"Ei ole normaalne, kui kolm elutähtsat valdkonda ning lisaks kütus, gaas ja elekter võtavad eestlaste sissetulekutest 60 ja rohkem protsenti."

Sirje Potisepp, toiduainetööstuse liidu juhataja
SUUR INTERVJUU IRINA EMBRICHI KULD ÜLE NOATERA: Naised on vehklemises palju võidujanusemad kui mehed! (2)
10. august 2021

«Kui ma juba vehklema hakkan, siis kaovad ka hirm ja ärevus,» lausub Pealinnale värske olümpiavõitja Irina Embrich, kelle sõnul oleks ta äärepealt loobunud vehklemisest, s.t ilma jäänud ka olümpiakullast. «Minu ja kogu võistkonna jaoks oli omal ajal väga raske alaliidu otsus mitte saata mind MM-ile. Meil kadus motivatsioon ja valeotsuse lumepall tekitas päris karmi olukorra. Tulemused hakkasid paranema alles koos Kaido Kaabermaaga.»

Eesti epeenaiskond koosseisus Katrina Lehis, Erika Kirpu, Julia Beljajeva ja Irina Embrich võitis Tokyo olümpiamängudel kuldmedali, alistades finaalis Lõuna-Korea tulemusega 36:32. Esialgu varuvehkleja rollis olnud 41-aastane Irina Embrich võitis finaalis enda minimatši ning aitas Eesti kullale. Sellega teenis Embrich oma esimese olümpiamedali. Pealinn tegi temaga intervjuu.

Kuidas on Eesti epeenaiskond juba üle kümne aasta maailma parimate seas olnud?

Aastate eest meie võistkond noorenes, juurde tulnud tüdrukud olid väga teotahtelised just siis, kui Kaido Kaabermaa hakkas meid treenima. Ma arvan, et ka see kuldmedal on tema võit. Ta on kaua aega olnud meie võistkonna treener, oskab hästi sportlasi motiveerida. Seepärast on see ka tema võita sama palju kui meie võistkonna võit.
Kunagi oli meil päris kehv olukord. Kristina ja mina olime päris kaua vehelnud, aga kui Julia ja Erika tulid, siis olid nad oma vanuseklassis väga tugevad. Neil oli palju tahtmist midagi suurt korda saata ja koondises hästi vehelda. Ja tänu sellele hakkas meie võistkond Kaabermaa suunamisel vaikselt ülespoole liikuma. Kui me saime 2012. aastal esimese medali, saime aru, et me olemegi paljuks võimelised. Püüdsime midagi saavutada mitte ainult Euroopa meistrivõistlustel, vaid ka maailma karikavõistluse etappidel ja maailmameistrivõistlustel. Loomulikult tuleb edu vaid siis, kui võistkonnas üksteist toetatakse. Ja seda me olme siiani teinudki. Igaüks meist tundis, et kui tema on ise tugev, siis jaksab ta ka teisi toetada. Nii see läks. See andis kõigile tahtmist juurde. Kui paljud naiskonnad tuginevad ühele-kahele tipule, siis Eestil otsest esinumbrit pole, see annab tohutu kindlustunde ja võtab pinge maha, kui tead, et kehval hetkel võib sama tugev kaaslane sind välja vahetada. Meil pole probleemi, kes nelikust vehklema pannakse, peaasi, et võidame.

Kas võistkonna vaimu hoidmisel on olnud väga raskeid hetki ja kuidas sellest üle olete saanud?

