemise võime. Kuid ega ka teistel loomaliikidel mõtlemisega asjalood väga palju teistmoodi siiski pole – loomadel on mälu, mõtlemisvõime ja intellekt, kuid neil on see episoodiline, sündmuslik ja olukorraline. Ka inimesel on selline mälu ja mõtlemisvõime, kuid meil on väga võimsalt arenenud kognitiivse mõtlemise võime. Lähimatest sugulastest šimpansitest, orangidest ja gorilladest erineme me päris paljude tunnuste osas. Mis on inimestele loomulikult omapäraselt iseloomulik ja tähtis: me oleme bipedaalsed; teisi selliseid ahvilisi – ja kõrgemad pärisahvilised me ju oleme – ei eksisteeri, kes tõesti oleksid eeskujulise selgrooga ja käiksid ainult tagumistel jäsemetel vertikaalasendis. See on väga tõsine erinevus.

Kas meie saame hakkama loomadeta või pigem loomad meieta? Milliste liikide hävimine kaotaks elu inimeste eluvõimaluse maal?

Päris loomadeta ei saa meie mitte kuidagi hakkama – see ei ole võimalik! Võtame lihtsa näite: kui midagi väga tõsist ja negatiivset juhtub mesilastega, ei püsi inimkond kaua – see on täiesti kindel ja seda täheldas juba Albert Einstein. Mitmed teised – arvatavasti sajad tuhanded, võib-olla miljonid – loomaliigid saavad inimesta suurepäraselt hakkama. Kuid kui me räägime liigist homo sapiens sapiens, me teiste loomaliikideta – rääkimata taimedest – toime ei tule.

Kas on nii, et kaitstes loomaliike kaitseme ka inimkonda ellujäämise eest?

Kindlasti! Tõhusalt kaitsta ja toetada loomaliike saab ainult kaitstes nende elukeskkonda. Ei ole võimalik kaitsta nohu või gripi eest sinivaala ookeanis sellisel moel, et sõita laeval talle järele ja kui ta teeb suu lahti, visata sinna labidatäis aspiriini! Kui me tahame – ja me tahame, sest pääsu pole – et loomaliigid ja liigiline mitmekesisus püsiks, elaks, õitseks ja areneks, peame tervet planetaarset keskkonda kaitsma, arvestades loomulikult kõikide liikidega nii palju kui see võimalik on.

Mis puutub kliima soojenemisse, on see tõsine oht väga paljude loomaliikide eluproblemaatikas. Näiteks madalikel elavad korallid: kui ookeanide temperatuur kiiresti tõuseb, ja seda isegi paari-kolme kraadi võrra, korallid hukkuvad.

On ka loomaliike, kes kliima soojenedes tunnevad end aina paremini ja levivad üha ulatuslikumalt. Selliseid loomaliike on ja neid tuleb ka Eestisse. Viimasel ajal ma näen näiteks täpikpõrnikaid – väike must põrnikas valgete täpikestega – kes on lõunamaalased. Eestis olen viimase 20–30 aasta jooksul neid näinud 15–20 korda, nüüd aga igal suvel ja väga paljudel taimedel, näiteks pojengiõitel. Need putukad on soojalembesed ja neil on siin juba hea olla.

Loomade väljasuremise osas on äärmiselt ohtlikud igasugused reostuse aspektid, aga ülitähtsaks negatiivseks aspektiks on elupaikade kahanemine ja lausa kadumine – me võtame neil elupaigad ära, ja seda juba aastatuhandeid.

Kas loomaaedade abiga saab väljasurevaid liike siiski päästa?

Väga paljud liigid on päästetud! Neid on juba sadu, mis on päästetud ja loodusse tagasi reintrodutseeritud. Ka Tallinna Loomaaed on neis projektides osalenud ning ka praegu osaleme suhteliselt edukalt Euroopa naaritsa (Mustela lutreola) projekti koordineerimises. Must raisakotkas samuti – oleme mitu-mitu lindu, kes on meil loomaaias koorunud, valmistanud ette eluks vabaduses ning Mallorca saarel loodusse lasknud, ja paistab, et kõik on korras.

