“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
ENDINE VASARAHEITJA JÜRI TAMM Naised päästavad võistlustel alati hädast välja (0)
09. august 2021

«Väikese riigi, selle rahva jaoks on olümpiamedal juba pidupäev. Väike ime!» räägib intervjuus Pealinnale endine vasaraheitja ja Eesti olümpiakomitee liige Jüri Tamm.

Milliste tunnetega suhtute Eesti epeenaiskonna võitu Tokio olümpial?

On suur rõõm, et Eestil on kuld, ja mitte üks, vaid neli tükki – naised päästavad alati hädast, kui vaja! Minu isiklik emotsioon on selline, et väga hea, et olümpia ikkagi toimus, olgugi aasta hiljem, kogu selles keerulises olukorras! Sportlased ootasid võistlusi väga. On olnud väga huvitav konkurents, väga kõvad tulemused ja uued spordialad, nii et Eesti peab olema õnnelik, et meil on kuld olemas, ja pronks lisaks. Olime ju väga väikese koondisega väljas, võrreldes Hiina, Ameerika jt suurriikidega. Õnnitlused spordisõpradele ja kogu rahvale!

Kui oluline on see võit Eesti rahva jaoks?

On eriti vahva, et ikkagi naised tegid asja ära – viimane medal, mille naine võitis, oli ju Erika Salumäe kuld 1992. aastal. Iga medalivõit tänapäeva globaalses ja väga konkurentsitihedas maailmas on pisike ime. Niisiis on ime jälle tehtud – Eesti on maailma spordikaardil ja väärikal kohal maailma riikide edetabelis. Siin võib öelda nagu loterii puhul: üks õnnestumine on juba jackpot!
Kui mina 1990. aastal oma esimese medali võitsin, ega ma väga hästi aru ei saanud, mida ma tegin. Kui ajakirjanikud küsisid, et kuidas siis tunne on, vastasin, et vähemalt on midagi koju viia ja vanematele näidata. Tänases olukorras on nii, et Eesti koondisel ja tüdrukutel on midagi koju viia ning lastele ja Eesti rahvale näidata – see on suur asi!
Väikese riigi, selle rahva jaoks on olümpiamedal juba pidupäev. Väike ime! Väikese riigi sportlasel lasub olümpiamängudel tohutu vastutus ja tohutu psüühiline koormus. Vaat et iga teine kaasmaalane on sinu või sinu sugulaste tuttav.

Kui oluline on igas vanuses liikuda ja spordiga tegeleda?

Liikuda tuleks juba varasest east peale. Tõsiseks spordiga tegelemiseks on parim aeg noorus, kuid füüsiline aktiivsus on vajalik igas vanuses. Tuleb vaid leida sobiv spordiala.
Isegi jalutuskäik koeraga kuulub aktiivse eluviisi alla. Iga võimalus arvuti välja lülitada, teleri eest üles tõusta, minna värskesse õhku, vaadata, mis on ümberringi – see ongi aktiivne puhkus. Väga tähtis on tunda oma keha. Tuleb ette, et ärkad hommikul ja kuuled, kuidas linnud laulavad. Ja sul hakkab hinges nii hea.
Teisel päeval sa aga ei kuule nende laulmist. See tähendab, et sa oled väsinud, sul pole tuju, sinuga on midagi korrast ära. Ei maganud välja või pingutasid tööl üle. Sellistel päevadel pole vaja ennast jõuga sundida ega nõuda endalt täisprogrammi. Vähenda sportimise intensiivsust, lühenda treeninguaega.

Mida te peate silmas, kui ütlete tervislik eluviis?

Minu vanuses – ma olen 64-aastane – on see füüsiline aktiivsus, tervislik toit ning päeva- ja nädalaplaani järgimine. Püüan õigeaegselt magama heita – kui just samal õhtul pole EM jalgpalliülekannet või muud huvitavat võistlust. Ma ei tõuse liiga vara, kuni on und, tuleb magada. Kui teil on võimalik päeval magada kas või 15-20 minutit, kasutage seda kindlasti. See annab teile psüühilise tasakaalu. Väga paljud meie probleemid tulenevad stressist.

Praegu on kümme Tallinna koolistaadioni avatud kõigile kasutamiseks. Kas see võib tekitada suuremat spordihuvi?