Raske aeg oli siis, kui võistkonda kandusid probleemid meie alaliidu juhtimisest. Minu ja kogu võistkonna jaoks oli raske hetk, kui mind otsustati mitte saata MM-ile. Ja kuigi Erika oli Eesti edetabelis kolmas, ei saanud temagi MM-il vehelda. See oli alaliidu juhatuse otsus, võistlema pandi teised. Meil kadus motivatsioon, kui olulistel võistlustel võistelda ei lastud. Kuidagi siiski suutsime selle pettumuse üle elada ja edasi tegutseda. Elasime selle raske aja üle just üksteist toetades, tajusime, kui oluline on koostöö. Igasuguseid asju ju elus kahjuks juhtub, kõik ei sõltugi sinust ja võistkonnast. Aeg parandab haavad, öeldakse, ja ka juhatus sai aru, et oli teinud vale otsuse. Juhatus leidis, et peab ikka olema mingi kindel süsteem, mille järgi võistkond moodustatakse, mitte kellegi suva või tunne. Ja kui need reeglid on paigas, siis ei teki ka niisuguseid probleeme. Jah, tagantjärele vaadates tekitas see valeotsuse lumepall, mis hakkas mäe otsast alla veerema, meile ikka päris karmi olukorra. Asi läks paremaks, kui unustasime vanad mured, seadsime uued kõrged eesmärgid ning hakkasime üheskoos nende poole rühkima.

Kas teil on ka endal olnud hetki, mil olete mõelnud kõik sinnapaika jätta?

See juhtub siis, kui olen väsinud või kui tahan kogu hingest näiteks olümpiale pääseda, aga see ei õnnestu. Ma ei saanud mitu korda järjest olümpiale ja see tegi muidugi meele kurvaks. Siis mõtlesin, et nüüd on vaja jälle otsast peale neli aastat pingutada, ja mul kadus tuju ja motivatsioon. Tekkis tunne, et nüüd hakka jälle otsast peale! Vaat sellistel hetkedel olen mõelnud küll, et äkki lõpetaks üldse ära ja hakkaks millegi muuga tegelema. Aga kui natuke aega läheb mööda, rahunen ja proovin ikka jätkata. Nii see kuidagi sujuvalt kõik liigub edasi. Olen tundnud ka igal sammul oma pere toetust. Nemad ikka on julgustanud, et ära jäta, püüa ikka edasi.

Teid võib pärast olümpiavõitu õnnitleda, et olete Eestis ainuke sportlane, kellel on kõik medalid ja tiitlivõistluste kohad, millest üks sportlane võib unistada. Mida tundiste, kui teid vahetusvehklejana areenile saadeti?

Ma tänan õnnitluste eest ja olen tõesti oma saavutustega väga rahul. Ja eriti muidugi see viimane olümpiakuld – tore tulemus nii minu kui kogu Eesti spordi jaoks. Meie kõigi jaoks. Mulle juba vaikselt hakkab jah see asi reaalsuseks muutuma. Aga mitte päris lõpuni veel…
Loomulikult ma närvitsesin võistlema minnes. See ärevus oli juba kogu selle päeva jooksul, sest minu jaoks on oodata raskem kui vehelda. Aga see areenile minek ei olnud sugugi ootamatu, ma olin end koos teistega soojaks teinud, vehelnud ja valmis. Ja siis treener ütleski, et kohe pean minema. Kui olin juba vehklemas, siis polnud enam mingit ärevust. Iga võistlusega oli meie kõigi enesetunne tegelikult palju paranenud ja kindlus kasvanud. Aitas juba see, et me teadsime – Korea pole meie jaoks kõige hullem vastane. Statistika ütles, et me oleme neid rohkem võitnud kui neile kaotanud. Me ei läinud ka seekord kaotama. Teadsime, et see on meie võimalus võita olümpiakuld ja see aitas jääda rahulikuks ja kindlaks.

Kas Hiina kui üks tugevamatest vehklemismaadest oleks siis olnud halvem vastane finaalis?

Seekord küll sai nende esivehkleja juba turniiri esimeses ringis vigastada ja enam kaasa ei teinud, kuid ka teised nende naised on väga tugevad. See vist selgitab ka, miks nad ei olnud Tokyos kõige paremad ega meie vastased finaalis. Jah, Hiinaga võistlus oleks olnud väga raske, nad on kõik väga kiired ja hea tehnikaga vehklejad.

Mida tundsite, kui seisite poodiumi kõrgeimal astmel ja kõlas hümn, ning siis, kui rahvas tuli teid Tallinna lennujaama vastu võtma?