Paljud Tšehhi, Saksamaa ja Inglismaa loomaaiad on edukalt päästnud liike ja lasknud neid loodusse tagasi, tehes liikidel n-ö restardi. Tallinna Loomaaed on aastakümneid teinud seda tööd edukalt miilu ehk Davidi hirve osas. Loomaaiad on meie aja põgenikelaagrid – nende abil saab loomi ja liike päästa. Tõsi küll, mitte kõiki, aga näiteks hiidpanda ei ole enam nii katastroofiliselt ohustatud. Ohustatud küll, aga momendil mitte väljasuremise ohus, ning seda tänu loomaaedadele ja spetsiaalsetele keskustele.

Te teate tohutult loomade käitumise ja eripärade kohta, kuid kas loomade poolt on esinenud mingit täiesti ebaharilikku käitumist, mis Teid on üllatanud?

Oma nooruses loomulikult ma aina üllatusin, ja asi ei olnud selles, et oleksin nendest loomadest vähe lugenud! Ma uurin loomi, joonistan, kirjutan ja räägin neist, kuid kõige mõnusam ja põnevam on loomadega suhtlemine. Tean juba ammu, et nad on ilmselt kõigeks võimelised! Seega olen alatasa valmis kohtama ja tähele panema täiesti ebaharilikku käitumist.

Väga targad on linnud – vareslased ja papagoid! Loomulikult veel imetajad, aga ka kalad ja paljud teised loomad. Näiteks siiani levinud ja inimeste poolt usutav müüt on see nagu oleks kõige lühem mälu haugil. See on täielik jama! Kõik sõltub sellest, kuidas mäluvõimet, arengut ja taset mõõta. Kui panna haug akvaariumi, mis on keerulise ehitusega ehk seal on poolikud klaasseinad, nii et ta ei saa suunduda otse akvaariumi teise otsa, et seal kala püüda, siis ta õpib keerulist koridori – üles-alla-vasakule-paremale-ümber nurga – läbima väga kiiresti. Pane haug teise akvaariumi, kus takistusi ei ole – ja ta hakkab seal kohe küttima, liikudes ja sööstes sirgelt. Kolme-nelja kuu pärast pane ta tagasi sinna keerulise interjööriga akvaariumi – otsekohe on kõik meeles!

Kolm sekundit pärast seda, kui haug võetakse konksu otsast ja visatakse vette, võtab ta kohe uuesti sama lanti, tähendab vaid üht: ta toibub sellest väga traumaatilisest sündmusest kolme sekundiga, siin pole üldse mäluga tegemist! Ta on kõigest kala, tema jaoks on lant ju peibutis, väike kala. Haug ei saa lugeda, kas kalakujuline lant on «Made in China» või «Made in Sverige»! Kõht on tühi, äsja oli ebameeldiv sündmus, õige mul asi! Püüa, hakka sööma!

Kui palju on meie arusaamad loomadest muutunud? Mis on teaduse viimased avastused loomade kohta?

Neid on nii palju, sest pidevalt tehakse uusi teadustöid! Näiteks mõni nähtus loomade kohta, mis on ammu teada kindlate liikide osas, saab kaasaegse uurimise tulemusena kinnitatud hoopis sellistel liikidel, kel varem seda ei olnud. Kõiksugu asju avastatakse! Näiteks suhteliselt ammu on teada, et rändelinnud kasutavad orienteerumiseks peale päikese ja tähtede maa magnetvälja. Hiljuti avastati konkreetsed valgud – mitte pelgalt rakud –, millel on magnetiseerimise võime. Ilmselt need valgud kindlates paikades ja rakkudes linnu näopiirkonnas ongi kompassiks, mida hani või lagle kasutab. Üldiselt on inimeste suhtumine loomadesse muutumas, kuid ikkagi tobedalt suurel määral sama rigiidne ja tegelikult mitte eriti adekvaatne.

Võrreldes loomi ja inimesi, mida võiks loomariigist paarisuhtes ja laste kasvatamises eeskujuks võtta?