Ma kinnitan, et see on suurepärane algatus! Spordiringkondades mõeldi sellest ammu. Milleks rajatakse koolistaadionid? Kas ainult selleks, et seal tunde ja õpilaste võistlusi läbi viia? Ei! Need on ümbritsevate majade elanike jaoks kodustaadionid. Pikka aega ei lastud kõrvalisi inimesi sinna seetõttu, et kardeti, et nad lõhuvad midagi. Kuid see oli liigne kartus!
Mul on mõte kutsuda järgmisel aastal neile staadionidele spordiveterane ja treenereid, et nad räägiksid oma elust, jälgiksid, kas treenitakse õigesti. Elavat suhtlust inimesega, kellel on elukogemust ja soovi noortega suhelda, ei asenda ükski telesaade ega videoloeng.
Ainult staadionide avamisest jääb väheks. Noorte sportima meelitamiseks on oluline vanemate eeskuju. Saab ju leida kaks-kolm päeva nädalas, et lastega tegeleda.

Kuivõrd on spordis vajalik võistlemine? Kas liikumisest üksi ei piisa?

Maksimumi poole püüdlemine annab motivatsiooni. Ma isiklikult ei ole päris rahul sellega, et me kehalises kasvatuses eemaldume sportlikust põhimõttest, juhime kogu tähelepanu üksnes liikumisaktiivsusele. Olen veendunud, et tulemuste võrdlemine on väga oluline. Kui sa täna hüppasid kaugust 3 meetrit, homme aga 3,10, siis see tähendab, et sa arenesid ja sul on eesmärk. Olümpiavõitja hüppab peaaegu 9 meetri märgise juurde. Tema on endale eesmärgi seadnud ja sina samuti. Tema saavutab enda jaoks võimaliku maksimumi ja sina enda jaoks võimaliku.
Noored vajavad konkurentsi, tarvis on õppida ausalt võitma ja ausalt mõistma, mille pärast sa kaotasid! Kui sa aga täna võitsid ja jääd loorberitele lebama, siis järgmisel korral sa kaotad. Elus on meie ümber suur konkurents ja sport aga on elu väga täpne mudel.
Kujutlege, et ütleme noortele, et täna mängime jalgpalli, kuid väravad pole meile olulised. Tahame ainult, et te liiguksite ja ajaksite palli taga. Mida noored teile vastavad, on lihtne ette kujutada. Me oleme muutunud liiga laisaks. Meile tundub, nagu me kaitseksime niiviisi oma lapsi läbikukkumise pettumuse eest.

Kuidas siis panna noori rohkem sportima?

Konkurentsi pole tarvis mitte vältida, vaid otsida lastele sellised spordialad, mis neile sobivad! Siis saavad neist võitjad. Kui minu isa oleks mu viinud iluuisutama, see oleks olnud katastroof! Ma olin lapsena nagu kapp, kuidas nii suurena uiskudel hüpata! Võitluskunstid, tõstmine, vasaraheide – see on niisuguste jaoks nagu mina!
Kui sul on väikest kasvu noormees, vii ta võimlema. Tal pole tarvis korvpalliga tegeleda. Otsi seda, mis talle meeldib. Asi pole ju ainult füüsilistes eeldustes. Mõnele meeldib kontaktsport, teisele vastupidi. Mõni soovib mängida meeskonnas, teine eelistab üksi oma tulemuse eest vastutada. Pole vaja lapsele peale sundida seda, mis pole talle lähedane ei füüsilises ega psüühilises mõttes.
Ideaalis proovivad inimesed lapsepõlves mitmeid spordialasid, et otsustada, mis on neile hingelähedane ja kus nad saavad end kõige enam arendada. Nii me saamegi võitjate ühiskonna. Igaüks peab olema võitja oma kohal. Spordis. Kuid elus samuti! Igaühe väikesed võidud on meie ühiseks võiduks.

Tamm on püstitanud maailmarekordi

• Jüri Tamm osales olümpiamängudel neli korda. 1980. ja 1988. aastal võitis ta NSVL koondvõistkonnas pronksmedali vasaraheites.
• 1992. ja 1996. aastal võistles ta olümpiamängudel iseseisva Eesti meeskonnas.
• Tamm sai 1987. aastal kergejõustiku MM hõbemedali.
• Tema pagasis on ka 1981. aasta universiaadi teine koht, ta on 1983. aastal universiaadi võitja.
• 1980. aasta olümpiaeelsetel võistlustel saavutas vasaraheites maailmarekordi, saates heitevahendi 80.46 kaugusele.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.