Seda on üldse väga raske kellelegi seletada, mis tunne see on, kui seisad olümpiapoodiumi kõige kõrgemal astmel ja hümn mängib… Tallinna jõudes tundsin ma küll väsimust, aga oli uhke tunne, tulime tagasi olümpiavõitjana ja vastuvõtt oli suurepärane. Seal läks ka mu väsimus kohe ära. Oli tore kuulata neid kõnesid ja häid sõnu, mis seal öeldi. Rahvast olümpiatribüünidel peaaegu polnud, kaasaelajaid, kes üldse said vaatama sinna, oli vähe. Ometi oli ikka tunne, et kodus jälgitakse iga meie liigutust suure kaasaelamisega, et Eestimaa on koos meiega. See kõik kangastus jälle ka lennujaama vastuvõtul.

Pere toetab teid igati ja teil on sportlik perekond. Abikaasa Andrei on mänginud jalgpalli, tütar Maria harrastab iluvõimlemist, nagu teiegi alguses. Kui tähtis on see kõik teie medalite saamisel?

Tütar juba tegeleb ka vehklemisega ja talle see meeldib, käib laagrites ja võistlustel. Loomulikult on pere toetus tähtis. Eriti siis, kui kodus on väike laps. Kui mees sind ei toeta ja ütleb, et sa pead nüüd kodus olema, mitte käima võistlustel ja treeningutel, jäädki koju ja on võimatu medalite pärast pingutada. Nii sünnivad ka perekondlikud skandaalid ja lahkuminekud.
Meie peres seda õnneks pole olnud, lausa vastupidi, abikaasa on mind alati innustanud ja toetanud, et ma saaksin oma unistusi täita. Ta ütles ikka, et kui sa unistad sellest või teisest medalist, siis harjuta, käi laagrites, pinguta. Ja nii on nad koos vanaemaga meie tütart hoidnud, kui ema on laagris või võistlustel.

Kes on olnud teie jaoks kõige parem treener? Kes on andnud selle väga olulise tõuke, mida sportlasel on vaja tähtede juurde jõudmiseks?

Kõik minu treenerid on mänginud oma olulist rolli minu sportlaseteel. Minu esimene treener Samuil Kaminski tegi minuga ikka väga palju tööd. Tänu temale minust saigi hea vehkleja. Kaminski andis mulle lootust, et ma olen võimeline midagi saavutama. Ta oskas mind motiveerida. Esimesed medalid tulid tema käe all. Ta rääkis kogu aeg, et vahet pole, kas sa oled individuaalsel või võistkondlikul võistlusel, ikka tuleb anda endast maksimum, olenemata kõigest. Ei loe, et pea valutab, ikka pead andma endast kõik, ei tohi midagi teiste peale jätta.

Hiljem aitasid kõik treenerid, kes minuga tegelesid, mul edasi areneda ja uusi võite saavutada. Nad tegutsesid minu erinevatel eluetappidel ja olid minu jaoks vajalikud. Praegu teen koostööd Valeri Romanovi ja Kaido Kaabermaaga. Ja ma ei saagi öelda, et nüüd üks treener oleks teinud minu jaoks midagi väga erilist.

Mis on noorte puhul väga tähtis, et neid avastataks ja julgustataks?

Jah, töö noortega on hoopis teistsugune kui täiskasvanutega, kellele on treener pigem partner ja hea nõuandja ning innustaja. Noortetreeneril on vaja kulutada palju energiat, et neid motiveerida ja teha treeninguid nii, et noortel ei kaoks huvi. Kui trennid muutuvad nüriks, siis tuleb noortel tüdimus ja nad kaovad. Väga tähtis on, et sportimine noortele meeldiks, ja treeneri osa on siin kõige olulisem. Ta ei tohi muuta sportimist ja treenimist vastumeelseks.
Mõned meessportlased on väitnud, et naistel pole piisavalt võidujanu. Mis te selle kohta ütlete?
Võib-olla tõesti mõnel on mingi kartus sees, aga iga inimene, olgu ta mees või naine, peab endale mingi eesmärgi seadma. Ja kui on kõrge eesmärk seatud, siis tuleb energia nagu iseenesest selle poole liikumiseks sinu sisse. Kui pole eesmärki ega huvigi midagi saavutada, siis pole vahet, kas tegu on mehe või naisega. Kui pole eesmärki, ei õnnestu kellelgi midagi saavutada. Kõik sõltub ikka inimesest endast, mitte tema soost. Vehklemises aga on küll naised palju kangemad ja võidujanusemad kui mehed.