Loomariigis on kaks peamist n-ö reproduktiivset konkurentsitüüpi: K-tüüp ja R-tüüp. R-tüübi loomad toodavad korraga kümneid ja sadu tuhandeid, isegi miljoneid lapsi. Tursk näiteks koeb ja tal on üle miljoni marja. Tegeleda ühe sellise lapsega individuaalselt pole võimalik, ja keegi ei ürita ka! Sellised on ka minu lemmikuid riietekoid – lapsed söövad pikalt teksapükse ja vaipu, kuid mida söövad vanemad? Mitte midagi! Lapsed tehtud, õigesse kohta paigutatud – ise rõõmsa lauluga teise ilma! Ja mingit konkurentsi ei ole! Kui palju nendest tuhandetest munadest koorunud lastest omakorda maimikuks saab? Reeglina pole neid liiga vähe… kuid pole ka liiga palju.

Inimesed ja praktiliselt kõik kõrgemad püsisoojased loomad – see tähendab 10 000 linnuliiki ja 5000 imetajaliiki (muide, sellised on ka paljud kalad, roomajad ja kindlasti ka konnad ja kärnkonnad) – tegelevad iga lapse toitmise, kasvatamise ja kaitsmisega individuaalselt. See on K-tüüpi reproduktsiooni konkurentsi vorm. Mõistagi on sellistel liikidel lapsi vähe.

Kui me räägime paarisuhetest, vaadakem linde. Paarisuhted on üüratult levinud ja domineerivad lindudel. Imetajatel on see väga haruldane nähtus – sellised on mägrad, koiotid, hundid, šaakalid, giboonlased (teised inimahvlased mitte!), kõrgemad leemurid ja isegi osad närilised. Inimesele see on omane ilmselt suurel määral tänu meie tsivilisatsiooni arengule – lihtsalt ei saanud teisiti. Tõenäoliselt algas see siis, kui inimene hakkas paikseks, asus maad harima ja toiduks taimi kasvatama.

Suurepäraseid emasid ja isasid, kes tõepoolest ennastsalgavalt laste eest hoolitsevad, on väga palju! Lindudel enamasti paarisuhe püsib – näiteks kõikidel röövlindudel. Papagoid elavad koos 50 aastat lahutamatut abielu, kusjuures ollakse kogu aeg koos.

Väga head laste eest hoolitsejad on paljud kalad. Näiteks ogalik ja lugarid, kusjuures enamasti just isad, mitte emad! Kaladel eksisteerib ka paarisuhe, aga see on väga haruldane nähtus. Näiteks Aafrika suurtes järvedes elavad sägalised, kelle suured isad hoiavad marjaterad ja hiljem ka maimud suus. Palju väiksem, vilgas ja väga kiskjalik ema püüab kala, sööb ja loob kalamarja ning toidab lapsi, kes on isa suus, kaaviariga – oma viljastamata marjaga!

Palju Teil endal elu jooksul on lemmikloomi olnud? Kas saate ehk ka välja tuua, mis looma inimene Te ise olete?

Ei, ma armastan kõiki loomi ja igat liiki teatud nüansi pärast. Loevad isiklikud suhted. Omal ajal olid mul head isiklikud suhted skorpionidega, sisalikega ja eri liikidest madudega, aga muidugi ka kasside ja koertega. Ma ei oska isegi ligilähedalt öelda, palju mul on loomi kodus olnud, kuid üldiselt – välja arvatud kassid – need loomad ei olnud päris lemmikloomad, vaid loomaaiast võetud loomad, keda tasus jälgida 24/7, et saada targemaks, kuidas ta end tunneb ja mis tal võib viga olla.

Mis on kõige olulisem, mida loomad on Teile õpetanud?

Loomad õpetasid mulle väga selgelt, mida õpilasele on tarvis. Õpilasel – olgu ta kasvõi jääkaru või varblane – on vaja, et oleks pidevalt huvitav ja selge. Sealjuures õpetasid loomad mulle: kui sa tahad noort looma õpetada, ära talle haiget tee – see oleks idiotism! Tee asi huvitavaks, kuid ära mitte kunagi kasuta valuvõtteid. Selle asemel keela – ja tee seda nii, et loomake, kes tegi midagi, mida antud olukorras teha ei tohi, satuks vaimustusse: «Ah nii! Nagu ma praegu hakkasin tegema, ei tohi… aga kuidas, kallis õpetaja? Näita!»

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.