Kui meie ühiskonnas oleks sama palju pühendumist ja kohusetunnet nagu teil, siis kas see hoiaks ära nii mõnegi külmlao soojenemise või praami kokkupõrke kaiga?
Kõik sõltub inimeste kasvatusest, sellest, milline suhtumine valitseb meie peredes. Kui peres õpetatakse olema kohusetundlik ning üksteist austatakse, siis kasvavad ka lapsed sellisteks, kellest on kõigile ainult rõõmu. Ja õige on see, et lastele õpetatakse spordis ja üleüldse seda, et kui sa teed võisteldes vastasele kogemata haiget, siis sa pead kindlasti selle eest tema ees vabandama. Sa pead oma vastasel igal juhul kätt suruma ka siis, kui sa kaotad ja sulle see ei meeldi. Viha ei aita edasi. Kui on selline kasvatus, siis saadakse aru, et nii on kõigile palju parem. Tuleb alati üksteist austada ja toetada. Me ei tohiks kaasa minna nendega, kes halvasti käituvad, ja lootma, et maailm hakkab ikka liikuma sinnapoole, et üksteist austada ja toetada. Ja selle kasvatamine algab kodust.

Kas eri emakeelega inimeste vahel on meil suhted muutunud paremaks kui need olid paarkümmend aastat tagasi?

Ma arvan küll, et asi on parem. Jällegi on sportlased siin heaks eeskujuks. Ma näen, kui palju ja hästi sportlased omavahel suhtlevad, olenemata nende taustast. Laagrites ja võistlustel ollakse ühine pere ning käiakse üksteisel külas ka vabal ajal. Minu arvates on praegu piirid eri emakeele pärast kadunud. Vähemalt spordis küll. Kõik saavad aru, et nii on hea ja normaalne. Ka keelte õppimine aitab sellele kaasa. Kõik noored räägivad ka inglise keelt väga hästi ja suhtlevad omavahel vabalt, ükskõik, kust keegi pärit on.

Kui palju ise võistkonnakaaslastel külas käite?

Seda vaba aega on olnud üsna vähe ja siis tegelen oma perega. Üksteisel me külas niimoodi ei käi. Me pole selles mõttes lähedased sõbrad, vaid lähedased võistluskaaslased. Aga sageli on nii, et sünnipäevad on kas võistluste või laagrite ajal. Näiteks Julia Beljajeval oli sünnipäe,v kui olime olümpial. Me ikka õnnitleme sel puhul ja istume natuke ühiselt koos.

Mida soovitaksite noortele, kes teile ja teie kaaslastele alt üles vaatavad? Kas neil tasub sportlase rasket teed käima hakata?

Kedagi ei saa sundida, aga kui on soov saada olümpiavõitjaks, siis soovitan kindlasti seda teed käia. Olümpiavõitjaks saamine on muidugi väga raske, aga see on ikkagi ka väga huvitav tee, mis tuleb sinna jõudmiseks läbi käia. Aga kõik algab ikka sellest, et tehakse korralikult trenni, kuulatakse oma treenerit, usaldaksid teda. Ja kui on soov tippu jõuda, siis nii see algab. Alati peab meeles pidama, et kõik on võimalik, kui on ainult tahtmist ja visadust. Meie epeenaiskond seda tõestaski.
Minu tütar teab, kui raske see on, et tuleb palju kodunt ära olla ja pingutada, paljustki loobuda. Kui ta sellega on nõus, siis õnn kaasa! Ja ka kõigile teistele noortele, kes otsustavad tähti püüdma hakata. Ei maksa mõelda nii, et elame väikeses riigis ja mis nüüd meie. Kui on soov ja tahtmine ning jätkub järjekindlust, siis jõuba tippu ka ilma suurte sponsorite abita. Kõik oleneb siiski treeneritest, ja meil on head treenerid, kes teevad suurepärast tööd. Meie tüdrukud näitavad juba noorteklassis väga häid tulemusi. Järelkasv sirgub.

Millisena näete üldse Eesti spordi olukorda praegu? Vehklejate medalid jäävad vist sel olümpial ainukeseks.

Ma ei pea ennast eksperdiks, aga nendel mängudel on sportlastel olnud ka ebaõnne. On kaotatud kohe esimeses kohtumises, pole edasi võistlema saadud jne. Ka vehklejatele on see ebaõnn tuttav, kui sa kohe esimeses kohtumises ei ole küllalt valmis, kaotad ja langed välja. Aga raske on öelda, milles on probleem, kas võimaluste või tahtmise puudumises.

Kuidas tundub, kas Eestis on spordi suhtes heatahtlik õhkkond?

Mulle tundub küll, et on. Vaatame kasvõi statistikat ja näeme, et väga palju tehakse sporti. Jooksuvõistlustel ja maratonidel on alati väga palju inimesi. Tehakse jõudumööda trenni. Mulle tundub, et Eesti rahvas on sportlik. Aga tippude kasvatamine on muidugi keerulisem.

Mida ütlete aga keskeas järsku üle oma võimete treenima hakanud tervisesportlastele? Kas tasub igal maratonil osaleda ja lõpuks ülepingutusest infarkti saada?

Tippsportlastel on spordiarstid, kes pidevalt jälgivad meie tervist. Ja ka nemad soovitavad mõnikord koormusi vähendada või isegi väik paus teha harjutamises. Ka treenerid näevad, kui me oleme stressis, ja käsivad siis natukene puhata. Kui ei jaksa ja on kehv enesetunne, siis tuleb tagasi tõmmata. Ka tervisesportlased peaksid suure väsimuse korral mõne treeningu vahele jätma. Ja kui enesetunne on parem, siis võib isegi koormust suurendada.

Noored istuvad paraku tänapäeval palju nutiseadmetes ja pugivad igasugust rämpstoitu, paljud on ülekaalulised. Mida selle vastu teha annaks?

Muidugi tasuks panna lapsed trenni. Ega pole tarvis neist kasvatada tingimata olümpiavõitjaid, aga tähtis on, et nad ennast ikka liigutaksid. Siis on neil vähem aega igasuguste nutiseadmete mängude jaoks. Parem tehku sporti, suhelgu päriselt omavahel. Ja kui nad tulevad trennist tagasi, siis nad hakkavad arutama oma tegevuse üle, räägivad ka vanematega ega istu nutitelefon käes klaasistunud pilgul nurgas.
Praegu juba trennis käivad noored unistavad samuti medalitest ja pingutavad. Nad käivad usinalt trennis ja treeninglaagrites. Nendega on tore tööd teha.

Kas teil on peale sporditegemise veel mingeid harrastusi?

Sport on mul muidugi esiplaanil ja võtab enamuse ajast. Treeningud ja noorte treenime. Ega sellest aega palju üle ei jää. Vabal hetkel meeldib mulle lihtsalt niisama koeraga jalutada.

Kui ükskord otsustate oma sportlasekarjääri lõpetada, mida siis ette võtate? Kas teile jääb ainult treeneriamet?

Kohe ma ei lõpeta. Eks peale väikest puhkust hakkan jälle vehklema ja vaikselt treenima. See ikka meeldib mulle, ma ei taha relvi veel lõplikult kotti panna. Ja kui ikka tuleb soov ka võistlema minna, siis miks mitte. See võimalus on alati olemas. Arvan, et kui sportlane väga tahab , siis ta ka teeb, mida tahab.
Samas kui treenerina täiskoormusel töötada, võtab see kogu minu aja ära ja midagi muud selle kõrvalt enam teha ei saagi. Ma saan noortele oma suurte kogemustega palju abiks olla. Suures poliitikas ma end küll ette ei kujuta, minu põhitegevus jääb ikka spordimaailma.

Võitnud arvukalt hõbemedaleid
• Irina Embrich on sündinud 12. juulil 1980 Tallinnas.
• Aastal 2002 võitis Embrich naiskondliku hõbemedali maailmameistrivõistlustel ja 2003 Euroopa meistrivõistlustel.
• Aastal 2006 võitis maailmameistrivõistlustel individuaalse hõbemedali.
• 2007. aastal võitis pronksmedali nii Euroopa meistrivõistlustel kui ka maailmameistrivõistlustel.
• 2014. aastal Kaasanis toimunud maailmameistrivõistlustel võitis naiskondlikus epees hõbeda.
• Aastal 2015 võitis Šveitsis toimunud Euroopa meistrivõistlustel naiskondlikus epees hõbemedali.
• Aastail 2005–2011 oli tema treener ja koostööpartner Nikolai Novosjolov.
• Juunis 2018 võitis Embrich vehklemise EM-il võistkondlikus arvestuses pronksmedali. See on tema kaheteistkümnes tiitlivõistluste medal, millega ta kerkis olümpiaalal täiskasvanute tiitlivõistlustel võidetud medalite arvu poolest Eesti edukaimaks sportlaseks.
• 2021 tuli Tokyo olümpiamängudel koos Eesti naiskonnaga olümpiavõitjaks.

KATRINA LEHIS: Lennujaama meid tervitama tulnud rahvast nähes oli raske nuttu tagasi hoida

Eesti epeenaiskonda kuulusid Tokio olümpial Katrina Lehis, Erika Kirpu, Julia Beljajeva ja Irina Embrich, kes tõid Eestile olümpiavõidu pärast 13-aastast pausi.
Lehisele olid need üldse esimesed olümpiamängud, kus ta osales. «Olümpia on olnud minu jaoks kogu aeg väga olulisel kohal ja olümpiavõiduni jõudmine minu unistus,» rääkis naine Delfile. «Seetõttu on mul ka endiselt raske uskuda, et üks osa sellest unistusest on täidetud. Kuna nii paljud seda taga ajavad ja just meil see õnnestus, siis see tekitab kohati isegi eufoorilise tunde.»
Lehisele jõudis võit tegelikult alles pärale siis, kui ta Tallinna lennujaama jõudis ja rahvas teda õnnitlema oli tulnud. «Olümpia poodiumil olin tõesti võib-olla kerges šokiseisundis,» selgitas Lehis. «Seda oli ikkagi nii raske uskuda, et me jõudsimegi olümpiavõiduni. Koju tagasi lennates ei osanud ma mõeldagi selle peale, mis meid ees ootab. Soov oli näha oma perekonda ja teadsin, et elukaaslane lapsega on mul vastas, nagu nad ikka ja alati on olnud. Aga kohapealne vastuvõtt oli tõesti võimas. Palju inimesi ja kõik lähedased kohal – see tõesti liigutas. Nuttu oli raske tagasi hoida.»
Lennujaama oli olümpiavõitjaid õnnitlema tulnud ka linnapea Mihhail Kõlvart. «Arvan, et terve Eesti rahvas mitte ainult ei elanud teile kaasa, vaid elas ja võitles koos teiega,» ütles Kõlvart võitjatele. «Mina isegi püüdsin paar torget sooritada, kuid see ei tulnud välja. Olümpia kuldmedal ei ole ainult spordisaavutus. See on meile suur sõnum sellest, kuidas raske töö ja mees- või naiskonna vaim ja usk teevad imet. Seda sõnumit vajame me praegu kõik. Te olete kõige tublim, kõige parem ja kõige kaunim naiskond!»
Tallinn premeerib Tokyo olümpiamängudel kuldmedali võitnud Eesti epeenaiskonda 50 000 ning peatreeneri Kaido Kaabermad 10 000 euroga.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Agatha Moon
6. sept. 2021 17:15
ma olen täna nii põnevil. Olen näinud kommentaare inimestelt, kes olid juba LAPO M-F-lt laenu saanud, nii et otsustasin taotluse esitada populaarsete soovituste põhjal ja alles mõni tund tagasi kinnitasin oma kontol kogusummat 10 500 eurot. See on tõesti suurepärane uudis ja soovitan kõigil, kes vajavad tõelist laenu, taotleda oma e -posti teel: lapofunding960@gmail.com Whatsapp +447883183014
Mariann Aroson
12. aug. 2021 13:52
"Te olete kõige tublim, kõige parem ja kõige kaunim naiskond" - palju õnne Teile, treeneritele, kogu Eestile!!!